Читать книгу Kesköö raamatukogu - Matt Haig - Страница 6

Kuidas olla must auk

Nora oli vabalanguses ning tal polnud kellegagi rääkida.

Tema viimane lootus oli endine parim sõbranna Izzy, kes oli rohkem kui kümme tuhat miili eemal Austraalias. Ja nendegi side oli kokku kuivanud.

Ta võttis telefoni välja ning saatis Izzyle sõnumi.

Tere, Izzy, ammu pole vestelnud. Tunnen sinust puudust, sõbrants. Oleks IMETORE kuulda, kuidas sul läinud on. x

Lisanud veel ühe x-i, saatis ta sõnumi ära.

Ei läinud minutitki, kui Izzy oli seda näinud. Nora ootas, aga kolme punkti ei ilmunud.

Ta möödus kinost, kus näidati sel õhtul uut Ryan Bailey filmi. Magedat romantilist kauboikomöödiat „Viimase võimaluse kõrts”.

Ryan Bailey näost võis alati välja lugeda, et ta teab sügavaid ja tähendusrikkaid asju. Nora oli armastanud Baileyt sellest ajast peale, kui too mängis telefilmis „Ateenlased” mõtisklustesse süvenenud Platonit ning ütles ühes intervjuus, et on õppinud filosoofiat. Ta oli kujutlenud, kuidas nad peavad mehe LääneHollywoodi vannis läbi auruloori sügavmõttelisi vestlusi Henry David Thoreaust.

„Liigu enesekindlalt oma unistuste poole,” oli Thoreau öelnud. „Ela seda elu, mida oled endale ette kujutanud.”

Thoreau oli neist filosoofidest, keda Nora oli uurinud, tema lemmik. Aga oldagu aus: kes liigub enesekindlalt oma unistuste poole? Noh, võib-olla ainult Thoreau ise. Tema oli ju läinud metsa ja elanud seal, olles katkestanud välismaailmaga kõik kontaktid, et istuda, kirjutada, raiuda puid ja püüda kala. Aga kaks sajandit tagasi oli elu Massachusettsi osariigis Concordis arvatavasti lihtsam kui tänapäeval Bedfordshire’is Bedfordis.

Aga äkki ei olnud ka.

Äkki oli Nora tõepoolest hädavares. Ei osanud elada.

Tunnid läksid. Nora ihkas eesmärki – midagi, mis annaks põhjust elada. Aga seda ei olnud. Polnud isegi väikest kohustust viia ära härra Banerjee arstirohud, nagu ta oli teinud kaks päeva tagasi. Ta tahtis anda ühele kodutule mehele raha, aga avastas, et tal pole.

„Ära nukrutse, kullake, võib-olla ei juhtu sinuga midagi,” ütles keegi.

Pole iial juhtunudki, mõtles Nora endamisi. Selles kogu häda ongi.

Antiaine

Viis tundi enne seda, kui Nora otsustas surra, just siis, kui ta hakkas kodu poole minema, vibreeris tema käes telefon.

Ehk oli see Izzy. Või siis oli Ravi käskinud vennal ühendust võtta.

Ei.

„Oi, tere, Doreen!”

Ärritunud hääl. „Kus sa olid?”

Nora oli sootuks unustanud. Mis kell siis juba on?

„Mul oli kohutavalt sant päev. Anna andeks!”

„Me ootasime tund aega su korteri ukse taga.”

„Ma võin Leo tunni ikka ära teha, kui tagasi jõuan. Kõige rohkem viie minuti pärast olen kohal.”

„Liiga hilja. Ta on nüüd kolm päeva isa juures.”

„Oi, palun vabandust! Palun südamest vabandust!”

Nora palus ülevoolavalt andeks. Ta lausa uputas end vabandustesse.

„Ausalt öeldes, Nora, on ta mõelnud üldse loobuda.”

„Aga ta on nii tubli.”

