Читать книгу Sirelitüdrukud - Martha Hall Kelly - Страница 3

1939

Tegelikult oli Hirveaasa järsakule põgenikke piiluma minek Pietrik Bakoski mõte. Ütlen seda tõe huvides. Matka ei uskunud, kui talle seda kinnitasin.

Hitler oli kuulutanud Poolale sõja 1. septembril, kuid tema sõduritel läks Lublinisse jõudmisega aega. Mul oli selle üle hea meel, sest ma ei tahtnud, et elu muutuks. Lublin oli täiuslik just sellisena, nagu ta oli. Kuulasime raadiost Berliinist tulevaid teateid uute kehtestatud reeglite kohta ja linna lähistele kukkus paar pommi, kuid see oli ka kõik. Sakslased keskendusid Varssavile, ja sedamööda, kuidas väed lähemale jõudsid, põgenesid inimesed tuhandete kaupa meie juurde Lublinisse. Perekonnad liikusid suurte seltskondadena, reisisid sada kuuskümmend kilomeetrit kagu poole ja ööbisid linna ääres keset kartulipõlde.

Enne sõda ei juhtunud Lublinis midagi huvitavat, seega oskasime ilusat päikesetõusu hinnata vahel rohkemgi kui mõnd kinofilmi. Jõudsime künkatippu, kust avanes vaade alla aasale, 8. septembril just enne koitu, ja nägime enda all põldudel tuhandeid inimesi, kes pimedas und nägid. Lebasin oma kahe kõige parema sõbra, Nadia Watroba ja Pietrik Bakoski vahel ning jälgisin seda kõike lamedaks litsutud kõrtest tehtud kausjalt asemelt, mis oli seal maganud emahirve ja tema vasikate kehast ikka veel soe. Hirved olid meie tuleku ajaks juba läinud – nad on varased ärkajad. Selles asjas olid nad Hitleriga ühte moodi.

Kui koit korraga horisondil särama lõi, jäi mul hing kinni. See oli selline ahhetus, mis tabab sind vahel ootamatult just niisugusel hetkel, kui näed midagi nii kaunist, et see teeb haiget – uut elu, olenemata liigist, värsket koort kaerapudrul voolamas või Pietrik Bakoski profiili esimestes koidukiirtes. Tema profiil, 98 protsenti täiuslik, oli koiduvalguses eriti kaunis, nagu olnuks see pärit kümnezlotiselt mündilt. Sel hetkel nägi Pietrik välja nagu poisid ikka, kui nad on äsja ärganud ega ole jõudnud veel end kasida: sellelt küljelt, millel ta oli maganud, olid tema värske või karva juuksed pulstis.

Nadia profiil oli peaaegu sama veatu, nagu temasugustel õrnade näojoontega tüdrukutel ikka. Tema ilul ei lasknud täiuslik olla vaid see, et ta laubal oli lilla sinikas, mälestus koolis aset leidnud vahejuhtumist. Muhk ei meenutanud enam hanemuna, kuid oli endiselt nähtav. Nadial oli seljas toore meloni värvi kašmiirkampsun, mida ta lubas mul alati silitada, kui ma seda soovisin.

Mul oli raske mõista, kuidas sai nii kurb olukord sünnitada nõnda kauni stseeni. Põgenikud olid voodilinadest ja tekkidest ehitanud suure keeruka telklinnaku. Kui päike tõusis, lasi see meil nagu röntgenpilguga vaadata ühte lillelisest linast telki, kus varjudena paistvad inimesed end päevaks riietasid.

Linnarõivastes ema avas linast ukse ja ronis välja, käe otsas pidžaamas ja viltsaabastes laps. Nad urgitsesid pulkadega maapinnas, otsides kartuleid.

Lublin kõrgus kaugemal nende selja taga nagu muinasjutulinn, täis vanu punaste katustega pastelseid maju, mida vaadates jäi mulje, nagu oleks mõni hiiglane neid topsis raputanud ja siis rulluvatele mägedele laiali heitnud. Kaugemal läänes oli koht, kus olid kord asunud meie väike lennujaam ja vabrikud, kuid natsid olid need juba maatasa pommitanud. Need olid esimesed asjad, mis nad sihikule võtsid, kuid vähemalt polnud ükski sakslane veel linna marssinud.

„Mis te arvate, kas britid aitavad meid?” küsis Nadia. „Ja prantslased?”

Pietrik silmitses horisonti. „Võimalik.” Ta krahmas maast rohtu ja viskas õhku. „Täna on hea lennuilm. Parem tehku kiiresti.”

