Читать книгу Hunt metsas - Martin Allison Booth - Страница 8

Nad jätsid maha kodu, perekonna ja kodumaa. Hommikul alanud talve esimene lumesadu oli õhtuks muutunud lörtsiks. Koos merelt puhuva tuulega muutis see lobjakaga kaetud tänavad ohtlikult libedaks. Nad asusid teele saaniga, auto oleks kallakutel hätta jäänud. Hobune vedas ree sadamaväravast sisse. Metallist jalased libisesid lumistel munakividel.

Punaarmee mundris sõdur pööras tulijate poole vintpüssitoru.

„Seis.”

Kutsar tõmbas ohjadest ja hobune jäi kapjadega munakive kraapsates seisma.

Sõdur silmitses saanis istuvaid tekkidesse mähitud reisijaid: naine ja kaks last.

„Dokumendid.”

Leena asus käekotis ringi kobama.

„Ei. Tulge maha. Teie kõik.”

Leena andis lastele märku saanist välja ronida.

Sõdur silmitses neid. Palitutesse, sallidesse ja mütsidesse mässitud laste vanust või sugu oli raske hinnata. Kohmakad palitud jätsid mulje, et nad olid prisked ja hästi toidetud. Järjekordsed rikkad riigist pageda üritavad eesti sead, mõtles sõdur.

Leena ei pööranud pilku kõrvale. Kui vana see sõdur õigupoolest olla võis, seitsmeteistkümne- või kaheksateistkümneaastane? Sinel rippus ta seljas nagu telk. Müts oli silmini vajunud. Suur vabastaja. Leena tundis soovi ta endale põlvele heita ja tagumik tuliseks kütta. Aga nolgil oli vintpüss. Tema selja taga oli Punaarmee. Naine võttis dokumendid ja ulatas sõdurile.

„Palun,” ütles naine. Ta rääkis ladusat vene keel. Leena oli sündinud Peterburis, revolutsioonijärgselt Leningradi nime kandva linna Eesti kogukonnas.

Sõdur heitis vintpüssi õlale. Ta asus tunnimehe valveposti kohal rippuva laterna valguses pabereid veerima. Dokumendid laperdasid lörtsisajus. Mees ei kiirustanud.

Vaeseke, mõtles naine, ta ei oska vist korralikult lugeda.

Viimaks tõstis sõdur pilgu. „Riigist lahkumise põhjus?”

„Sugulaste külastamine,” valetas naine.

„Milliste sugulaste? Kas te teate, kuhu laev läheb?” Mees osutas lõuaga umbes saja meetri kaugusel kai ääres seisva laeva suunas.

„Jah.”

„Saksamaale.”

„Ma tean. Te küsisite, kas ma tean. Ma vastasin jah.” Naine ei suutnud oma ärritust ega kasvavat murelikkust vaos hoida.

Sõdur heitis talle tigeda pilgu.

„Ma küsin veel kord. Milliste sugulaste?”

Naine kõhkles. „Nõbude. Me läheme mu nõbudele külla.”

„Ühesõnaga, lasete jalga?”

„Mille eest? Kas Nõukogude Liit ja Saksamaa mitte omavahel lepingut ei sõlminud? Küsimuste esitamine oleks asjakohane siis, kui me Inglismaale või Ameerikasse läheksime. Aga nagu te näete, on meie paberid korras. Meie eesmärgis ei ole midagi ebaseaduslikku.” Naine sirutas käe dokumentide järele. „Teil ei ole õigust …”

Sõdur murdis nüüdseks läbi vettinud paberid kokku ja torkas sinelitaskusse. Ta võttis püssi uuesti kätte. „Mul on täielik õigus. Mul on volitused keelata pääs sadamasse kõigile, kes mulle kahtlased tunduvad. Teie tundute mulle kahtlased. Tulge kaasa. Võtke oma kohvrid.”

Mees astus kõrvale ja andis naisele püssitoruga märku liikuma hakata. Kui tundus, et naine ei kavatse paigast liikuda, suunas ta relva naise kõrval seisvate laste poole.

