Читать книгу Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta - Matt Haig - Страница 3

Uudiseid närviliselt planeedilt

Raamatu jaoks ettevalmistavat uurimistööd alustades sattusin ma kohe tähelepanu köitvatele pealkirjadele, mille sihtrühm on teatud vanuses tähelepanelikud inimesed. Uudised ongi ju tegelikult mõeldud selleks, et meis stressi tekitada. Kui nad oleksid mõeldud meie rahustamiseks, siis poleks need mingid uudised. See oleks hoopis jooga. Või mingi lapsikus. Nii et see, kuidas uudisteagentuurid teavitavad meid ärevatest sündmustest, tekitades meis sellega ärevust, on üksjagu irooniline.

Järgnevalt mõni näide sellistest pealkirjadest:

STRESS JA SOTSIAALMEEDIA KUTSUVAD TÜDRUKUTEL ESILE VAIMSE TERVISE KRIISI (The Guardian)

PIDEV ÜKSINDUS ON KAASAJA EPIDEEMIA (Forbes)

FACEBOOK „VÕIB PANNA TEID TUNDMA END ARMETUNA”, TEATAB FACEBOOK (Sky News)

TEISMELISTE ENESEVIGASTAMISE „JÄRSK TÕUS” (BBC)

STRESS TÖÖKOHAL PUUDUTAB 73% TÖÖTAJAIST (The Australian)

TOITUMISHÄIRETE OHTLIKU KASVU PÕHJUSEKS PEETAKSE PÜÜET KUULSUSTEGA FÜÜSILISELT SARNANEDA (The Guardian)

ENESETAPUD ÜLIÕPILASLINNAKUIS JA TÄIUSLIKKUSETAOTLUS (The New York Times)

STRESS TÖÖKOHAL KASVAB KIIRESTI (Radio New Zealand)

KAS ROBOTID VÕTAVAD MEIE LASTELT TÖÖ? (The New York Times)

STRESS JA VAENULIK SUHTUMINE AMEERIKA KESKKOOLIDES ON TRUMPI AJASTUL SUURENENUD (The Washington Post)

HONGKONGI LAPSI ÕPETATAKSE TEISTE HULGAST VÄLJA PAISTMA, MITTE ÕNNELIK OLEMA (South China Morning Post)

ÜLIM ÄREVUS: ÜHA ENAM INIMESI OTSIB TÄNAPÄEVAL STRESSI VASTU ABI NARKOOTIKUMIDEST (El País)

KOOLIDESSE SAADETAKSE ÄREVUSEPIDEEMIAGA VÕITLEMA TERVE TERAPEUTIDE ARMEE (The Telegraph)

KAS INTERNET TEKITAB MEIS KÕIGIS KESKENDUMISRASKUSI JA HÜPERAKTIIVSUST? (The Washington Post)

„MEIE MÕISTUST ON VÕIMALIK KAAPERDADA”: TEHNOLOOGIAVALLAS TÖÖTAJAD, KES KARDAVAD NUTITELEFONIÜHISKONNA TEKKIMIST (The Guardian)

TEISMELISTEL ESINEB JÄRJEST ROHKEM ÄREVUSHÄIREID JA DEPRESSIOONI (The Economist)

INSTAGRAM ON NOORTE INIMESTE VAIMSE TERVISE SEISUKOHAST HALVIM SOTSIAALMEEDIAÄPP (CNN)

MIKS ON ENESETAPPUDE ARV KOGU PLANEEDIL JÕUDNUD ENNEOLEMATULE TASEMELE? (Alternet)

Nagu ma ütlesin, on lausa irooniline, et uudiste lugemine selle kohta, kuidas miski tekitab meis ärevust ja depressiooni, võibki meis ärevust esile kutsuda, ning see ütleb meile sama palju kui pealkirjad ise.

