Читать книгу Surm Dordogne'is - Martin Walker - Страница 7

Bruno polnud küll kokku lugenud, aga turupäevade hommikutel jagas ta suudlusi vähemalt sajale naisele ja surus kätt vähemalt sama paljudel meestel. Sellel hommikul sai esimesena jaole paks Jeanne, nagu koolipoisid teda kutsusid. Prantslased, kes on naiseks olemise imeliste saladustega rohkem kursis kui enamik rahvaid, on vahest ka ainus rahvas maakeral, kes oskab hinnata jolie laide’i kontseptsiooni, nimelt näotuid või lausa inetuid naisi, kes tunnevad end omaenda lopsakas kehas niivõrd mugavalt ja on hingelt nii lustakad, et muutuvad armastusväärseks. Ja paks Jeanne oli ligi viiekümneaastane ja peaaegu täiuslikult kerakujuline jolie laide. Teda ei saanud ilusaks pidada kui tahes lennuka kujutlusvõime abil, küll aga oli ta üks lõbus ja endaga rahulolev naine. Vana pruun nahast märss, millesse ta kogus tagasihoidlikke summasid, mille iga letipidaja maksis St Denis’ turul kauplemise privileegi eest, põntsatas raskelt vastu Bruno reit, kui tema nägemise rõõmust kiljuv Jeanne üllatava kiirusega ringi pööras ja põse õieli ajas, et teda rituaalse tervituse käigus suudeldaks. Siis ulatas ta mehele värske maasika, mis pärines proua Verniet’ müügiletilt, ja Bruno astus eemale, et tervituseks ja tänuks suudelda toda vana talunikuleske kummalegi krimpsus põsele.

„Vaadake pilte, mille Jo-Jo eile St Alvère’is neist inspektoritest tegi,“ ütles Bruno Jeanne’ile ja võttis fotod rinnataskust välja. Ta oli eelmisel õhtul sõitnud naabervalla munitsipaalpolitseiniku poole, et pildid ära tuua. Kolleeg oleks võinud need mõistagi e-postiga raekoja arvutisse saata, aga Bruno oli ettevaatlik mees ja arvas, et ehk oleks kahjulik sellest diskreetsest luureoperatsioonist elektroonilist jälge maha jätta.

„Kui neid näete, helistage mulle. Ja andke kohviku-Ivanile ja bistroo-Jeannot’le ja tubakapoe-Yvette’ile ka koopiad, et nad saaksid neid klientidele näidata. Vahepeal minge sinnapoole ja hoiatage letipidajaid teispool kirikut. Ma ise räägin sillaäärsetega.“

Igal teisipäeval alates 1346. aastast, kui inglased alistasid Crécy lahingus pool Prantsuse suurmaaomanikest ja võimas Brillamontide suguvõsa pidi korjanduse korraldama, et oma senjööri eest lunaraha maksta, oli Périgordi pisikeses St Denis’ linnakeses turg püsti pandud. Linnaelanikud olid oma feodaal­isanda abistamiseks kokku kogunud kuninglikud viiskümmend hõbeluidoori ja saanud vastutasuks loa pidada turgu, tagades kavalalt sissetuleku tervele pisikesele kogukonnale, mis askeldas rõõmsalt Le Mauzensi oja ja Vézère’i jõe ristumiskohas – just sellest kohast edasi, kus vana Rooma silla säilinud postitüükad veest esile turritavad. Kõigest üksteist aastat hiljem kannustasid Prantsusmaa läbinahutatud rüütlid taas oma lombakad hobused pikkvibudega Inglise vibulaskurite vastu, ja neid niideti nagu loogu. Brillamonti suuraadel tuli järjekordselt võidukate inglaste käest pärast Poitiers’ lahingut välja lunastada, aga selleks ajaks oli turumaksude abil kokku aetud piisavalt raha, et see vana Rooma sild tahumatul moel taastada. Seega ostis linnarahvas järje­kordse viiekümne luidoori eest Brillamontide suguvõsa käest õiguse silla­ületuse eest tollimaksu kasseerida ning linnakassa sai igaveseks kindlustatud. Nõnda algas jäädav vägikaikavedu Prantsuse talupoegade ning maksukogujate ja riigivõimu sillutajate vahel. Ja need praegused inspektorite röövretked (inspektorid olid muide ka ise prantslased, kes said Brüsselist vaid korraldusi) olid vaid selle lõputu võitluse viimaseks sõjaretkeks. Kui seadused ja eeskirjad olnuks Prantsusmaa enda omad, võinuks Brunol olla inspektorite nii aktiivse ja sedavõrd suure isikliku lustiga kiusamise suhtes teatavaid reservatsioone. Aga paraku need seda polnud. Need olid Brüsseli seadused mingist kaugest Euroopa Liidust, mis võimaldas noortel taanlastel ja portugallastel ja iirlastel tulla igal suvel kämpingutesse ja baaridesse tööle, nagu oleksid nad prantslased. Kohalikel talunikel ja nende naistel oli vaja elatist teenida ja nad satuksid raskustesse, kui peaksid turul teenitud tagasihoidlikest summadest veel inspektoritele trahvi maksma. Pealegi olid need kõik ju Bruno sõbrad ja naabrid.

