Читать книгу Sirelitüdrukud - Martha Hall Kelly - Страница 2

SEPTEMBER 1939

Kui ma oleksin teadnud, et kohtan peagi meest, kes põrmustab mu, nagu oleksin ma terrakotakividele kukkunud portselan, oleksin sisse maganud. Selle asemel ajasin meie floristi härra Sitwelli voodist välja, et ta valmistaks mulle nööpaugulille. Mu esimene konsulaadigala polnud koht, kus pidulikkusega tagasi hoida.

Ühinesin mööda 5. avenüüd rühkiva töölisklassi pulbitseva vooga. Halle vildist kaabusid kandvad mehed tõuklesid minust mööda, hommikused lehed nende portfellis kuulutamas selle kümnendi viimaseid häid uudiseid. Sel päeval ei kogunenud idakaares tormipilvi, miski ei viidanud sellele, mida tulevik pidi tooma. Ainus halvaendeline märk Euroopa suunast oli lehk, mida levitas East Riveri jõgi.

Kui lähenesin meie kontorihoonele 5. avenüü ja 49. tänava nurgal, tajusin, et Roger vaatab mind ülalt aknast. Ta oli vallandanud inimesi ka tühisemate asjade pärast, kui seda oli kakskümmend hilinetud minutit, kuid sel ainsal ajal aastas, mil New Yorgi eliit oma rahakotid avas ja tegi näo, et hoolib Prantsusmaast, polnud nirude nööpaugulillede jaoks kohta.

Pöörasin ümber nurga ja hommikupäike säras nurgakivile tahutud kuldsetel tähtedel: LA MAISON FRANÇAISE. Prantsuse Maja, Prantsuse konsulaadi kodu, seisis külg külje kõrval Briti impeeriumi hoonega, fassaadiga 5. avenüü poole, ning oli Rockefelleri keskuse, Junior Rockefelleri uue graniidist ja paekivist kompleksi osa. Paljude riikide konsulaatide kontorid asusid toona just seal ning see tegi majast ühe suure rahvusvahelise diplomaatia Paabeli.

„Taha otsa välja, näoga uste poole,” ütles Cuddy, meie liftioperaator.

Härra Rockefeller oli liftipoisid isiklikult välja valinud, nõudes neilt veatuid kombeid ja head välimust. Cuddy oli väga nägus, hoolimata sellest, et tema juuksed olid juba hallisegused ja keha vananemise teel.

Cuddy tõstis pilgu valgustatud numbritele liftiuste kohal. „Teil on seal üleval täna palju rahvast, preili Ferriday. Pia ütles, et saabus kaks laeva.”

„Vaimustav,” vastasin.

Cuddy pühkis midagi oma tumesinise vormikuue käiselt. „Kas tänane päev läheb jälle pikale?”

Ühe maailma kiireima lifti kohta tundus meie oma igavesti venivat. „Ma lahkun viiest. Meil on täna gala.”

Ma armastasin oma tööd. Meie pere naistest oli töötamise traditsioonile aluse pannud vanaema Woolsey, kes omal ajal Gettysburgi sõjaväljal sõdureid tohterdas. Aga minu vabatahtlik töö Prantsuse konsulaadi perekondade nõustamise osakonna juhina polnud tegelikult töö. Armastus kõige Prantsusmaaga seotu vastu oli mul lihtsalt geenides. Mu isa võis olla küll pooleldi iirlane, kuid tema süda kuulus Prantsusmaale. Ja mu ema oli saanud päranduseks korteri Pariisis, kus veetsime kõik oma augustikuud, mistõttu tundsin end seal nagu kodus.

Lift jäi seisma. Isegi läbi suletud uste oli kuulda kohutavat kõrgendatud häälte müra. Ma väristasin õlgu.

„Kolmas korrus!” hüüdis Cuddy. „Prantsuse konsulaat. Ettev…”

Kui uksed avanesid, neelas müra tema viisaka tooni. Meie ooteruumi esine koridor oli nii tihedalt rahvast täis, et nende vahelt mahtus vaevu läbi. Nii Normandie kui ka Île de France, kaks Prantsuse uhkemat ookeaniliinilaeva, olid sel hommikul New Yorgi sadamas randunud, pungil täis rikkaid reisijaid, kes pagesid Prantsusmaal valitseva ebakindluse eest. Kui kõlas laevavile, mis andis reisijatele loa kaldale minna, seadis laeval olnud eliit sammud konsulaati, et lahendada viisaprobleemid või muud ebameeldivad olukorrad.

Trügisin suitsusesse ooteruumi, mööda naistest, kes kandsid Pariisi uusimaid kleite ja peksid keelt, ümber oivaline Arpège’i parfüümi pilv, juuksed ikka veel mereveepritsmetest niisked. See seltskond oli harjunud teenritega, kes saadavad neid varjuna, ühes käes kristallist tuhatoos ja teises šampanjapokaal. Normandie punastes vormikuubedes jooksupoisid seisid külg külje kõrval musti kuubi kandvate Île de France’i jooksupoistega. Pressisin, õlg ees, läbi rahvasumma, et jõuda ruumi tagumises seinas asuva sekretärilaua juurde, kui mu šifoonsall takerdus ühe silmipimestavalt kauni olendi pärlikee kinnitusse. Sellal kui ma üritasin salli lahti tõmmata, hakkas sisetelefon helisema.

