Читать книгу Sirelitüdrukud - Martha Hall Kelly - Страница 4

1939

Keskööl kõndisime isaga oma keldrikorruse korterist kuue kvartali kaugusel asuvasse Düsseldorfi kenamasse, valgete kivist linnamajade piirkonda, kus teenijad pühkisid kõnniteid ja hooldasid aknapottides kasvavaid pelargooniaid. Oli septembri lõpp, kuid õhk oli endiselt soe – füüreri ilm, ütlesid nad selle kohta, sest see lasi Hitleril oma sõjakäikudel edu saavutada. Poolas oli see talle kahtlemata kasuks tulnud.

Astusin trepist üles topeltuste juurde, mille mattklaasi kattis valgeks värvitud filigraansete kaunistustega raudvõre. Vajutasin hõbedast nuppu. Kas Katz oli üldse kodus? Mattklaasi tagant paistis õrn kuma, kuid gaasilaternad, mis seisid kummalgi pool ust, ei põlenud. Isa ootas pimedas tänaval, käed kõvasti ümber kõhu.

Olin kahekümne viie aastane, kui isa sümptomid läksid nii halvaks, et ta otsustas minna oma armastatud Katzi-nimelise juudi ravitseja jutule. Me ei tohtinud nimetada juute arstideks. Eelistatud termin oli „ravitseja”. Samamoodi ei lubatud aarialastel käia arstide juures, kes olid teisest rassist, kuid minu isa ei järginud reegleid just kuigi sageli.

Kusagil maja sügavuses helises uksekell. Ma polnud iial varem ühegi juudi kodus käinud ja mul polnud mingit tahtmist seda teha, kuid isa oli peale käinud, et ma temaga kaasa läheksin. Tahtsin veeta seal nii vähe aega kui võimalik.

Mattklaasi taga süttis eredam valgus ja tume kuju liikus minu poole. Uks mu paremal käel lükati paokile ja nähtavale ilmus mu endine õpingukaaslane meditsiinikoolist, üks neist paljudest juudi soost üliõpilastest, kes polnud ülikoolis enam teretulnud. Ta oli üleni riides ja toppis parasjagu särki püksi.

„Mida te nii hilja siit otsite?” küsis ta.

Tema selja taga tuli trepist alla Katz, sammud paksul vaibal hääletud, kesköösinise hommikumantli saba järel lehvimas. Mees kõhkles, tõmbus küüru nagu vanamoor ja põrnitses mind pärani silmi. Kas ta ootas Gestapot?

Isa komberdas trepist üles minu kõrvale. „Andke andeks, Herr doktor,” alustas ta kätt ukselingile asetades. „Palun vabandust, et teid nõnda tülitan, kuid valu on väljakannatamatu.”

Katz tundis mu isa ära, naeratas ja kutsus meid sisse. Kui me majja astusime, piidles endine meditsiinitudeng mind kissis silmadega.

Katz juhatas meid oma tahveldatud seintega kabinetti, mis oli kolm korda suurem kui meie korter. Kabineti seinu katsid riiulid, mis olid täis nahkköites raamatuid. Seal oli keerdtrepp, mis viis teisele korrusele, reelinguga rõdule, mille sein oli samuti kaetud raamaturiiulitega. Katz pööras seina peal olevat nuppu ja meie pea kohal rippuv kristall-lühter, mille küljes oli tuhandeid jäätükke meenutavaid ripatseid, ärkas ellu.

Katz pani isa istuma toolile, mis meenutas kuningatrooni. Silitasin sõrmedega selle käetuge, siledat ja külma punast brokaati, mis oli põimitud kuldniidiga.

„See pole mingi tüli,” vastas Katz. „Ma lihtsalt lugesin parasjagu. Mu paun, palun, ja vett Herr Oberheuserile,” ütles ta üle õla endisele meditsiinitudengile. Noormees surus huuled kriipsuks ja lahkus toast.

„Kui kaua valu juba nii suur on olnud?” küsis Katz.

