Читать книгу Asumi sõbrad - Martin H. Greenberg Isaac Asimov - Страница 5

Fletcher jõllitas juhmilt läbi hoiukambri paksu akna paistvaid väikeseid halli metalli kuhjakesi.

„Plutoonium-186,” pomises ta. „Absurd! Täielik absurd!”

„Ohtlik absurd, Lew,” ütles Jesse Hammond tema selja taga. „Katastroofiline absurd.”

Fletcher noogutas. Ainuüksi termin „plutoonium-186” kõlas tema jaoks täieliku jaburdusena. Sellist ainet ei saanud olemas olla. Plutoonium-186 oli võimatu isotoop, tubli viiekümne neutroni jagu liiga kerge. Või mitte nii tubli viiekümne neutroni jagu, arvestades ohte, mida see kraam maailma eri paigus kokku kuhjudes tekitas. Ent asjaolu, et plutoonium-186 olemasolu oli teoreetiliselt võimatu, ei muutnud kuidagi teist ja koledamat asjaolu, et just praegu kükitas seda tema ees kolm kilogrammi. Ega asjaolu, et sedamööda, kuidas plutoonium-186 kogus maailmas üha kasvas, suurenes ka oht, et tekib kontrollimatu tuumareaktsioon, mis tooks kaasa tuumaholokausti.

„Näe, siin on hommikused raportid,” ütles Fletcher faksilehtede patakaga Hammondi poole lehvitades. „Veel kolmteist grammi tekkis Accra Ülikooli tuumauuringute laboris. Viiskümmend grammi Genfis. Kakskümmend milligrammi… no nii vähesel pole tähtsust. Aga Chicagos, Jesse, Chicagos tekkis kolmsada grammi, ühe suure kamakana!”

„Jõulukingitused kuradilt,” pomises Hammond.

„Ei, mitte kuradilt. Korralikelt tõsistelt teadlastelt, kes juhtumisi elavad ühes teises universumis, kus plutoonium-186 pole mitte ainult võimalik, vaid ka täiesti ohutu. Ja keda nii tohutult hämmeldab, et see meid hämmeldab, et nad muudkui saadavad seda meile hulgipartiidena! Mida me selle kõigega pihta hakkame, Jesse? Mida, jumala nimel, me selle kõigega pihta hakkame?”

Raymond Nikolaus tõstis ruumi kaugemas otsas oma laua taga pea.

„Pakime läikivasse punase- ja rohelisekirjusse paberisse ja saadame neile tagasi?” pakkus ta.

Fletcher naeris õõnsalt. „Väga naljakas, Raymond. Väga-väga naljakas.”

Ta hakkas ruumis edasi-tagasi sammuma. Vaikuses tundus talle, justkui oleks ta kingakontsade klõbin põranda kiviplaatidel detonaatori tiksumine, mis muutub üha valjemaks ja valjemaks.

Fletcher – nad kõik, kogu teadlaskond – olid maadelnud selle probleemiga juba terve aasta, tundes end aina kasutumalt. Plutoonium-186 oli hakanud salapärasel kombel tekkima üle maailma laboritesse, kus oli olemas üks kahest võrdväärse aatomikaaluga elementidest. Sama salapäraselt haihtusid gramm grammi vastu ja aatom aatomi vastu need sobivad elemendid – volfram-186 või osmium-186.

Kuhu see volfram ja osmium kadus? Kust see plutoonium tuli? Ja mis peamine, kuidas sai plutooniumi isotoop, mille aatomituumas oli ainult 92 neutronit, üldse sekundi murdosast murdosagi vältel eksisteerida? Plutoonium oli üks raskemaid keemilisi elemente, mille iga aatomi tuumas oli tervenisti 94 prootonit. Lähim asi plutooniumi stabiilsele isotoobile oli plutoonium-244, milles noid 94 prootonit hoidis koos 155 neutronit, ent ka siis tikkus plutoonium-244 tuum vältimatult lagunema, poolestusajaga oma 76 miljonit aastat. Plutoonium-186 aatomid, kui need üldse eksisteerida saanuks, laguneksid dramaatiliselt laiali palju kiiremini kui üks 76-miljondik sekundit.