Roger.

Trügisin edasi, tundsin tagumikul kellegi patsutust ja ümber pöörates nägin mereväelast, kes mulle oma kollaste hammastega naeratas.

„Gardons nos mains pour nous-mêmes,” ütlesin talle. Hoiame oma käed endale.

Noormees tõstis käe üles ja kõlgutas sõrmede vahel Normandie sviidi võtit. Vähemalt polnud ta üks neist üle kuuekümnestest, keda ma tavaliselt ligi tõmbasin.

Jõudsin laua juurde, kus istus meie sekretär, pilk maas, ja trükkis.

„Bonjour, Pia.”

Rogeri nõbu, tumedate silmadega kaheksateistkümneaastane poiss, istus Pia laua serval, jalg üle põlve. Ta hoidis sigaretti kõrgel õhus, samal ajal karbist šokolaadi valides, mis oli Pia lemmik hommikusöök. Minu dokumendihoidja oli Pia laual juba kaustasid täis.

„Vraiment? Mis selle päeva juures nii head on?” küsis Pia pead tõstmata.

Pia oli palju enamat kui sekretär. Me pidasime kõik mitut ametit ja tema ülesandeks oli võtta arvele uued kliendid, teha igaühele oma kaust, trükkida ära Rogeri tohutu kirjavahetus ja dešifreerida meeletu hulk morsekoodis sõnumeid, mis meie kontorisse sisse tulid.

„Miks siin nii palav on?” küsisin. „Pia, telefon heliseb.”

Ta võttis karbist šokolaadi. „Seda ta teeb jah.”

Pia tõmbas kavalere ligi, nagu oleks ta edastanud signaali mingil sagedusel, mida suutsid vastu võtta vaid mehed. Ta oli oma metsikul moel ligitõmbav, kuid mina kahtlustasin, et Pia populaarsuse taga olid tema liibuvad kampsunid.

„Pia, kas sa saad täna mõne minu juhtumi enda peale võtta?”

„Roger ei luba mul siit laua tagant lahkuda.” Ta purustas šokolaadikompveki põhja lakitud pöidlaküünega ja kompvekist voolas välja maasikakreem. „Ja ta tahab sind silmapilk näha, aga mul on tunne, et seal diivanil istuv naine magas täna öösel koridoris.” Pia vehkis mu nina all pooleks rebitud sajadollarilisega. „Ja see koertega paksuke seal ütleb, et ta annab sulle teise poole ka, kui sa ta esimesena jutule võtad.” Ta noogutas mu kabineti ukse taga ootavale heas toitumuses vanapaarile, kes kumbki hoidis süles kaht halli koonuga taksikoera.

Nagu Pial, nii olid ka minu ülesanded laiapõhjalised. Nende hulgas oli hoolitseda selle eest, et Prantsuse kodanike – tihti olid nendeks perekonnad, kel oli elus viltu vedanud – vajadused New Yorgis rahuldataks, ja juhtida oma Prantsuse perekondade fondi tööd, see oli heategevuslik ettevõtmine, mille kaudu ma saatsin Prantsuse orbudele ookeani taha pakke. Mul olid seljataga kaks aastakümmet Broadwayl ja see töö tundus olevat eelmisega võrreldes lapsemäng. Igatahes ei pidanud ma enam niisugusel hulgal kohvreid lahti pakkima.

Mu ülemus Roger Fortier ilmus oma kabineti uksele.

„Caroline, mul on sind kohe vaja. Bonnet ei tule.”

„Roger, sa teed vist nalja.” See uudis mõjus nõnda, nagu oleks mind kõhtu löödud. Olin juba mitu kuud tagasi kinnitanud Prantsusmaa välisministri meie galaõhtu peakõnelejaks.

„Praegusel ajal pole just lihtne olla Prantsusmaa välisminister,” hõikas Roger üle õla, kui kabinetti tagasi läks.

Astusin oma kabinetti ja lappasin läbi laual nimekaardihoidja küljes olevad kaardid. Kas ema budistlikust mungast sõber Ajahn Chah on õhtul vaba?

„Caroline…” hüüdis Roger. Haarasin nimekaardihoidja ja ruttasin tema kabinetti, vältides taksikoertega paarikest, kes püüdis nimme traagilist muljet jätta.

„Miks sa täna hiljaks jäid?” küsis Roger. „Pia on juba kaks tundi siin olnud.”

Peakonsul Roger Fortier juhtis konsulaadi tööd nurgapealsest kabinetist, kust avanes vaade Rockefeller Plazale ja Promenade Cafele. Tavaliselt laiutas seal augus kuulus uisuväljak, kuid see oli suveks kinni pandud ja nüüd oli plats täis kohvikulaudu ja sabakuubedes kelnereid, kes tormasid ringi, ees pahkluudeni ulatuvad põlled. Eemal langes maale Paul Manshipi tohutu kuldne Prometheus, kes hoidis kõrgel varastatud tuld. Kuju taga tõusis safiirsinise taeva poole seitsmekümnekorruseline RCA hoone. Rogeril ja hoone sissepääsu kohale tahutud aukartustärataval tarkust kujutaval mehel oli palju ühist. Kortsus kulm. Habe. Vihased silmad.

