Читать книгу Midagi tõelist - Martin Algus - Страница 11

Ma mõtlesin tihti nii: „Ükspäev hakkab too päris elu.”

Et ma saan järjekordsest raudustega majast välja ja siis hakkabki too päris elu. Ma olen siis iseenda peremees ja kõik on lõpuks nii nigu peab.

Ma olen lastekodus kasvand.

Elasin esimesed aastad vanaema juures Pärnus. Ema oli kuusteist, kui ma sündisin. Ma ei tea oma isast midagi. Mul on lastekodu eelsest ajast meeles aint too vanem naine, kes lõhnas köögi moodi, nigu kõrbend õli või margariin. Ja ma mäletan toda tunnet, et miski oli valesti, et nigu kõikse aeg oli valesti olnd, juba tollest pääle, kui mu vanavanaema veel laps oli ja veel ennemgi.

Ema läks kaheksakümnendate keskel koos sõbrannadega Sotši puhkama ja nende buss sõitis kaljult alla.

Neliteist inimest sai surma.

Noh, too õnnetus oligi siis lõpuks nigu konkreetne tõestus tollele tundele, et miski oli juba ammust aega valesti olnd. Nigu öeldakse: täpp i-tähe pääl.

Vanaema suri mõne aasta pärast ja mind anti riigile. Nõukogude Liit võttis mu endale. Nõukogude Liit andis süüa, andis riided ja õpikud ja ülejäänd oli siis enda teha, kuda tolles olukorras orienteeruda või nii.

Praegu võib öelda, et sääl lastekodus oli kõik isegi sandim kui hiljem vangimajas. Vangimajas on vähemasti miskid reeglid ja sa oled juba küllalt suur, et ültse millestki aru saada. Aga lastekodus olid purjus kasvatajad, kes võisid sinuga teha, mis ise tahtsid ja kõik võis juhtuda lihtsalt tolle pärast, et nii lihtsalt juhtub. Eks sääl oli ka korralikke inimesi, ilmselt enamik kasvatajatest olid ikka korralikud, aga nemad ei jäänd tolle muu taustal nigu hästi meelde.

Ma polnd kellegile rääkind, mis ma sääl tegema või tundma pidin, isegi Jaakobile tundus tollest rääkimine vale. Tema isa oli neid lapsena kõvasti pekst, enne kui ennast oksa tõmmas, ja Jaakob ei rääkind tollest rohkem kui ühel korral, et: „Kui praegu saaks, siis läeks vanamehele põrgusse järgi ja tapaks ta üle.”