Naine noogutas ja asus lastega askeldama. Ta teadis, mis nende kolmega nüüd edasi juhtub. Nad toimetatakse ühte mornidest barakkidest sadamaservas. Seal jäetakse nad ilma mingit selgitust andmata mõnda külma ruumi tundideks, ehk koguni terveks ööks ootama. Päris kindlasti seniks, kuni nende laev on lahkunud.

„Ema,” küsis suurem lastest eesti keeles. „Kas me ei lähegi Saksamaale?”

„Kõik on korras, kullake. Küll me selle asja selgeks saame. Ja siis asumegi teele.”

„Ma ei tahtnud niikuinii Saksamaale minna,” teatas väiksem laps.

Väike seltskond korjas kohvrid saanist kokku, igaühele üks, ja nad jätkasid teekonda jalgsi. Kutsar pööras saani ümber ja kadus pimedusse. Tuul kandis märjast hobusest õhkuva tuttavliku ja trööstiva lõhnapahvaku minema.

Sadama sissepääsu juures võttis oma seltsimehe asendamiseks koha sisse sõdur, kes astus välja seni lörtsise öö eest varju pakkunud vahiputkast.

Ruum oli külm, täpselt nagu Leena oli oletanud. Ja samuti oli ta osanud oodata seda, et nad juhatakse ruumi ja jäetakse sinna. Uks pandi nende selja taga lukku. Sõdur oli kohvrid endaga kaasa viinud. Lehkas keedetud kapsa ja märja villa järele. Naise kümneaastane tütar Maret võttis toolil istet ja asus jalgu kõlgutama. Ta vend Juhan tõmbas end laulu ümisedes ja peopesi uurides kerra seina ääres seisva laua all.

„Ema?”

„Jah, kullake?”

„Kas ma tohin palitu seljast ära võtta?”

„Ei, kullake. Loodetavasti saame siit kohe minema.”

„Aga mul on palav.”

„Ma tean, kullake. Aga seda ruumi ei ole köetud. Kui sa palitu seljast võtad, hakkab sul varsti külm.”

„Aga mul on ebamugav.”

Leenal oli samuti ebamugav. Aluspesu voodri vahele õmmeldud ehetel istumine polnud kuigi mõnus. Naine polnud saanud kõike kodus tualettlaua sahtlis leiduvat kaasa võtta. Ülejäänud ehted oli ta viinud vanematekoju ja seal aeda matnud, ootama päeva, mil nad saavad koju tagasi tulla.

Koju tagasi.

Nad polnud veel kuskile jõudnudki, kuid ometi oli naisel tunne, et tema korrapärane elu, ta laste õnn ja turvatunne olid jäänud teise ellu. Kui kaua? Kui kaua peavad nad eemal viibima?

Siis mõtles naine oma abikaasale Hendrikule. Ta polnud meest kolm nädalat näinud. Just tema oli neile hankinud dokumendid, mis nüüd arvatavasti vettinuna sõduri sinelitaskus vedelesid. Dokumendid oli käskjalg kohale toimetanud sama päeva pärastlõunal. Neile olid lisatud Hendriku kirjutatud juhtnöörid, mis andsid korralduse kohe teele asuda ja mainisid selleks ette nähtud laeva nime. Laev oli sama hästi kui käeulatuses, seisis kai ääres ja seda täideti laadungiga. Laev, mis oli paari minuti eest vilet andnud, hoiatades kõiki kuuldekauguses viibijaid peatsest teeleasumisest. Naise mõtisklused katkestas tajumine, et tütar jälgib teda. Ta naeratas lapsele ja läkitas talle õhusuudluse.

Maret oli mures. Ta oli küll kõigest kümneaastane, kuid oskas ometi nii mõndagi tähele panna. Tüdrukule oli kõigepealt silma jäänud see, ema silmade ümber on tekkinud ringid. Siis see, et ema riided hakkasid talle korraga suureks jääma. Ta oli sedagi tähele pannud, et ema ei liikunud enam tavalise kergusega. Ta ei keerutanud enam lapsi kätest hoides ringiratast nagu vanasti. Ei naernud enam helisevalt. Ja nüüd siis see.