„Ta on tundnud sellest suurt rõõmu. Aga tal on nii palju teisi asju. Eksamid, sõbrad, jalgpall. Kusagilt peab järele andma …”

„Ta on nii andekas. Tont võtaks, ta mängib mul juba Chopini. Palun …”

Sügav ohe. „Head aega, Nora!”

Nora kujutles, kuidas maapind tema jalge all avaneb ja ta langeb läbi litosfääri ja vahevöö ega peatu enne, kui on jõudnud kõvaks tundetuks kamakaks pressituna tuumani.

*

Neli tundi enne seda, kui otsustas surra, möödus Nora oma elatanud naabrist härra Banerjeest.

Härra Banerjee oli kaheksakümmend neli aastat vana. Ta oli põdur, kuid pärast puusaoperatsiooni siiski endisest pisut atsakam.

„Hirmus ilm, eks?”

„Jah,” pomises Nora.

Vanamees heitis pilgu oma lillepeenrale. „Aga näe, iirised on õide puhkenud.”

Nora vaatas lillakaid lillepuhmaid ja naeratas sunnitult, mõeldes, mis lohutust võiksid need kellelegi pakkuda.

Mehe silmad olid prillide taga väsinud. Ta seisis oma ukse juures ja kohmitses taskust võtmeid otsida. Käe otsas rippuv piimapudeliga kandekott tundus olevat talle liiga raske. Nora polnud naabrit juba ammu majast väljas näinud. Kui ta oli siin alles kuu aega elanud, käis ta härra Banerjeel selles majas külas, et õpetada teda tellima asju interneti toidupoest.

„Ah jaa,” lausus mees nüüd. „Mul on hea uudis. Te ei pea enam käima mulle apteegist rohtusid toomas. Proviisoripoiss asus naabrusse elama ja lubas need ise ära tuua.”

Nora katsus vastata, kuid ei saanud sõnakestki üle huulte. Ta üksnes noogutas.

Naabril oli õnnestunud uks lahti saada; nüüd pani ta selle kinni ja kadus oma armsa surnud naise pühamusse.

Oligi kõik. Norat ei vajanud keegi. Ta oli universumis ülearune.

Korteris oli vaikus nii vali, et mattis endasse igasuguse müra. Kassitoidu lõhn. Voltaire’i kauss, muist ikka veel söömata.

Ta tõi endale vett, neelas kaks antidepressanditabletti ja silmitses mõtlikult ülejäänuid.

Kolm tundi enne seda, kui Nora otsustas surra, pakitses kogu tema keha kahetsusest, justkui pesitseks meeli vallanud ahastus mingil moel niihästi rinnus kui ka jäsemetes. Justkui oleks see endale allutanud kogu tema keha.

See tuletas talle meelde, et kõigil oleks parem, kui teda ei olekski. Pruugib sul üksnes sattuda musta augu lähedale ning gravitatsioonijõud tirib su sinna kõledasse tumedasse reaalsusse.

See mõte painas teda lakkamatult nagu ajukramp, liiga piinav, et välja kannatada, ent liiga tugev, et eemale peletada.

Nora sirvis oma sotsiaalmeediat. Ei ainsatki sõnumit ega kommentaari. Ei uusi järgijaid ega sõbrakutseid. Ta oli enesehaletsusega segatud antiaine.

Ta läks Instagrami ja nägi, et kõik peale tema on saanud selgeks, kuidas elada. Ta tegi seosetu värskenduse Facebookis, mida õieti enam ei kasutanudki.

Kaks tundi enne seda, kui otsustas surra, avas Nora veinipudeli.

Teda seirasid ülalt vanad filoosoofiaõpikud, kummituslikud kaaslased ülikoolipäevilt, mil elu pakkus veel võimalusi. Tääkliilia ja kolm väikest töntsakat kaktust pottides. Nora mõtles, et istuda mõistuseta eluvormina terve päeva riiulil oli tõenäoliselt kergem eksistentsi viis.

