Читать книгу Midagi tõelist - Martin Algus - Страница 8

Kodus, tööl...

See haaras mind täielikult endasse. Need inimesed arvutiekraanil, see kehade ja kehaosade, erinevate kehaavauste, huulte, silmade, jäsemete ja nahatoonide segu, kogu see jäägitu andumine täielikule kontaktile. Need inimesed seal, neil oli midagi. See polnud tõeline, muidugi, see oli mehaaniline.

Mehaaniline lähedus?

Pikslid ja internetivõrk muutsid selle minu jaoks veelgi mehaanilisemaks, aga mul endal polnud mitte midagi. Mul oli vaakum, milles rippusid kummitustena Rubensi, Van Goghi ja Kandinsky reprod – kalendritest välja lõigatud trükised. Lame monument minu lõplikult roiskunud l’âme lumineuse de l’artiste’ile.

Mulle tekkisid lemmikud. Pornostaarid, kelle iga kehaõnarust, iga sünnimärki või tätoveeringut ma tundsin. Ma jälgisin isegi ühe naise maja läbi Google Earthi, libisesin kursoriga tema California elukohast mööda – aadress vilksas ühest klipist läbi. See oli muidugi ainult võttepaik, võltsing, dekoratsioon. Aga ma kujutasin ette, et me kohtume seal, selle valge kivimaja rõdul, palmilehtede all. Eemal orus seisavad pilvelõhkujad ja taustal sinetab lõputu vesi nagu ookeanisängi valatud kosmos.

Alexis Texas, Zoey Holloway, Sunny Leone.

Jumal küll...

Cloudy Wanxxx, Kendra Lust, Eva Notty.

Ma ei suutnud seda enam kontrollida. Ma istusin kontoris oma arvuti taga ja üritasin mõtteid mujale suunata, aga ma olin jälle seal, nendel lehekülgedel, selles fantaasias, mis oli mõõtmatult erutavam kui see tuim töö, mis mulle enam ammu midagi ei pakkunud. Mu kontoriboks oli muutunud veidraks steriilseks vaheilmaks, ma istusin oma laua taga nagu vigane robot, unelaadses lõputus korduses. Tõesti, see näpistav igatsus netiporno kleepjas muinasjutus oli minu jaoks nüüd palju tõelisem kui kõik muu mu elus.

Ma tulin oma boksist välja ja läksin tualetti, kontori köögis käis samal ajal mingi tähistamine – kellelgi oli sünnipäev?

Ja mina olen siinsamas.

Sellega.

Muidugi, noh...

Süütunne kripeldas alati kusagil naha all, kui ekstaas vaibus, kui brauseri aken sulgus. Sa oled üks õnnetu eneserahuldaja! Sa võid selle ilusamaks mõelda, võid mõelda, et sa pole ainus, ja noh, et mõned arstid isegi soovitavad seda teatud koguses, aga...

Ma olen siin, mõne sammu kaugusel – sellega? Ja siinsamas, õhukese seina, veetorude, juhtmete, ventilatsioonišahti ja köögimööbli taga löövad õhevil kolleegid pokaale kokku, naerdakse vaikselt, keegi räägib asjadest, mida uuest kaubanduskeskusest osta saab, keegi räägib uuest bistroost, mis siinsamas kõrval avati. Ma kuulen läbi tualetiseina lausekatkeid, kummargil oma nutitelefoni kohal, kummargil oma nihestunud elus.

Ma olin lõksus. Ei, ma ei taha midagi õigustada ega endast mingit ohvrikuju luua, aga selge ju on, et ma olin tugeva sõltuvuse küüsis. Ja ma ei suutnud sellest üle olla, sest ainus leevendus kõige vastu oligi seesama piinlik ja kurnav tegevus.

Ma nägin ennast justkui hämaras kongis suure tumeda mäe all. Minu kõrval tukkus soomustatud lohe ja mul olid tegelikult kongi võtmed – oo-jaa, ma oleksin saanud sealt hinge kinni hoides välja hiilida, aga väljas polnud mitte midagi peale kaalutu halli tühjuse.

Ma ei tahtnud veel vangistusest pääseda.