Читать книгу Hunt metsas - Martin Allison Booth - Страница 11

Eemalt kostis kisa. Sellist, nagu kooli mänguväljakutel mõnikord ikka kuulda võib. Kuid see polnud tavaline laste ringijooksmisega kaasnev kisa, vaid tõeline lärm. Ergutavad hõisked, pilkavad huilged – otsekui oleksid lapsed ühekorraga põnevil ja samas keelatud tegevuse pärast pisut pabinas.

Puu all pingil istunud Maret kuulis seda samuti. Tüdruk tõstis pilgu. Teisel pool mänguväljakut oli kogunenud suurem summ lapsi. Kaootiliselt liikuv mass. Nad ümbritsesid summa keskel rüselevaid lapsi. Ilmselt oli käimas miskit sorti kaklus. Vaatamata endale kolm kuud tagasi uues koolis alustades antud lubadusele mitte kunagi mitte millessegi sekkuda, suundus tüdruk sündmuskohale. Saabudes tundis ta kaklejate seas ära ühe lapse. Ta enda vend Juhan. Poisi pluus ja kampsun olid räsida saanud, ninast tilkus ülahuulele peenike verenire. Teda ümbritsevad lapsed andsid kaklusele ässitades hoogu. Tema vastasteks olid vanemad, Maretivanused lapsed.

Maret sööstis möllu keskele, tõukas kaks ette jäänud last eemale ja tormas Juhani ründajate kallale. Ta lajatas kummalegi kõrvakiilu. Nood tõmbusid tagasi. Seejärel võttis tüdruk ette viimase, Kurti, kes endiselt ta venda rusikatega togis. Poiss oli just käe tõstnud, et teisele järjekordset hoopi virutada, kui tüdruk ta randmest haaras ja poisi tagurpidi käkaskaela maha paiskas. Lapsed ahmisid õhku ja kära vaibus.

Maret astus venna juurde ja võttis tal ümbert kinni.

„Mul pole häda midagi. Kõik on korras. Nad ei teinud mulle midagi. Nad on rumalad ja nõmedad,” ütles poiss nina särgivarrukasse pühkides.

Kurt hüppas jalgele ja tormas Maretile kallale.

„Juut, igavene räpane juut!” röökis poiss tüdrukule obadusi jagades.

Maret laskis venna lahti, tõrjus lööke, võttis seejärel hoogu ja andis poisile kõva paugu. Hoop oli niivõrd tugev, et poiss vankus ja lõpetas jälle siruli maas. Maret seisis tema kohal, vari poisi näole langemas.

„Jäta mu vend rahule,” käskis tüdruk. „Jäta mind rahule. Jäta meid rahule.”

Kurt hõõrus põske. „Juudid. Te mõlemad olete räpased juudid. Ma vihkan teid.”

„Lähme,” ütles Maret. Ta talutas Juhani eemale, puu all seisva pingi juurde.

Koolimaja nurga tagant ilmus välja õpetaja. See oli preili Sperling: lühike ja kõhn, suurte ümmarguste prillide ja pruunides toonides riietega naine. Maret ja Juhan jälgisid pingil istudes järgnevat stseeni. Preili Sperling läks kõigepealt lasterühma juurde. See oli vahepeal kasvanud. Mänguväljakule oli nüüdseks kogunenud suurem osa õpilastest, nii vanemad kui ka nooremad lapsed. Maret ja Juhan vaatasid, kuidas õpetaja neid küsitles. Nad seletasid midagi ning osutasid Kurti ja tolle kambajõmmide poole. Seejärel keskendus preili Sperling Kurtile, kes oli vahepeal püsti saanud. Kurt näitas näpuga ja teised lapsed näitasid näpuga. Preili Sperling vaatas osutatud suunas. Ta nägi mänguväljaku teises servas pingil istuvat Maretit ja Juhanit. Naine noogutas, andis lastele viipega märku rahuneda ja astus üle väljaku.

„Maret, Juhan.” Preili Sperling teadis kõikide koolis õppivate laste nimesid. Maret teadis teda kui head inimest. Tema viimasest Eesti õpetajast palju paremat. Nad tõusid Juhaniga mõlemad püsti. „Kas teie kaklesite just praegu?”

„Ei …” vastas Juhan.