Ta seadis end sisse väikese elektriklaveri taga, kuid ei mänginud midagi. Kujutles üksnes, kuidas istub Leo kõrval, õpetades tollele Chopini prelüüdi e-moll. Õnnelikud hetked võivad muutuda valuks, anna ainult pisut aega.

Muusikute vana klišee ütles, et klaveril ei ole valesid noote. Tema elu oli paraku mõttetu kakofoonia. Pala, mis oleks võinud areneda mitmes imelises suunas, aga nüüd ei liikunud kuhugi.

Aeg läks. Nora põrnitses tühjust.

Pärast veini tabas teda täieliku selgusega üks tõdemus. Ta polnud loodud selle elu jaoks.

Kõik, mis ta ette võttis, oli olnud viga, iga otsus katastroof, iga päev samm eemale sellest inimesest, kelleks ta kujutles end saavat.

Ujuja. Muusik. Filosoof. Abielunaine. Maadeuurija. Glatsioloog. Õnnelik. Armastatud.

Ei midagi.

Talle käis üle jõu olla isegi kassiomanik. Või üks-tund-nädalasklaveriõpetaja. Või inimene, kes suudab teistega vestelda.

Tabletid ei mõjunud.

Nora jõi pudeli tühjaks. Tilgatumaks.

„Ma igatsen teie järele,” ütles ta, otsekui oleksid kõik, keda ta kunagi oli armastanud, nähtamatuna koos temaga selles toas.

Ta helistas vennale ja kui too vastu ei võtnud, jättis teate kõneposti.

„Ma armastan sind, Joe. Tahan lihtsalt, et teaksid. Sina poleks saanud midagi teha. Asi on minus. Aitäh, et oled mu vend! Ma armastan sind. Head aega!”

Hakkas jälle sadama; ta istus, kardinad avatud, ja vaatas aknaklaasile langevaid piisku.

Kell oli nüüd kakskümmend kaks minutit üksteist läbi.

Üht asja teadis Nora täie kindlusega: homsesse ei taha ta jõuda. Ta tõusis püsti. Ta leidis pastaka ja tüki paberit.

Just nüüd, otsustas ta, on väga hea aeg surra.

Armas inimene, kes sa ka iganes ei oleks!

Mul olid kõik võimalused oma eluga kuhugi välja jõuda, aga ma ajasin need kõik untsu. Mu enda hooletuse ja saamatuse tõttu on maailm minust eemaldunud, sestap on igati seaduspärane, et mina pean eemalduma maailmast.

Kui tunneksin, et on võimalik jääda, siis jääksin. Aga ma ei tunne. Ja seepärast ei saa ma teiste elu ära rikkuda.

Mul pole midagi anda. Palun andeks!

Olge üksteise vastu lahked.

Hüvasti!

Nora

00:00:00

Algul oli udu nii kõikehõlmav, et Nora ei näinud peale selle midagi, kuid siis märkas ta kahel pool aegamisi esile kerkimas kaht sammast. Ta seisis teerajal, keset mingit sammaskäiku. Sambad olid hallid nagu aju, säravsiniste laigukestega. Uduaurangud haihtusid justkui pilgu eest põgenevad vaimud ja nähtavale ilmus üks kogu.

Toekas neljakandiline kogu.

Mingi hoone piirjooned. Kiriku või väikese kaubanduskeskuse suurune ehitis. Sellel olid sammastega ühte värvi kivist fassaad, keskel suur puidust uks; keerukate viimistluselementidega katus, milles oli ilmselt taotletud suurejoonelisust, frontoonil toretsev, mustade pealemaalitud Rooma numbritega kell, mille osutid näitasid keskööd. Hoone esikülge liigendavad tellistega ääristatud kõrged kaaraknad paiknesid üksteisest eri kaugusel. Kui ta esimest korda vaatas, oli neid olnud neli, aga hetk hiljem oli vaieldamatult viis. Nora arvas, et oli valesti lugenud.