„Ma käisin Bonnet’ nööpaugulille järel…”

„No see on nüüd küll asi, mille pärast poolel Prantsusmaal oodata tasub.” Roger hammustas sõõrikut ja tuhksuhkur langes tema habemele. Hoolimata sellest, et tema figuuri oleks võinud paremal juhul nimetada turskeks, polnud tal iial puudust naiste seltskonnast.

Tema laual olid kuhjas kaustad, julgeolekudokumendid ja kadunud Prantsuse kodanike toimikud. „Prantsuse konsulaadi käsiraamatu” järgi olid tema tööülesanded „aidata New Yorgis viibivaid Prantsuse kodanikke varguse, raske haiguse või arreteerimise korral ning sünnitunnistust, adopteerimist ja kadunud või varastatud dokumente puudutavate juhtude puhul; korraldada Prantsuse ametnike ja diplomaatide visiite; assisteerida poliitiliste kriiside ja loodusõnnetuste korral”. Kui Hitler loodusõnnetuseks lugeda, andsid Euroopa hädad meile tööd kõigis neis kategooriates.

„Roger, mul on palju tegemist…”

Roger lükkas üle poleeritud konverentsilaua minu poole dokumendiümbriku. „Vähe sellest, et meil pole kõnelejat; ma kirjutasin pool ööd Bonnet’ kõnet ümber. Pidin kuidagi mööda minema tõsiasjast, et Roosevelt lasi Prantsusmaal osta Ameerika lennukeid.”

„Prantsusmaa peaks saama osta nii palju lennukeid, kui tahab.”

„Caroline, me kogume siin raha. Praegu pole õige aeg isolatsionismi pooldajaid välja vihastada. Eriti, kui nad on rikkad.”

„Nad ei toeta nagunii Prantsusmaad.”

„Pole vaja, et ajalehed meist halvasti kirjutaksid. Kas Ühendriigid ja Prantsusmaa on liiga suured sõbrad? Kas see lähendab Saksamaad ja Venemaad? Ma jõuan vaevu lõpetada kolmanda käigu, ilma et mõni ajakirjanik mind ründaks. Ja Rockefellereid ei tohi me sõnagagi mainida… Ma ei taha, et Junior mulle jälle helistaks. Aga küllap ta helistab nagunii, nüüd, kui Bonnet tulemata jääb.”

„Roger, see on täielik katastroof.”

„Võib-olla peame kogu peo ära jätma.” Roger kammis pikkade sõrmedega läbi juuste, vedades juuksevaha sisse värsked vaod.

„Ja maksma tagasi nelikümmend tuhat dollarit? Mis saab Prantsuse perekondade fondist? Meil on niigi ammu kitsas käes. Pealegi maksime juba viie kilo Waldorfi salati eest…”

„Kas nad nimetavad seda salatiks?” Roger lappas nimekaarte, millest pooled olid loetamatud või täis maha tõmmatud teksti. „See on pathétique… lihtsalt hakitud õunad ja seller. Ja need vesised Kreeka pähklid…”

Otsisin oma nimekaartide hulgast teisi kuulsaid kandidaate. Me emaga tundsime Julia Marlowe’d, kuulsat näitlejannat, aga tema oli Euroopas turneel. „Kuidas oleks Peter Patout’ga? Ema omad on teda kasutanud.”

„Sa mõtled seda arhitekti?”

„Kes kujundas kogu maailmanäituse. Neil on see kahemeetrine robot.”

„Igav,” vastas Roger ja trummeldas endale hõbedase paberinoaga vastu peopesa.

Ma jõudsin L-ini. „Aga kapten Lehude?”

„Normandie pealt? Kas sa mõtled seda tõsiselt? Talle makstakse selle eest, et ta igav oleks.”

„Roger, sa ei saa kõiki ettepanekuid nii hooletult tagasi lükata. Mis sa Paul Rodierre’ist arvad? Betty ütleb, et kõik räägivad temast.”

Roger ajas huuled torru, see oli alati hea märk. „See näitleja? Ma nägin tema etendust. Ta on hea. Pikk ja nägus, kui sulle sedasorti mehed meeldivad. Kiire ainevahetus, mis muud.”

„Vähemalt teame, et ta suudab teksti pähe õppida.”

„Ta on pisut ettearvamatu. Ja abielus, nii et ära hakka siin midagi unistama.”

„Mina olen meestega lõpparve teinud, Roger,” vastasin. Olin 37-aastaselt leppinud vallaliseeluga.

„Ma pole kindel, kas Rodierre on nõus. Vaata, kes sul õnnestub saada, aga hoolitse selle eest, et ta tekstist kinni peaks. Roosevelti ei maini…”

„Rockefellereid ka mitte,” lõpetasin tema eest.

Abivajajatega tegelemise vahepeal helistasin ma mitmele poole, et leida viimase hetke esineja, kuni alles jäi ainult üks variant – Paul Rodierre. Ta oli New Yorgis, et kaasa teha Broadhursti teatris mängitavas Ameerika muusikalirevüüs „Pariisi tänavad”, milles oli oma tormilise Broadway debüüdi teinud Carmen Miranda.