Tõtt-öelda teadis Bruno, et hoiatusi tuleb jagada järjest vähematele. Tänapäeval hõivasid üha enamaid turulette väljast­poolt linna pärit võõrad, kes müüsid kleite ja teksaseid ja muud rõiva­kraami, nagu odavad kampsunid, T-särgid ja kasutatud riided. Kaks süsimusta senegallast kauplesid kirevate dashiki’de, nahkvööde ja -kottidega, ja samas asus paari kohaliku pott­sepa väljapanek. Leidus ka ökoleibade lett ja mitu kohalikku veinimüüjat müütas oma Bergeraci ja magusat Monbazillaci ­dessertveini, mille hea jumal oli oma tarkuses loonud ideaalseks rüüpeks foie gras’ kõrvale. Siin oli noateritaja ja rauakaupmees, Vietnami-Diem, kes müüs oma nems’e – kevadrulle – ja Jules, kes kaubitses pähklite ja oliividega, sellal kui ta naine hoolitses tohutu suure pannitäie paella eest. Mitme­sugused letid puuviljade ja köögiviljade, maitsetaimede ja tomati­taimedega – need kõik olid praegu veel Brüsseli meeste vastu immuunsed.

Aga iga lett, kus müüdi käsitööjuustu ja -pasteeti või parte ja kanu, millel oli pea maha löödud taluõuel, mõnel päevi­näinud pakul, pere igivana kirvega, mitte valgete kahhelkividega tapamajas valgetes kitlites ja juuksevõrkudes tööliste poolt, sai Brunolt hoiatuse. Ta aitas vanematel prouadel kaupa pakkida, ladudes värskelt kitkutud kanad kangast võrkkottidesse, et need lähedal asuvasse Patricku sõidukooli kontorisse peitu viia. Jõukamad talunikud, kes said endale külmakaste lubada, lasid alati tädi Marie’l ja vanaema Colette’il mõned vähem seaduslikud juustud nende endi omade kõrvale panna. Turul varjasid kõik sama saladust.

Bruno mobiil helises. „Persevestid on kohal,“ ütles Jeanne häälega, mida ta ise kahtlemata sosinaks pidas. „Nad parkisid panga ette ja Marie-Hélène tundis nad ära selle pildi järgi, mis ma Ivanile andsin. Ta nägi neid, kui käis tassikest kohvi võtmas. Marie-Hélène on kindel, et need olid nemad.“

„Kas ta nende autot ka nägi?“ küsis Bruno.

„Hõbedane Renault Laguna, üsna uus.“ Jeanne luges registreerimisnumbri ette.

Huvitav, mõtles Bruno. See oli Corrèze’i departemangu number. Ilmselt sõitsid nad rongiga Brive’i ja rentisid seal enne Dordogne’i auto. Küllap taipasid nad, et kohalik luurevõrgustik neile peale passib. Bruno jalutas jalakäijate alalt üle vana kivisilla raekoja platsile, kus inspektorid pidid temast enne turule jõudmist mööduma. Ta helistas teistelegi munitsipaalpolitsei pealikele, kelle kodukohas pidi ka sel nädalal turg avatama, ning teatas neile automargi ja -numbri. Tema oli oma osa teinud – õigemini poole sellest. Ta oli sõpru inspektorite eest kaitsnud ja nüüd tuli tal neid kaitsta nende endi eest.