Laigulised lehmad tulid üksteise järel mäest alla telkide poole, et seal rohtu süüa, kellad kaelas kõlisemas, rivi lõpus sammumas lüpsjad, rätid peas. Üks lehm tõstis saba ja jättis endast maha sitahunnikud, millest tema järel tulijad mööda astusid. Igal lüpsjal oli õlal suur hõbedane piimanõu.

Ma kissitasin silmi, et leida horisondilt meie kool, Püha Monica katoliiklik tütarlastekool, mille kellatornis lehvis oranž lipp. See oli maja, mille põrandad olid nii piinlikult puhtaks poleeritud, et me kandsime sees satiinsusse. Paik, kus tehti palju õppetööd, peeti iga päev missat ja kus õpetajad olid ranged. Ükski neist polnud aidanud Nadiat siis, kui tal seda kõige rohkem vaja oli, välja arvatud proua Mikelsky, meie lemmik matemaatikaõpetaja.

„Vaadake,” ütles Nadia. „Naised tulevad lehmadega, kuid nendega pole ühtki lammast. Selleks ajaks on lambad alati juba väljas.”

Nadia märkas kõike. Ta oli ainult kaks kuud minust vanem – juba seitseteist –, kuid näis olevat kuidagi täiskasvanulikum. Pietrik vaatas minust mööda Nadia poole, justkui näeks teda esimest korda. Nadia meeldis kõigile poistele: ta oskas teha täiuslikku hundiratast, tema jume oli veatu nagu Maureen O’Sullivanil ja tal olid blondid paksu palmikusse punutud juuksed. Mina polnud ehk tõesti sama kaunis ja ma olin ka kehv sportlane, kuid kunagi olin ma saanud oma klassi mitteametlikus, meie koolis esimest korda aset leidnud küsitluses tiitlid Ilusaimad jalad ja Parim tantsija.

„Nadia, sinul ei jää miski märkamata,” imestas Pietrik.

Nadia naeratas talle. „Ega jää. Vahest peaksime alla minema ja aitama neil kartuleid korjata? Pietrik, sa oled labidaga väga osav.”

Kas Nadia flirtis Pietrikuga? See oli minu kõige esimese reegli jäme rikkumine. Sõbrannad on kõige tähtsamad! Pietrik tõmbas jaanipäeval jõest välja minu pärja, ta kinkis mulle hõbedase ristiga kaelaketi. Kas traditsioonid ei tähendanud enam midagi?

Vahest hakkas Pietrik temasse armuma? See oli loogiline. Kuu algul olid gaidid müünud heategevuslikul eesmärgil tantse kohalike poistega ja Pietriku väike õde Luiza ütles mulle, et Nadia oli ära ostnud kõik kümme Pietriku tantsu. Ja siis oli veel see inetu juhtum kooli väravas. Me lahkusime parasjagu Nadiaga koolist, kui tänavapoisid hakkasid Nadiat kividega loopima ja talle inetusi hõikama, sest tema vanaisa on juut. Pietrik ruttas talle väga väledalt appi.

See, et inimesed loobivad juutide pihta kive, polnud just tavatu vaatepilt, kuid ebatavaline oli, et see juhtus Nadiaga. Ma ei teadnud enne seda, et temas voolab juudi verd. Käisime katoliku koolis ja tal oli peas rohkem palveid kui minul. Aga kõik said sellest teada siis, kui meie saksa keele õpetaja Herr Speck käskis meil oma sugupuu kirja panna ja seda kogu klassile kuulutas.

Sel päeval, kui poisid Nadiat kividega loopisid, olin ma püüdnud teda minema tirida, kuid ta oli kindlalt paigale jäänud. Proua Mikelsky, kes ootas esimest last, oli välja tormanud, Nadia oma embusse haaranud ja kiusajatele karjunud, et nad lõpetaksid, sest muidu kutsub ta politsei. Proua Mikelsky oli kõigi tüdrukute lemmikõpetaja, meie Põhjanael, sest tahtsime kõik olla nagu tema: ilusad, targad ja vaimukad. Ta kaitses oma tüdrukuid nagu emalõvi ja andis meile vigadeta matemaatika kontrolltööde eest krowki’sid, lehmakomme, ja mina ei jäänud kunagi kommita.

Pietrik, kes oli tulnud meid koju saatma, ajas tänavapoisid labidaga vehkides laiali, kuid kaotas selle käigus oma esihambast väikse killu, kusjuures see ei rikkunud tema naeratust mitte üks põrm, vaid muutis selle veel armsamaks.

Mind äratas mõtisklusist eriskummaline heli, nagu oleksid meie ümber laulnud kilgid. See muutus valjemaks, kuni maapind meie all värisema hakkas.

Lennukid!