Käesoleva raamatu eesmärk ei ole väita, et kõik on katastroofiline ja me oleme hukule määratud, sest selle tarvis on juba olemas Twitter. Ei. Eesmärk pole väita ka seda, et kaasaegne maailm on ülepea silmitsi hullemate probleemidega kui varem. Teatud erilistes valdkondades muutub see maailm hoopis tunduvalt paremaks. Kui uskuda Maailmapanga välja pakutud numbreid, siis äärmises majanduslikus kitsikuses elavate inimeste hulk on selges langustrendis, kusjuures üle miljardi inimese jõudis äärmisest vaesusest välja viimase kolmekümne aasta jooksul. Ja mõelgem kõigile neile miljonitele lastele kogu planeedil, kelle elu päästab vaktsineerimine. Nagu osutas Nicholas Kristof ühes 2017. aastal New York Timesis ilmunud artiklis: „… kui ühe vanema jaoks pole midagi hullemat, kui kaotada oma laps, siis praegu on selline võimalus umbes poole vähem tõenäoline kui 1990. aastal.” Nii et vaatamata meie liiki jätkuvalt iseloomustavale vägivallale, sallimatusele ja majanduslikule ebavõrdsusele on – kõige globaalsemal tasandil – põhjust ka lootuseks ja uhkusetundeks.

Häda on selles, et iga ajastu toob kaasa sellele ajastule ainuomase ja keerulise komplekti väljakutseid. Ja kuigi paljud asjad on paremaks läinud, ei saa seda öelda kõigi asjade kohta. Ebavõrdsus pole endiselt kuhugi kadunud. Lisaks on esile kerkinud mitmed uued probleemid. Inimesed elavad tihti hirmus või tunnevad end alaväärsena, mõeldes vahest koguni enesetapule, samal ajal kui – materiaalses mõttes – on neil kõike rohkem kui kunagi varem.

Ja ma olen äärmiselt teadlik sellest, et sageli kasutatavast võimalusest, mille puhul osutatakse mitmele tänapäeva elu edemusele, nagu tervishoid, haridus ja keskmine sissetulek, ei ole abi. See on sama kui viibutada depressiooni all kannatava inimese suunas sõrme ja öelda talle, et ta on õnnega koos, sest depressiooni kätte pole veel keegi surnud. Käesolevas raamatus üritatakse selgeks teha, et sellel, kuidas me end tunneme, on sama suur tähtsus kui sellel, kui paljut me omame. Et vaimne heaolu loeb sama palju kui füüsiline heaolu – või õigemini, et see on lausa füüsilise heaolu osa. Ning et kui silmas pidada seda, siis läheb miski praegu väga viltu.

Kui kaasaegne maailm paneb meid end halvasti tundma, siis pole tähtsust sellel, mis meie ümber veel toimub, sest kui on halb, siis on halb. Ja kui meile räägitakse, et pole mitte mingit põhjust end halvasti tunda, siis on kindla peale veel halvem.

Minu soov on, et see raamat paneks need stressist pakatavad pealkirjad õigesse konteksti, ja näidata, kuidas kaitsta end maailmas, mis on juba ette paaniline. Sest mis kõik meie ümber ka ei toimuks, on meie mõistus endiselt haavatav. Paljud vaimse tervisega seotud probleemid on hüppeliselt kasvanud ja – kui me leiame, et meie vaimne enesetunne on meile tähtis – siis on meil äärmiselt kiiresti tarvis välja uurida, mis on taoliste muutuste taga.

Vaimse tervise probleemid ei ole:

Populaarne harrastus

Moevärk

Mingi uus veidrus

Trend, mida järgivad kuulsused

Vaimse tervise probleemidest järjest enam teadlikuks saamise tulem

Midagi sellist, millest on alati kerge rääkida

Samasugused, nagu need alati on olnud

Yang’i täiendab yin

Niisiis on käesoleva raamatu näol tegu jutustusega kahest reaalsusest.

On tõsi, et paljudel meist on midagi sellist, mille eest arenenud maailmale tänulik olla. Eeldatava eluea pikenemine, laste väiksem suremus, toidu ja peavarju olemasolu ja suurte, kogu maailma haaravate sõdade puudumine. Oleme hakanud pöörama rohkem tähelepanu mitmele meie põhivajadusele. Paljud meist elavad päevast päeva suhtelises turvalisuses, katus pea kohal ja toit laual. Kuid olles lahendanud mõne probleemi, on’s meile neid veel jäänud? Äkki on mõni ühiskondlik edusamm toonud kaasa uusi probleeme? Loomulikult on.

