Читать книгу Hunt metsas - Martin Allison Booth - Страница 10

„Kaptenleitnant Kotkas?”

„Jah.”

„Admiral võtab teid nüüd vastu.”

„Tänan teid.”

Kotkas tõusis, sättis ohvitserimütsi kaenla alla, silus mundrikuube ja astus sisse uksest, mida tema jaoks lahti hoiti.

Kabinet oli avar ja lage. Suure akna all seisis tumedast tammest kirjutuslaud. Sellel seisid tindipotialus, kaks telefoni ja lamp. Laua taga istus väikest kasvu hilistes viiekümnendates mees. Tema kuuevarrukate otstest paistsid valged tärgeldatud särgimansetid. Mehe auastmele viitavad jämedad kuldsed rõngad särasid varakevadises päikeses. Ta keeras täitesulepea kinni ning pani nii kirjutusvahendi kui ka paberid, millega ta tegelenud oli, kõrvale. Mees tõstis pilgu.

„Tere hommikust.”

„Tere hommikust, admiral.”

„Niisiis, vaatame teie …” alustas mees. Admiralist õhkuv Kölni vee aroom täitis spartaliku ruumi kerge sidrunihõnguga. Enne kui ta jätkata jõudis, avanes Kotkase selja taga sulgunud uks uuesti.

Admiral heitis kaptenleitnandi selja taga seisja poole pahase pilgu. „See on eraviisiline kohtumine. Välja.”

Saabuja kandis halli välimundrit, läikima löödud säärikuid ja hõbedast vilenööri. Ta peatus Kotkase kõrval. Mehest uhkas talgilõhna. Ta ei pööranud admirali poole ja kõnetas Kotkast. „Kas te oleksite nii kena ja jätaksite meid omavahele,” sõnas mees jäiselt naeratades, „meil ei lähe kaua.”

Kotkas vaatas saabunud majori ja seejärel admirali poole.

Admirali õlad vajusid kössi. Ta suunas Kotkase viipega avatud ukse poole. „Vabandust, kaptenleitnant,” ütles mees. Kotkas väljus. Ta kuulis, kuidas admiral saabuja poole pöördudes urahtas: „Kas teid koputama ei ole õpetatud?” Siis uks sulgus.

Mees võttis eesruumis istet. Sealsamas istus kirjutusmasinate taga viis-kuus naist. Keegi oli aknalauale hüatsindipoti asetanud. Selle õis oli lahti läinud ja lillelõhn levis terves ruumis.

Hetk hiljem algas eesruumi taga asuvas koridoris sagin. Sammumüdinale järgnes sahin, siis mütsud ja tümpsud. Kotkas oletas, et kaks kummalgi pool kabineti sissepääsu seisvat mereväelasest vahti olid valveseisangu võtnud. Ilmselgelt oli läheneja keegi väga tähtis isik. Kui tähtis nimelt, selgus hetk hiljem. Ruumi sisenes pruunis mundrikuues ja veripunase käelindiga lühikest kasvu mees. Tema kannul tõttasid kaks kõrgele auastmele viitavate punakuldsete embleemidega ehitud sõjaväemundris käsundusohvitseri.

Kotkas tõusid. Ka kõik naised tõusid ja tõstsid tervituseks parema käe. Mees suundus admirali kabineti poole. Üks käsundusohvitseridest kiirustas talle ust avama. Kuid siis mees peatus ja pööras pead. Kotkas tundis, kuidas jäised silmad teda süsimustade kulmude alt takseerivad. Mehe ülahuult ehtivad vuntsid läksid turri.

„Kas teie ei annagi mulle au?” küsis mees naiste tõstetud käsivarte poole osutades. Kotkas pani mütsi pähe ja kergitas sõrmed selle serva juurde.

„Minu meelest,” tähendas üks adjutantidest, „peab juht silmas nõuetekohast auandmist.”

„Täie lugupidamisega, härra …” alustas Kotkas.

„Selles asi ongi,” ütles juht, „te ei osuta mulle täit lugupidamist.”

„Täie lugupidamisega …” jätkas Kotkas, „mul on jäänud mulje, et mereväes on selline auandmine igati lubatud.”

„Aga teie ei ole praegu lihtsalt „mereväes”. Te viibite Berliinis, minu luureteenistuse südames. Kas teile ei tundu, et see eeldab suurema lugupidamise väljendamist minu suhtes?”