Need lendasid meist üle nii madalalt, et keerasid heina pahupidi, ja me nägime valgust nende hõbedastelt kõhtudelt vastu läikimas. Kolmekaupa reas, pöörasid nad järsult paremale ja võtsid endast kütuselehka maha jättes suuna linna poole, hallid varjud põllul järele tuhisemas. Lugesin kokku kaksteist lennukit.

„Need näevad välja nagu lennukid „King Kongist”,” nentisin.

„Kasia, seal olid biplaanid,” vastas Pietrik. „Curtiss Helldiverid. Aga need on Saksa sööstpommitajad.”

„Võib-olla on need Poola omad.”

„Ei ole Poola omad. Seda näeb tiibade all olevatest valgetest ristidest.”

„Kas neil on pommid ka?” küsis Nadia rohkem huvi kui hirmu pärast. Ta ei kartnud midagi.

„Lennujaama nad juba said,” vastas Pietrik. „Mida neil veel pommitada on? Meil ei ole moonaladu.”

Lennukid tegid linna kohal tiiru ja suundusid üksteise järel läände. Esimene neist laskus kohutava kriiskamisega maa poole ja kukutas pommi linna keskele, täpselt sinna, kus olid meie peatänava Krakowskie Przedmieście kaunimad majad.

Pietrik ajas end püsti. „Jezu Chryste, ei!”

Hirmus kõmakas pani maapinna vappuma ja sealt, kuhu pomm langenud oli, tõusid taeva poole mustjashallid suitsupilved. Lennukid tegid uuesti linna kohal tiiru ja seekord langesid nende pommid meie raekoja juurde. Mu värskelt arstikutse saanud õde Zuzanna töötas aegajalt sealses kliinikus vabatahtliku arstina. Aga mu ema? Armas Jumal, võta mind otse taevasse, kui mu emaga peaks midagi juhtuma. Kas isa oli sidesõlmes?

Lennukid tiirutasid linna kohal ja lendasid siis meie poole. Viskusime murule, kui need taas üle meie pea tuhisesid, Pietrik Nadia ja minu peal, nii lähedal, et tundsin, kuidas tema süda läbi särgi mu selja vastas tagus.

Kaks lennukit pöörasid tagasi, nagu oleks neil midagi ununenud.

„Me peame…” alustas Pietrik, aga enne, kui saime end liigutada, sööstsid kaks lennukit allapoole ja lendasid madalalt üle põllu. Kuulsime, kuidas nad tule avasid. Nad tulistasid piimanaisi. Paar kuuli tabas maapinda ja keerutas üles tolmupahvakuid, ent osa lendas naiste pihta ja nad langesid maha, piim mannerguist murule loksumas. Üks lehm kriiskas kukkudes ja kuulirahe tabas põmm-põmm-põmm metallist piimanõusid.

Põllul askeldavad põgenikud viskasid kartulid käest ja pistsid liduma, kuid kuulid leidsid mõne jooksja üles. Ma tõmbasin pea õlgade vahele, kui kaks viimast lennukit meist taas üle lendas, jättes meie all laiuva põllu täis meeste, naiste ja lehmade surnukehasid. Lehmad, kes veel joosta suutsid, tormasid nagu arust ära.

Ma jooksin mäest alla, läbi metsa, mööda männiokastega kaetud radu kodu poole, Nadia ja Pietrik kannul. Kas mu vanemad olid vigastatud? Kas Zuzanna oli terve? Linnas oli ainult kaks kiirabiautot, mis tähendas, et tal on terve öö käed tööd täis.

Võtsime kartulipõllul hoo maha, sest võimatu oli mitte vahtima jääda. Sammusin meetri kauguselt mööda umbes Zuzanna-vanusest naisest, kelle ümber vedelesid kartulid. Ta lebas selili kõblatud vagude vahel, vasak käsi rinnal, õlg verest märg ja nägu verepritsmetega kaetud. Tema kõrval põlvitas tüdruk.

„Õeke,” ütles tüdruk tema kätt võttes, „sa pead tõusma.”

„Suru mõlemad käed haavale,” õpetasin teda, kuid ta lihtsalt vaatas mulle otsa.

Tüdrukute juurde tuli üks šenillist hommikumantlis naine, kes põlvitas nende kõrvale. Ta võttis mustast arstipaunast välja pika merevaigukarva dreeni.

Nadia tõmbas mind käest. „Tule. Lennukid võivad tagasi tulla.”

Linnas jooksis inimesi igas suunas, nad karjusid ja hõikusid üksteisele, põgenesid jalgratastel, hobustel, veokite ja vankritega ning jalgsi.

Kui me lähenesime minu kodutänavale, võttis Pietrik Nadial käest. „Kasia, sa oled peaaegu kodus. Ma saadan Nadia ära.”

„Aga mina?” hüüdsin ma neile järele, kuid nad olid juba munakiviteel, mis viis Nadia ema korteri juurde.