Niisiis helistas ta Joe’le, kes oli olnud nelikümmend aastat Bruno eelkäija St Denis’ politseipealiku ametikohal. Nüüd veeretas ta päevi õhtusse, külastades kohalikel turgudel oma vanu semusid, ja kasutas selleks ettekäändena hooajalist üleelu­suuruste põllede ja töökitlite soodusmüüki auto tagaluugist. See puudutas vähem müüki ja rohkem rituaalse klaasikese punase veini ehk petit rouge’i kummutamist, aga kahe põlvkonna eest oli Joe olnud ka kasulik ragbimängija ja kohaliku spordiklubi tugisammas. Revääril kandis mees väikest punast märki, mis liigitas ta Auleegioni ordeni saajate hulka. See oli autasu poisi­eas osutatud teenete eest, kui ta tegutses sõnumitoojana ehtsas vastupanuliikumises sakslaste vastu. Bruno oli millegipärast kindel, et Joe on rehvilõhkumistest teadlik ja osales arvatavasti lausa selle organiseerimises. Joe tundis selles piirkonnas viimset kui hinge ja oli neist pooltega suguluses, sealhulgas enamikuga St Denis’ praegustest tursketest ragbiründajatest, kes hoidsid kohalikku ragbiliigat hirmu all.

„Kuule, Joe,“ tegi Bruno algust, kui vanamees oli oma harjumuspärase karuse haugatusega telefonile vastanud, „inspektoritega on kõik korras. Turg on puhtaks tehtud ja me teame, kellega tegu. Seekord pole jamasid vaja. See ajaks asjad ainult hullemaks, selge?“

„Mõtled seda autot, mis panga ette pargiti? Hõbedast Lagunat?“ küsis Joe omakorda jämeda kriipiva häälega, mis tulenes aastakümnepikkusest Gauloises’ide suitsetamisest ja tema enda tehtud koduveinist. „Selle autoga on juba jonksus. Ära selle pärast muretse, pisi-Bruno. Gestaapo saab täna jala koju minna nagu eelmine kord.“

„Joe, sa tõmbad meie omadele häda kaela,“ ütles Bruno ärevalt, kuigi teadis, et võiks sama hästi rääkida seinaga. Kuidas kurat Joe sellest juba teada oli saanud? Ta oli arvatavasti olnud sellel ajal Ivani kohvikus, kui Jeanne lasi fotodel ringi käia. Ja auto kohta oli ta arvatavasti kuulnud pangas Marie-Hélène’ilt, kes oli abielus Joe vennapojaga.

„See võib meile tõsise häda kaela tuua, kui me ette ei vaata,“ jätkas Bruno, „nii et ära tee midagi sellist, mis sunniks mind tegutsema.“

Ta klõpsas telefoni äkiliselt kinni. Lastes pilgul käia üle sillaületajate, kellest enamikku ta tundis, pidas Bruno inspektoritele vahti. Siis märkas ta silmanurgast tuttavat autot – vana logu Renault Twingot, mida kohalikud sandarmid kasutasid erioperatsioonideks, roolis nende uus kapten, kellega ta polnud jõudnud veel tutvuda. Kuuldavasti Normandiast pärit morn kõhetu tüüp nimega Duroc, kes tegi kõike reeglite kohaselt. Korraga hakkas Bruno peas huilgama sireen ja ta valis uuesti Joe numbri.

„Pane kohe kõik seisma. Pärast eelmist korda ootavadki nad rohkem probleeme. See uus sandarmite juht sõitis just erariietes mööda ja võib-olla korraldasid nad oma autole varitsuse. Mul on selles suhtes halb eelaimdus.“

„Kuradi kurat,“ ühmas Joe. „Me oleks pidanud selle peale varem mõtlema, aga nüüd võib juba hilja olla. Rääkisin baaris sellest Karimile ja ta lubas asja korda ajada. Üritan ta ära kutsuda.“

Bruno helistas spordikohvikusse, mida pidasid Karim ja ta abikaasa Rashida, kes oli väga kena, aga ka väga rase. Rashida rääkis, et Karim oli juba kohvikust lahkunud ja tema meelest polnud mehel telefoni kaasas. „Persse,“ mõtles Bruno. Ta hakkas tõtakalt üle kitsa silla kõndima, üritades jõuda panga­esisele parkimisplatsile enne, kui Karim endale häda kaela tõmbab.