„Jah,” ütles Maret.

„Miks?”

„Nad tegid mu vennale liiga.”

„Miks?”

„Ma ei tea.”

„Juhan, kas sina tead, miks?”

„Ei.”

„Sa ju pead teadma, kullake. Poisid ei hakka ju niisama kaklema.”

„Nad käitusid vastikult.”

„Kes käitusid vastikult?”

Juhan osutas Kurti ja tolle sõprade suunas. Aga lapsed olid laiali läinud ja tegelesid nüüd erinevate mängude mängimisega. „Nemad,” ütles poiss.

„Kes need „nemad” on, palun?”

„Ma ei tea nende nimesid.”

„Mul on tarvis nende nimesid teada. Kui nad halvasti käitusid, tuleb nad korrale kutsuda. Maret, kas sina tead nende nimesid?”

„Jah, nad käivad minuga ühes klassis.”

„Ah soo. Ja kes need olid?”

„Preili Sperling, ma kardan, et ei saa seda teile öelda.”

„Heldene taevas, miks küll?”

„Sest keelt kanda ei ole õige.”

Preili Sperling silmitses tüdrukut. „Oh heldeke. Aga kui poisid halvasti käitusid, siis tuleb neid ju karistada?”

„Nad juba said karistada. Ma lõin neid. Nad ei tee enam nii.”

„Jah, Maret, aga sa ei saa kohtumõistmist enda kätte võtta. Kas sa saad aru, mida see tähendab ja kui oluline see on?”

„Jah, preili Sperling. Aga see on nüüd juba möödas. Järgmine kord – kui järgmine kord tulema peaks – ei võta ma kohtumõistmist enda kätte, ma luban. Aga veel olulisem on mitte kaevata.”

„Kas sa kardad neid, kullake?”

„Maret ei karda midagi,” teatas Juhan.

„Jah, selles ma ei kahtlegi.” Preili Sperling vaatas Mareti poole. Nende pilgud kohtusid. Mareti pilk oli raevukas, kuid ometi oli näha, et pisarad ei ole kuigi kaugel. Olles hetke kõhelnud, hakkas õpetaja jälle rääkima. „Noh, paistab, et siis ei ole midagi rohkemat teha.” Kaklused mänguväljakul olid igapäevased. Eriti neil äärmiselt ärevatel aegadel. Nii paljud isad olid kodunt ära, taevas teab kus ja mida tegemas. „Aga sellegipoolest,” jätkas õpetaja, „tahaksin ma teada, mis selle mürgli põhjustas. On sul sellest aimu, Juhan?”

„Nojah …” Poiss vaatas õe poole. „Maret, kas see on kaebamine, kui ma ütlen preili Sperlingile, miks me kaklesime?”

„Ma ei tea. Kas see oli mingi väga paha asi?”

„See oli sinu pärast.”

„Minu?”

„Jah.”

„Mida nad ütlesid, Juhan?” uuris preili Sperling.

Maret andis Juhanile noogutades rääkimiseks märku.

„Nad ütlesid, et Maret on juut, preili. Nad ütlesid, et tal on tumedad juuksed, pruunid silmad ja tõmmu nahk ja see tähendab, et ta on juut ega tohiks koolis käia.” Poiss jätkas kiirustades: „Aga ta ei ole juut, preili, ta on mu õde. Ja siis nad ütlesid, et mina olen ka juut, aga mul on sinised silmad ja blondid juuksed, ma ei saa ju juut olla, preili, ega ju? Ja kui mina pole juut, siis ei ole ju Maret ka juut?”

„Kallid lapsed …” ütles preili Sperling. Ta võttis neil mõlemal käest kinni ja nad istusid koos pingile. „Kõik see jutt juut olemisest või mitteolemisest. Teievanused lapsed ei tohiks selliste asjadega oma pead vaevata. See on teiste inimeste ülesanne, täiskasvanute. Ma olen kindel, et kumbki teist ei ole juut …” Ta katkestas jutu ja silmitses hetke Maretit. „Kuigi ma pean ütlema, Maret, et sul on tõepoolest imeilusad pruunid silmad ja tumedad juuksed.”

„Ma tean,” kinnitas Maret, „mu emaema on Tartust pärit. Ja mina olen ema moodi. Juhan on isa moodi.”