Ent keemialaboritesse volfram-186 ja osmium-186 asemele tekkiva aine aatomnumber oli 94, selles polnud kahtlust. Ja element 94 oli plutoonium. Ka siin polnud midagi vaielda. Tuumas 94 prootoni olemasolu oli plutooniumi iseloomulik tunnus. Kui prootoneid oli niipalju, pidi see element olema plutoonium.

Sellel võimatult kergel plutooniumi isotoobil, sellel plutoonium-186-l oli veel üks võimatu iseloomulik joon – see ei olnud mitte ainult stabiilne, vaid lausa nii täielikult stabiilne, et polnud koguni radioaktiivne. Aine lihtsalt kükitas seal, nähes välja üha mittesalapärasem, ja ei võtnud vaevaks kas või kröömikestki energiat kiirata. Vähemalt mitte esimese katse käigus. Ent teine katse tuvastas positronikiirguse ja kolmas hämmeldunud katse kinnitas seda. Häda oli selles, et kolmas mõõtmistulemus näitas kõrgemat radioaktiivsuse taset kui teine. Ja neljas kõrgemat kui kolmas. Ja nii edasi ja edasi.

Mitte keegi ei olnud eales kuulnud mis tahes aatomnumbri või -massiga elemendist, mis alguses on stabiilne ja siis hakkab ilmutama ühtlaselt tugevnevat radioaktiivsust. Mitte keegi ei teadnud ka seda, mis võib juhtuda, kui see protsess takistamatult jätkub, kuid väljavaated paistsid üpris plahvatuslikud. Parim seni tehtud ettepanek oli muuta aine pulbriks ja segada see mitteradioaktiivse volframiga. See toimis veidi aega, kuni ka volfram muutus radioaktiivseks. Seejärel kasutati veidra elemendi energiakiirguse tõkestamiseks grafiiti ja tulemused olid mõnevõrra paremad. Plahvatusi ei toimunud. Aga plutoonium-186-t tuli üha juurde.

Ainus seletus, mis tundus kuskiltki otsast – aga mitte kuigi suurest otsast – mõistlik, oli see, et aine tuli mingist tundmatust ja ehk koguni adumatust kohast, mingit liiki paralleeluniversumist, kus loodusseadused olid teistsugused ja aatomi siduvad jõud olid niivõrd palju võimsamad, et plutoonium-186 sai eksisteerida stabiilse isotoobina.

Miks nad aga suvalisi plutoonium-186 känkraid siia saatsid, seda ei osanud keegi isegi oletada mitte. Veel tähtsam küsimus oli, kuidas panna neid seda ettevõtmist lõpetama. Tuumalagunemise tulemusel muutuks plutoonium-186 lõpuks tavaliseks osmiumiks või volframiks, ent need kakskümmend positroni, mida iga plutooniumituum selle protsessi käigus kiirgas, leidsid ja hävitasid võrdväärse arvu elektrone. Meie universum võis endale kahtlemata lubada siin-seal kahekümne elektroni kaotust. Tõenäoliselt võiks meie universum lubada endale elektronide ühtlast kadu hämmastavalt pika aja vältel, ilma et oleks tunda mingit erinevust. Aga varem või hiljem tooks see elektronikaost põhjustatud nihe üleüldise positiivse laengu suunas kaasa tõsised ja ehk ka ettearvamatud sümmeetria ja energia talletamise probleemid. Kas universumi tasakaal laguneks koost? Kas tuumadevahelised vastasmõjud muutuksid intensiivsemaks? Kas tähed – või ka koguni Päike – muutuksid supernoovadeks?

„See ei saa niimoodi jätkuda,” teatas Fletcher süngelt.

Hammond heitis talle pahura pilgu. „Ahjaa? Seda oleme me öelnud nüüdseks juba kuus kuud.”

„Aeg on midagi ette võtta. Nad muudkui saadavad meile seda juurde ja juurde ning meil pole aimugi, kuidas neile öelda, et nad juba ära lõpetaksid.”

„Meil pole ju isegi aimugi, kas nad üldse olemas on,” märkis Raymond Nikolaus.