Ma polnud ise kuigipalju juute kohanud, kuid olin lugenud nende kohta õpikuist ja Der Stürmerist. Nad on ahned ja kontrolliva loomuga. Võtavad võimust nii juriidikas kui ka meditsiinis. Aga Katz näis isa nähes lausa rõõmustavat – veider, arvestades seda, et tülitasime teda niisugusel kellaajal. See mees armastas oma tööd.

„Õhtusöögist peale,” vastas isa kõhu ümbert kinni hoides.

Ma olin selleks ajaks meditsiinikooli peaaegu lõpetanud ja oleksin võinud ise isale nõu anda, aga tema nõudis näha Katzi.

Sellal kui Katz isa läbi vaatas, uudistasin mina kabinetti. Musta-valgekirjut marmorkaminat, tiibklaverit. Raamatud paistsid riiulitel olevat õlitatud ja tolmust pühitud ning igaüks neist maksis rohkem, kui mina suutsin Onkel Heinzi lihapoes praelõikudelt pekki eemaldades aasta jooksul teenida. Kahtlemata oli nende hulgas ka üks palju loetud Freudi teos. Ruumis oli mitu lampi, mis heitsid maha valguslaike, hoolimata sellest, et keegi nende valgust ei vajanud. Kui vaid Mutti oleks seda laristamist näinud.

Katz kompas sõrmedega isa kaela. Kui ta võttis isa käe, et pulssi katsuda, langes valgus suurele K-le, mis oli hõbeniidiga Katzi hommikumantli varrukale tikitud.

„See võib olla tingitud teie tööst Horschafti vabrikus,” ütles ta isale. „Mina tuleksin teie asemel sealt kohe ära.”

Isa võpatas valust ja tema nahal oli kollakas jume. „Aga me ei tule selle palgata toime.”

„Töötage siis vähemalt paigas, mis on hästi ventileeritud.”

Endine meditsiinitudeng tuli tagasi vett täis kristallklaasiga ja asetas selle meie kõrvale lauale. Kas ta ei võinud end tõesti kokku võtta ja seda isale ulatada? Oleks ta vaid teadnud, et isa on tema poolt. Kui isa poleks olnud nii haige, oleks ta terve trammitäie neid inimesi meie tagumisse magamistuppa peitnud.

Katz raputas purgist isale pihku ühe tableti ja naeratas. „Maksta pole vaja.”

Kas see oligi nende nipp? Tegid su sõltlaseks ja küsisid hiljem suurema summa? Meie õpikutes oli kirjas hulk juutide strateegiaid, millega nad tüssasid raske tööga leiba teenivaid sakslasi. Nad hakkasid meditsiinimaailmas võimust võtma. Minu õpetajad rääkisid, et juudid on kitsid oma uurimistööde tulemusi jagama ja avaldavad neid ainult oma kitsas ringis.

Kui isa tableti sisse võttis, lugesin mina raamatuselgadelt pealkirju. „Kliiniline meditsiin”. „Loote arengu etapid inimestel ja selgroogsetel”. Terved riiulid olid täis roheliste nahkkaantega raamatuid, mis kandsid pealkirju, nagu „Silmahaiguste atlas” või „Süüfilise ja suguhaiguste atlas”.

„Kas teile meeldib lugeda?” küsis Katz.

„Herta lõpetab peagi meditsiinikooli,” vastas isa. „Kiirendatud korras. Teda huvitab kirurgia.” Neis vähestes kirurgiatundides, mis mul võtta lubati, olin suurepäraselt hakkama saanud, aga natsionaalsotsialistlikus riigis polnud minul kui naisel lubatud kirurgiks spetsialiseeruda.

„Ahaa, või et kirurg,” ütles Katz naeratades. „Arstide kuningas, vähemalt arvavad kirurgid ise nii.” Ta võttis riiulilt ühe rohelistest raamatutest. „Üldkirurgia atlas”. „Kas olete seda lugenud?”