Pietrik oli teinud oma valiku.

Hakkasin minema tunneli poole, mis viis läbi iidse Krakówi värava, kõrge, kellakujulise tipuga telliskivitorni alt läbi, mis oli kunagi olnud ainsaks sissepääsuks linna ja oli Lublinis minu lemmikvaatamisväärsus. Pommid olid torni külje sisse mõra löönud, kuid see seisis endiselt.

Minu matemaatikaõpetaja proua Mikelsky ja tema abikaasa, kes elasid meie lähedal, sõitsid minust vastassuunas rattaga mööda. Viimase vindi peal rase proua Mikelsky pööras möödudes minu poole.

„Kasia, su ema otsib sind meeleheitlikult taga,” ütles ta.

„Kuhu te lähete?” hüüdsin neile järele.

„Minu õe juurde,” hüüdis härra Mikelsky mulle vastu.

„Rutta koju ema juurde!” karjus proua Mikelsky üle õla.

Nad sõitsid edasi ja kadusid rahva sekka ning mina jätkasin teed koju.

Armas Jumal, tee nii, et matka oleks terve.

Kui ma meie kvartalisse jõudsin ja nägin, et meie roosa majake on endiselt ühes tükis, surises iga mu keharakk kergendusest. Teisel pool teed seisval majal polnud niisugust õnne olnud. See oli pihuks ja põrmuks tehtud ning sellest polnud järel muud kui meie tänavale laiali paisatud betoonist, kipsseintest ja väändunud raudvooditest segadik. Ronisin üle rusude ja nägin lähemale jõudes, kuidas üks matka kardin tuule käes õrnalt aknast välja lehvis. Alles siis taipasin, et pommid olid eest löönud kõik meie aknad ühestükis pimenduspaberiga.

Mul polnud vaja lahtise telliskivi tagant võtit otsida, sest uks oli pärani. Leidsin matka ja Zuzanna köögist, matka joonistamislaua juurest, kus nad korjasid kokku põrandale laiali veerenud pintsleid. Õhus oli tunda maha voolanud tärpentini lõhna. Psina, meie lemmikkana, tatsas nende järel. Tänu taevale polnud Psina, kes oli meie perele rohkem koera kui kana eest, viga saanud.

„Kus sa olid?” küsis matka, näost sama valge nagu joonistuspaber, mida ta käes hoidis.

„Ma olin üleval, Hirveaasal,” vastasin. „See oli Pietriku mõ…”

Zuzanna tõusis, käes klaasikilde täis kruus, valge arstikittel tuhast hall. Selle kitli väljateenimiseks oli tal kulunud kuus pikka aastat. Tema kohver vedeles ukse kõrval. Oli selge, et enne pommide langemist oli ta asju pakkinud, et kolida haiglasse, kus pidi hakkama tööle lastearstina.

„Kuidas sa küll said nii rumal olla?” küsis Zuzanna.

„Kus isa on?” uurisin, kui nad minu juurde tulid ja mu juustest betoonitükke nokkima hakkasid.

„Ta läks välja…” alustas matka.

Zuzanna haaras matka’l õlgadest. „Ütle talle, matka.”

„Isa läks sind otsima,” sõnas ema pisarate äärel.

„Ta on kindlasti sidesõlmes,” ütles Zuzanna. „Ma lähen ja otsin ta üles.”

„Ära mine,” keelasin. „Mis siis, kui lennukid uuesti tulevad?” Mu rinnus sähvatas terav valu, nagu oleks mind rünnanud elektriangerjas. Need vaesed naised, kes põllul lebavad…

„Lähen ikka,” teatas Zuzanna. „Tulen varsti tagasi.”

„Luba ma tulen kaasa,” palusin. „Neil läheb kliinikus minu abi vaja.”

„Miks sa küll nii rumalaid tükke teed? Isa on väljas sinu pärast.” Zuzanna tõmbas kampsuni selga ja sammus ukse poole. „Neil ei ole haiglas sinu abi vaja. Sa ei tee niikuinii muud, kui kerid sidemeid. Jää siia.”

„Ära mine,” anus matka, kuid Zuzanna tormas välja, alati tugev, just nagu isa.

Matka läks akna juurde ja kummardus klaasikilde korjama, kuid mõtles ümber, sest tema käed värisesid liialt, ja tuli minu juurde tagasi. Ta silus mu juukseid, suudles mu laupa ja kallistas mind kõvasti ning kordas viskava plaadi kombel aina ja aina: „Ja cię kocham.”

Ma armastan sind.

___

Magasime sel ööl matka’ga tema voodis, mõlemal üks silm lahti, oodates, et isa ja Zuzanna sisse astuksid. Psina, kes oli rohkem koer kui kana, magas meie voodi jalutsis, pea ühe udusulise tiiva alla peidetud.