„Ema?”

„Jah, kullake?”

„Miks sõdur ütles, et me oleme kahtlased?”

„Me ei ole kahtlased, kullake. Ta lihtsalt peab üht-teist kontrollima.”

„Aga ta ütles „kahtlased”.”

„Ta ei mõelnud seda nii. Ta kontrollib, kas meie paberid on korras, ja siis asumegi teele.”

Maret sai vene keelest aru. Sarnaselt kõigi teiste Eesti koolilastega õppis temagi koolis lisaks emakeelele vene keelt. Saksa keelt samuti. Tüdruku kodumaa oli aastasadu ühe või teise riigi võimu alla kuulunud. Ometi polnud ta oma lühikese elu jooksul väga paljude venelastega kokku puutunud. Mitte pärast iseseisvuse saavutamist. Iseseisvuse, mille eest ta isa, Eesti mereväeohvitser, kakskümmend aastat tagasi võidelnud oli. Tüdruku mõtted pöördusid sõduri juurde tagasi. Ta oli kuulnud, mida too nende emale ütles, ja aru saanud, mida ta selle all silmas pidas – rääkigu ema ükskõik mida. Mees ei meeldinud tüdrukule. Ta oli vastik. Ta meenutas talle ta õpetajat. Mitte vana õpetajat. Uut. Seda, kes oli sügisel neid õpetama tulnud.

Nende eelmine õpetaja naeratas alati. Kui nad mängides kukkusid, kallistas ta lapsi, kuni nad enam ei nutnud. Ta pakkus neile lohutuseks karamellkompvekke. Puuviljakaramelle, vaarikaja maasikamaitselisi. Uus õpetaja ei näinud küll niimoodi välja, nagu võiks ta kedagi kallistada, veel vähem kommi pakkuda. Maret meenutas uut õpetajat. Seda, kes vene keelt rääkis. Ja esimest päeva, mil ta klassi ette astus.

Õpetajal oli soojale ilmale vaatamata seljas paks villane seelik. Kuklasse tihedaks krunniks tõmmatud juuksed rõhutasid teravaid põsesarnasid. Ta lehkas naftaliini järele.

Naine tõmbas klassiukse kinni.

Ta pani selle lukku.

Seejärel vaatas ta klassis põgusa kalgi naeratusega ringi.

„Tere hommikust, poisid ja tüdrukud. Mina olen teie uus õpetaja. Teie eelmine õpetaja lahkus. Ta ei tule enam tagasi. Aga ärge muretsege. Kõik jätkub vanaviisi, täpselt nii, nagu te harjunud olete. Nii, ma olen aru saanud, et te alustate päeva palvusega, on nii?”

Lapsed noogutasid.

„Selge, sel juhul jätkame palvusega. Palvete lugemine on väga oluline, eks ole, lapsed?”

Lapsed noogutasid jälle.

„Väga tore. Ja kuna Jumal võib meile anda kõike, mida soovime, siis kuidas oleks, kui paluksime täna Jumalalt midagi erilist? Ma tean! Palume Jumala käes šokolaadi, eks ole? Pange silmad kinni, lapsed. Hästi kõvasti. Ja nüüd palvetage kogu südamest, et Jumal saadaks teile kõigile tüki šokolaadi.”

Lapsed palvetasid kogu südamest. Nad pigistasid silmad kõvasti kinni. Surusid käed nii kõvasti palveks kokku, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.

„No nii, lapsed … tehke silmad lahti!”

Nad vaatasid laudadele. Neil polnud midagi.

