Читать книгу Surm Dordogne'is - Martin Walker - Страница 6

Ühel päikeselisel maikuu hommikul, nii vara, et uduloori saba hõljus veel laia jõekääru kohal, jäi valge mikrobuss Prantsuse väikelinna kohal kõrgendikul pidama. Keegi mees ronis välja, sammus teepervele ja ringutas end raginal, imetledes tuttavat vaadet. Ta oli veel noor ja pealtnäha küllalt heas vormis, et tema liigutused oleksid elegantsed ja energilised, aga kui ta end lõdvaks lasi, pani toidulembus teda piisavalt muretsema, et patsutada oma pihta, otsimaks pingutatud hoolega märki täidlusest, mis sel kevadisel ajal ragbihooaja ja tõsisema jahipidamise vahel teda ikka ähvardama kippus. Ta oli rõivastatud justkui pooltesse vormiriietesse – korralikult triigitud sinine epolettidega, kuid ilma lipsuta särk, meresinised püksid ja mustad saapad. Mehe paksud tumedad juuksed olid äsja kääre näinud, tema soojades pruunides silmades vilkus lõbus tuluke ning ta lopsakas suu paistis alati olevat valmis naerule venima. Rinnamärgil ja autoküljel seisid sõnad Police Municipale. Auto kõrvalistmel lebas üsna tolmune teravatipuline vormimüts.

Mikrobussi tagaosas leidus veel sõrgkang, pundar akukaableid, korvitäis värskeid mune ja teine korvitäis selle kevade esimesi herneid. Kaks tennisereketit, paar ragbisaapaid, trenni­ketsid ja suur kotitäis erinevaid spordiriideid täiendasid pudi-padi, mis oli end õngetamiili ümber pusasse kerinud. Kusagil kõige selle all olid esmaabikomplekt, väike tööriistakohver, tekk ja piknikukorv taldrikute ja klaaside, soola ja pipra, küüslaugupea ja Lagio taskunoaga, millelt ei puudunud sarvest käepide ja korgits. Esiistme alla oli topitud ühelt sõbralikult talunikult saadud pudel mitte päris seaduslikku eau de vie’ samakat. Ta kavatses seda kasutada isiklike vin de noix’ pähkliviina varude täiendamiseks, kui toored sarapuupähklid on Siena Katariina mälestuspäeval noppimiseks valmis. Benoît Courrèges – väikese St Denis’ alevi ja selle 2900 hinge politseiülem, keda kutsuti eranditult Brunoks – oli alati mis tahes olukorraks valmistunud.

Või siis peaaegu alati. Tema ei kandnud vööl rasket rihma selle küljes rippuvate kabuuri ja püstoli, käeraudade ja taskulambi, võtmete ja märkmiku ja kõige muuga, mis üldiselt iga Prantsuse politseinikku koormab. Kahtlemata vedeles auto kila-kola hulgas kusagil ka paar iidseid käeraudu, kuid Bruno oli ammugi unustanud, kuhu ta nende võtme jättis. Taskulamp tal siiski oli ja ta meenutas endale pidevalt, et ühel heal päeval tuleb sellele uued patareid osta. Mikrobussi kindalaekas hoidis ta märkmikku ja mõnd pastakat, aga seda märkmikku täitsid mitme­sugused retseptid, viimase tenniseklubi koosoleku protokoll (mille ta pidi veel vanal, temperamentsel ja ebausaldusväärsel kontoriarvutil sisse toksima) ning nimekiri Miniminadest ehk tema ragbitrenni kasvandike nimed koos telefoninumbritega.