Ma ei lausunud sõnagi, kui ta raamatu minule ulatas. Näis, et mõned juudid olid lahked jagama.

„Kui olete selgeks õppinud kõik, mis siin kirjas, tooge tagasi ja ma annan teile uue,” lausus ta.

Ma ei puudutanud raamatut. Mida inimesed ütleksid, kui kuuleksid, et võtsin juudilt raamatu vastu?

„Herr doktor, te olete liialt lahke,” vastas isa.

„Ma lausa nõuan, et te selle vastu võtaksite,” ütles Katz, kes hoidis ikka veel raamatut mu nina all.

Raamat näis olevat raske, nahkkaaned nii pehmed, kullaga trükitud. Kas ma tõesti sain laenuks võtta midagi niisugust? Ma tahtsin seda. Isegi mitte selleks, et lugeda. Õpikuid oli mul küllaga. Inetuid kasutatud raamatuid, mille servad olid teiste märkmeid täis kritseldatud ja mille lehtede vahel oli leivapuru. See raamat oli iludus. Sellega oleks end kena näidata, astuda klassi ja visata see nagu muuseas oma lauale. Mutti läheks endast välja ja pahandaks isaga, et too mul raamatu võtta lasi, aga see oleks laenamist väärt.

Võtsin Katzilt raamatu ja pöörasin pea ära.

„Ta on sõnatu,” selgitas isa. „Ja ta on kiire lugeja. Ta toob raamatu varsti tagasi.”

See oli kasulik raamat, kohati palju üksikasjalikum kui meie kooliõpikud. Vähem kui nädalaga olin läbi lugenud peatükid põletikest ja kudede taastamisest kuni lümfisüsteemi vähini välja. Tekst ja värvipildid andsid mulle paremat aimu isa seisundi kohta. Epitelioom. Sarkoom. Kiiritusravi.

Kui olin saanud Katzi raamatus läbi viimase peatüki „Amputeerimine ja proteesid” ning harjutanud paari seal kirjeldatud uut haava sulgemise tehnikat, jalutasin juutide juurde raamatut tagastama, lootes saada uut.

Kui ma kohale jõudsin, olid eesuksed pärani lahti ja SS-i mehed tassisid kõnniteele pappkastide viisi raamatuid, Katzi musta arstipauna ja valge punutud titevankri, mille rattad keerlesid õhus. Keegi klimberdas Katzi klaveril üht saksa rahvaviisi.

Surusin raamatu tugevasti vastu rinda ja läksin tagasi koju. Katz ei tule sellele enam kunagi järele. Nendest arreteerimistest teadsid kõik. Enamasti toimusid need öösiti. Kurb oli näha, kuidas kellegi asjad niimoodi ära võeti, kuid juute oli hoiatatud. Nad teadsid, missugused on füüreri nõudmised. See oli küll kahetsusväärne, aga ei midagi uut ja sündis Saksamaa hüvanguks.

Ei möödunud nädalatki, kui nägin uut, viie poja ja ühe tütrega perekonda oma kohvreid ja linnupuuri sinna majja tassimas.

Ema töötas rõõmuga oma venna Heinzi lihapoes, mis asus teisel pool silda Oberkasseli jõukas linnaosas, ja ta oli minulegi seal tööd saanud. See oli väike pood, kuid Heinz täitis lihaga iga viimase kui sentimeetri. Ta riputas poe ette sinke ja pikki ribitükke nagu sokke pesunöörile ja sättis välja terved sead, jalad laiali, kõht lõhki lõigatud, läikiv sisikond välja roogitud ja kõrvale pandud.

Algul ajas see vaatepilt mul südame pahaks, aga meditsiinitudengina, keda huvitas kirurgia, hakkasin ajapikku nägema ilu ka kõige eriskummalisemates kohtades. Nülitud rinnakorvis, mis oli jahmatavalt elevandiluukarva. Vasika raiutud pea, mis oli nii rahulik, nagu magaks ta, must ripsmekaar puhkamas niiskel karval.

