Читать книгу Litsid 2 - Mart Sander - Страница 4

Proua Kukk polnud ainus, kes tahtmatult võpatas, kui uksele kõlas hommikune koputus. Midagi väga võõrast oli mõttes, et keegi peaks nende maja ja selle elanike käekäigu vastu tundma huvi mitte ööhämaruses, vaid päikesepaistes.

Carola, kes esimesena uksele jooksis, tuli sealt mõne hetke pärast tagasi, silmad punetavad ja selg kühmus, nagu oleks tema kohale sõudnud tume pilv, mis teda maadligi surub. Proua Kukk jõudis korraks mõelda, et just selline nägi tüdruk välja, kui ta vaid aastakese eest ise varajasel hommikutunnil selle maja uksele koputas.

Kuid nii tema kui ka kõik tüdrukud olid hoobilt taibanud, et ukselt ei kõlanud head uudised.

„Seal on üks proua – pigem preili,” ütles Carola poolihääli, sundides end rahulikuks. „Issand, kui õudne… kujutage ette – ta tuli Maria juurde!”