„Oi heldeke,” tähendas õpetaja, „oi heldeke. Paistab, et Jumal on teid täna ära unustanud.” Naine tegi pausi ja vaatas neid suurte silmadega. Seejärel muutus ta taas erksaks. „Teate mis, paneme uuesti silmad kinni ja käed kokku. Seekord palvetame, et onu Jossif Stalin meile šokolaadi saadaks, eks ole? No nii, lapsed, silmad kinni, paneme käed kokku ja palvetame, et armas onu Jossif …”

Ja lapsed palvetasid uuesti.

„Nii, tehke nüüd silmad lahti.”

Lapsed tegid, nagu kästud.

Iga lapse laual oli ruuduke šokolaadi.

Tüdruk rääkis koolis juhtunust kodus vanematele. Ta ei saanudki aru, kas asi tegi neile nalja või muutis murelikuks.

Mareti mõtted rändasid viimase korra juurde, mil ta isa näinud oli. Või pigem kuulnud. See oli juhtunud mõne nädala eest nende Tõnismäe korteris. Nende imeilusas korteris. Ilm oli külmaks läinud ja ruumid köetud. Tüdrukul hakkas voodis palav. Ta tõusis ja avas akna. Sellest polnud abi. Palavus ja janu sundisid teda vett jooma minema. Ta vanemad olid elutoas ja rääkisid vaikselt omavahel. Maret astus paljajalu vaikselt uksele lähemale, et teda ei nähtaks, ja jäi kuulatama. Tüdruk ei kuulnud päris täpselt, kuid tasased ärevad hääled lubasid oletada, et jutt on tõsine.

„Nemad on juba läinud. Vanemate ohvitserideni jõudmine on üksnes aja küsimus.” Isa vaikis hetkeks. „Ja pärast seda, kui mind on ära viidud … tulevad nad sinu ja laste järele.”

Tüdruk kuulis, kuidas ta ema vaikselt ägas. „Mida me ette võtame?”

„Ära muretse. Ma mõtlen midagi välja. Ma ei jäta sind ja lapsi hätta.”

Tüdruk kuulis, kuidas isa tõusis, ja sibas kiirustades oma tuppa tagasi. Joogijanu oli unustatud.

Ta kuulis korteri välisukse sulgumist.

Tagasi voodisse pugedes tajus tüdruk taas oma sisemust juba mõnda aega purenud ebamugavustunnet ja rahutust. Mida oli isa silmas pidanud? Nad tulevad sinu ja laste järele. Kes need „nemad” olid? Selleni jõudmine ei nõudnud palju aega. Igal pool olid sõdurid. Mitte Eesti sõdurid. Võõrad. Üha rohkem ja rohkem mehi, kelle peakatet ehtis punane täht. Ta oli kooli minnes ja koolist tulles märganud, kuidas inimesi tänaval kinni peeti. Kätega vehkimist ja kõrgendatud hääli. Palitutaskutest ja käekottidest välja otsitud dokumentide krabinat.

Dokumentide krabin. Samasuguste, nagu ta ema oli just sõduri kätte andnud.

Mareti mõtted põikasid tagasi sadamasse teele asumisele eelnenud pärastlõunasse. Ta oli taas oma pere korteris, mitte selles lehkavas ja külmas ruumis paljudesse seelikutesse ja palitutesse pakituna higistamas.

„Tule nüüd, kullake, tule nüüd. Tee kähku. Me peame minema hakkama,” ahastas ema ühest toast teise käies. „Me peame kohe minema hakkama.”

„Kas ma tohin raamatu kaasa võtta?” Tüdruk oli ristisjalu elutoa põrandal istunud ja Tennysoni „Kuninga idülle” lugenud. Ta oli raamatut endale sünnipäevakingiks palunud. Arthuri ja Guinevere’i ja Lanceloti maailma kandunud. Emotsioonid, mis temas seda lugedes vallandusid, ühtaegu trööstisid ja šokeerisid teda. Üllas armastus ja reetmine. Kangelaslikkus, idealism ja kurjus. Kaotuse ja kahetsusega kaasnev rafineeritud melanhoolia.

„Ei, kullake. Raamatud on liialt rasked. Me ostame sulle kohale jõudes uued raamatud.”