Bruno relv, üsna eakas 9-millimeetrine MAB poolautomaatne püstol, oli raekojas tema kabineti seifis luku taga ja tuli kapist välja vaid iga-aastasteks kordusõppusteks Périgueux’ sandarmite lasketiirus. Oma kaheksaaastase karjääri jooksul munitsipaal­politseis oli ta selle vaid kolmel korral tööle kaasa võtnud. Esimene kord oli siis, kui naaberkommuunis märgati marutõbist peni ja politseil tuli silmad lahti hoida. Teine juhus tuli ette, kui Prantsusmaa president sõitis läbi St Denis’ kommuuni, olles teel kuulsate Lascaux’ koopamaalingute juurde. Teekonnal peatus ta vana sõbra Gérard Mangini juures, kes oli juhtumisi St Denis’ linnapea ja Bruno tööandja. Bruno oli riigipeale au andnud ja seisnud uhkelt valves raekoja ees, kus vahetas uusimaid kuulujutte presidendi tunduvalt põhjalikumalt relvastatud turvamehega, kes osutus Bruno kunagiseks kamraadiks armeepäevilt. Kolmas kord püstolit kaasas kanda saabus siis, kui poksiv känguru tsirkusest põgenes, aga see lugu jäägu mõneks teiseks korraks. Igatahes polnud Bruno kordagi teenistusrelvast tööajal tulistanud, mille üle ta oli ise äärmiselt uhke, kuigi hoidis selle enda teada. Mõistagi käis ta nagu enamik teisigi St Denis’ kommuuni mehi (ja omajagu naisi) jahihooajal peaaegu iga päev laskmas ja võttis sihtmärgi tavaliselt ka rajalt maha, kui ta just ei jälitanud kurikuulsalt tabamatut kurvitsat – lindu, kelle liha eelistas ta üle kõige.

Bruno silmitses rahulolevalt oma linnakest, mis nägi varahommikuses värskuses välja, nagu oleks hea jumal selle üleöö loonud. Ta jäi vaatama, kuidas varajased päikesekiired hüplevad ja vilguvad neelukohas, kus Vézère’i jõgi kaob vana kivisilla kaarte alla. See paik näis nii elust pakatav, sillerdamas kuldselt ja punaselt, kui päike moodustas võluväel pajudealusel rohul prismasid ja päikesejänkud jooksid mööda iidsete jõeäärsete hoonete meekarva fassaade. Kiired läigatasid kirikutorni tipus istuvalt kukelt, nagu ka linna sõjamemoriaalil kõrguvalt kotkalt, mille juures pidi ta sel südapäeval mälestusteenistusel osalema, aga ka polikliiniku taha pargitud autode ja haagiste tuuleklaasidelt ja kroomitud pindadelt. Kõik paistis rahulik, kui päevased asja­toimetused algasid ja esimesed kunded Fauquet’ kohvikusse suundusid. Isegi nii kõrgelt linnakese kohalt võis ta kuulda raginat, millega kergitati võret Lespinasse’i tubakapoe ees, kus müüdi peale sigarettide ka õngeritvu, relvi ja laskemoona. Väga õige, mõtles Bruno, sedavõrd ohtlikud kaubad ühte kohta koondada. Ta teadis vaatamatagi, et kui madame Lespinasse poeuksed lahti teeb, on ta abikaasa juba kohviku poole teel, et manustada esimene klaasike valget veini ehk petit blanc’i paljudest ja siis terve ülejäänud päev mõnusa auru all püsida.

Linnavalitsuse personal oli samuti kahtlemata Fauquet’s, näkitses seal sarvesaiu, rüüpas kohvi ja sirvis hommikuse ­Sud-Ouesti ajalehe pealkirju. Nende kõrval pidi punt vanamehi uurima võidusõiduhobuste hetkevormi tabelit ja nautima selle päeva esimest petit blanc’i. Kingsepp Bachelot jõi samuti oma hommikuse veini Fauquet’s, samas kui ta naaber ja vihavaenlane Jean-Pierre, kes pidas jalgrattapoodi, alustas oma päeva Ivani kohvikus nimega Café de la Libération. Nende vaen pärines vastupanuliikumise ajast, kui üks neist oli kuulunud kommunistlikku rühmitusse ja teine liitus de Gaulle’i Vaba Prantsusmaaga, kuigi Bruno ei mäletanud kunagi, kumb oli kumb. Tema teadis vaid seda, et mehed polnud teineteisega pärast sõda sõnagi vahetanud, ei lubanud oma pereliikmetel vahetada enamat kui ühe jäise bonjour’i ja kumbki härrastest oli kuulu järgi aastaid pühendanud diskreetsele, ent sihikindlale pingutusele teise naist üle lüüa. Linnapea oli kord lõbusa klaasikese juures Brunole rääkinud, et tema veendumuse kohaselt olid mõlemad ka oma eesmärgi saavutanud. Kuid Bruno oli juba piisavalt kaua politseinikuna töötanud, et enamikku abieluväliste armurõõmude kohta levivatest kõlakatest mitte tõe pähe võtta, ning hoides omaenda privaatsust neis delikaatseis küsimusis kiivalt vaka all, võimaldas meeleldi teistele samasugust tegevusvabadust.