„Ma ei lase ühelgi looma osal raisku minna,” ütles Heinz sageli. „Kasutan ära kõik peale nende kisa.” Ta keetis päevad läbi pliidi peal sea siseorganeid, kuni aknad läksid uduseks ja pood lõhnas korraga nii hapult kui ka magusalt, nagu ainult üks lihapood lõhnata sai.

Mida rohkem juute linnast lahkus, seda vähemaks jäi kvaliteetseid lihapoode ning meie äri õitses iga päevaga aina enam. Ühel pärastlõunal oli Heinzil oma kahes reas leti ette kogunenud kundedele edastada kasulik uudis.

„Daamid, te peate minema peaväljakule. Seal müüakse ladusid tühjaks. Kuulsin, et Frau Brandt sai sealt endale siidvoodriga sooblinahast kasuka. Kiirustage.”

Keegi ei öelnud, et müügiks olid juutidelt võetud asjad, kuid me kõik teadsime seda.

„Kui hirmus, et nad inimestelt niimoodi asjad ära võtsid,” ütles Heinzi naine Tante Ilsa, kes hoidis nii palju kui võimalik poest eemale. Kui ta siiski tuli, tõi ta mulle alati purgi oma maasikamoosi, mida olin kunagi kiitnud. Ilsal oli mantel tihedalt ümber tõmmatud, mis sest, et oli suvi, ja ta jäi vaid paariks minutiks. „Patt on sobrada teiste inimeste asjades, nagu oleks omanikud surnud.”

Tante Ilsa maksis kinni suurema osa mu meditsiinikooli õppemaksust. Ta oli lahke palvetajaritsikat meenutav naine, pikk ja õrn ning oma keha kohta liialt väikse peaga. Ema oli jätnud talle suure summa raha ja ta käis sellega väga vabalt ümber, ükskõik kui palju Onkel Heinz temaga ka tõreles.

Heinz naeratas ja tema tillukesed seasilmad kadusid lihava näo voltide vahele.

„Oh, ära muretse, Ilsa. Tõenäoliselt ongi nad juba praeguseks surnud,” ütles ta.

Kliendid pöörasid minekule, aga ma teadsin, et onul on õigus. Kui Ilsa ette ei vaata, võib ka tema märkimisväärne varandus lõpetada seal, kus oli lõpetanud juutide oma. Tema kaelas rippuv kullast rist polnud mingi kaitsja. Kas Ilsa teadis, mida Heinz külmkambris tegi? Vahest teadis ta seda instinktiivselt nagu vasikas, kes muutub tapapäeval rahutuks.

„Ilsa, sa nutsid, kui juudi-Krysteli pood kinni pandi. Minu oma naine, juudisõber, käib konkurendi juures poes. Vaat see on lojaalsus, nicht?”

„Tal on need kanapojad, mis mulle meeldivad.”

„Need olid tal, Ilsa. Kui see jutt liikvele läheb, mõjub see mu ärile halvasti. Nii oled sa varsti Pranger’i1 nimekirjas.”

Olin juba näinud Tante Ilsa nime Pranger’i nimekirjas, linna peal levitatavas avalikus nimekirjas, millest oli diagonaalis üle tõmmatud must jutt ja kuhu kanti need saksa naised, kes käisid juudi poodides, kuid hoidsin keele hammaste taga.

„Krysteli naine siin küll ei käi,” jätkas Heinz. „Jumal tänatud. Ja Frau Zatesiga on ka kõik. Tahab kapsast, aga ainult poolt. Kes ostab pool kapsast? Ma lõikan selle pooleks, ja kes siis teise poole ära ostab? Mitte keegi, vaat kes.”

„Miks peaks ta ostma terve, kui vajab ainult poolt?” imestas Ilsa.

„Mein Gott, ta teeb seda meelega. Kas sa ei taipa?”

„Võta pöial kaalu pealt ära, Heinz, või sul ei ole varsti enam ühtegi klienti.”