Ema võttis tüdrukul käest kinni, too tõusis nagu kuninganna Guinevere ja lubas end oma magamistuppa talutada. Diivanile olid laotud tüdruku kolm parimat palitut: puuvillane suve- ja villane talvepalitu ning punane pidulik üleriie.

„Pane need selga, kullake.”

„Kõik kolm? Aga ema, mul on juba kolm seelikut ja kaks pluusi seljas. Mul on väga palav.”

„Ma ju ütlesin sulle, igaüks saab vaid ühe kohvri kaasa võtta. Me peame võimalikult palju riideid selga panema.”

Sellal kui ema ta palitutega jändas, silmitses Maret oma voodi kõrval seisvat juba valmis pakitud ja tüdrukuga peaaegu ühesuurust kohvrit. See oli valmistatud pähkelpruunist papist ja varustatud pruuni melamiinist käepidemega. Kohvri tagumised hinged olid paindunud, et kummuvatele külgedele vähemalt osaliselt rohkem ruumi anda.

Tüdruk pööras end uuesti ringi, et veel kord protesteerida, kuid tabas ema nõrkusehetkel. Ta nägi, et naise enesekindlus oli kadunud. Ta nägu oli pingul ja silmad läikisid elektrivalguses. Need olid paistes ja punased.

„Ema?”

„Tee nüüd kähku, paneme viimase palitu selga. Torka käsi siit sisse. Suru.”

Maret teadis, et ema tõreles vaid moepärast. Ta väänas ja surus oma käsivart, mille sellele kuhjatud riidekihid kohmakaks muutsid, läbi järgmise varruka villase tunneli, kuni õlg valust tuikama hakkas. Viimaks ilmusid sõrmed manseti otsas nähtavale ja neile järgnes ülejäänud käsi. Ema rapsis ja sikutas palitut, et seda lapse õlgade ja keha ümber kohendada.

„Väga hea. Nii sobib. Mine nüüd ja otsi kähku oma vend üles. Ma ei tea, kus ta jälle on, ja saan on iga hetk kohal. Iga hetk.”

Taas eemalt kostev laevavile tõi Mareti jälle tagasi ebameeldivasse külma ruumi.

„Ema, kas see on meie laev?”

„Ma ei tea,” tunnistas Leena. Temagi oli seda Sibeliuse sümfoonia lõppu meenutavat kaeblikku hääbuvat heli kuulnud. Ta võis seda vabalt ette kujutada, kuid ometi tundus naisele, et selles oli midagi ühtaegu tungivat ja lõplikku. Neile on jäänud veel mõni minut, ja siis on juba liiga hilja.

Koridorist kostis saabaste müdinat. See lähenes kiiresti.

Uks keerati lukust lahti ja paisati valla.

See oli sama sõdur.

Kohe ta selja taga oli teine mees. Ta kandis sinist kuldsete õlakutega mundrit. Nõukogude mereväe kolmanda järgu kapteni tunnused. Mees kummardas.

„Peeter!” hüüatas Leena.

„Onu Peeter!” hõiskasid kaks last teda kallistama tormates, mees kallistas neid innukalt vastu.

„Tasa-tasa,” manitses mees, „ma kardan, et meil on väga vähe aega. Me peame teid teele saatma. Seltsimees sõdur tegi suurepärast tööd ja täitis imetlusväärselt oma kohust. Aga mõistagi on ilmselge, et puudub igasugune põhjus teie kinnipidamiseks. Niisiis andsin seltsimehele korralduse teid laeva peale saata. Võtke oma kohvrid – need seisavad koridoris.”

Üle lörtsise sadamaterritooriumi kõndides jäi Leena koos Peetriga teistest veidi maha. Sõdur ja lapsed jätkasid teekonda laeva suunas. See paiskas õhku veel viimase vile, pikk kaeblik heli keerles talvises tuules sadama kohal ja kaikus Läänemerd katvas öös.

„Peeter …?”

