Читать книгу Kesköö raamatukogu - Matt Haig - Страница 3

Kui ta oli alles laps, seisis isa basseini ääres, lõuapärad kramplikult kokku pigistatud ning pilk liikumas stopperi ja rekordit parandada püüdva tütre vahet. See ammune hukkamõistev pilk, mille osaliseks ta pärast ränka pingutust alatihti sai, meenus Norale nüüd jälle, kui ta hingeldades ja hilinenult String Theory poodi pärastlõunasesse vahetusse jõudis.

„Palun vabandust,” ütles ta Neilile kabineti aset täitvas räpases akendeta toapugerikus. „Mu kass suri. Eile õhtul. Ja mul tuli ta maha matta. Nojah, keegi küll aitas mul teda matta. Aga pärast seda jäin oma korterisse üksi ja ei suutnud uinuda; unustasin äratuse panna ega ärganud enne keskpäeva ning siis läks mul kiireks.”

Kõik, mis ta rääkis, oli tõsi, ning Nora arvas, et see, kuidas ta välja näeb – nägu meikimata, juuksed lõdvalt sabasse seotud, seljas sama kaltsukast ostetud roheline pesusametist pihikseelik, mida ta oli kandnud tööl kogu nädala, ning sinna juurde veel üleüldine kurnatud ja meeleheitlik olek –, kinnitab tema sõnu.

Neil tõstis pilgu arvutilt ja nõjatus toolileenile. Pannud käed kokku, toetas ta nimetissõrmed lõua alla, justkui polekski muusikariistade poe juhataja, kes räägib hiljaks jäänud alluvaga, vaid universumi sügava filosoofilise mõtte üle meelisklev Konfutsius. Tema selja taga seinal oli suur Fleetwood Maci plakat, mille parempoolne ülanurk oli lahti tulnud ja ripnes nagu kutsika kõrv.

„Kuule, Nora, sa meeldid mulle.”

Neil oli mõnus mehike. Pisut üle viiekümnene kitarrifanaatik, kes armastas heita tobedat nalja ning mängida ise poes päris talutavaid vanu Dylani töötlusi.

„Ja ma tean, et sul on see vaimse tervise värk.”

„Kõigil on vaimse tervise värk.”

„Saad aru küll, mida ma mõtlen.”

„Üldiselt tunnen ma ennast palju paremini,” valetas Nora. „See pole kliiniline. Arst ütleb, et mu masendus on tingitud olukordadest. Mul lihtsalt juhtub ikka ja jälle … midagi. Aga ma pole võtnud seetõttu ainsatki haiguspäeva. Ainult siis, kui ema … Jah. Ainult siis.”

Neil ohkas. Ohates tõi ta alati kuuldavale vaikse ninavile. Kurjakuulutav B-moll. „Nora, kui kaua sa siin oled töötanud?”

„Kaksteist aastat …” – ta teadis seda liigagi hästi – „üksteist kuud ja kolm päeva. Vahelduva eduga.”

„See on pikk aeg. Mulle tundub, et vääriksid midagi paremat. Sa lähened neljakümnele.”

„Ma olen kolmkümmend viis.”

„Sul on palju tegemist. Annad klaveritunde …”

„Ühele inimesele.”

Neil pühkis kampsunilt purukese.

„Kas kujutlesid kunagi, et jäädki kodulinna poemüüjaks? Ütleme neljateistkümnesena? Kellena sa ennast siis ette kujutasid?”

„Neljateistkümnesena? Ujujana.” Nora oli olnud rinnuliujumises riigi kõige kiirem neljateistkümneaastane tüdruk ja vabaujumises teine. Ta mäletas, kuidas seisis üleriigilistel ujumismeistrivõistlustel pjedestaalil.

„Mis siis juhtus?”

Nora sulges silmad. Talle meenus kloorihõnguline pettumus, mis valdas teda lõpuaega vaadates. „See muutus liiga koormavaks.”

„Just koormus teebki meid tugevaks. Kui algul oled süsi, siis surve all saab sinust teemant.”

Nora ei vaevunud Neili teemanditeadmisi ümber lükkama. Ta ei öelnud, et ehkki süsi ja teemant on mõlemad süsinik, on süsi siiski liiga ebapuhas, et saada teemandiks – olgu surve kui tahes tugev. Kui alustasid söena, siis teaduse seisukohast sa söeks jäidki. Võib-olla tuli selles näha elu õppetundi.