Bruno tundis Karimi sellest ajast peale, kui ta üle kümne aasta tagasi siia kolis, kui üht kogukat trotslikku araabia teismelist, kes oli valmis kaklema ükskõik millise noore prantslasega, kes talle vaid väljakutse esitada julges. Bruno oli seda tüüpi varemgi kohanud ja tegi Karimile pikkamööda selgeks, et too on piisavalt sportlik, et oma põlgus ragbiväljakul välja elada. Kutsunud poisi kaks korda nädalas trenni, igal laupäeval võistlusele ja suvel tennist mängima, õpetas Bruno teda pahandustest eemale hoidma. Tal õnnestus Karim värvata koolimeeskonda ja seejärel ühte kohalikku ragbimeeskonda ning lõpuks jõudis ta piisavalt suurde liigasse, et teenida raha Rashida kosimiseks ja kohviku soetamiseks. Bruno oli isegi nende pulmas kõnet pidanud. Persse, persse, persse ...

Kui Karim vahele jääb, võivad asjad hullu pöörde võtta. Inspektorid võivad oma ülemusel lasta survet avaldada prefektile, kes avaldaks omakorda survet politseile või vahest saaksid nad kampa isegi kaitseministeeriumi ja tooksid kohale sandarmid, kes maapiirkondade kuritegusid lahendavad. Kui nad aga lootsid, et Karim või Rashida lobisema hakkavad, polnudki teada, kuhu see kõik välja viib. Kriminaalkaristus riigivara kahjustamise eest tähendaks seda, et Karim kaotab tubakamüügiloa ja tema kohvikupidamisel on lõpp. Tema ei pruugiks sõnagi poetada, aga Rashida mõtleks ikkagi lapse peale ja võiks murduda. See juhataks nad omakorda vana Joe ja ülejäänud ragbimeeskonnani, ja enne, kui kass jõuaks aevastada, oleks tervel vaikse ja rahuliku St Denis’ võrgustikul süüdistused kaelas ja see pudeneks laiali. Seda ei saa Bruno lubada.

Bruno aeglustas sammu, kui läks aleviku teadetetahvli juures ümber nurga ning möödus sõjamälestusmärgist, astudes autoridade vahele, mis olid Maapanga ette üles rivistatud nagu paljud erivärvilistes mundrites sõdurid. Ta vaatas ringi, et tabada sandarm Twingot, ja märkas hoopis Duroci, kes seisis tavapäraselt panga sularahaautomaadi ette moodustunud järjekorras. Kaks kohta temast tagapool kõrgus teiste kohal Karim, kes ajas mõnusalt juttu keemilise puhastuse Colette’iga. Bruno sulges suurest kergendusest hetkeks silmad ja vantsis siis kereka põhja­aafriklase juurde.

„Karim,“ tervitas ta, lisades kiirelt „Bonjour, Colette“, ning suudles naist kummalegi põsele, enne kui pöördus tagasi Karimi poole ja ütles: „Ma pean sinuga pühapäevasest mängugraafikust rääkima. Ainult üks silmapilk, see ei võta kaua.“ Ta haaras mehel küünarnukist, jättis Colette’iga hüvasti, noogutas Durocile ja talutas oma tõrksa sihtmärgi tagasi silla suunas.

„Tulin sind hoiatama. Arvan, et nad passivad seda autot ja on võib-olla isegi sandarmeeriat hoiatanud,“ ütles Bruno. Karim seisatas ja ta nägu selgines rõõmsaks naeratuseks.

„Tulin ise ka selle peale, Bruno, kui nägin uut sandarmit rahasabas seismas, endal silmad ringi vilamas, nii et jäin tema taha ootele. Igatahes nüüd on see tehtud.“

„Sa lõikasid tal kummid läbi, kui Duroc sealsamas vahtis?“

„Üldsegi mitte,“ ajas Karim suu naerule, “lasin oma venna­pojal selle koos teiste lastega ära teha. Nad hiilisid ligi ja toppisid kartuli summuti torru, sellal kui mina seal Colette’i ja Durociga juttu puhusin. See auto ei jõua kümmet kilomeetritki sõita, enne kui mootor kokku jookseb.“