„Ehk tõesti, härra. Aga …”

Mees jõllitas teda tigedalt ja pöördus seejärel oma saatjate poole. „See mees julgeb minuga – minuga! – rääkides kasutada väljendeid „ehk” ja „aga”!”

Kotkas jätkas: „… aga mina pole ei sakslane, teile truudusvannet andnud ega kuulu teie parteisse, niisiis ei seo mind kohustus kasutada tervitust, mida kasutavad teie järgijad.”

„Teie ei ole sakslane? Te räägite nagu ehtne sakslane.” Mees astus sammukese tema suunas. „Aga tema ei käitu nagu sakslane, mis?” ütles ta üle õla adjutantide poole pöördudes. Nood naersid. „Kust siis teie pärit olete, herr Ersatssakslane?”

„Ma olen eestlane, härra.”

„Eestlane, mis? Ilmselgelt kannate te heal meelel minu mundrit, lasete mul endale palka maksta, järgite minu antud korraldusi. Ja ometi ei pea te vastutasuks kõigi nende hüvede eest vajalikuks kõiki oma kohustusi täita.” Ta nihkus Kotkasele nii lähedale, et mees tundis ta hapukat hingeõhku.

„Härra,” tähendas Kotkas, „ma kannan teie mundrit, kuna me võitleme ühel poolel. Aga meie eesmärgid on erinevad. Teie soovite sõda võita, mina üksnes oma kodumaa iseseisvust taastada.”

Mees mühatas, ta lõualihased tõmbusid pingule. Kui ta uuesti suu avas, kostis sellest vorstiviilutamismasinat meenutav sisin. „Ma väga tänan teid toetuse eest, kaptenleitnant. Kindlasti on teie suuremeelne osalus meie väikeses ettevõtmises auks kogu Saksa rahvale. Olge lahke ja toimetage seejuures nii, nagu paremaks peate.”

Mees pöördus ja jäi admirali kabineti ukse ette seisma, oodates, et kaaskondlased selle tema jaoks avaks. Enne, kui nad seda teha jõudsid, võttis ta Kotkase veel kord ette. Ta sihtis kaptenleitnandi poole sõrmega. „Enda meelest võitlete te mingi ülla ideaali nimel. Aga tegelikult olete lihtsalt palgasõdur. Armetu palgasõdur. Täpselt nagu kõik teised.”

Seltskond astus kabinetti. Uks sulgus.

Kotkas võttis uuesti mütsi peast ja istus.

Ruumis viibivad naised vahetasid omavahel pilke, istusid ja jätkasid masinal tippimist.

Kotkas pühkis varrukalt süljepritsmeid.

„Vabandage mind, kaptenleitnant …”

Mees tõstis pilgu.

Üks naistest, see, kes oli talle enne ukse avanud, oli trükkimise katkestanud.

„Jah?” küsis mees.

Naine oli väikest kasvu, ta punakaspruunid juuksed olid palmikuna ümber pea keeratud. Ta silmad olid suviselt sinised. Naine võis olla kahekümne või kahekümne ühe aastane. „Kas te ikka teate …?” Ta pilgus olid segunenud pahameel ja mure. Ta ei lõpetanud oma lauset.

„Väga hästi tean,” vastas mees.

„Selge,” tähendas naine, „oli meeldiv teid tunda.” Ta kehitas õlgu ja asus taas tööle.

Umbes pool tundi hiljem avanes admirali kabineti uks uuesti. Neli viimati saabunud meest lahkusid. Lühike puravikupruunis mundris turris vuntsidega mees möödus Kotkasest ilma viimasele ainsatki pilku heitmata. Naised jõudsid napilt püsti karata ja au anda, ning juba olidki nad läinud.

„Preili Meyer!” hüüdis admiral oma kabinetist.

Kotkasega rääkinud naine sisenes kabinetti, sellal kui teised masinatel klõbistamist jätkasid. Peagi oli preili Meyer tagasi. „Te võite nüüd sisse minna,” ütles naine.

Kotkas astus kabinetti. Ta oli vaid poole kabinetini jõudnud, kui admiral end laua tagant püsti ajas.

„Mida kuradit te enda meelest korraldate?” tahtis mees teada.