„Hetkel pole see oluline. Oluline on see, et seda kraami tuleb pidevalt juurde ja mida rohkem meil seda on, seda ohtlikum see on. Meil pole udust ettekujutustki, kuidas nendele saadetistele lõpp teha. Seega peame leidma mingi mooduse sellest vabaneda niipea, kui see siia jõuab.”

„Ei tea, mis sul siis mõttes on?” küsis Hammond.

Fletcher põrnitses oma kolleege pilgul, mis ütles selgelt, et mingit vastuvaidlemist ta ei kannata, ja lausus: „Ma kavatsen rääkida Asenioniga.”

Hammond hirnatas naerda. „Asenioniga? Sa oled peast segi!”

„Ei. Tema on. Aga ta on ainus, kes oskab meid aidata.”

Asenioniga juhtunu oli üks kurb lugu, ränk ja peaaegu mõistetamatu. Üks vahedamaid mõistusi, keda tuumafüüsikas oli üldse kunagi teatud, mees, kes oli võrdväärne Rutherfordi, Bohri, Heisenbergi, Fermi ja Meitneriga. Kaheteistkümneselt Harvardi kraad, viis aastat hiljem MIT doktorikraad, millele järgnes rida säravaid uurimustöid, milles ta uuris tuuma siduvate jõudude kõige sügavamaid saladusi. Kahekümne esimese sajandi viimaste kümnendite saabudes näis, et Asenion lahendab kohe-kohe lõplikult kõik universumi igavesed mõistatused. Ent siis, kahekümne kaheksa aastaselt, ilma vähimagi eelneva hoiatuseta, astus ta kogu kupatuse juurest lihtsalt minema.

„Mul pole enam huvi,” teatas ta. „Füüsikal ei ole minu jaoks enam mingit tähtsust. Miks peaksin vaevama end küsimustega, kuidas mateeria on konstrueeritud? Kui tüütu see kõik on. Kui me vaatame Parthenoni, kas vaevame siis pead, millest on tehtud sambad või missuguseid tellinguid oli vaja nende püstitamiseks? Meid peaks huvitama vaid see, et Parthenon on olemas ja meeliülendavalt kaunis. Universumiga peaks olema sama lugu. Ma näen universumit ning see on kaunis ja täiuslik. Miks peaksin urgitsema selle tellingute ülesehituses? Miks peaks üldse keegi seda tegema?”

Ja selle sõnumiga loobus ta oma professoriametist, põletas ära oma uurimistööd ja tõmbus Manhattani West Side’is ühe korterelamu kolmekümne kolmandale korrusele, kuhu ehitas keeruka labor-kasvuhoone, milles kavatses hakata läbi viima kõrgetasemelisi taimekasvatuseksperimente.

„Bromeeliad,” teatas Asenion. „Hakkan kasvatama hübriidbromeeliaid. Nüüdsest peale on bromeeliad minu elu mõte ja keskpunkt.”

Romelmeyer, kes oli olnud Asenioni juhendaja Harvardis, pani selle näilise läbipõlemise ületöötamise arvele ja arvas, et Asenion toibub sellest vast kuue või kaheksa kuuga. Jantzen, kellel oli olnud harukordne privileeg olla MIT-s Asenioni hämmastava dissertatsiooni esimene lugeja, oli samavõrd kaastundlik ja pakkus, et Asenionil pidi olema tekkinud töös mingi kohutav ummik, mis oli sundinud ta hullumeelsuse äärelt vapustunult tagasi tõmbuma. „Võib-olla oli ta arvanud, et on lõplike vastuste avastamise lävel, aga leidis end siis hoopis vaatamas otse põhjatusse vastuolude kuristikku,” oletas Jantzen. „Mis tal muud üle jäi kui jooksu pista? Aga ega ta kaua ei jookse. See pole tema moodi.”

California Tehnoloogiainstituudi teadur Burkhardt, kes oli uurinud sama valdkonda, mille Asenion hiljem enda omaks tegi, nõustus Jantzeni analüüsiga. „Ta ilmselt komistas millegi tõsiselt tumeda ja karvase otsa. Aga küll ta ühel hommikul ärkab, lahendus peas olemas, ja siis saadab ta taimekasvatuse pikalt. Lõunaks avaldab ta teadustöö, mis pöörab pea peale kõik, mida me enda arvates tuumafüüsikast teame, ja ongi korras.”