Vahel tundub, nagu oleksime me ajutiselt likvideerinud puuduse kui probleemi ja asendanud selle ülekülluse probleemiga.

Kuhu me ka ei vaataks, kõikjal üritavad inimesed muuta oma elustiili, tehes seda millestki vabanedes. Dieedid on selle piirangukire kõige ilmsemaks näiteks, kuid ärgem unustagem ka kalduvust pühendada terveid kuid veganlusele või kainusele ja kasvavat iha „digitaalse mürgitustumise” järele. Hoolivuse, mediteerimise ja minimalistliku eluviisi tõus on nähtav reaktsioon küllastumiskultuurile.

21. sajandi tõmblevat elu-yang’i täiendav yin.

Kokkuvarisemine

Olles oma äsjasest ärevushaigusest paranenud, hakkasin ma kahtlema.

Vahest oli see ülepea rumal mõte.

Mulle hakkas tunduma, et võib-olla on halb, et me keskendume kogu aeg probleemidele. Ent siis meenus mulle, et probleemidest mitterääkimine on juba iseenesest probleem. Just see on põhjus, miks inimesed kontorites ja klassitubades kokku varisevad. Just sellepärast täituvad sõltuvusravilad ja haiglad patsientidest ning kasvab enesetappude arv. Ja lõpuks ma otsustasin, et mis minusse puutub, siis sellistest asjadest teadlik olemine on minu jaoks tähtis. Ma tahan leida põhjuseid, et olla positiivne, ja viise, kuidas olla õnnelik, ent kõigepealt on vaja teada, milline on olukord tegelikult.

Näiteks mina isiklikult pean teada saama, miks on mul hirm aeglasemalt elamise ees, otsekui oleksin ma see buss filmis Speed, mis plahvatab, kui tema kiirus muutub väiksemaks kui 80 kilomeetrit tunnis. Ma tahan välja uurida, kas minu isiklikul kiirusel on mingi seos maailma kiirusega.

Põhjus on lihtne ja johtub osaliselt mu isiksusest. Ma tunnen halvavat hirmu selle ees, kuhu mu mõtted võivad suunduda, sest ma tean, kus need on juba olnud. Ning samuti tean ma, et teatud määral põhjustas selle, et ma kahekümnendatel eluaastatel haigeks jäin, viis, kuidas ma elasin. Ränk joomine, vähene uni, püüd olla see, kes ma ei ole, ja ühiskonna poolt avaldatav surve üldisemalt. Ma ei taha enam kunagi sellisesse olukorda sattuda ja seega pean ma äärmiselt hoolikalt meeles pidama seda, kuhu stress võib inimese viia, ja lisaks teadma ka seda, kust see stress pärineb. Ma tahan teada, kas see, et ma tunnen end mõnikord olevat kokkuvarisemise äärel, on osaliselt põhjustatud sellest, et maailm tundub mõnikord olevat kokkuvarisemise äärel.

Kokkuvarisemine pole spetsiifiline termin ning see võiks ehk seletada, miks arstikutse esindajad seda tänapäeval nii vähe kasutavad, kuid üldisemal tasandil saame me kõik aru, mida see tähendab. Sõnaraamat annab sellele järgmised seletused: 1. mehaaniline rike; 2. suhte või süsteemi toimimast lakkamine.

Ning ei nõua kuigi palju aega, et otsida peatset kokkuvarisemist ennustavaid märke mitte ainult meist endist, vaid ka maailmast üldisemalt. Kui öelda, et maailm on teel kokkuvarisemise suunas, võib see kõlada ehk liiga dramaatiliselt. Kuid me teame ilma kahtluseta, et pidades silmas mitut erinevat aspekti – tehnoloogiat, keskkonda ja poliitikat – maailm muutub. Ja muutub kiiresti. Seega on meil rohkem kui eales varem vaja teada, kuidas maailma korrigeerida, et see ei paneks meid mitte kunagi kokku varisema.