Jätsime Heinzi ja Ilsa nääklema ja läksime Mutti’ga peaväljakule. See, et Mutti’l oli aega ostlema minna, oli haruldane, sest ta ärkas iga päev kell pool kuus, et rõivaid parandada, enne kui käis maju koristamas või läks poodi tööle. Tänu füüreri majandusimele oli tal pärastlõunal vähem töötunde, kuid päeva lõpus paistis ta olevat ikka sama väsinud nagu alati. Kui me üle tänava läksime, võttis ta mul käest ja ma tundsin tema karedat nahka. Mul oli ema tualettruumide pesemisest ja nõude küürimisest punaseid ja nahka ajavaid käsi valus vaadata. Neid ei raviks terveks isegi lõpmatu hulk lanoliinsalvi.

Inimesed kogunesid väljakule vaatama, kuidas Wehrmachti sõdurid majapidamistarbeid suurtesse hunnikutesse loobivad ja paremad asjad laudadele laotavad. Mu pulss kiirenes, kui ma otstarbe ja soo järgi sorditud kuhjadele lähenesin. Kingad ja kotid. Kastide viisi odavaid ehteid. Kasukad ja kleidid. Kõik polnud just viimase moe järgi tehtud, kuid sobrades võis leida parimate firmade tooteid võileivahinna eest. See tõstis Mutti tuju ja ta hakkas asju meie jaoks hunnikusse kuhjama.

„Vaata, Chanel,” ütlesin punast kübarat kergitades.

„Ei mingeid kübaraid,” vastas Mutti. „Kas tahad täid saada? Ja miks sa tahad oma kaunid juuksed kinni katta?”

Viskasin kübara tagasi hunnikusse ja tundsin komplimendist heameelt. Mu õlgadeni ulatuvad juuksed polnud küll lumivalged, kuid õiges valguses oleks võinud neid nimetada meeblondideks, mis oli hea, sest heledaid juukseid tahtsid endale kõik saksa tüdrukud ja vesinikuga blondeerimine polnud soositud.

Möödusime lõuendite ja raamitud maalide kuhjast. Kõige peal vedeles kaht embavat meest kujutav maal, mille sisse kuhjas allpool asuv skulptuur oli augu torganud.

„Juudi kunst, taevas halasta,” oigas Mutti. „Miks ei või nad riputada seinale kalendrit nagu kõik ülejäänud inimesed?”

Isa, kes oli teel apteegist kodu poole, kohtus meiega hunnikute juures. Sel päeval paistsid kortsud tema näos sügavamad. Ta oli veetnud diivanil raske öö.

Võtsin laualt albumi ja lappasin selle lehti, seal olid kellegi mustvalged rannapuhkusel tehtud fotod.

„See on vääritu,” ütles isa. „Ja te kaks nimetate ennast veel kristlaseks?”

Muidugi oli isa niisuguse käitumise vastu. Miks oli ta üldse peatunud ja meiega rääkima tulnud? Viskasin albumi meie hunnikusse.

„Anton, võta ometi natuke vabamalt,” ütles Mutti.

Tõmbasin raamitud lõuendite kuhja alt välja ühe kahest maalist, mis kujutasid mäletsevaid lehmi. See oli hästi tehtud, võib-olla isegi meistriteos. Traditsiooniline Saksa kunst. Just see, mida propagandaministeerium sobilikuks pidas ja mis võiks igal kultuursel naisel olemas olla.

„Mida sa sellest arvad, Mutti?”

Mutti näitas lehmadele ja hakkas naerma. „See oled ju sina, Kleine Kuh.”

Kleine Kuh oli hüüdnimi, mille olin emalt saanud. Väike mullikas. Lapsena oli tal pruun lehm ja mina olevat tema moodi. Olin juba ammu leppinud sellega, et pole sama kaunis ja blond kui ema, aga see hüüdnimi näris siiski hinge.