Et ümberringi ei paistnud olevat kedagi teist ja tal polnud kuskil olla, astus Nora areldi lähemale.

Ta vaatas oma digitaalset käekella.

00:00:00

Kesköö, nagu fassaadikell oligi näidanud.

Nora ootas, et ette lööks järgmine sekund, kuid seda ei tulnud. Isegi kui ta maja poole kõndis, isegi kui ta puidust ukse avas, isegi kui ta sisse astus, näitas kell sedasama aega. Midagi oli valesti – olgu siis tema kella või ajaga. Praeguses olukorras polnud kumbki välistatud.

Mis värk on, mõtles Nora. Mis pagan siin toimub?

Vahest annab see koht mingi vastuse, mõtles ta ja kõndis majja. See oli hästi valgustatud ning põrand oli heledast kivist – midagi helekollase ja kahvatupruuni vahepealset nagu vana raamatu lehekülg –, aga aknaid, mida ta väljas oli vaadanud, seespool ei olnud. Tõtt-öelda oli ta jõudnud teha kõigest mõne sammu, kui ei näinud enam ka seinu. Nende asemel kõrgusid raamaturiiulid. Need ulatusid laeni ja kulgesid laiast avatud koridorist, mida mööda Nora edasi liikus, ridade kaupa mõlemale poole. Pööranud ühte vahekäiku, jäi ta seisma ja silmitses jahmunult lõpmatuna tunduvat raamatuhulka.

Teda ümbritsesid igal pool raamatud – hirmõhukestel, vaat et nähtamatutel riiulitel. Need kõik olid rohelised. Ülimalt mitmekesistes rohelistes varjundites. Mõni köide oli hägust rohelist tooni nagu mädasoo, mõni kiiskavalt klaar nagu šartröös, mõni toretsevalt smaragdikarva, mõni lootustandvalt haljendav nagu suvine muru.

Ning kui rääkida suvisest murust, siis ehkki köited paistsid olevat vanad, tundus õhk selles raamatukogus värske. Siin lõhnas pigem lopsaka rohu ja õueavaruste kui vanade tolmunud foliantide järele.

Riiulitel ei paistnud tõesti lõppu tulevat; sirgete pikkade ridadena kulgesid need kauge silmapiiri poole kunstikooli ühe punkti perspektiivi joontena, mida katkestas siin-seal üksnes mõni koridor.

Valinud huupi ühe vahekäigu, hakkas Nora edasi minema. Esimesel ristumiskohal pööras ta vasakule ja kaotas suunataju. Ta otsis väljapääsu, aga sellest polnud märkigi. Seejärel proovis ta minna tuldud teed tagasi sinna, kust äsja tuli, aga see oli võimatu.

Lõpuks pidi Nora tõdema, et ei leia väljapääsu.

„See on ebanormaalne,” ütles ta endale, otsides julgustust omaenda häälekõlast. „Täiesti ebanormaalne.”

Nora jäi seisma ja astus raamatutele lähemale.

Nende selgi ei ehtinud pealkirjad ega autorite nimed. Kui välja arvata värvitoon, eristas neid üksteisest ainult suurus: kõik köited olid ühekõrgused, kuid eri paksusega. Mõnel oli selg kaks tolli lai, mõnel sootuks kitsam. Paaril oli paksust vaevalt rohkem kui brošüüril.

Nora sirutas käe, et võtta teiste seast üks raamat, ning valis pisut luitunud oliivrohelist tooni keskmise paksusega köite. See olnuks justkui tolmune ja kulunud.

Enne kui jõudis selle välja tõmmata, kuulis ta selja tagant häält ja põrkas tagasi.

„Ettevaatust!” lausus hääl.

Ning Nora pöördus, et vaadata, kes seal on.