„Kuidas, härra admiral?”

„Solvate juhti, seate iseenda ohtu. Seate ohtu kogu oma rolli … kõik võimalused? Püha taevas, mees, ma olen kuulnud, et olete jäärapäine, aga selline asi …”

„Härra, mulle ei tulnud pähegi, et mu käitumine kuidagi vale oleks.”

„Ei tulnud pähegi?” admiral vajus raskelt istuma. „Ma pidin kõigest väest pingutama, et ta ei laseks teid aknast välja visata. Ja lubage meelde tuletada, me viibime kolmandal korrusel. Õnneks suutsin ta ümber veenda.”

„Tänan teid, härra.”

„Nojah, teie hääletooni põhjal on selge, et te ei tunne vähimatki tänulikkust, veel vähem kahetsust. Kaitsku issand meid mereväeohvitseride ülima enesekindluse eest.”

Väljas ooteruumis helises telefon. Preili Meyer võttis vastu. Ta kuulas helistaja ära ja võttis seejärel oma märkmiku, et seda uurida.

„Kotkas,” ütles naine, „kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Miks te seda teada tahate?” Ta jäi uuesti kuulama. „Jah, muidugi, vabandust. Mul ei olnud kavas hakata teile küsimusi esitama … kui see on kõik …? Väga hea. Head aega.”

Naine lõpetas kõne.

„Igatahes õnnestus mul talle selgeks teha, kui väärtuslik te meie jaoks olete. Lõpuks,” tähendas admiral. „Aga kui ma tohiksin midagi soovitada: kui te peaksite talle kunagi sattuma lähemale kui sada sammu, siis andke jalgadele valu.”

„Ma jäin oma põhimõtetele kindlaks, muud ei midagi.”

„No tehke seda edaspidi kuskil mujal. Ja kirevase päralt, andke talle korralikult au.”

„Ma andsin talle au.”

„Aitab!” Admirali rusikas raksas lauale, nii et telefonitorud hakkasid hargil võbisema. Mees kogus end kiiresti. „Palun vabandust, see oli kohatu.” Ta ajas end sirgu. „Mis tehtud, see tehtud. Võib juhtuda, et tagajärgedega tuleb teil endal üsna pea tegeleda. Aga vahepeal peame teid ära kasutama nii palju kui võimalik. Palun võtke istet.”

Kotkas istus.

„Niisiis, mis teid siia toob?”

„Ma ei tea, härra admiral; ma eeldan, et …”

„See oli retooriline küsimus, Kotkas. Kus te pärast Eestist lahkumist olnud olete?”

„Memelis, härra admiral. Töötan seal teie mereväe heaks.”

„Memelis vist käib paras möll.”

„Möll käib tervel Läänemerel, härra admiral.”

„Ja rääkige mulle, kuidas teie enda arvates sinna sattusite?”

„Teie korraldasite selle, härra admiral.”

„Just nimelt. Te olete meile väga vajalik, kaptenleitnant. Ja just sel põhjusel õnnestus mul juhti veenda teid mängus edasi hoidma. Ma eeldan, et olete andnud vande saladust hoida?”

„Jah, härra admiral. Loovutasin end ühele lõputult pikale dokumendile allkirja andes naha ja karvadega teile.”

„Väga hea. Seda, mida ma teile praegu räägin, teab üksnes ülemjuhatus. See on teadmata isegi julgeolekuteenistusele. Nad ei tohi sellest teada saada enne, kui sündmused, millest te kohe kuulete, on aset leidnud. Kas te mõistate mind?”

„Jah, härra admiral.”

„Niisiis, ühesõnaga … Inglismaa ei langenud. Kuid juhi sõnul oli rünnak selle väikse saare vastu üksnes diversioonivõte. Ta kavatseb seda tõusikust Churchilli ohjes hoida ning sundida teda keskenduma oma tähtsusetutele probleemidele, sellal kui kotka säravad silmad on suuremale saagile pööratud.”

Kotkas jäi ükskõikseks. See, mida admiral ilmselgelt öelda kavatses, ei tulnud talle üllatusena. Kõik luureteenistuse töötajad, kes vähegi Balti riikide piirkonnas toimuva vastu huvi tundsid, teadsid, kui ebakindel on kahe Euroopa suurima totalitaarrežiimi vahel sõlmitud lepe. Üsna mitmes mõttes nägi Kotkas selles tegelikult lootuskiirekest. Ta poleks parema meelega selles kabinetis, linnas ega riigis viibinud, kuid katastroofi möödapääsmatust arvestades polnud see koht teistest sugugi hullem.