„Ära kutsu Hertat nii,” pahandas isa. „Ühtki tüdrukut ei tohiks nimetada lehmaks.”

Mul oli isa toetuse üle hea meel, hoolimata sellest, et ta rikkus seadusi ja kuulas välismaiseid raadiosaateid ja luges kõiki välismaiseid ajalehti, mille vähegi kätte sai. Võtsin kaks maali ja panin meie hunnikusse.

„Kus kõigi nende asjade omanikud nüüd on?” küsisin, kuigi oskasin vastust üldjoontes aimata.

„Ilmselt koonduslaagris,” vastas Mutti. „Ise on süüdi. Nad oleksid võinud ise kõrvale tõmmata. Inglismaale minna. Nad ei tee tööd; selles ongi kogu probleem.”

„Juudid teevad tööd,” vastas isa.

„Jah, muidugi. Aga mis tööd? Nad on advokaadid. See pole tegelikult töö. Nad peavad küll vabrikuid, aga kas tööd teevad seal nemad? Ei. Ma töötan enne kümnel kohal korraga kui nende heaks.”

Mutti tõmbas kuhjast välja hommikumantli ja hoidis seda üleval. „Anton, kas see läheks sulle selga?” Meil isaga polnud tarvis näha varrukale tikitud hõbedast K-d, teadmaks, kes oli selle endine omanik.

„Tänan, ei,” vastas isa ja Mutti läks hunnikuid silmitsedes edasi.

„Isa, kas oled ikka kindel?” võtsin hommikumantli ja hoidsin seda isa nina all. „See on kena.”

Isa astus sammu tagasi. „Mis sinuga küll juhtunud on, Herta? Kuhu on kadunud minu õrna südamega tütar, kes oli esimesena valmis abivajajatele raha koguma? Katz oli mees, kellelt sa oleksid võinud palju õppida.”

„Ma ei ole muutunud.” Oli selge, et isa ei toeta mind, et ma isegi ei meeldi talle eriti, aga kas tal oli vaja see nii otse välja öelda?

„Katz oli kaastundlik mees. Arst, kes ei oska armastada, on nagu mehaanik.”

„Mina olen ka kaastundlik. Kas sa tead, mis tunne see on, kui suudad oma paljaste kätega muuta inimese elu?”

„Hitleri ajal ei saa sinust iial kirurgi. Kas sa ei saa sellest aru? Sinu põlvkonna esindajad on kõik põikpäised.”

Ma ei tahtnud seda küll tunnistada, kuid isal oli kirurgia koha pealt õigus. Olin üks meditsiinikooli vähestest naistudengitest ja mul oli niigi vedanud, et sain dermatoloogiat õppida, rääkimata kirurgiast, milles olin saanud vaid kõige algelisema väljaõppe.

„Me kõik peame ohvreid tooma, aga Saksamaa muutub just tänu minu põlvkonnale. Sinu põlvkond jättis meid suurde vaesusse.”

„Hitler saab olema meie kõigi surm, ta lihtsalt võtab, mida tahab…”

„Ole tasa, isa,” ütlesin. Isast oli väga ettevaatamatu avalikus kohas midagi niisugust öelda. Ta rääkis isegi parteijuhtide kohta anekdoote. „Hitler on meie lootus. Ta on lühikese ajaga ära kaotanud slummid. Ja ta peab võtma. Saksamaa ei saa õitseda, kui tal pole ruumi laieneda. Keegi ei anna meile meie kaotatud maad lihtsalt niisama tagasi.”

Paljud vanemad ei tahtnud oma lastega vaielda, sest kartsid, et lapsed ütlevad neist lahti, kuid minu isal niisugust hirmu ei olnud.

„Ta tapab Saksamaa, et toita omaenda edevust.”

„See sõda saab paari nädalaga läbi. Küll sa näed,” vastasin.

Isa rehmas käega ja pööras mulle selja.

„Isa, mine otse koju ja puhka enne pärastlõunast kohvi.”