Need hommikused käigud olid rituaalid, mida tuli austada – rituaalid, nagu ka pühendumus, millega iga pere tõi oma igapäevase leiva ainult ühest kindlast pagariärist, mida oli linnakeses kokku neli, välja arvatud nädalatel, kui nende lemmikpagar puhkusel oli ja nad olid sunnitud toetama ülejäänud kolme äri, halades iga kord teistsuguse maitse ja tekstuuri üle. Need pisikesed St Denis’ eripärad olid Brunole teada sama hästi kui ta enese ärkamisjärgne kombestik: võimlemine Périgord’i Raadio saatel, dušš erišampooniga, mis pidi teda kaitsma kiilanemise eest, ja seebiga, mis lõhnas roheliste õunte järele. Seejärel, kuni kohv tõmbas, andis ta kanadele süüa ning jagas eelmise päeva baguette’i röstitud viilakaid koer Gigiga.

Teisel pool väikest oja, mis põhijõkke suubus, püüdsid ta pilku lubjakivikaljude koopad. Süngete, ent samas kummaliselt ligitõmbavatena meelitasid koopad oma iidsete uuristuste ja maalingutega sellesse orgu teadlasi ja turiste. Turistipunkt nimetas seda suurustlevalt inimkonna hälliks. Nende sõnul oli tegemist selle Euroopa osaga, mis võis kiidelda vanima järjepideva inimasustusega. Jääaegadel ja soojematel perioodidel, üleujutuste, sõdade ja näljahädade kiuste olid inimesed siin elanud juba nelikümmend tuhat aastat. Sügaval sisimas teadis Bruno, miks see nii on, meenutades endale samas, et tal tuleks tingimata veel mitmeid koopaid külastada ja nende maalinguid vaadelda.

Jõe ääres märkas ta kaldal hullu inglannat, kes pärast hommikust ratsutamist oma hobust jootis. Nagu tavaks, oli naine veatult riides, kandes kiiskavmusti saapaid, koorekarva ratsapükse ja musta värvi jakki. Ta kastanpruun pats lehvis korraliku musta ratsakiivri kuklas nagu rebase saba. Bruno mõtiskles loiult, miks teda hulluks kutsutakse. Talle oli naine küll alati mõistlikuna tundunud ja oma pisikest külalistemaja paistis too üsna edukalt juhatavat. Ta rääkis lausa arusaadavat prantsuse keelt, mis oli rohkem, kui võis öelda enamiku siia elama asunud inglaste kohta. Kui Bruno pilk mööda jõeäärt edasi liikus, märkas ta mitut kastiautot, millega kohalikud talunikud iganädalasele turupäevale saabusid. Tal on peagi aeg tööpostile asuda. Mees võttis välja selle ühe tööriista, mida ta alati kaasas kandis, nimelt mobiili, ja valis Hôtel de la Gare’i tuttava numbri.

