Читать книгу Eesti muistsed jumalad ja vägimehed - Matthias Johann Eisen - Страница 3

I. Vanaisa (Kirjutanud F. R. Fählmann)

1. Loomine

Vanaisa elas kõrges taevas; tema katuse all säras kaunis päikene. Kalevid oli ta loonud, et nende nõu ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Vanaisa oli teda vanaks loonud, hallide juuste ja habemega, ning oli temale vanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal noor, ja ta päralt oli luuletamise ja laulmise võim. Vanaisa kuulis ta tarka nõu. Kui mured Vanaisa tarka otsaesist kortsutasid, mängis Vanemuine ta ees kaunist kannelt ja laulis armsaid laule. - Teine oli Ilmarine, kõige paremas meheeas, mehise tugevusega; tarkus paistis tal otsaesise pealt ja sügavad mõtted silmist. Ilmarise päralt oli kunstide võim. - Kolmas oli Lämmeküne (Lemming), erk noormees, täis naljatuju, ikka rõõmus ja üleannetuste peale valmis. Teised on vähem tähtsad. Kõik pidasid teineteist vennaks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende elukoht oli Kaljuve ehk Kaljuvald.

Korra astus Vanaisa kalevite ette ja ütles: “Mina olen oma tarkuses nõuks võtnud maailma luua.” Imeks pannes vaatasid kalevid tema otsa ja ütlesid: “Mis sina oma tarkuses oled nõuks võtnud, ei või paha olla.” Kui nad magasid, lõi Vanaisa maailma, ja kui nad üles tõusid, õerusid nad silmi ja jäid imestades seda tööd tunnistama. Vanaisa oli loomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki kõige paremat terast, tagus selle kummiks, laotas telgiks üle maa ja kinnitas sinna külge säravad tähed ja hõbedase kuu. Vanaisa eeskojast võttis tema valguseandja ja pani selle imelikul viisil telgi külge käima, nii et see ise üles tõuseb ja looja läheb. Rõõmutujul võttis Vanemuine kandle, hakkas rõõmulugu laulma ja hüppas maa peale ja laululinnud käisid tema kannul. Kus ta hüppav jalg maa külge puutus, seal siginesid lilled asemele, ja kus ta kivi otsas istudes laulis, kasvasid puud maast üles ning laululinnud lendasid puude okste peale ja laulsid ta seltsis. Lämmeküne pillerkaaritas mööda metsi ja mägesid. Vanaisa ärkas selle tümina peale üles ja pani imeks, kudas maailm hoopis teiseks muutunud, kui ta oli loonud. Ta ütles kalevitele: “Nii on õige, lapsed! Mina olen maailma tooreks loonud, teie asi on teda iluga ehtida. Varsti tahan maailma täita kõiksugu loomadega ja loon siis inimesed, kes maailma üle valitsegu. Inimese tahan aga nõrga luua, et ta vägevusest ei võiks kiidelda. Teie peate inimestega sõbrustama ja nendega seltsima, et sugu tõuseks, kes ennast mitte nii kergesti õelusele ära ei annaks. Õelust ei taha ma mitte ära kaotada, tema on headuse mõõt ning kihutaja.”

Vanemuine läkitab veel nüüdki saadikuid maa peale, et inimesed laulu ära ei unustaks, aga eestlaste süda on lahkeist lauluviisidest rõõmu tundma liig rõhutud; ometi usuvad nad seda tõotust, et Vanemuine ise ükskord tagasi tuleb, kui õnnesilm jälle Eesti nurmedel viibib.