Helistasin William Morrise agentuuri, kust mulle vastati, et nad uurivad asja ja helistavad mulle tagasi. Kümme minutit hiljem ütles härra Rodierre’i agent mulle, et teater on sel õhtul suletud, ja kuigi tema kliendil pole õhtuülikonda, on ta äärmiselt meelitatud meie pakkumisest sel õhtul meie galaüritust juhtida. Ta pidi kohtuma minuga Waldorfi hotellis, et arutada üksikasju. Meie korter Ida 50. tänaval oli Waldorfist kiviviske kaugusel ja nii kiirustasin ma koju, et panna selga ema must Chaneli kleit.

Leidsin härra Rodierre’i Waldorfi fuajee vastas asuvas Peacock Alley baaris kohvikulaua taga istumast just sel hetkel, kui kahetonnine pronkskell lõi pooltundi, kõlades kaunilt nagu Westminsteri katedraali kellad.

„Härra Rodierre?” küsisin.

Rogeril oli mehe nägusa välimuse suhtes õigus. Esimene asi, mis Paul Rodierre’i juures silma jäi, kui väline ilu kõrvale jätta, oli tema erakordne naeratus.

„Kuidas saan ma teid tänada selle eest, et nii viimasel minutil nõusse jäite, monsieur?”

Mees ajas end toolilt püsti ja täispikkuses meenutas ta pigem Charlesi jõel harjutava sõudemeeskonna liiget kui Broadway näitlejat. Ta püüdis mind põsele suudelda, kuid ma ulatasin talle käe ja ta surus seda. Meeldiv oli kohtuda mehega, kes oli minuga ühepikkune.

„Ei ole tänu väärt,” vastas ta.

Mehe rõivad olid küll probleem: rohelised püksid, tumelilla sametist spordikuub, pruunid seemisnahast kingad ja kõige hullem asi – must särk. Musta särki kandsid ainult preestrid ja fašistid. Ja muidugi gängsterid.

„Kas soovite riideid vahetada?” Surusin maha soovi sättida tema juukseid, mis olid küllalt pikad, et need võinuks patsi panna. „Või ehk habet ajada?” Agendi sõnul peatus härra Rodierre siinsamas hotellis, mis tähendas, et tema žilett asus kõigest paar korrust kõrgemal.

„Ma tulen nende riietega,” vastas mees õlakehitusega. Tüüpiline näitleja. Miks polnud ma seda ette näinud? Ballisaali poole suunduvate külaliste hulk aina kasvas, naised olid oma parimates kleitides silmipimestavad, kõik mehed kandsid frakki ja lakknahast oxforde või vasikanahast pidulikke kingi.

„See on mu esimene gala,” ütlesin. „See on ainus õhtu, kui konsulaadil avaneb võimalus koguda annetusi. Rõivastus peab olema pidulik.” Kas isa vana frakk läheks mehele selga? Vöökohast peaks klappima, aga õlgadest võis see kitsaks jääda.

„Preili Ferriday, kas te olete alati nii, noh, energiline?”

„Siin, New Yorgis, ei osata isikupära alati hinnata.” Ulatasin talle kokku klammerdatud lehed. „Tahate kindlasti juba tekstiga tutvuda.”

Mees ulatas paberid mulle tagasi. „Ei, merci.”

Surusin need uuesti talle kätte. „Aga selle teksti kirjutas peakonsul isiklikult.”

„Öelge mulle uuesti, miks ma seda teen?”

„Selleks, et aasta ringi toetada ümber asustatud Prantsuse kodanikke ja minu Prantsuse perekondade fondi. Me aitame Prantsusmaal elavaid orbusid, kelle vanemad on mingil põhjusel kadunuks jäänud. Euroopas valitsevat ebakindlust arvestades oleme meie ainus usaldusväärne allikas, mis varustab neid riiete ja toiduga. Pealegi tulevad täna siia ka Rockefellerid.”

Ta lehitses kõnet. „Nad võiksid lihtsalt tšeki kirjutada ja sellele palaganile tulemata jätta.”

„Nad on ühed meie heldemad toetajad, aga palun ärge viidake neile. Ega president Rooseveltile. Ega lennukitele, mis Prantsusmaa Ühendriikidelt ostis. Mõned meie tänaõhtused külalised küll armastavad Prantsusmaad, kuid tahaksid parema meelega praegu sõjast eemale hoida. Roger tahab igasugust poleemikat vältida.”

„Keerutamine ei paista iial ehtsana. Publik tunnetab selle ära.”

„Kas te palun peaksite lihtsalt kõnest kinni, monsieur?”

„Preili Ferriday, muretsemine teeb südame haigeks.”

Tõmbasin piibelehe seest välja nööpnõela. „Palun – nööpaugulill meie aukülalisele.”

„Piibelehed?” imestas monsieur Rodierre. „Kust te küll niisugusel aastaajal piibelehed välja võlusite?”

„New Yorgist leiab kõike. Meie florist kasvatab neid.”

Asetasin käe tema kuuereväärile ja surusin nööpnõela sügavale Prantsuse sametisse. Kas see meeldiv lõhn tuli mehelt või lilledest? Miks ei lõhnanud Ameerika mehed niimoodi nagu tuberoos ja puit ja muskus ja…

„Kas te ikka teate, et piibelehed on mürgised?” küsis monsieur Rodierre.

„Ärge siis sööge seda. Vähemalt senikaua, kuni olete oma kõnega ühel pool. Võite seda süüa ka juhul, kui rahvas teie vastu pöörab.”

Ta naeris ja ma astusin selle peale sammu tagasi. See oli nii siiras naer, niisugune, mida kuulis viisakas seltskonnas väga harva, eriti kui tegemist oli minu naljadega.

