Читать книгу Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta - Matt Haig - Страница 2
ОглавлениеMatt Haig
Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta
Originaali tiitel:
Matt Haig
Notes on a Nervous Planet
Canongate Books
2018
Copyright © Matt Haig, 2018
Published by arrangement with Canongate Books Ltd,
14 High Street, Edinburgh EH1 1TE
© Tõlge eesti keelde. Toomas Taul, 2021
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure
Kujundanud Britt Urbla Keller
ISBN 978-9985-3-5323-3
e-ISBN 9789985354063
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2021
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Andreale
„Toto, mul on tunne, et me ei ole enam Kansases.”
Dorothy raamatus „Võlur Oz”
1
Stressi käes vaevlev mõistus stressi käes vaevlevas maailmas
Vestlus, mis toimus umbes aasta aega tagasi
Ma olin stressis.
Käisin toas ringi ja püüdsin jääda peale mingis interneti teel toimuvas vaidluses. Ja Andrea vaatas mind. Või siis mulle tundus, et Andrea vaatab mind. Päris kindel ma ei olnud, sest ma ise vahtisin samal ajal oma telefoni.
„Matt? Matt?”
„Mh. Jah?”
„Mis lahti?” küsis ta, hääles mingi meeleheitlik alatoon, mis sigineb sinna abielu käigus. Või just minuga abielus olemise käigus.
„Mitte midagi pole lahti.”
„Sa oled juba tund aega ainult oma telefoni vahtinud. Käid muudkui ringi, põrkad vastu mööblit.”
Mu süda tagus meeletult. Ja rinnus pitsitas. Vastu hakata või põgeneda. Ma tundsin, et mind on nurka aetud ja mind ähvardab interneti teel keegi, kes elab minust ligi kolmeteistkümne tuhande kilomeetri kaugusel ning kellega ma mitte kunagi ei kohtu, kuid kes suudab sellegipoolest mu nädalalõpu ära rikkuda.
„Ma hakkan juba asjast aru saama.”
„Matt, lõpeta.”
„Kohe, kohe …”
Vaimse segadusega on see häda, et kõik need asjad, mis teil lühiajaliselt meeleolu paremaks muudavad, teevad teile pikemas perspektiivis tuska. Te lasete oma tähelepanu kõrvale juhtida ajal, mil te peaksite end hoopis täielikult tundma õppima.
„Matt!”
Tund aega hiljem auto kõrvalistmel istudes heitis Andrea mulle kiirpilgu. Ma küll ei vahtinud oma telefoni, kuid pigistasin seda siiski kõvasti peos – turvalisuse mõttes või nagu nunn, kes klammerdub oma roosikrantsi külge.
„Matt, kas sinuga on kõik korras?”
„Jah. Miks sa küsid?”
„Sa nagu oleksid segaduses. Sa näed välja nagu siis, kui …”
Andrea katkestas jutu poolelt sõnalt ega öelnud „kui sul oli see depressioon”, aga ma sain aru, mida ta mõtleb. Ning muuseas, ma tajusin ärevust ja depressiooni ka enda ümber. Mitte küll päris ümber, kuid väga lähedal. Mälestust sellest – ning ma saanuks seda auto lämmatavas õhus peaaegu puudutada.
„Minuga on kõik korras,” valetasin ma. „Korras, korras …”
Vähem kui nädala pärast vedelesin ma diivanil ja mind haaras endasse mu üheteistkümnes ärevushoog.
Elu korrigeerimine
Ma tundsin hirmu. Ma ei suutnud olla hirmuta mitte hetkegi. Ärevus tähendabki hirmu.
Ärevushood tulid aina lähemale ja lähemale. Ma ei teadnud enam, kuhu see kõik välja viib. Mulle tundus juba, et meeleheitel polegi mingit piiri.
Ma püüdsin oma tähelepanu hirmult kõrvale juhtida. Ent varasemast kogemusest teadsin ma, et alkohol peab olema täiesti välistatud. Seega tegin ma neid asju, mis olid aidanud mul ennegi august välja ronida. Asju, millega tegelemine läheb mul igapäevaelus meelest. Sõin üksnes hoolega valitud toitu. Tegelesin joogaga. Üritasin mediteerida. Ma lebasin põrandal, panin käed kõhule ja hingasin sügavalt – sisse, välja, sisse, välja – ja panin tähele, et mu hingamise rütm on katkendlik.
Ent kõik oli väga raske. Mind võis nutma ajada isegi hommikul selga panemiseks rõivaste valimine. Ei lugenud ka see, et ma olin sarnaseid asju varemgi tundnud. Valus kurk ei muutu sellest vähem valusaks, et ta on ka varem valus olnud.
Ma üritasin lugeda, kuid tundsin, et keskenduda on raske.
Ma kuulasin podcast’e.
Vaatasin Netflixis näidatavaid sarju.
Logisin end oma sotsiaalmeediakontodele.
Ma üritasin oma tööga järje peale saada ja vastasin kõigile sisse tulnud e-kirjadele.
Ma ärkasin, haarasin telefoni pihku ja palvetasin, et mida sealt ka ei avastaks, see võiks mind minust vabastada.
Aga – hoiatus, hoiatus – see ei toiminud.
Mu enesetunne muutus veel halvemaks. Ja paljud mu „meelelahutused” üksnes sundisid mind uusi meelelahutusi otsima. Sõnastades ümber ühe T. S. Elioti rea tema teosest „Neli kvartetti” – ma „hälbest hälbe läbi hälbisin”.1
Ma jõllitasin mingit sisse tulnud e-kirja ja tundsin õudu, suutmata sellele vastata. Seejärel märkasin ma Twitteris, mis oli mu digitaalsetest meelelahutustest kõige lemmikum, et mu ärevus süveneb. Isegi mu ajajoone tuim kerkimine mõjus haava lahtikiskumisena.
