Читать книгу Eesti muistsed jumalad ja vägimehed - Matthias Johann Eisen - Страница 4

II. Vanemuine (Kirjutanud F. R. Fählmann)

1. Laul

Inimestel ja elajatel oli üks keel. Eks ole veel täna päev tarku inimesi, kes elajate keelt oskavad ja elajate juttu kuulavad? Keel oli aga igapäevaseks pruukimiseks, elutarviduste jaoks. Nüüd kutsuti kõik loomad üleüldisele koosolekule kokku, kus nad pidukeelt pidivad õppima, see on laulu, et endid rõõmustada ja jumalaid kiita. Kõik, kel elu ja hing sees, tulivad kokku Tartu doommäele, kus püha tammik kasvas. Õhku sündis südant sulatav kohin. Laulujumal Vanemuine tuli maa peale maha. Ta silitas oma käharaid juukseid ja habet, kohendas riideid, köhatas hääle puhtaks ja katsus siis mängu. Nüüd mängis ta ühe eelmängu ja laulis viimaks kiidulaulu, mis kõigi kuuljate südamesse tungis, temal enesel aga kõige enam. Vaikus valitses koosolekul ja igaüks kuulas tähele pannes laulu. Emajõgi peatas jooksu, tuul unustas rutu, mets, loomad ja linnud kuulasid tähele pannes pealt, ja ka kõversilma metshaldjas vahtis metsa puude vahelt välja. Aga mitte kõik, kes seal olid, ei saanud kõigest aru. Tammiku puud pidasid jumala mahatulemise kohinat meeles. Kui te tammikus kõnnite ja seda pühalikku kohinat kuulete, siis teadke, et jumalus teie ligi on. Emajõele jäi mängija riiete kohin meele. Nii sagedasti kui ta kevadel oma uue nooruse üle ennast rõõmustab, kohiseb ta, nagu ta kohisemist seal kuulnud. Tuul oli kõige heledamaid hääli tähele pannud. Mõnel loomal oli häälte kõla meelejärele olnud, teistel jälle keelte heli. Laululinnud pidasid eelmängu meeles, iseäranis ööpik ja lõoke. Kõige viletsam lugu oli kaladega: nad pistsid pead silmadeni veest välja, aga unustasid kõrvad vette; nad nägid suu liikumist ja tegid selle järele, aga jäid tummadeks. Üksnes inimene sai kõigest aru; sellepärast tungib ta laul südame põhja ja üles jumalate eluasemele.

Vanake laulis taeva suurusest ja maa toredusest, Emajõe kallaste ehetest ja nende endisest toredusest, inimeste soo õnnest ja õnnetusest. Laul liigutas tema südant nõnda, et tal pisarad silmist veeresid, mis läbi kuue kuue ja seitsme särgi tungisid. Ja siis ruttas ta Vanataadi eluhoonetesse temale laulma ja mängima. Pühadel kõrvadel on õnneks antud mõne korra kõrgelt ja kaugelt ta mänguhääli kuulda. Et inimesed laulu hoopis ära ei unustaks, saadab ta aeg ajalt käskjalad veel praegu maa peale maha. Ta isegi tuleb korra jälle tagasi, kui õnn jälle maapealistel nurmedel aset võtab.

2. Kosjakäik

Vähe paiku on maapinnal aegade jooksul nii suuri muutusi näha saanud kui see maatükk, mille peal Tartu ja tema ümberkaudsed kohad seisavad. Kahesaja aastane rahu on ilma luuleta igapäevase elu ja oma kiidetud “vaikuse” linna ja nurmede üle välja laotanud. Tööd lähevad kurva ühesugust, igapäevast teed edasi; laisalt saadab Emajõgi laineid Peipsijärve poole, ja ta ehteta kaldad ei vaimusta rändajat.

Võõras raputab pead ega usu, kui talle kõneldakse, et enne seda rahuaega meie linn tore kindlus olnud, mis sagedasti vaenlaste kallaletungimise vasta pannud, sagedasti ka ära võidetud, et sõja häda ja viletsus, rahu ja uhkus ja toredus tihti teineteise asemele astunud, - et au ja võimuse ajal majade read kaugele üle praeguse linna rajade ulatanud ja rahva arv praegusest rahva arvust palju suurem olnud, et arvukad omad ja võõrad sõjaväed müüride vahel ja põldude peal sammunud ja nägusad sõja- ja kaubalaevad Emajõge mööda sõitnud. Kahklejale näitame ajaloo tõsiseid tunnistusi, ja tahaks ta veel kahevahel olla, siis viime teda endise varjukehade riismete juure, et ta aastasadade vanuseid väljakaevatud sõjariistu ja surnuluid näeks, mida iga labidas mullast välja toob.