Saatsin monsieur Rodierre’i lava taha ning jäin lava suurust nähes imestusest tummaks: see oli kaks korda suurem kui ükski Broadway lava, millel seisnud olin. Vaatasime avarat ballisaali, küünalde säras laudu, mis olid nagu lillelised laevad pimeduses. Waterfordi kristalllühter ja selle juurde kuuluvad kuus väiksemat lühtrit sädelesid hämaruses, kuigi olid pooleldi maha keeratud.

„See lava on hiigelsuur,” ütlesin. „Kas kannate selle välja?”

Monsieur Rodierre pööras end minu poole. „See on mu töö, preili Ferriday.”

Kuna kartsin, et võin monsieur Rodierre’i veelgi enam pahandada, jätsin ta ühes tekstiga lava taha omapäi ja lahkusin, püüdes saada oma mõtteid eemale tema pruunidelt seemisnahast kingadelt. Kiirustasin ballisaali, et näha, kas Pia oli järginud minu istumisplaani, mis oli üksikasjalikum ja ohtlikum kui Luftwaffe lennuplaan. Nägin, et ta oli kuue Rockefelleri laua nimekaardid suvaliselt laudadele loopinud, ja sättisin need ümber ning võtsin sisse oma koha lava lähedal, köögi ja pealaua vahel. Suure ruumi külgedel tõusid lae poole kolmel korrusel asuvad punaste kardinatega loožid, igas oma õhtusöögilaud. Kõik seitseteist tuhat kohta pidid täis tulema: suur hulk pahaseid inimesi, kui õhtu ei peaks kulgema ideaalselt.

Külalised kogunesid ja võtsid kohad sisse, moodustades sädeleva ookeani, mis koosnes frakkidest, vanadest kaevandustest pärit briljantidest ja nii paljudest rue du Faubourg Saint-Honoré kleitidest, et näis, nagu oleks kõik Pariisi parimad poed neist korraga tühjaks tehtud.

Ainuüksi korsettidega olid Bergdorf ja Goodman täitnud oma kolmanda kvartali müügieesmärgid.

Minu lähedale oli end sättinud rida ajakirjanikke, pliiatsid kõrva taga. Ülemkelner seisis stardivalmilt minu kõrval, oodates märguannet, et serveerimisega algust teha. Saali astus Elsa Maxwell – jutumoor, professionaalne peoperenaine ja eneseupitaja ne plus ultra. Kas ta võtab kindad käest, et kirjutada oma kolumnis selle õhtu kohta kohutavaid asju, või jätab ta kõik koledused lihtsalt meelde?

Lauad olid juba peaaegu täis, kui saabus proua Cornelius Vanderbilt, keda Roger kutsus tema hiilguseks, rinnal säramas neljarealine Cartier’ briljantkee. Niipea kui proua Vanderbilti tagumik toolipatja puutus ja tema valge rebasekrae kõige pea ja jalgadega tooli seljatoele maandus, andsin ma käsu serveerida. Tuled hämardusid ja Roger ronis valgustatud poodiumile, saatjaks suur aplaus. Ka ise laval olles polnud ma iial olnud nii närvis.

„Mesdames et Messieurs, välisminister Bonnet palub südamest vabandust, et ei saa täna siin olla.” Külaliste seast kostis suminat, keegi ei teadnud, kuidas niisugusele pettumusele reageerida. Kas peaks raha kirja teel tagasi paluma? Või Washingtoni helistama?

Roger tõstis käe. „Aga me veensime täna kõnepulti astuma ühe teise prantslase. Talle pole küll antud rolli valitsuses, kuid selle eest on talle usaldatud üks parimaid rolle Broadwayl.”

Külalised sosistasid omavahel. Pole midagi paremat üllatusest, kui see tõotab tulla hea.

„Palun lubage mul kutsuda lavale monsieur Paul Rodierre.”

Monsieur Rodierre möödus poodiumist ja võttis suuna lava keskele. Mis tal küll arus oli? Valgusvihk liikus hetke teda otsides mööda lava ringi. Roger istus pealaua otsa, proua Vanderbilti kõrvale. Mina seisin sealsamas lähedal, kuid siiski kägistamisulatusest väljas.

„Mul on suur rõõm täna siin olla,” alustas monsieur Rodierre, kui valgustaja oli ta üles leidnud. „Tunnen suurt kahetsust, et monsieur Bonnet ei saanud täna tulla.”

Isegi mikrofoni abita täitis Paul Rodierre’i hääl kogu saali. Ta peaaegu säras prožektori valguses.

„Ma olen nii auväärsele külalisele niru asendus. Loodan, et probleem polnud tema lennukis. Olen kindel, et kui oleks, saadaks president Roosevelt talle meeleldi uue.”

Üle saali rullus lainena närviline naer. Ma ei pidanud ajakirjanike poole vaatama, teadmaks, et nad kirjutavad kõik üles. Rogeril, kes oli väga osav vestleja, õnnestus ühekorraga rääkida proua Vanderbiltiga ja saata mulle vihast välkuvaid pilke.

„Tõsi, poliitikast ei saa ma teiega kõnelda,” jätkas monsieur Rodierre.

„Jumal tänatud!” hõikas keegi ühest tagumisest lauast. Külalised naersid taas, seekord valjemini.