„Ära hakka midagi küsima, kullake.”

„Aga sinu munder …?”

„Me kõik peame oma valikud tegema.”

„Jah, aga …”

„Minu laev Ristna täiendab praegu sadamas varusid ja me asume peagi pärast teid teele. Muide, teie laev on viimane reisilaev, mis Tallinnast lahkub. Pärast seda on sadam avatud üksnes sõjalaevadele.”

„Kuidas sa teadsid, et me siin oleme?”

„Kallikene, mida sa ise arvad? Hendrik laskis mul teie jaoks paberid vormistada.”

„Hendrik! Kus ta on? Kas ta on koos teiega? On ta nüüd üks teie seast?”

„Mina ei tea, kus ta on. Keegi mees tuli kolm päeva tagasi kirjaga teie kohta. Rohkem ei tea ma midagi. Sa tead ise kõige paremini, milline mu vend on: laseb ringi nagu orav rattas. Kes seda teab, kus ta on või millega tegeleb.”

„Aga miks ta meid Saksamaale saadab?”

„Mine võta kinni. Viimane koht maamunal, kuhu kippuda. Olemegi teie laeva juures … Tulge siia, pisikesed, kallistage oma vana onu Peetrit hüvastijätuks.”

Lapsed kuuletusid heameelest kilgates. Nad tundsid ta soojust, hingasid sisse ta tuttavlikku lõhna.

Sõdur sikutas nad eemale ja utsitas maabumissilda mööda astuma. Võimatu oli ta ilmest välja lugeda, mida ta seejuures mõtles.

Leena kallistas oma mehevenda. „Ega sul sellest probleeme ei tule? Ega see noormees sinu peale kaeba?”

Peeter kehitas õlgu. „Nüüdsest tähendab iga liigutus riskimist.”

„Kas me kohtume veel?”

„Aga muidugi.”

Määrdunud ja soolakoorikuga kaetud korstnaga Läänemere rannasõidulaev tossutas üle rahutute vete sadamast välja ja kadus öhe. Neljas, kõige alumine illuminaatorite rida kadus aeg-ajalt mäslevate lainete varju ja kerkis siis taas nagu õhku ahmides pinnale.

Seal, armetus väikeses kajutis viimase Tallinnast lahkuva reisilaeva pardal jagas kodumaalt pagev Leena koos oma kümneaastase tütre ja kuueaastase pojaga ühte kuuest koikust.

Kajutit ja koikusid välgutas üksiku lambipirni melanhoolne oranžikas kuma. Ruum oli nii väike, et kui kõik selles viibijad oleksid end koikuservale istuma seadnud, põlved ruumi keskele suunatud, oleksid nad omavahel kokku puutunud.

Teisel pool koridori mürisesid mootorid ja kajut lehkas määrdeainete, diiselmootori heitgaaside ja õli järele. Õhk oli läppunud, põrand kleepus. Päevinäinud õlgmadratsid olid rõsked, tekid kopitanud. Maret nühkis küünarnukiga illuminaatorilt mustust maha, kuid tal õnnestus seda üksnes veel rohkem laiali ajada. Kui ta välja pimedusse kiigata üritas, et viimast korda linnatulesid näha, puhkes ta hingeõhust klaasile õitsema lill. Tema linn. Tema kodu. Ta nägi üksnes Läänemerd, mis tõusis ja langes nagu hiiglase rind.

Sel ööl esitas ta emale vaid kaks küsimust: „Millal me tagasi koju läheme?” ja „Kus isa on?”.

„Varsti,” vastas ema. „Varsti oleme jälle kõik koos.”

Und saamata sosistas Maret paar tundi hiljem needsamad küsimused uuesti emale kõrva. Ta sai sama vastuse ja mõistis, et küsimused ei vii teda kuskile. Niisiis loobus ta neid esitamast. Ometi kajasid need kaks küsimust edaspidi igal ärkvel oldud hetkel nii tüdruku peas kui ka südames:

Millal me tagasi koju läheme?

Kus isa on?