Ta ärkas kaagatusega, kui isa lõpuks siiski koju jõudis, tükk aega enne koitu. Isa seisis magamistoa uksel, tviidkuub tuhaga kaetud. Tema nägu oli alati kurb just nagu verekoeral. Need kortsud ja rippuvad nahavoldid olid näha juba tema beebipiltidel. Aga sel ööl, kui köögilamp tema näole varju heitis, nägi ta välja kurvem kui iial varem.

Matka ajas end voodis istuli. „Ade?” Ta lükkas teki pealt ja jooksis isa juurde ning nende siluetid paistsid köögilambi taustal mustadena. „Kus Zuzanna on?”

„Ma pole teda näinud,” vastas isa. „Kui ma Kasiat kusagilt ei leidnud, läksin sidesõlme ja võtsin oma dokumendid, et need väljas ära põletada. Seal oli infot, mis sakslasi huvitaks. Nimed, aadressid. Sõjavarustuse nimekirjad. Varssavi sidesõlm on nende käes ja nad on telegraafiliini läbi lõiganud, mis tähendab, et meie oleme järgmised.”

„Mis töötajatest sai?” küsis matka.

Isa heitis pilgu minu poole ega vastanud sõnagi.

„Me usume, et Saksa väed jõuavad nädalaga kohale. Suure tõenäosusega alustavad nad siit.”

„Siit?” Matka tõmbas hommikumantli kõri ümber koomale.

„Nad tulevad mind otsima. Ma võin neile kasulik olla.” Isa naeratas, kuid tema silmad jäid süngeks. „Nad tahavad sidesõlme endale, et selle kaudu omadega ühendust pidada.”

Keegi ei tundnud sidesõlme nii hästi kui isa. Ta oli juhtinud selle tööd nii kaua, kui ma mäletasin. Kas tal on salajast informatsiooni? Isa on patrioot. Ta ennem sureb, kui räägib neile midagi välja.

„Kuidas nad teavad, kus me elame?”

Isa vaatas matka’t nagu last. „Halina, nad on seda juba aastaid plaaninud. Loodame, et kui nad mu kinni võtavad, läheb neil mind niipalju vaja, et mind elus hoida. Anna mulle kaks päeva. Kui sa minust siis midagi ei kuule, võta tüdrukud ja minge lõunasse.”

„Britid aitavad meid,” ütles matka. „Prantslased…”

„Mitte keegi ei tule, mu arm. Linnapea evakueerub ühes politseinike ja tuletõrjebrigaadiga. Praegu peame ära peitma kõik, mille vähegi peita saame.”

Isa võttis kummutisahtlist matka ehtekarbi ja viskas selle voodile. „Pese ja kuivata alustuseks ära kõik plekkpurgid. Peame maha matma kõik väärisasjad…”

„Aga me pole ju midagi valesti teinud, Ade. Sakslased on kultuursed inimesed. Hitler on nad lihtsalt ära kaetanud.”

Matka ema oli puhas sakslanna, isa pooleldi poolakas. Isegi äsja ärganuna oli ta ilus. Õrn, aga mitte habras, loomulik blond.

Isa haaras tal käsivarrest. „Sinu kultuursed inimesed tahavad meid hävitada, et nad saaksid siia sisse kolida. Kas sa ei saa sellest aru?”

Isa hakkas korteris ringi kõndima ja meie kõige väärtuslikumaid esemeid kaanega metallkarpi koguma: matka meditsiiniõe kutsetunnistus, nende abielutunnistus, matka perekonnast tulnud väike rubiinsõrmus ja ümbrikutäis perepilte.

„Võta hirsikott. Matame selle ka maha.”

Matka tõmbas kraanikausi alt välja riidest koti.

„Arvatavasti käivad nad end varjavaid Poola sõdureid otsides kõik majad läbi,” ütles isa vaikse häälega. „Nad on kehtestanud uued seadused. Poola riiki ei ole enam. Poola keelt ei tohi rääkida. Kõik koolid pannakse kinni. Tulevad komandanditunnid. Neid saab eirata vaid roosa passiga ja meil ei tohi olla relvi, suusasaapaid ega ettenähtud normist rohkem toitu. Keelatud asjade varjamine on karistatav…” Isa heitis uuesti pilgu minule ja jäi vait. „Nad võtavad ilmselt kõik, mida tahavad.”

Isa võttis kummutisahtlist vana hõbedase revolvri. Matka taganes, et sellest kaugemale saada.

„Ade, mata see maha,” ütles ta, silmad suured.

„Meil võib seda vaja minna,” vastas isa.