„Aga ma võin rääkida teile sellest Ameerikast, mida tunnen mina, paigast, mis üllatab mind iga päev. Paigast, kus avatud inimesed võtavad avasüli vastu nii Prantsuse teatri, kirjanduse, filmid ja moe kui ka prantslased endid, hoolimata meie vigadest.”

„Kurat!” pomises üks ajakirjanik mu kõrval oma purunenud pliiatsile. Ulatasin talle enda oma.

„Näen iga päev, kuidas inimesed üksteist aitavad. Need ameeriklased on inspireeritud proua Rooseveltist, kes sirutab oma käe üle Atlandi ookeani, et aidata Prantsuse lapsi. Need on ameeriklased nagu preili Caroline Ferriday, kes teeb iga päev tööd selle nimel, et aidata Prantsuse peresid siin Ameerikas ja varustada Prantsusmaa orbusid riietega.”

Roger ja proua Vanderbilt vaatasid minu poole. Valgusvihk leidis mu seina äärest üles ja tuttav prožektorikiir pimestas mu. Tema hiilgus plaksutas ja rahvas järgis tema eeskuju. Lehvitasin, kuni valgus, mis õnneks vaid lühiajaliselt minul peatus, tagasi lavale suunati ning mina taas jahedasse pimedusse jäin. Ma ei igatsenud tegelikult Broadway järele, kuid sellest hoolimata oli mõnus tunda taas nahal prožektori soojust.

„See on Ameerika, kes ei karda müüa lennukeid neile, kellega nad suure sõja ajal kaevikutes külg külje kõrval seisid. Ameerika, kes ei karda aidata hoida Hitlerit Pariisi tänavatele tungimast. Ameerika, kes ei karda seista meiega külg külje kõrval, kui see hirmus aeg peaks taas tulema…”

Vaatasin lummatult, suutes heita kuulajatele vaid paar üksikut pilku. Nad olid haaratud ja päris kindlasti ei keskendunud keegi mehe kingadele. Pool tundi kadus hetkega ja ma hoidsin hinge kinni, kui monsieur Rodierre viimaks kummardas. Aplaus algas arglikult, kuid kasvas nii meeletuks plaginaks, nagu peksaks vastu katust paduvihma. Elsa Maxwell tupsutas salvrätiga niiskeid silmi, ja selleks ajaks, kui inimesed „La Marseillaise’i” üürgama tõusid, tundsin ma heameelt, et sellele etteastele ei järgnenud Bonnet’ sõnavõttu. Isegi töötajad laulsid, käsi südamel.

Kui tuled uuesti süttisid, näis Roger kergendust tundvat ning tervitas heasoovijaid, kes pealaua juurde kogunesid, et avaldada oma toetust. Kui õhtu lõppema hakkas, lahkus ta Vikerkaaretuppa koos pundi meie suurtoetajate ja paari Rockettesi tantsijannaga – need olid New Yorgis ainsad naised, kelle kõrval ma lühike paistsin.

Kui me söögitoast lahkusime, puudutas monsieur Rodierre mu õlga. „Ma tean üht kohta Hudsoni ääres, kus pakutakse head veini.”

„Ma pean koju minema,” vastasin, kuigi polnud midagi söönud. Mu vaimusilma ette kerkisid soe sai ja võikastmes teod, kuid väljas kellelegi abielumehega silma jääda polnud üldse hea mõte. „Täna ma küll ei saa, monsieur, aga tänan teid kutsumast.” Ma võiksin olla paari minutiga kodus, külmas korteris, ja süüa Waldorfi salati ülejääke.

„Kas te sunnite mind pärast meie tänast triumfi üksinda õhtustama?” imestas monsieur Rodierre.

Miks ei võiks ma minna? Minu seltskonda kuuluvad inimesed sõid ainult kindlates restoranides, mida võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel ja mis jäid kõik Waldorfist nelja kvartali raadiusse ja seega Hudsonist väga kaugele. Mida halba saab teha üks õhtusöök?

Sõitsime taksoga Le Grenier’i, kaunisse bistroosse West Side’is. Prantsuse ookeaniliinilaevad seilasid Hudsonit mööda ja randusid 51. tänava ääres, nii et paljud New Yorgi parimad väikesed kohad tekkisid just sinna kanti nagu seened pärast kosutavat vihma. Le Grenier asus SS Normandie varjus, endise sadamaülemahoone katusekorrusel. Kui me taksost välja astusime, kõrgus uhke laev meie kohal, tekid prožektorituledest eredad, neli korrust illuminaatoreid säramas. Üks keevitaja saatis vööri juurest öise taeva poole lendu aprikoosivärvi sädemeid, sellal kui madrused suunasid prožektorivalgust laeva küljele, kus tellingutel tegutsesid maalrid. Tundsin end väiksena, seistes selle laeva kõrval, tema suure musta käila all, pilk pööratud kolme punase korstna poole, mis kõik olid suuremad kui ükski laohoone, mis kai ääres seisis. Suve lõpu õhus oli tunda soola maitset, kui Atlandi ookean kohtus Hudsoni jõega.