Isa jalutas minema ja oleks äärepealt mööduva trammi ette astunud. Tal oli kahtlemata vaja üks uinak teha. Vähk pidas tema kehas pidu. Kas Katz oleks suutnud aidata tal elada? Oli tulutu selliste mõtete peale aega raisata. Asusin hunnikutest meditsiiniraamatuid otsima.

Mutti ruttas minu juurde. „Leidsin roosilõhnalise seebi… ja röstri.”

„Mutti, kas sina ei muretse isa pärast? Varsti keegi kaebab ta peale. Ma tunnen seda.”

Mu vanemad olid küll mõlemad sakslased ja nende puhas saksa vereliin ulatus 1750. aastasse, kuid mu isa ei suutnud varjata oma vastumeelsust valitseva partei suhtes. Ta asetas ikka veel meie aknale Mutti uue punase parteilipu kõrvale traditsioonilise Saksa trikoloori, kuigi Mutti tõstis selle alati küljeakna juurde. Haakristiga lippude meres, millega olid ehitud kõik majad, ei hakanud see kellelegi silma, aga oli vaid aja küsimus, kui keegi ta üles annab.

„Ja, Feind hört mit, Herta,” ütles ema. Vaenlane kuulab pealt.

Ta tõmbas mu endale lähemale. „Ära sellepärast muretse, Kleine Kuh. Keskendu tööle.”

„Mul lubatakse töötada ainult dermatoloogina…”

Mutti surus sõrmed mu käsivarde. „Lõpeta. Sa töötad peagi koos kõige paremate ja targematega. Sa jõuad tippu.”

„Keegi peab isa ohjes hoidma.”

Mutti pööras pea ära. „Mida inimesed küll ütlevad, kui meil on kodus niisugused asjad?” lausus ta, raputades pead röstri poole oma käes.

Maksime väljavalitud asjade – röstri, albumi, maalide ja naaritsakrae eest, kusjuures viimasel olid küljes ka klaasist silmadega pead, ning seesuguse luksuseseme nimel oli Mutti valmis riskima isegi täidega. Sõdurid andsid meile kauba peale veel ühe arsti raamitud kutsetunnistuse, mille ema lubas asendada oma aaria päritolu tõendava sertifikaadiga, ja riidest jooksukingad minule. Kõik see läks meile maksma ainult kümme marka. Meil oli harva saia, mida röstida, ja emal polnud nii palju raha, et minna kohtadesse, kus seesugust naaritsat kanda, kuid naeratus tema näol oli seda kõike väärt.

Mul oli uute jooksukingade üle hea meel, sest pidin järgmisel nädalal minema Düsseldorfist poolepäevase rongisõidu kaugusel männimetsas asuvasse Õielaagrisse kasvatajaks. Seda pidas Usu ja Ilu ühing, mis oli BDM-i, Bund Deutscher Mädeli ehk Saksa tüdrukute liidu, natsipartei neidusid liitva noorteühenduse tütarorganisatsioon. Usu ja Ilu ühing oli mõeldud vaid vanematele tüdrukutele, valmistamaks neid ette koduseks eluks ja emaduseks. See ööbimisega retk pidi aitama noorematel organisatsiooniga liituda ja minu kui rühmajuhi ülesanne oli kanda hoolt oma metsamaja tüdrukute eest – mis polnud lihtne töö.

Rühmajuhtidele jagati päevaülesanded ja mind saadeti kunstimajja, mis oli täielik möödalaskmine, sest minu arvates oli amatöörlike akvarellmaalide kallal plätserdamine ja lõtvade näpunööride punumine täielik ajaraiskamine. Pealegi polnud minu anded kuidagi seotud kunstimaailmaga. Arvestades minu põhjalikke meditsiiniteadmisi, oleksin ma pidanud juhtima laagri kliinikut, aga inimesel tuleb teha seda, mida on teha vaja. Vähemalt avanes majakesest vaade järvele, kust peegeldusid ümbritsevate puude punased ja oranžid toonid.