Ma lugesin uudistesaite – veel üks meelelahutus – ning mu mõistus ei suutnud loetavat vastu võtta. Teadmine, et maailm sel määral kannatab, ei aidanud mul vaadata eemalt omaenda valu. Minust kadus viimanegi jõuraas. Ja oli lihtsalt haletsusväärne, et mind suutsid sel määral halvata nähtamatud hädad, samal ajal kui maailmas oli nii palju nähtavaid hädasid.
Ja siis ma otsustasin, et teen midagi.
Ma lülitasin end välja.
Otsustasin, et ei jälgi paari päeva jooksul sotsiaalmeedias toimuvat. E-kirjadele seadsin ma vastama automaatvastaja. Ma ei vaadanud ega lugenud uudiseid. Ei vaadanud telekat. Ei vaadanud ka muusikavideoid. Ning ma vältisin isegi ajakirju. (Ühe mu varasema kokkuvarisemise ajal mitu aastat tagasi jooksid mul pidevalt hullumeelse kiirusega silme ees ajakirjade kirevad pildiread ja ummistasid mu aju, kui ma üritasin magama jääda).
Enne voodisse heitmist jätsin ma telefoni alumisele korrusele. Püüdsin rohkem väljas viibida. Lauakesel mu voodi kõrval vedelesid läbisegi igasugu juhtmed ja tehnilised vidinad ja raamatud, mida ma tegelikult ei lugenud. Niisiis korrastasin ma lauda ja koristasin need sealt ära.
Kodus olles püüdsin ma võimalikult palju lebada pimedas, nagu tehakse migreeni korral. Sestpeale, kui ma kahekümnendates eluaastates esimest korda kogesin peaaegu enesetapuni viinud haigushoogu, kinnistus minus teadmine, et selleks, et enesetunne paraneks, tuleb elus teha mingi korrektuur.
Millestki tuleb loobuda.
Või nagu on öelnud minimalismi propageerija Fumio Sasaki: „Vähema omamises on midagi õnnestavat.” Oma esimese paanikahoo alguspäevadel loobusin alkoholist ja sigarettidest ja kangest kohvist. Ent nüüd, mitu aastat hiljem, sain ma aru, et mu vaevusi põhjustab mingi üldisemat laadi ülekoormus.
Elamise ülekoormus.
Ja kindlasti tehnoloogiline ülekoormus. Ainus tehnovahend, mida ma konkreetselt sellel paranemisperioodil kasutasin – autot ja elektripliiti mitte arvestades – olid Youtube’i joogavideod, mida ma vaatasin tumedaks reguleeritud ekraanilt.
Ent ärevus ei kadunud imeväel. Loomulikult mitte.
Erinevalt mu nutitelefonist pole ärevusel „nuppu, millega toide välja lülitada.”
Kuid mu seisund ei halvenenud enam. See jäi mingile tasandile pidama. Ja mõne päeva pärast saabus mõningane rahunemine.
Juba tuttav teekond paranemiseni kulges pigem kiiremini kui aeglasemalt. Ja hoidumine stimulantidest – mitte ainult alkoholist ja kofeiinist vaid ka neist teistest asjadest – oli osa sellest protsessist.
Lühidalt öeldes hakkasin ma end jälle vabana tundma.
Kuidas see raamat sündis
Enamik inimesi teab, et kaasaegsel maailmal on füüsiline toime. Et vaatamata igasugu edusammudele on moodsa elu teatud tahud meie kehale ohtlikud. Autoõnnetused, suitsetamine, õhusaaste, diivanil vedelemine, pitsaportsjon, mida saab koju kaasa võtta, radiatsioon, too neljas klaasike Merlot’d.
Isegi sülearvuti taga istumine kätkeb endas füüsilisi ohte. Terve päev istuda tähendab suurt pinget lihastele, närvidele ja kõõlustele. Üks silmaarst ütles mulle kord isegi seda, et mu silmapõletikku ja pisarajuhade ummistumist põhjustab pidev ekraani jõllitamine. Ilmselt pilgutame me arvutiga töötades vähem silmi.
Ning kuna füüsiline ja vaimne tervis on omavahel läbi põimunud, siis kas ei eksisteeri samasugune seos ka kaasaegse maailma ja meie vaimse seisundi vahel? Äkki on nii, et see, kuidas me kaasaegses maailmas elame, määrab ära selle, kuidas me end kaasaegses maailmas tunneme?
Ja mitte ainult moodsa elu materiaalse külje, vaid ka selle elu hoiakute mõttes.
Nende hoiakute mõttes, mis panevad meid tahtma rohkemat, kui meil on. Mis seavad töö kõrgemale vabast ajast. Ning mis sunnivad meid võrdlema meie endi halvimaid omadusi teiste inimeste parimate omadustega. Tundma, et meil on kogu aeg millestki puudus.
Sedamööda, kuidas ma end päev-päevalt paremini tundsin, hakkas minus idanema mõte kirjutada see raamat – seesama, mida te praegu loete.
Ma olin juba kirjutanud oma vaimsest tervisest raamatus „Põhjused, miks valida elu”. Kuid nüüd polnud küsimus mitte selles, miks ma peaksin valima elu. Nüüd oli küsimus laiem: kuidas suuta elada hullumeelses maailmas ise hulluks minemata?