Le Grenier’ lauad olid täis viisaka välimusega, enamjaolt keskklassi kuuluvaid inimesi, kelle seas oli ka üks galaõhtul käinud reporter ja hulk inimesi, kes näisid olevat tulnud ookeaniliinilaevalt ja tundsid nüüd rõõmu sellest, et on taas kindlal maal. Me valisime kitsa lakitud puidust latri, mis oli ehitatud nii, nagu istuks me laevas, kus on arvel iga sentimeeter. Le Grenier’ maître d’ monsieur Bernard koogutas monsieur Rodierre’i ees, rääkis, et oli kolm korda „Pariisi tänavaid” näinud, ja jutustas üksikasjalikult omaenda karjäärist Hobokeni kogukonnateatris.

Monsieur Bernard pöördus minu poole. „Ja teie, mademoiselle? Kas ma pole mitte näinud teid laval koos preili Helen Hayesiga?”

„Näitlejanna?” imestas monsieur Rodierre naeratades.

Nii lähedalt oli tema naeratus ohtlik. Pidin pea selge hoidma, sest prantsuse mehed olid mu Achilleuse kand. Ja kui Achilleus oleks olnud prantslane, oleksin ma teda ilmselt kätel kandnud, kuni tema kand oleks paranenud.

Monsieur Bernard jätkas: „Minu arvates olid arvustused ebaõiglased…”

„Me tellime nüüd,” sekkusin.

„Kui ma ei eksi, kasutati ühes väljendit „jäigapoolne”.”

„Monsieur, me võtame teod. Palun ärge koorega liialdage…”

„Ja mida see Times „Kaheteistkümnenda öö” kohta ütleski? „Preili Ferriday tegi rahuldava Olivia”? See oli minu arvates pisut karmisti öeldud…”

„Ja palun ilma küüslauguta. Jätke teod pooltooreks, et nad poleks nii vintsked.”

„Mademoiselle, kas te soovite, et nad teile lauda roomaks?” Monsieur Bernard pani meie tellimuse kirja ja suundus köögi poole.

Monsieur Rodierre silmitses šampanjakaarti ja uuris üksikasju. „Ah et näitlejanna? Seda poleks ma iial arvata osanud.” Mehe boheemlasliku välimuse juures oli midagi võluvat: ta oli nagu aed, mis vajas rohimist.

„Konsulaaditöö sobib mulle paremini. Ema on Rogerit tundnud juba aastaid, ja kui Roger pakkus välja, et võiksin teda aidata, ei suutnud ma talle ära öelda.”

Monsieur Bernard asetas saiakorvi lauale ja jäi pisut liiga kauaks monsieur Rodierre’i vaatama, justkui püüdnuks ta meest oma mällu söövitada.

„Ma loodan, et ma täna teie peigmeest välja ei vihasta,” ütles Paul. Ta sirutas käe saiakorvi poole nagu minagi ja mu käsi puudutas tema kätt, mis oli soe ja pehme. Tõmbasin käe kiiresti tagasi sülle.

„Mul pole niisuguste asjade jaoks aega. Teate küll, milline see New York on – aina pidu peo otsa. See on väga väsitav.”

„Ma pole teid kordagi Sardi’s kohanud.” Mees murdis saia pooleks ja sellest tõusis auru.

„Oh, mul on väga palju tööd.”

„Mul on tunne, et te ei tööta selleks, et raha teenida.”

„Ma ei saa oma töö eest üldse palka, kui te seda silmas pidasite, aga niisugustest asjadest viisakas seltskonnas ei räägita, monsieur.”

„Kas me võiksime selle monsieur’tamise lõpetada? See tekitab minus tunde, nagu oleksin iidvana.”

„Minna üle eesnimedele? Aga me ju alles kohtusime.”

„Me elame aastas 1939.”

„Manhattani seltskond on nagu päikesesüsteem, mis toimib oma seaduste järgi. Vallaline naine abielumehega õhtustamas on piisav põhjus, et planeedid orbiidilt minema lennutada.”

„Siin ei näe meid keegi,” vastas Paul, näidates monsieur Bernardile nimekirjas üht šampanjat.

„Öelge seda preili Evelyn Shimmerhornile seal tagumises lauas.”

„Kas teie maine on nüüd rikutud?” küsis ta iseäralikult hooliva tooniga, mida nii nägusa välimusega meeste suust harva kuulda võis. Vahest oli must särk tema jaoks siiski õige valik.

„Evelyn ei räägi midagi. Ta saab lapse, ja veel väga halval ajal.”

„Lapsed. Nad muudavad elu keeruliseks. Eks ole? Näitleja elus pole lastele kohta.”

Järjekordne isekas näitleja.

„Millega tegeleb teie isa, et teil on võimalik siinses päikesesüsteemis tiirelda?”

Värske tuttava kohta esitas Paul palju küsimusi.

„Tegeles. Tal oli kuivaineäri.”

„Kus?”

Monsieur Bernard tõstis lauale hõbedase ämbri, mille sangad meenutasid mustlase kõrvarõngaid ja mille ühele küljele toetus šampanjapudeli roheline kael.

„Ta oli James Harper Poori partner.”

„Poor Brothersitest? Ma olen käinud tema East Hamptonsi kodus. Tuleb mainida, et tema rikkus on perekonnanimega vastuolus. Kas te käite sageli Prantsusmaal?”

„Külastan igal aastal Pariisi. Ema päris seal ühe korteri… rue Chauveau Lagarde’il.”