2. Emajõe sündimine

Vanataat oli maailma loonud ja selle üle sinise taevatelgi välja laotanud hiilgavate tähtedega ja särava päikesega. Maa peal kasvasid ja siginesid taimed, ja elajad tundsid rõõmu elust. Aga elajad ei kuulnud Vanaisa käsku; nad hakkasid teineteist vihkama ja taga kiusama. Korra kogus Vanaisa nad kõik kokku ja ütles neile nõnda: “Mina olen teid loonud, et igamees elust rõõmu tunneks ja te hakate teineteist vihkama ja ära murdma. Ma näen, et tarvis on teile kuningat muretseda, kes teid valitseks ja taltsitaks. Ta vastuvõtmiseks peate jõe kaevama, et ta selle kallastel ennast rõõmustaks. Jõgi kaevage aga ilusasti sügavaks ja laiaks, et väikesed loomad kõik tema sees aset leiavad. Emajõgi olgu nimi. Aga ärge visake mulda laiale, vaid pange hunikusse kokku. Mina lasen ta peal ilusa metsa kasvada. Seal peab teie kuningas elama. Ka luhte ja orge jätke selle vahele, et tal seal tuule, paha ilma ja päikese vastu varju oleks. Näen teid siin hulga koos; igaüks tunneb oma jõudu; ruttu tööle!”

Vanataat lahkus koosolejate juurest. Kõik läksid sedamaid tööle. Jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta saba vedas loha, nii näidates, kuhu Emajõgi pidi saama. Mutt kündis esimese vao, määr tegi tööd sügavas, hunt kaapis, karu kandis, pääsuke ja teised linnud olid kõik tegevad.

Kui jõgi valmis kaevatud, tuli Vanaisa tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul. Kiitis iga töölist. “Mutt ja karu, te olete, nagu näha, kõige usinamini tööd teinud, sest et te üle ja üle sopased olete. Hea küll, jäägu need sopased riided teile mälestuseks auriieteks; sina, hunt, oled ninaga ja jalgadega tublisti tööd teinud, sinule jäägu ka must nina ja jalad. Aga kus vähk? Muidu ta ikka agar mees ja tal palju käsi; kas ta on maganud?”

Vähk oli praegu mudast välja roomanud ja pani pahaks, et Vanaisa teda ei näinud; paha meelega hüüdis ta: “Vanamees, kus su silmad, et sa mind ei näinud? Nad sul vist taga küljes.”

“Sina ninatark,” oli vastus, “sinu omad silmad olgu sest ajast taga küljes.”

Kui Vanaisa selle nuhtlusega valmis oli, näeb ta ühe hilpharaka, kes oksa peale lendab, oma ilusat ülikonda päikese käes läigitab ja mureta laulu vilistab.

“Hilpharakas vihmakass,” hüüab ta, “kas sul midagi muud ei ole teha kui ennast ehitada?”

“Vanamees,” vastas see, “töö on sopane; mina ei taha oma kullakarva kollast kuube ära rikkuda ega oma hõbekarva püksa mustaks teha. Mis sina ise selle kohta ütleksid?”

- “Riidenarr!” hüüab vanake murelikult. “Sest saadik olgu sinul mustad püksid, ja sa ei pea karistuseks jänu iialgi jõest kustutama, vaid pead siis rõõmust laulu üksi vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja lähedale tulevat kõuekest kardavad.”

Jõgi sai valmis. Vanataat valas kuldkausi seest vee sisse, tegi ta hinge õhuga elavaks ja määras, kuhu poole vesi peab jooksma.

See oli Emajõe sündimine, ja seda juhtus tema kaevamisel.

3. Koit ja Hämarik

Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?

Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”

Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”

Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.

Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.

Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”

Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”

Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”

4. Keelte keetmine

Inimesed olid sugu teinud ja nende esimesed eluasemed neile liig kitsaks jäänud, veel enam aga selle läbi, et nad teineteisega kokku ei leppinud. Vanataat soovis nüüd, et nad üle maa laiale laguneksid ja juhatas igale rahva salgale oma iseäralise eluaseme kätte. Et neid enam teineteisest võõrustada, võttis ta nõuks igale rahvale oma tahtmisi ja elukombeid ja keelt ja nime anda. Kõik rahvad pidid korra teineteise järele seatud päeval tema ette Sinisele ehk Katla mäele tulema, et seal omadusi, nime ja keelt vasta võtta.