Matka pööras isale selja. „Relvast ei sünni midagi head.”

Isa kõhkles, kuid pani siis relva karpi. „Kasia, mata maha oma gaidivorm. Natsid ründavad skaute – nad tulistasid Gdanskis skaudipoiste salka.”

Mind läbistas külmavärin. Teadsin, et isaga pole mõtet vaielda, ja toppisin oma kallimad asjad – Pietriku kantud villase salli, mis lõhnas veel tema järele, matka õmmeldud uue punase velvetist tuunika, gaidide vormisärgi ja kaelaräti ning foto, millel me Nadiaga lehma seljas ratsutame – plekkpurkidesse. Matka pakkis kokku ühe komplekti sooblikarvadest Kolinsky pintsleid, mis olid kuulunud tema emale, ja lisas need ühte purki. Isa tilgutas purgikaante äärtele sulavaha.

Sel ööl valgustasid meie tagaaeda, seda paari pelgalt umbrohu najal püsti seisva puuplanguga piiratud maalapikest vaid tähed. Isa astus roostes labidale, et see maasse suruda. See lõikas kergelt läbi tihke mulla, nagu oleks maapind kook, ja isa kaevas sügava augu, mis meenutas imiku värsket hauda.

Olime peaaegu lõpetanud, kuid isegi tihenevas hämaruses oli näha, et matka oli jätnud sõrme kihlasõrmuse, selle, mille ema oli talle pärandanud, kui isa oli liiga vaene, et talle sõrmust osta. See oli nagu kaunis lill, mille südamikus olevat suurt briljanti ümbritsesid sügavsinised safiirist õielehed. Kui matka pimedas kätt liigutas, säras sõrmus nagu närviline jaanimardikas. „Briljant on fassettlihviga – kaheksateistkümnendast sajandist, kui teemante lihviti nõnda, et need küünlavalgust peegeldaksid,” selgitas matka alati, kui inimesed tema sõrmust imetlesid. Ja see peegeldas tõesti, särades nõnda, nagu oleks see elus.

„Miks sa sõrmust maha ei matnud?” küsis isa.

Jaanimardikas kadus matka selja taha, et end kaitsta. „Seda ei saa ma matta,” vastas ta.

Lastena olime teed ületades Zuzannaga alati selle üle kakelnud, kumb meist saab hoida matka sõrmusega kätt. Seda ilusat kätt.

„Kas me pole juba piisavalt palju asju matnud?” küsisin. „Me jääme siin seistes veel vahele.”

Siin pimedas seismine ja vaidlemine tõmbaks meile ainult tähelepanu.

„Ise tead, Halina,” vastas isa. Ta kühveldas mulda meie varanduse peale. Lükkasin kätega auku mulda juurde, et asjaga kiiremini ühele poole saada, ja isa tallas maapinna siledaks. Siis luges ta samme tagasi majani, et mäletaks, kuhu me varanduse matsime.

Kaksteist sammu ukseni.

Zuzanna tuli viimaks koju ja tõi endaga koledaid lugusid arstidest ja õdedest, kes olid rabanud öö läbi tööd teha, et haavatuid päästa. Räägiti, et paljud olid ikka veel rusude all elusalt lõksus. Elasime pidevas hirmus, et võime iga hetk kuulda oma ukse taga sakslaste hääli, ning kogunesime köögis raadio ümber, lootes saada häid uudiseid, kuid kuuldes vaid halbu. Poola kaitses end, kandis suuri kaotusi, kuid ei suutnud lõpuks Saksa moodsatele soomusdiviisidele ja sõjalennukitele vastu panna.

Ärkasin pühapäeval, 17. septembril selle peale, et matka rääkis isale, mida oli raadiost kuulnud. Venelased olid samuti Poolat rünnanud, idast. Kas kõik maailma riigid olid otsustanud meid üksteise järel rünnata?

Leidsin vanemad köögist, eesaknast välja piilumast. Oli karge sügishommik ja matka kardinate vahelt puhus sisse kerge tuuleke. Kui ma aknale lähemale läksin, nägin mustas ülikonnas juudi mehi, kes meie maja ees rususid koristasid.

Matka võttis mul ümbert kinni, ja kui tänav oli puhtaks saanud, vaatasime, kuidas Saksa sõdurid sisse marssisid, kaasas meeletu hulk kraami, nagu oleksid nad võõrastemaja uued üürnikud. Esimesena saabusid veokid, siis tulid jalaväelased, seejärel saabus veel sõdureid, kes seisid sirgelt ja uhkelt oma tankidel. Vähemalt polnud Zuzannat seda kurba vaatepilti nägemas, sest ta oli sel hommikul juba haiglasse läinud.

