Читать книгу Eesti muistsed jumalad ja vägimehed - Matthias Johann Eisen - Страница 5

III. Kõu ja Pikker

1. Kuu tõrvamine

Ilu ja õnne lõi Vanataat loomise ajal maailma kodanikuks. Ilu ja õnn pidid käsi käes talust talusse, külast külasse käima, läbi laane ja metsa, mööda aru ja aasa rändama, igal pool oma kingitusi külvama. Hõisates teretasid inimesed kodu ja väljas neid armsaid võõraid ja avasid neile uksed ja aknad. Vanatühi ometi ei sallinud ilu ega õnne. Mõlemad olid vanaltühjal nagu okkaks silmas. Vanatühi katsus ilu ja õnne maailmast kaotada; külvas kadeduse kodakondsete sekka, heitis tüliõuna vanemate ja laste vahele, saatis riiukuke vanade ja noorte ridadesse.

Esiotsa olid inimesed sõpruses ja rahus elanud. Vanatühja tagakihutamisel hakkas inimene looma, loom inimest taga kiusama, aga niisama inimene inimestki. Vanatühi ja ta sulased soovisid Vanataadi loodud head korda ja õnne maailmast hoopis hävitada.

Kõige suuremad kurjad tööd võttis vanatühi pimedal ajal ette. Öösel õitses vanatühja nisu, kasvas ta sulaste kaer. Öö pimeduses ei näinud inimesed, mis vanatühi tegi. Siiski pahandas vanatühi öö peale: tihti kumas kuu kõrgel taeva võlvil ja hõbetas metsad ja maad, nurmed ja niidud. Hõlpsalt puutus rahvale must mees kuu hõbevalgel silma. Hea meelega oleks vanatühi kuu sügavamasse mere põhja uputanud ehk mäe sisse seitsme luku taha vangi pannud, kui oleks osanud. Aga seep see oli. Ei teadnud, kudas kuuvalgust kaotada.

Korra tahtis vanatühja sulane naisega seltsis vargile minna. Sulane vanatühjale enne kartust avaldama, kas ettevõte õnnestab.

“Kui kuud ei oleks, siis poleks karta midagi!”

“Mis oleks, kui me kuu ära tõrvaksime?” ütleb mees. Vanatühi seda kuuldes rõõmus. “Vaat, see on hea nõu!”

Vargad varsti nõu täide saatma. Täidavad tubli tõrvapange, võtavad pika redeli, lähevad metsa äärde. Panevad redeli sinna püsti, kus kuu metsa takka taevatelgile tõuseb. Mees ronib tõrvapangega üles, naine hoiab alt redelit kinni.