Monsieur Bernard eemaldas šampanjalt korgi ning see tuli ära rahuldustpakkuva heliga, kõlades pigem mütsatuse kui pauguna. Ta valas kuldset jooki minu pokaali ja mullid kerkisid pokaali servani, ähvardades üle ääre tõusta, ning langesid siis täpselt õigele kõrgusele. See oli oskuslikult valatud.

„Mu naine Rena peab seal lähedal väikest poekest, mille nimi on Les Jolies Choses. Kas olete seal käinud?”

Võtsin šampanjast lonksu ja mullid kõditasid mu huuli.

Paul võttis rahakoti vahelt naise pildi. Rena oli noorem, kui ma olin arvanud, ja tema tumedad juuksed olid soengus, mida olin näinud portselannukkudel. Ta naeratas, silmad suured, justkui jagaks ta mingit mahlakat saladust. Rena oli armas ja näis olevat minu täielik vastand. Kujutlesin, et Rena pood on üks neid šikke väikseid kohti, kus aidatakse naistel end sel kuulsal Prantsuse moel üles lüüa – riided ei tohtinud olla liiga täpselt kokku sobitatud, kuid ebakõla pidi olema vaevu hoomatav.

„Ei, ma ei ole seal käinud,” vastasin. Ulatasin foto tagasi. „Aga teil on kaunis naine.”

Jõin oma pokaali tühjaks.

Paul kehitas õlgu. „Loomulikult on ta minu jaoks liiga noor, aga…” Paul silmitses fotot, pea küljele kallutatud, nagu näeks ta seda esimest korda, ja pistis selle rahakoti vahele tagasi. „Me ei kohtu väga tihti.”

Selle mõtte peale hakkas mu süda hetkeks põksuma, kuid see rahunes niipea, kui mõistsin, et isegi kui Paul oleks saadaval, lämmataks minu jõuline natuur igasuguse romantikasädeme juba eos.

Kärisevast köögiraadiost kostis Edith Piaf.

Paul võttis ämbrist pudeli ja valas mu pokaali veel šampanjat. See hakkas metsikult vahutama ja mäslevad mullid kerkisid üle pokaali serva. Heitsin talle pilgu. Me mõlemad muidugi teadsime, mida see tähendab. Traditsioon. Seda teavad kõik, kes on Prantsusmaal käinud. Kas ta oli meelega üle ääre valanud?

Paul kastis kõhklemata sõrme šampanja sisse, mis oli mööda mu pokaali jalga alla valgunud, sirutas käe välja ja tupsutas jaheda joogiga mu vasakut kõrvatagust. Oleksin tema puudutuse peale äärepealt võpatanud, kuid siis ootasin, kuni ta mu juuksed eemale lükkas ja mu paremat kõrvatagust puudutas ning oma käe pisut kauemaks sinna jättis, kui vajalik. Siis niisutas ta ka oma kõrvataguseid ja naeratas.

Miks mul korraga nii palav hakkas?

„Kas Rena käib külas ka?” küsisin. Püüdsin hõõruda käelt teeplekki, kuid avastasin siis, et see oli hoopis vanusega tekkinud pigmendilaik. Milline meeldiv üllatus.

„Veel pole käinud. Teater ei paku talle huvi. Isegi „Pariisi tänavaid” pole ta veel siin vaatamas käinud, kuid ma ei tea, kas ma saan jääda. Kodumaal on kõik Hitleri pärast ärevil.”

Kusagilt köögisügavusest kostis kahe mehe vaidlemist. Kuhu jäävad meie teod? Kas nad saatsid kellegi Perpignani tigude järele?

„Vähemalt on prantslastel Maginot’ liin,” vastasin.

„Maginot’ liin? Olge nüüd! Betoonmüür ja paar vahiposti? See on Hitlerile nagu nohu.”

„See on kakskümmend viis kilomeetrit pikk.”

„Kui Hitler midagi tahab, ei peata teda miski,” vastas Paul.

Köögis oli vaidlus paisunud suureks lärmiks. Mõni ime, et meie eelroog polnud veel lauda jõudnud. Kokk, kahtlemata oma ala suur meister, oli millegipärast väga endast väljas.

Köögist ilmus välja monsieur Bernard. Illuminaatoritega köögiuks langes tema selja taga kinni ja kiikus veel paar korda lahti-kinni, kuni viimaks paigale jäi. Monsieur Bernard sammus söögitoa keskele. Kas ta oli nutnud?

„Excusez-moi, daamid ja härrad.”

Keegi kõlistas lusikaga vastu klaasi ja ruumis jäi vaikseks.

„Ma kuulsin just äsja usaldusväärsest allikast…” Monsieur Bernard tõmbas hinge, tema rind paisus nagu nahast kaminalõõts. „Me kuulsime usaldusväärsest allikast, et…”

Ta vaikis, kui emotsioonid hetkeks võimust võtsid, ja jätkas siis.

„Adolf Hitler on tunginud Poolasse.”

„Armas jumal,” pomises Paul.

Vaatasime teineteisele silma, sellal kui ruum meie ümber täitus elava vestluse, spekulatsioonide ja hirmuga. Galal käinud reporter tõusis, viskas lauale kortsunud dollarid, haaras kaabu ja lahkus.

Sellele teatele järgnenud müras läksid monsieur Bernardi viimased sõnad peaaegu kaduma.

„Aidaku meid kõiki Jumal.”