Matka keetis isale teevett, sellal kui isa seda kõike jälgis. Ma püüdsin kõigest hingest meid nii vagusi hoida kui vähegi võimalik. Vahest ei tule nad meid tülitama, kui oleme väga vaikselt? Lugesin enda rahustamiseks kokku heegeldatud linde matka kardinatel. Üks lõoke. Kaks pääsukest. Üks harakas. Kas harakas polnud mitte peatse surma sümbol? Veokimüra muutus valjemaks.

Hingasin sügavalt, et taltsutada hinges paisuvat paanikat. Mis küll tulekul oli?

„Välja, välja!” karjus mehehääl. Kostis kohutavat naelsaabaste kolinat munakividel. Neid oli palju.

„Kasia, hoia aknast eemale,” lausus isa ja astus ka ise kaugemale. Ta ütles seda väga kerge tooniga, mis reetis mulle, et isal on hirm.

„Kas peaksime end ära peitma?” sosistas matka. Ta pööras sõrmuse sõrmes ringi ja surus käe rusikasse, nii et kivid jäid tema pihku peitu.

Isa kõndis ukse juurde ja mina hakkasin palveid lugema. Kuulsime karjumist ja käsklusi ja peagi sõitis veok minema.

„Nad lähevad vist minema,” sosistasin matka’le.

Võpatasin, kui meie uksele koputati ja mehehääl käsutas: „Avage!”

Matka tardus paigale ja isa avas ukse.

„Adalbert Kuzmerick?” küsis SS-i mees, kes astus tuppa, rind puhvis ees ja enesega rahul.

Ta oli isast omajagu pikem, peaaegu nii pikk, et tema müts oleks tal vaat et peast lennanud, kui ta uksest sisse astus. Tema ja tema allohvitser kandsid täielikku eriteenistuse vormi ühes mustade saabaste ja mütsiga, millel oli see kohutav mustade aukus silmadega pealuu. Kui mees minust möödus, tundsin tema juures nelginätsu lõhna. Ta paistis olevat ka hea toidu peal ja hoidis lõuga nii püsti, et nägin tema kõrisõlmele kleepunud valge paberitüki all verd seal, kus ta oli endale habet ajades sisse lõiganud. Isegi nende veri oli natsipunane.

„See ma olen,” vastas isa nii rahulikult, kui sai.

„Te olete sidesõlme kommunikatsiooniosakonna juhataja?”

Isa noogutas.

Kaks sõdurit haarasid isal kätest ja tirisid ta välja veel enne, kui ta jõudis meile pilku heita. Püüdsin isale järgneda, kuid too pikk mees tõkestas kumminuiaga mu tee.

Matka jooksis akna juurde, silmis meeleheitlik pilk. „Kuhu te ta viite?”

Mul oli korraga väga külm. Hingata oli järjest raskem.

Järjekordne SS-i mees, kõhn ja esimesest lühem, astus tuppa, riidest leivakott risti üle õla.

„Kus teie abikaasa oma töödokumente hoiab?” küsis pikk mees.

„Siin neid pole,” vastas matka. „Kas te ei või mulle öelda, kuhu nad ta viivad?”

Matka seisis, mudides rinnal käsi, sellal kui kõhn mees majas ringi käis, sahtleid avas ja kõik seal leiduvad dokumendid kotti toppis.

„Lühilaineraadio?” küsis pikk mees.

Matka raputas pead. „Ei.”

Vaatasin kõhna sõdurit meie kapiuksi avamas ja meie vähest toiduvaru kotti toppimas ning mu kõht hakkas valutama.

„Kõik varud kuuluvad Reich’ile,” sõnas pikk mees. „Teile antakse normikaardid.”

Kõhna mehe kotti kadusid konservherned, kaks kartulit ja väike armetu kapsapea. Siis haaras ta rulli keeratud paberkoti, kus oli matka viimane kohvinatuke.

Ema sirutas käe välja.

„Palun… kas me ei võiks vähemalt kohvi endale jätta? See on kõik, mis meil on.”

Pikk mees pööras pead ja vaatas matka’le pikalt silma. „Jäta see,” käsutas ta ja allohvitser viskas kohvi kapile.

Mehed sammusid läbi meie kolme väikse magamistoa ja avasid kummutisahtleid ning loopisid põrandale sokke ja aluspesu.

„Relvi?” küsis pikk mees, kui teine kappe läbi otsis. „Veel toiduaineid?”

„Ei ole,” vastas matka. Ma polnud iial varem kuulnud ema valetamas.

Mees astus emale lähemale. „Olete ehk kuulnud, et Reich’i vara varjamise eest karistatakse surmaga.”

