Читать книгу Asumi sõbrad - Martin H. Greenberg Isaac Asimov - Страница 3

Astrofüüsikud (et alustada teadusliku sõnaga) klassifitseerivad universumit kolmeks keemiliseks kategooriaks: vesinik, heelium ja metallid.

Esimesed kaks on rohkem kui saja tuntud elemendi hulgas kõige kergemad. Kõike, mis on heeliumist raskem, nimetavad astrofüüsikud nõtkelt „metallideks”. Astrofüüsiku jaoks koosneb universum suurest hulgast vesinikust, märkimisväärsest hulgast heeliumist ja väikesest hulgast metallidest.

Kuigi Isaac Asimov on tuntud üle terve planeedi (ja ehk ka teiste planeetide, me lihtsalt ei tea sellest veel) kui ulmekirjanik, on ulme tegelikult väike osa tervikust – kõik need nelisada kopikatega raamatud ja terved müriaadid artikleid, veerge, limerikke ja mis iganes. Mis puutub Asimovi toodangusse, siis ulmejutud on ta „metallid”. Teaduslik fakt on ta põhimõte.

See on „mittemetalliline” Asimov, keda ma ülistada tahan.

Kas mäletate filmiklassikat „It’s a Wonderful Life”!? Seda filmi, kus ingel näitab enesetappu kaaluvale James Stewartile, milline ta kodulinn oleks võinud olla, kui Jimmiet poleks kunagi sündinud?

Mõelge, milline meie koduplaneet oleks olnud, kui Isaac Asimov poleks kunagi kirjutanud teadusest.

Pääsesime sellest saatusest üsna napilt. Kord ajaloos oli üks hetk, kui noorel Isaacil seisis ees kriitiline karjäärivalik: kas jätkata teadlasena või pühenduda täielikult kirjutamisele. Ta valis kirjutamise ja maailm on äärmiselt rahul selle tulemusega.

Teades, et ulmekirjandusega neil eelajaloolistel aegadel oma naist ja perekonda ei toeta, valis Isaac teadusfaktidest kirjutamise ja sellest oma elukutse tegemise, selle asemel et tegeleda biomeditsiinilise uurimistööga.

Kuid oletagem, et ta poleks seda teinud?

Oletagem, et seistes karjäärivaliku ees, oleks Isaac otsustanud kesk-taseme uuriva teadlase püsiva, kuigi silmapaistmatu karjääri kasuks, kes kirjutab aeg-ajalt hobi korras ulmelugusid.

Meil oleks ikka veel tema peamine ulmelooming, näiteks selles antoloogias olevad jutud. Meil oleksid ikkagi „Päeva lõpp” ja „Inetu poisike”, algne Asumi triloogia ja sellised romaanid nagu „Kivike taevas”. Meil oleks, kui naasta algul kasutatud metafoori juurde, ikka veel Isaaci „metalliline” panus.

Kuid meil poleks ta vesinikku ja heeliumi, tohutut hulka raamatuid, mis pole ilukirjandus, enamasti teadusraamatuid, kuigi meil oleks mõned imelised ajalooraamatud, annotatsioonid erinevatele raamatutele ja ka mõned kiimalised limerikid.

Kui Isaac oleks kulutanud oma aastaid, töötades täiskohaga biomeditsiinilise uurijana, ja vahel ka ulmelugusid kirjutanud, poleks me kunagi näinud kõiki neid imelisi teadusraamatuid. Tõenäoliselt oleks terve põlvkond teadlasi valinud teise elukutse, sest nad poleks kunagi lugenud raamatuid, mida Isaac ei kirjutanud. Kõigi füüsikateaduste progress oleks aeglustunud, võib-olla katastroofiliselt.

Miljonid inimesed tervest maailmast oleksid loobunud õppimisrõõmudest, mida tähendavad füüsika, matemaatika, astronoomia, geoloogia, keemia, inimkeha talitluse, inimaju toimimise peamised põhimõtted – sest neid raamatuid, mis neile selliseid rõõme pakuvad, poleks kunagi kirjutatud.