„On neist mingit märki, Marie?“ küsis ta. „Eile ründasid nad St Alvère’i turgu, nii et nad peavad siin kandis olema.“

„Eile õhtul küll polnud, Bruno. Siin peatuvad vaid tavalised külastajad muuseumi projektist ja üks Hispaania veoautojuht,“ vastas Marie, kes juhatas väikest jaamaäärset hotelli. „Aga tea, et eelmine kord, kui nad siin käisid ja midagi ei leidnud, arutasid nad auto rentimist Périgueux’st, et sa haisu ninna ei saaks. Pagana gestaapo!“

Bruno, kes oli ustav oma kogukonnale ja linnapeale, mitte Prantsusmaa ametlikele seadustele, eriti kui need olid sisuliselt Brüsseli seadused, mängis pidevalt peitust Euroopa Liidu inspektoritega, kellele oli tehtud ülesandeks jõustada Prantsuse turgudel ELi hügieenieeskirju. Hügieen on ju tore ja puha, aga St Denis’ kommuuni elanikud on oma juustusid ja pâté de foie gras’d ja rillettes de porc’i valmistanud juba sajandeid, ammu enne seda, kui EList haisugi oli, ega suhtunud just armastavalt bürokraatidesse, kes kirjutasid neile ette, mida nad võivad müüa ja mida ei või. Bruno oli koos teiste piirkonna munitsipaal­politseinikega tööle pannud keeruka ettehoiatamiskava, et külapoodnikke inspektorite visiitidest teavitada.

Inspektorid, keda selles Prantsusmaa osas, kus oli võetud äärmise tõsidusega oma patriootlikku kohustust Saksa okupatsioonile vastupanu osutada, tunti gestaapo nime all, alustasid kontrollkäike Périgordi turgudele ametiautoga, mis kandis punaseid Belgia numbrimärke. Teistkordsel visiidil lõigati sellel Bruno hoiatuse peale rehvid läbi. Järgmine kord saabusid nad juba Pariisi autoga, mille numbrimärk algas vastava kombinatsiooniga 75. Ka sellele autole osutati vastupanuliikumisele omast kohtlemist, ning Bruno hakkas muretsema, ega kohalikud vastumeetmed üle piiri lähe. Tal oli üsna hea ettekujutus, kes võis rehvide lõikumise taga olla, ja ta oli eraviisiliselt teinud ka hoiatusi, millega lootis nende indu jahutada. Polnud ju mõtet laamendada, kui nende luuresüsteem tagas niigi selle, et turud olid enne inspektorite saabumist puhtaks tehtud.

Siis muutsid inspektorid taktikat ja sõitsid kohale rongiga, veetes ööd kohalikes jaamahotellides. Aga see tähendas, et nad jäid jalamaid vahele hotellipidajatele, kelle lihased sugulased või varustajad olidki need, kes kaubitsesid kitsejuustu-crottins’i ja foie gras’ga, moosi ning sarapuupähklite ja trühvlitega maitsestatud õliga, aga ka nende confit’dega, mille poolest oli see Prantsusmaa nurgake tuntud kui terve riigi gastronoomiline süda. Bruno, keda toetasid tema ülemus ehk St Denis’ linnapea ja kõik vallavolikogu liikmed – sealhulgas isegi kommmunisti-Montsouris –, tegi oma pühaks kohuseks kaitsta naabreid ja sõpru Brüsseli idiootide eest. Nonde arusaam toidust küündis ju vaid merekarpide ja friikartuliteni, ning isegi siis rüvetasid nad täiesti kobedaid kartuleid poemajoneesiga, kuna neil polnud viitsimist seda ise valmistada.

Seega katsetasid inspektorid nüüd seni proovimata nippi ja üürisid auto kohapealt, et reid ja sellele järgnev ärasõit toimuksid rikkumata rehvidega. Eelmisel päeval oli neil õnnestunud St Alvère’is väljastada neli trahvikviitungit, aga see ei lähe neil ealeski läbi St Denis’s, mille kuulus turg tegutseb juba enam kui seitsesada aastat. Vähemalt mitte seni, kuni Bruno asjasse puutub!

Heitnud viimase pilgu tillukesele paradiisinurgale, mis tema hoole alla oli usaldatud, hingas Bruno sügavalt kodumaa õhku kopsudesse ja kogus end algavaks päevaks. Kui ta uuesti autosse ronis, mõtles ta, nagu ikka ilusatel suvehommikutel, ühe saksa ütluse peale, mida keegi turist oli talle maininud: et õnne tipp olevat „elada Prantsusmaal, nagu noor jumal“.