„Olen,” vastas matka. „Kui ma saaksin vaid oma abikaasat külastada…”

Järgnesime meestele hoovi. Aed, mis oli igast küljest taraga piiratud, paistis nüüd, kui seal seisid need SS-i mehed, korraga palju pisem. Kõik nägi välja tavapärane, kuid kohas, kuhu olime nädal tagasi peitnud oma asjad, oli maapind endiselt liiga tasaseks tambitud. Oli ilmselge, et sinna on midagi maetud. Lugesin sõduri samme, kui ta aeda astus. Viis… kuus… seitse… Kas nad näevad, kuidas mu põlved värisevad?

Meie kana Psina astus aarete peidukoha poole ja kraapis sitikaid otsides seal lähedal mulda. Jumal halasta, labidas oli kohe sealsamas, majaseina najal, endiselt mullane. Kas nad viivad meid Lublini lossi või lasevad siinsamas maha ja jätavad meid siia isale leida?

„Kas te peate mind lolliks?” küsis pikk mees peidukoha poole sammudes.

Kaheksa… üheksa…

Ma ei suutnud rohkem hingata.

„Muidugi mitte,” vastas matka.

„Too labidas,” ütles pikk mees oma alluvale. „Kas te tõesti lootsite, et see läheb teil õnneks?”

„Ei, palun halastage,” vastas matka. Ta pigistas neitsi Maarja medaljoni, mida kandis ketiga kaela ümber. „Ma olen tegelikult pärit Osnabrückist. Kas teate seda linna?”

Pikk sõdur võttis labida. „Muidugi tean. Sealsel jõuluturul on kõik käinud. Kas olete end Volksdeutsche’na arvele võtnud?”

Volksdeutsche oli sakslaste termin võõrsil elavate sakslaste kohta. Natsid sundisid matka-suguseid saksa päritolu inimesi end Volksdeutsche’na arvele võtma. Registreerituna said nad lisatoitu, parema töökoha ja elukoha seal, kust olid välja tõstetud juudid ja poolakad, kes polnud saksa päritolu. Matka poleks iial endale Volksdeutsche staatust võtnud, sest see oleks näidanud, et ta on sakslaste poolel, aga see seadis ta omakorda ohtu, sest ta tegutses Reich’i käskude vastu.

„Ei, aga minus on rohkem saksa verd. Mu isa oli vaid pooleldi poolakas.”

Psina kraapis pehmes kohas maapinda ja nokkis sealt midagi.

„Kui te oleksite sakslane, ei rikuks te ju reegleid, või kuidas? Ei varjaks Reich’ile kuuluvat vara?”

Matka puudutas mehe käsivart. „Selle kõigega on raske toime tulla. Kas te siis ei mõista? Kujutlege, et see juhtub teie perega.”

„Minu perekond annaks Reich’ile kõik, mis neil anda on.”

SS-i mees võttis labida ja jätkas teekonda peidukoha poole.

Kümme… üksteist…

„Andke mulle andeks!” ütles matka talle järgnedes.

Mees eiras matka’t ja astus veel ühe sammu.

Kaksteist.

Kui kaua ta kaevama peab, enne kui kastini jõuab?

„Palun andke meile veel üks võimalus,” keelitas matka. „Reeglid on alles väga värsked.”

Sõdur pööras ringi, toetus labidale ning vaatas matka’t pika pilguga pealaest jalatallani. Ta naeratas ja ma nägin selgesti tema hambaid, mis olid nagu väiksed nätsupadjad.

Ta kummardus emale lähemale ja sosistas: „Ehk olete kuulnud ka komandanditunni reeglist?”

„Jah,” vastas matka ja tema kulmude vahele ilmus väike korts. Ta niheles oma kingades.

„Seda reeglit võite rikkuda.” SS-i mees võttis matka medaljoni pöidla ja nimetissõrme vahele ja hõõrus seda, pööramata emalt pilku.

„Komandanditunni eiramiseks on vaja roosat passi,” vastas matka.

„Mul on tasku neid täis.” Mees lasi medaljonist lahti ja tõstis käe südamele.

„Ma ei mõista teid,” vastas matka.

„Mõistate küll.”

„Kas te tahate öelda, et jätate meid rahule, kui ma teid külastan?”

„Kui see on see, mida te kuulsite…”

„Ma tean, et sakslased on kultuursed inimesed. Ma ei suuda uskuda, et te palute kahe lapse emal teha midagi niisugust.”

Mees kallutas pea küljele, hammustas huulde ja võttis labida. „Kahju, et te niimoodi mõtlete.”

„Oodake,” püüdis matka teda takistada.

Mees tõstis labida pea kohale.

„Armas jumal, ei!” hüüatas matka. Ta sirutas käe mehe käe järele, kuid oli juba hilja. Kui labidas oli juba õhus, polnud võimalik seda enam peatada.