„Tartu – see on Eestis, eks ole?”

„Jah, lõuna pool. Ema ütleb ikka, et meil on tume nahk, kuna Lõuna-Eestist paistab rohkem päikest ja inimesed on seal tõmmuma nahaga.”

„Rohkem päikest? Äkki on nad mõnest teisest rassist?”

„Rassist?”

„Hõimust, inimeste rühmast, perekonnast. Paljude tuhandete aastate eest. Nad tulid kusagilt mujalt?”

„Võib-olla,” nõustus Maret.

Preili Sperling silmitses veel kord tüdrukut. Ja tal tekkisid mõned küsimused. Tema ülesanne oli midagi huvipakkuvat märgates ametivõimusid teavitada. Olenemata sellest, kui tühine üks või teine asi tundus. See oli üks tema tööülesannetest. Õpetajaks hakates ei olnud ta osanud sellega arvestada. Aga neil päevil … neil jubedatel aegadel … häda ajab härja kaevu.

Maret ja Juhan jalutasid koolist koju. Puud olid õites, nii kirsid kui ka õunapuud. Taevas oli küll sinine, kuid õhus oli veel tunda külma hingust. Lapsed kuulsid kaugusest, küllap Põhjavaksalist kostvat kiledat rongivilet. Mõned inimesed lahkusid selle rongiga linnast. Pagesid. Inimesed, kel oli vedanud ja nad pääsesid sellest kohutavast võõraid ja ebasõbralikkust täis linnast minema.

„Tere,” hüüdis hääl laste selja tagant. Nendega ühines teismeline nooruk, kes nende kõrval käima hakkas. Maret tundis temas ära nende vastasmajas elava Karl Stieberi nimelise poisi. Pikka kasvu, blond, sinisilmne ja pika libava sammuga.

„Tere,” vastas tüdruk ilma erilise soojuseta.

„Täna oli koolis päris paras möll, mis?”

„Mida sa silmas pead?”

„See vastik Kurt sai, mis oli ära teeninud. Oleksin pidanud tal ise juba ammu kere kuumaks kütma. Ta on üks igavene tüütus ja see tema kamp samuti. Aga mina olen temast palju vanem ja see oleks kiusamise moodi välja näinud. Kas see vastab tõele?”

„Misasi vastab tõele?”

„Et ta nimetas teid mõlemaid juutideks?”

„See asi on klaar ja lõpetatud,” ütles Maret ja kiirendas sammu, et poisist eemale pääseda.

Juhan sörkis temaga kaasa. Karl hoidis samuti sama tempot.

„Me ei ole juudid,” ütles Juhan. „Mis need juudid üldse on?”

„Kuulge,” ütles Karl, „probleem on lihtne. Teie kaks olete mujalt tulnud, eks ole? Eestist, kas oli nii?” Juhan noogutas. Maret rühkis edasi. „See on loomulik, et inimesed teid teistsugusteks peavad, kui te niimoodi eraldi hoiate ja kõiki tõrjute.”

„Me ei hoia eraldi. Me lihtsalt ei topi oma nina teiste asjadesse ja sooviksime, et teised samamoodi käituks,” teatas Maret.

„Inimesed on praegusel ajal umbusklikud,” jätkas Karl. „Selline eemale hoidmine ei ole teile hea. Eriti veel sellises väikeses kogukonnas nagu siin. Mul pole vähimatki kahtlust, et seda juudijuttu kuulis Kurt oma perekonna käest. Te peate pingutama ja üritama teistega natuke rohkem suhelda.”

„Ma ju ütlesin sulle …” sõnas Maret.

„Jah, aga see ei tule sulle kasuks. Kuidas sa sellest aru ei saa?”

„Mina tahan rohkem suhelda,” teatas Juhan.

„Väga tore, noormees. No aga räägi mulle, kas emb-kumb teist kuulub Deutsches Jungvolki? Teate küll, teievanuste poiste ja tüdrukute organisatsiooni. See on inimestega tutvumiseks ja nendega paremini läbi saamiseks hea koht.”

„Kui me saabusime, siis küsiti meie käest koolis, kas me sooviksime nendega ühineda,” ütles Maret. „Me ütlesime, et me pole sakslased ega jää siia kauaks. Nemad väitsid, et peaksime ikkagi liikmeks hakkama. Aga me pole seda teinud.”