Nora silus vallandunud süsimusta kihara üles hobusesaba poole.

„Mida sa öelda tahad, Neil?”

„Oma unistust järgida pole kunagi liiga hilja.”

„Seda unistust kohe kindlasti on.”

„Sa oled kõrgesti haritud inimene, Nora. Kraad filosoofias …”

Nora silmitses vasakul käel olevat väikest sünnimärki. See sünnimärk oli teinud temaga kaasa kõik elusündmused. Ometi püsis see seal ega teinud väljagi. Oli lihtsalt sünnimärk. „Kui aus olla, siis pole Bedfordis filosoofide järele just tohutut nõudmist, Neil.”

„Sa käisid ülikoolis, elasid aasta Londonis ja tulid siis tagasi.”

„Mul polnud erilist valikut.”

Nora ei tahtnud rääkida oma surnud emast. Ega isegi Danist. Sest Neil oli pidanud seda, kuidas Nora kõigest kaks päeva enne kindlaks määratud pulmapäeva Danile ära ütles, pärast Kurti ja Courtneyt² kõige kütkestavamaks armastuslooks.

„Meil kõigil on valikud, Nora. Eksisteerib säärane asi nagu vaba tahe.”

„Mitte neile, kes pooldavad deterministlikku maailmavaadet.”

„Aga miks just siia?”

„Mul oli valida kas siia või loomade varjupaika. Siin oli parem palk. Ja lisaks veel muusika.”

„Sa tegid bändi. Koos vennaga.”

„Jah. Labyrinthsi. Sellel ei olnud erilisi väljavaateid.”

„Su vend räägib midagi muud.”

See tuli Norale üllatusena. „Joe? Kust sa …”

„Ta ostis võimendi. Marshall DSL40.”

„Millal?”

„Reedel.”

„Ta oli siis Bedfordis?”

„Kui see polnud just hologramm. Nagu Tupac.”

Joe käis kindlasti Ravil külas, mõtles Nora. Ravi oli tema venna parim sõber. Kui Joe oli jätnud kitarrimängu sinnapaika, sõitnud Londonisse ja tegi seal mingit mõttetut IT-tööd, mida ta vihkas, siis Ravi oli jäänud Bedfordi. Tema mängis nüüd Slaughterhouse Four’ nimelises kaveribändis, mis esines linna kõrtsides.

„Ahaa. See on huvitav.”

Nora oli kaunikesti kindel, et vend teadis reede olevat tema vaba päeva. See tõdemus tegi talle sisimas haiget.

„Ma olen siin rahul.”

„Tegelikult ei ole.”

Neilil oli õigus. Nora hinges vindus haigus. Mõistust vaevas iiveldus. Ta manas näole veel laiema naeratuse.

„Tahan öelda, et olen selle tööga rahul. Selles mõttes, et mul pole midagi muud tarvis. Neil, ma vajan seda tööd.”

„Sa oled hea inimene. Sa muretsed maailma asjade pärast. Kodutute pärast, keskkonna pärast.”

„Mul on vaja töökohta.”

Neil oli võtnud taas Konfutsiuse poosi. „Sul on vaja vabadust.”

„Ma ei taha vabadust.”

„String Theory ei ole mittetulundusorganisatsioon. Ehkki pean ütlema, et see liigub kiiresti sinnapoole.”

„Kuule, Neil, kas asi on selles, mida ma eelmine nädal ütlesin? Et siin on vaja teha ümberkorraldusi. Mul on mõtteid, kuidas meelitada siia nooremaid …”

„Ei,” katkestas Neil teda puudutatult. „See oli algul ainult kitarripood. Stringiteooria³, mõistad? Ma mitmekesistasin seda. Upitasin poe järjele. Ajad on lihtsalt rasked ja ma ei saa maksta selle eest, et sa kunded oma pilvise näoga eemale peletad.”

„Mida?”

„Kahju küll, Nora,” Neil jäi viivuks vait, umbes nii kauaks, kui läheb vaja, et kirves pea kohale tõsta, „aga ma pean su lahti laskma.”