Jesse Hammond aga, kes oli oma füüsikukarjääri kahe viimase aasta jooksul igal hommikul Asenioniga tennist mänginud, ei olnud sugugi nii haleda südamega. „Ta on peast segi läinud,” teatas ta. „Ta on täiesti konkreetselt ära keeranud ja sama meest temast enam küll ei saa.”

„Arvad nii?” kahtles Lew Fletcher, kes oli olnud Asenioniga pea sama lähedane kui Hammond, kuigi ei mänginud tennist.

Hammond naeratas. „Pole kahtlustki. Umbes kahe aasta eest märkasin esmakordselt ta silmis mingit kummalist pilku. Ja siis hakkas ta ka kummaliselt mängima – servib ja ise ei vaatagi, kuhu. Teeb topeltvea, aga endal on täiesti kama kaks. Ja teate, mis veel hullem? Kogu aasta jooksul ei vaielnud ta mulle kordagi vastu, kui ütlesin, et ta pall on audis. See oli väga kahtlane, sest vanasti tegi ta seda alati. Nüüd näis aga, et tal on täiesti ükskõik. Lasi lihtsalt kõigel minna. Täielikult ükstaspuha. Ma veel ütlesin endale, et see tüüp hakkab küll ära pöörama.”

„Või töötab parajasti probleemi kallal, mis tundub talle tähtsam kui tennis.”

„Sama asi,” ütles Hammond. „Ei, Lew, ma ju räägin sulle, ta on täiesti liimist lahti lagunenud. Ja mitte miski ei liimi teda enam tagasi kokku.”

See vestlus oli toimunud peaaegu aasta tagasi. Vahepeal ei olnud juhtunud midagi, mis oleks kellegi arvamust muutnud. Plutoonium-186 kummastav saabumine meie maailma ei olnud kutsunud Asenioni Manhattani katusekorterist esile ühtegi kommentaari. Teda ei olnud ilmselgelt erutanud ka muidu prestiižsete füüsikute seas äkki tekkinud arutelud säärastest fantastilistest asjadest nagu paralleeluniversumid. Asenion püsis kõrgel Manhattani tänavate kohal oma bromeeliate keskel endiselt vait.

Noh, võib-olla ta ongi hull, mõtles Fletcher. Aga ta mõistus ei saa ju olla täielikult läbi kärsanud. Ja temas võib veel olla peidus idee või paar…

„No sa ei näe ju sugugi vanem välja, mis?” märkis Asenion.

Fletcher tundis, et punastab. „Taevas, Ike, meie viimasest kohtumisest on möödunud vaevalt poolteist aastat!”

„Kas tõesti?” küsis Asenion ükskõikselt. „Mulle tundus, et justkui kauem.” Ta naeratas napilt ja äraolevalt. Teda ei paistnud eriti huvitavat ei Fletcher ega see, mis oli Fletcheri tema eraldatud tornitippu toonud.

Asenion oli muidugi alati olnud väheke kummaline – eemalolev ja salapärane ning kerge, ent selgesti tuntava üleolekuvarjundiga, mis peaaegu kõigile kohe närvidele käima hakkas. Ta muidugi oligi teistest üle. Aga ta andis seda kõigile alati selgelt teada ega paistnud kunagi hoolivat, et neile ei tundunud see iseloomujoon kaugeltki mitte armastusväärne.