„Juht on kogu aeg kavatsenud kommunismiohu oma raudse kanna all lömastada,” jätkas admiral. „Me kiirendame ettevalmistusi sissetungiks – selle koodnimi on legendaarse Saksa kangelase ja ristisõdija järgi Barbarossa. Mittekallaletungipakt pidi meile üksnes ettevalmistusaega andma.”

„Ja see ongi minu siinviibimise põhjus.”

„Ma näen, et teie paljukiidetud intellekt ei ole teid alt vedanud. See on teie siinviibimise ainus põhjus. Tänu sellele te veel elus oletegi. Eesti mereväe vanemluureohvitser, kogu teie aastate jooksul kommunistide raadioside püüdmisel tehtud töö, teadmised ja läbinägelikkus on hindamatud. Suudate te minuga ikka sammu pidada?”

„Jah, härra admiral. Aga nagu te arvatavasti teate, on minu tegevus suunatud minu riigi iseseisvuse taastamisele. Ma ei oska teile öelda, milliseks kujuneb mu osalus seejärel, kui me oleme venelased tagasi löönud ja minu kodumaa on neist taas vaba.”

Admiral kehitas õlgu. „No mis siis ikka. Ja olgu öeldud, et mina saan teid kaitsta üksnes seni, kuni te aitate venelasi oma riigist ja mujaltki välja ajada. Kes teab, mis saab siis, kui te meile enam kasulik pole.”

„See on igati mõistetav, härra admiral.”

„Selge, niisiis mõtleme me ühtemoodi.”

„Sarnaselt, härra admiral. Hetkel.”

„Nagu arvate.” Admiral võttis sulepea pihku. „Igatahes oleks vist parem, kui ma teile Berliinis mingi koha leian. Hetkeks. Kuni ma olen teist kõik, mida teate, välja pigistanud.”

„Üks palve, härra admiral.”

„Ja see oleks?”

„Kas mul oleks võimalik enne ülesandele keskendumist oma perekonda külastada?”

„Kus nad asuvad?”

„Ma pole päris kindel, härra admiral. Usun, et Königsbergis, aga sooviksin selles ise veenduda.”

„Olgu nii. Te saate kolm päeva. Sinna peab mahtuma nii sõit kui ka külastus.”

Fischer oli pool ööd üleval istunud. Ta istus särgiväel, traksid õlgadel, akna all kirjutuslaua taga ja töötas. Aknad olid määrdunud. Nõrk päikesevalgus nägi kõvasti vaeva, et sigaretisuitsust tekkinud sudust läbi tungida. Ruumis lehvis kolkunud kohvilõhn. Mehel oli õnnestunud alumisel korrusel ühes tühjas kongis enne tööpostile naasmist magada. Ta polnud magades peenetriibulisi pruune pükse jalast võtnud, seda kinnitas neist uhkav pesematuse lehk. Habet polnud ta samuti ajanud. Ehk ta pingutab veel tunnikese või paar, läheb seejärel koju ja heidab pikali. Mees mõtles, kas öelda, et ta läheb mõneks ajaks välja mõnda juhtlõnga uurima …

„Ülemus just helistas.” Tema juurde astus sinises kammvillases ülikonnas mees.

„Nii?” küsis Fischer.

„Paistab, et keegi juhi lähikonnast on juhile osaks saanud kohtlemise pärast mõnevõrra pahane.”

„Millise kohtlemise?”

„Mingi ennast täis mereväeohvitser. Keeldus au andmast. Puhtakujuline häbematus.”

Fischer haigutas. Ta tõi kipitavatest silmadest väsimust peletada üritades lagedale kirjaploki ja sulepea. „Puhtakujulist häbematust ei saa me mingil juhul taluda, mis? Nimi?”

„Kotkas. Kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Tundub, et eestlane. Balti riigid on sinu rida. Uuri natuke asja, eks ole? Ehk tuleks selle selliga mingil hetkel üks sõbralik jutuajamine ette võtta.”

„Tegelen asjaga.”

„Nii kiiresti kui võimalik.”