„No näete nüüd isegi,” tähendas Karl. „Kui te tahate inimestega paremini läbi saada ja soovite, et nad teid edaspidi inetute nimedega ei nimetaks, peate sakslaste moodi käituma. Neile näitama, et te kuulute nende sekka.”

„Me ei kuulu nende sekka,” teatas Maret.

„Mina tahan nende sekka kuuluda,” arvas Juhan.

„Me läheme varsti koju. Tagasi Eestisse. Me ei pea sakslaseks hakkama.”

Kõik kolm kõndisid hetke vaikides. Siis tegi Karl uuesti suu lahti.

„Teate, minu meelest te olete kohustatud seal käima, seadus on selline. Teie vanematel võib muidu palju pahandusi tulla. Kui tahate, viin teid praegu sinna.”

„Me peame koju minema,” ütles Maret.

„See on siinsamas, ümber nurga.”

„Misasi?” tahtis Juhan teada.

„See koht, kus rühmad koos käivad. Suur madal maja Fredericki tänaval.”

„Ma tean. Kas see, mille ees on lipud?” uuris Juhan.

„Just seesama. Seal on tegelikult väga tore. Õpitakse igasugu asju. Matkatarkusi, telki üles panema, lõkke kohal süüa tegema. Ja käiakse isegi metsas matkamas. Tüdrukud … ma küll täpselt ei tea, millega nemad tegelevad, aga küllap on neilgi väga tore. Arvatavasti õpivad nad õmblema ja süüa tegema ja kodumajandust ja muud. Aga igatahes on see kõik väga vahva.”

„Seda sa kogu aeg räägid jah,” tähendas Maret.

„Mina tahan minna,” teatas Juhan. „Kas sina lähed ka? Kas sina oled ka seal?”

„Ei,” ütles Karl, „Mina olen vanemas rühmas. Me õpime samuti igasugu vajalikke asju. Marssima, laskma … me käime sõjaväeharjutustel, laulame, kanname mundreid. Natuke vanemaks saades saad sinagi meiega ühineda.” Poiss asetas käe sõbralikult Juhani pea peale. Juhan naeratas talle laialt. „Ja varsti saan ma vabatahtlikuna mereväkke ja siis sõtta minna.”

„Miks sa sõtta tahad minna?” küsis Maret.

„Kõik mehed lähevad sõtta.”

„Noh, mina igatahes soovin, et nad ei läheks. Soovin, et mu isa poleks sõtta läinud.”

„Mida teie isa teeb?” uuris Karl.

„Tema on samuti mereväes. Vähemalt kodus Eestis oli.”

„Ta on mereväes väga tähtis mees,” teatas Juhan. „Ta on väga vapper. Talle on palju igasugu medaleid antud. Ta lubab mul neid vaadata. Inimesed peavad teda Eesti kõige paremaks mereväelaseks.”

„Imetore. Temaga kohtumine oleks mulle suur au.”

„Hmm,” tähendas Maret.

„Niisiis?”

„Mis niisiis?”

„Niisiis, kas võtan teid rühma kaasa, tutvustan teid kõigile ja te saate kaasa lüüa? Näete, millega meie, sakslased, tegeleme?” Karl naeratas.

„Me peame koju minema,” ütles Maret.

„Seal ei lähe kaua aega.”

„Maret, palun,” lunis Juhan.

„Ei. Me peame koju minema ja emale rohu ära viima, et tal parem oleks.”

„Ainult korraks. Palun, Maret!”

„Ei, Juhan.”

„No mina igatahes lähen!” teatas Juhan ja pistis jooksu.

„Tule kohe tagasi!” hüüdis Maret. Tema ja Karl jooksid poisile järele.

Nad jõudsid temani madala lippudega ehitud maja juures, kus rühmad koos käisid. Maret haaras Juhani käsivarrest, kuid poiss rapsas end lahti, tormas teerajale ja kadus majauksest sisse.

„See on kõik sinu süü,” ütles Maret Karlile ja järgnes Juhanile.

Karl astus laste järel sisse, et neid rühmajuhtidele tutvustada.

Ja neil ühtlasi silma peal hoida.