Nüüd näis ta veel eemalolevam kui kunagi varem, veel kummalisem ja veel võõram. Välimuselt polnud ta põrmugi muutunud: seesama elegantselt sihvakas kogu, üllatavalt, koguni rabavalt kena. Kuigi räägiti, et ta polnud oma katusekorterist juba üle aasta väljas käinud, polnud temas kübetki toasistujale omast jumetust. Tema nahk oli endiselt sügavat oliivikarva, peaaegu vahemereliselt tõmmu. Ta paksud tumedad juuksed langesid vallatult laiale laubale. Ent tema tumedates läikivates silmades oli miski teisiti. Endisel Asenionil – ükskõik, kui ametis ta mingi kõrgema füüsika keeruka probleemiga ka polnud – oli peaaegu alati olnud silmis kelmikas säde, sõbralik kuratlik läige. See mees, see taimekasvatajast erak siin oli aga hoopis teistsuguse ilmega – askeetlik, udulooriga kaetud, mujalviibiv. Tema pilk oli niisama särav nagu varemgi, ent see sära oli külm justkui mingi kauge tähe helk.

Fletcher sõnas: „Põhjus, miks ma siin olen…”

„Sellest kõigest võime rääkida hiljem, eks ole, Lew? Kõigepealt tule minuga kasvuhoonesse. Tahan sulle midagi näidata. Tegelikult pole mitte keegi seda veel näinud.”

„Noh, kui sa just…”

„Nõuan, jah. Tule. Luban sulle, et see on midagi erakordset.”

Ta pöördus ja juhatas teed läbi korteri keeruka labürindi. Suur paljude tubadega katusekorter oli sisustatud äärmiselt lohakalt, odava viletsas seisukorras tudengimööbliga. Igal pool uitasid ringi kassid, viis, kuus, kaheksa volaskit, kes teritasid polstri peal küüsi, luurasid tühjades kappides, mille uksed olid irvakil, vahtisid alla raamaturiiulite otsast, mis olid kaetud kaanteta raamatute korratute kuhjadega. Õhus oli tunda kirbet kassikuse lehka.

Äkitselt aga keeras Asenion ümber nurga ja otse tema kannul astunud Fletcher leidis end vahtimas justkui mingisse täiesti teise maailma. Nad olid jõudnud sissepääsuni imelisse klaasseintega juurdeehitisse, mis kulges nagu vaatlusplatvorm ümber kogu hoone tipu. Sissepääsu taga nägi Fletcher ähmaselt sadu või ehk koguni tuhandeid kummalise välimusega taimi, millest mõned rippusid laest, teised olid kinnitatud puust talade külge, osad olid paigutatud tõusvate astmeridadena pinkidele ja muist kasvasid põrandasse süvistatud peenardest.

Asenion toksis seinas paikneval rombikujulisel klahvistikul kärmelt sisse turvakoodi ja klaasuks libises vaikselt lahti. Ukseavast paiskus pahvak sooja niisket õhku.

„Ruttu!” ütles Asenion. „Sisse!”

Tunne oli selline, nagu oleks astunud otse Amazonase džunglisse. Kesktalvise Manhattani korteri kareda ja kuiva õhu asemel ümbritses neid äkitselt troopika tihke, niiske ja magus lämbus, mis mähkis nad justkui märja kangana endasse. Fletcher peaaegu ootas, et kuuleb pea kohal papagoide kriiskamist.

Ja need taimed! Need pentsikud taimed, mis klammerdusid iga pinna külge ja täitsid iga viimse kui ruuttolli!

Enamik neist järgisid sama üldpõhimõtet: laiade läikivate lehesiilude rosetid kroonina ümbritsemas keskset karikakujulist moodustist, mis oli piisavalt sügav, et sinna mahuks mitu untsi vett. Ent kui see põhisarnasus välja arvata, olid taimed üksteisest meeletult erinevad. Mõned olid tillukesed, teised jälle tohutult suured. Osadel jooksid piki pakse lihakaid lehti kirevad kollased, punased ja lillad vöödid, samas kui teisi katsid küütlevate, jõuliste ja silmipimestavalt keerukate värvikombinatsioonide raevukad laigud. Mõned roheliste lehtedega taimed olid aga alates kohast, kus lehed karika ümber koondusid, tulivõi veripunased või hoopis sünget ja salapärast sinist tooni. Osad olid relvastatud muljetavaldavate hammastega ja näisid olevat valmis ettevaatamatuid külalisi nahka panema. Teiste südamikust aga kaardusid nõtkete odadena välja kummalise kujuga puhast ja erksat tooni õied, mis olid inimesestki pikemad.