„Jah, härra.”

Mehe ülemus lahkus. Fischer viskas kirjaploki ja sulepea lauale ja vaatas tigedalt aknast välja. Ongi kõik. Nii palju siis minema hiilimisest, et korraks pikali visata. Kurat küll.

Kotkas ulatas admirali kirjakese preili Meyerile. Too luges selle läbi. „Teil on tarvis kabinetti?”

„Jah.”

„Ja admirali volitusi teatud uurimistöö korraldamiseks?”

„Jah.”

„Tohin ma küsida, härra, mis laadi uurimistöö?”

Kotkas silmitses naist. Oli see mingi trikk? Kas nad üritasid kontrollida, kui kindel saab tema peale konfidentsiaalsuse osas olla? Kas ta pannakse proovile niipea, kui ta on admirali kabinetist välja astunud? „Miks teil seda tarvis teada on?”

„Mul ei ole seda üldse tarvis teada,” näis naine pisut solvunud olevat. „Aga kas te ei tundu, et kui te soovite, et ma hangiksin teile volitused uurimistöö tegemiseks, on mul tarvis teada, mida te täpselt uurite?” Naine tegi lühikese pausi. „Härra.”

„Lihtsalt volitustest hetkel piisab. Üksikasjadega tegelen siis, kui puutun kokku raamatukoguhoidjate, arhiivitöötajate ja pedantide vastuseisuga.”

Preili Meyer ei liigutanud.

„Minu meelest olite te väga vapper,” pahvatas ühe kirjutuslaua taga istuv noor naine.

„Clara, tss,” tegi teine naine.

Clara punastas. Ta jätkas masinal kirjutamist.

Preili Meyer viipas käega, andes kaptenleitnandile märku, et too talle järgneks. Ta juhatas mehe koridori, ukse kõrval seisvate tunnimeeste kuuldekaugusest välja. „Asi on selles, et teatud inimesed tunnevad teie vastu huvi,” sosistas naine.

„Millised inimesed?”

„Sellised, kelle huviorbiiti on parem mitte sattuda.” Naise silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. Kas see mees mängis meelega puupead või oli ta tõepoolest järjekordne poolearuline üliagar mereväeohvitser?

„Tänan muretsemast,” ütles mees. „Nagu te näha võite, on admiral minu huvid oma südameasjaks võtnud.”

„Sellest ei ole alati küllalt.”

„Eks seda ole näha.”

„Ma üritan teid aidata. Kuidas te sellest aru ei saa?” Naine tegi uue katse. „Mis laadi uurimistöö see on? Selline, mis teile veel hullemaid sekeldusi põhjustab?”

Mees silmitses teada. Ta ütles endale, et tema maailmas tuleb ette hetki, mil veendumiseks, et inimest saab usaldada, tuleb teda lihtsalt usaldada. Ta jõudis otsusele. „See ei pea ilmtingimata sekeldusi põhjustama,” tunnistas mees. „Kuigi arvestades minu ennistist jutuajamist admiraliga on peagi ka sedalaadi uurimistööd oodata. Aga ehk saate te mind ikkagi aidata? Mul on enne tööga alustamist aega kolm päeva. Ilmselt kuluks mul siinse korraga tutvumiseks vähemalt sama palju aega. Samas teie ilmselt teate, millistele nuppudele vajutada.”

„Aitan hea meelega, kui saan.”

Vaherahu. Polnud sugugi hea, et luurekogukonna südames asuv isik, kes tõenäoliselt iga päev salapolitseiga kokku puutub ja suhtleb, teab tema perekonna elukohta. Aga mees oli ise just maininud, et aega napib. Niisiis ta riskis.

„Ma üritan oma perekonna asukohta välja selgitada. Perekonnanimi on Kotkas. Naise nimi Leena, lapsed on Maret ja Juhan. Lahkusid Tallinnast laevaga. Viimati kuulsin, et nad olid teel Königsbergi. Üks mu tundmatu kontaktisik pidi neile korraldama elukoha, olgugi ajutise.”

„Vaatan, mida teha annab.”

„Küll ma järje peale saan. Mul on lihtsalt tarvis teada, kust oleks kõige parem alustada.”

Naine hakkas tagasi oma kabineti poole minema ja peatus siis. „Küllap te tunnete neist väga puudust.”