Kirjastused oleksid mitmekaupa pankrotti läinud, ilma selle püsiva, kindla sissetulekuta, mida Isaaci teadusraamatud on neile aastakümnete jooksul pakkunud. Ja pakuvad edaspidigi. Puidu- ja paberitööstus oleksid krooniliselt virelemas, kui Isaac poleks välja mõelnud sadu raamatuid ja tuhandeid artikleid. Kanada oleks võinud olla Kolmanda Maailma riik, kui poleks olnud doktor Isaac Asimovi.

Kui asja isiklikumaks teha, siis näiteks mina poleks kunagi hakanud kirjutama populaarteaduslikke teoseid, kui poleks olnud Isaaci töid – ja tema isiklikku julgustamist ja juhendamist. Jumalad ise on ainsad, kes teavad, kui paljusid kirjanikke on Isaac aidanud, kes on kas lugenud ta raamatuid või küsinud talt abi teadusprobleemide kohta, mida nad ise lahendada ei suutnud.

Rikutud karjäärid, hävinud ettevõtted, pimedusega löödud inimesed, otsimas valgustust, mida nad leida ei suuda – niisugune oleks maailm, kui Isaac poleks suunanud oma suure energia ja veel suurema südame teadusraamatutele.

Lõpuks arutaksin ühe termini üle: populariseerimine.

Teatud kriitikute suus (kaasa arvatud mõned elukutselised teadlased) on „populariseerimine” põlastusväärne termin, umbes nii, nagu ulmekirjandust vahel irvitades „pulpkirjanduseks” nimetatakse. Teaduse „populariseerimisi” peavad need laimavad tõprad väärikaile inimestele sobimatuks tegevuseks.

Niisugused kriitikud peavad end eliidi hulka kuuluvaiks, ja nad põlgavad teaduse „populariseerimist” samasuguse kõrgi kangekaelsusega, mida ilmutas George III oma Ameerika alamate suhtes.

Teaduse selgitamine on tõenäoliselt kõige tähtsam ülesanne, mida üks kirjanik võib katsetada tänapäeva keerukas, tehnoloogiliselt juhitud ühiskonnas. Teaduse selgitamine nii hästi, nii lõbustavalt, et tavalised mehed ja naised tervest maailmast su raamatuid ahmiksid – see on väärt Nobeli auhinda. Kui kahju, et Alfred Nobel ei mõelnud kunagi, kui vajalik on selgitada teadust massidele. Olen kindel, et ta oleks loonud selle jaoks eriauhinna.

Isaac Asimov kirjutab teadusest (ja kõigest muust) nii võrratult hästi, et see paistab lihtsana. Ta võib valida ükskõik millise teema päikese all ja kirjutada sellest nii selgelt ja arusaadavalt, et iga kirjaoskaja inimene võib vähimagi pingutuseta seda mõista.

Selle kirjeldamatu ande pärast nimetatakse teda vahel „populariseeri-jaks”. Ma olen kunagi pakkunud ja pakun praegugi üht asja: kõik, kes arvavad, et see, mis Isaac tegi, on kerge, võiksid seda proovida. Mina olen proovinud, teatud eduga. Kuid see pole kerge!

Tänu universumit kujundavatele jõududele otsustas Isaac mitte täiskohaga teadlaseks hakata. Selle asemel sai temast täiskohaga kirjanik. Kuigi ta on tuntud ulmekirjanduse poolest, siis tema „mittemetalliline” panus, teaduslikud tööd, on palju suurem ja palju tähtsam kui ta ärateenitult imetletud ja auhinnatud ilukirjandus.

Kui see kõik viib järelduseni, et Isaac Asimov on täht, siis taeva päralt, jah, on küll! Ja veel üks säravamaid.