Vesi ja tuli on vaenulised ained, teine püüab teist ära kaotada. Kui aga inimene ühele võidu annab, hakkab võidetud vasta ja ei heida ilma võitlemiseta alla. Te olete kuulnud ja näinud, kudas katlasse pandud, tulest piinatud vesi esmalt kiunuvaid kaebtuse hääli teeb, siis aga möiramist tõstab ja kõike jõudu kokku võtab, et üle ääre karates vastase kätte saaks. Seda katset tegi Vanataat, et tulest piinatud vee häälest ja liikumisest igale sinna tulevale rahvale keelt, nime ja omadust võtta.

Vanataat hakkas juba hommikul vara valmistama, et iga rahvas oma osa kätte saaks. Ta tegi tubli tule üles, tõi kolmejalgse välja ja pani katla veega sinna peale. Veel ei olnud ta seda tööd lõpetanud, kui juba üks rahvas sinna tuleb, agar, sile ja nobe. “Eks näe, olete juba vara üles tõusnud, olete mulle meele järele! Aga veel ei kee katel; mis teen ma, et rahule jääte? Kinni pidada ei taha ma teid. Te peate endid minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu oma keel olgu teie keel.”

Nii on Eesti rahval au Vanataadi esimese rahva nime kanda, tema keelt kõneleda ja ilma kõige omaduseta olla, mis Jumala meelest hirmus ja inimestele koormaks on. Selle otsusega läksid nad koju, kõigist austatud.

Katel täitis oma kohust. Iga rahvas sai oma osa. Kes tunneb kõiki rahvaid, kes siia kokku tulivad; kes nimetab nende nimed ja kel on õnnetus olnud nende kõikidega nii tuttavaks saada, et ta kõigist omadustest piinatud oleks, mida iga rahvas oma enesearmastuses kiidab? Üks on tähelepanemise väärt laiskuse, teine uhkuse, kolmas ihnuse, neljas kurjuse poolest; aga nimetage mulle rahvas, kes oma pärisomaduse eest mitte hoolt ei kannaks?

Aga mõnest hiljatulijast ei või ma vait olla, kes sellepärast veel Vanataadi viha pidi maitsema.

Õhtu kippus kätte ja Vanataat rõõmustas, et kange tööpäev otsa sai; ühtki rahvast ei tulnud enam. Vanamees hakkas tuld juba kustutama. Seal tuli veel üks uhke rahvas, võõrad juuksed ja jahu peas, kirjud riided seljas ja kõige maailma kribu-krabu kraam ümber. Vanataat vaatas pahase meelega üle õla ja ütles: “Ahaa, ehtimine on teie aega viitnud! Aga puhuge nüüd ise tuld ja pange ta põlema!” Piinatud vesi tegi esmalt kaebtuse hääli, siis aga hakkas täiesti keema ja ütles: “Saksa, maksa, saksa, maksa!”

“Soo,” ütles Vanataat, “mis me ilmaasjata aega viidame: te olete oma nime ja keele ja töö kuulnud. Puhuge ja ajage endid täis kõigi rahvaste ees.”

Selle otsuse said sakslased.

Jälle oli tuli kustunud ja jälle tuli üks parv sinna. Need olid venelased. Nemadki saadeti karmilt minema.

Nüüd arvas Vanataat tööga valmis olevat ja viskas põlevad tukid laiale ja heitis murule maha puhkama. Aga veel üks parv tuleb sinna, laisk, sopane ja häbemata. Kauge teekond ja halv tee on vabandus.

“Laiskadele ja üleannetumatele ei ole minul iseäralikku nime; ega te ometi nõua, et ma tule uuesti üles teen? Aga ehk ma loen veel ühe kirja vee pinnalt.”

Katlasse vaadates on tal vaht tüliks ees; ta tõukab seda kulbiga kõrvale ja viskab kulbi täie maha. Maha visatud vaht tegi tuttavat häält: latsh. “Hea küll,” ütles Vanataat, “latshid, latvishid olgu teie nimi, ja teie keel olgu kõigist teistest keeltest kokku kraabitud.”

Nii anti viimaks lätlastele otsus kätte.

Töö oli lõpetatud. Vanataat läks ära. Katel ei ole enam seal, aga veel on tulease näha. Ja kui teised künkad päikese paistel hiilgavad, on veel täna päevani Katlamägi sinise suitsu sees, ja veel täna kannab ta Katla ehk Sinise mäe nime.