Aga usklikumgi kuulaja kuulaks imestledes meie juttu, kui temale kõneleksime, kudas enne sõdade ja hädade aega siin süüta sugu ütlemata õnnes elas, kudas Emajõe kaldad toredusest ja uhkusest särasid, kudas siin inimeste nägus algasupaik olnud ja Vanemuine ilusaid tammikuid ja nurmi lõbusa lauluga ja võrdlemata kandlehäältega tihti teretanud. Selle au ja toreduse tunnistuseks on meil üksnes väga vanu rahva ennemuistseid jutte ja laule. Siiski ei või me seda tunnistuse abi hoopis kõrvale heita, sest kuhu ajalugu oma selgesti kirjutatud tähtedega ei ulata, astub laul ja muinasjutt tema asemele.

Kas on siis vana Vanemuine need nurmed igavesti maha jätnud? Tema oli Vanaisa esimene poeg, vana, hallide juukstega ja valge habemega. Tarkus tegi teda iseäranis tähtsaks. Ses tarkuses valis ta kandlemängu ja laulu oma armsamaks tööks. Imelik oli kannel ja südant sulatav laul. Kes oleks küll Vanemuise vasta saanud? Kõiksugu hääled oli ta oma kandle keelte sisse pannud: nii kõuekse kaugele kostva mürina kui lõokese rõõmsa lõõritamise, mere kohina ja tuule vingumise, tui kudrutamise ja hundi hulgumise, haavatud vaenlase soigumise, kui ka maheda laulu. Ja pani ta sõrmed keeltele ja tõstis lauluhäält, siis unustas õde valu venna surma pärast ja joa jäi kukkudes seisma.

Kui aga hakkas algamaie,

Algamaie, laulamaie,

Unustas õde hellake

Kauni venna surma vaeva,

Joa jäi kukkudes kuulamaie.

Kui inimeste sugu oli loodud, ütles Vanataat oma lastele: “Segage endid maa tütardega, et tugev inimeste sugu kasvaks.” Pika mõtlemise peale läks vana Vanemuine kosja. Kaunilt pani ta kandle keeli kõlisema ja laulis südant sulatavat laulu ühe toreda maja ees.

Kolm nägusat neidu astusid välja ja rõõmustasid mängu ja laulu üle. Raske oli vanal mehel valida. Kõige vanem paneb kõige vähem tähele, mõtles ta, et minul hallid juuksed ja valge habe. Ta laulis talle oma kõige ilusamad laulud ette ja neiu nuttis ja naeris rõõmu pärast. Kui Vanemuine ometi armastusest hakkas kõnelema, pööris neiu talle kõrgi meelega selga.

Teisega katsus ta õnne. Sel oli mäng ja laul meele pärast, aga kui vanake temaga üle muru tantsis ja kätt pigistas, ütles neiu noomides: “Sinu kannel kõlab ilusalt ja sinu laulud on kaunid, aga sinu vanad jalad ei kõlba enam tantsimiseks ega hall habe enam suuandmiseks.”

Vanakesel jäi üksnes veel kolmas üle. See oli kõigest kõige õrnemate tundmistega. Vanemuine laulis temale kõige ilusamaid armastuse rõõmu ja armastuse õnne laule. Kui ta aga neiu pisaratest märgadesse silmadesse vaatas, kargas neiu kärmesti püsti ja ütles: “Vanake, ära riku mitte nooruse rõõmu, minul on juba oma kallike, noor ja sile. Ära riku meie armastust!”

Norus peaga läks Vanemuine sealt ära ja hoidis ennast kurval meelel üksikus metsas varjul. Tema rõõmulik vend Lämmeküne otsis ta siin üles, aga kõik selle muidu vägisi naerma panevad naljatused ei suutnud kurva meelt kaotada ega vanakest tema nonnitamisest äratada. - Vanake nuttis räägu munasuuruseid pisaraid, ja kannel rippus vaikselt ta nõrkenud kätel. Viimaks mitme päeva pärast tõusis ta üles ja kuulutas Endla järve kallastele kõige kurblikumates lauludes oma kurvastust. “Oh tülitav vanadus,” laulis ta; “nooruse kasu vastu ei aita tarkus midagi!”

Siin lauldes rännates leiab ta rohu seest praegu sündinud lapsukese, kes meelitades käed temale vasta välja sirutab. Ligidal ja kaugel otsib ja hüüab ta ema, aga kui ta kedagi ei leia, võtab ta kauni tüdruku käte peale, astub Vanaisa ette ja palub: “Oh isa, kingi see laps minule!” Vanaisa võttis ta palvet kuulda, vaatas armuga väikese peale, ja sest saadik särasid lapsukese silmad nagu tähed ja ta juuksed läikisid nagu selge kuld. Laps kasvas nägusaks neiuks. Vanemuine õpetas temale magusa kõnekunsti ja Ilmarine kinkis temale hõbetraadist kunstlikult valmistatud imelise liiniku, mille läbi vaadates Juta jutud elusaks nähti minevat, otsekui sünniks tõesti, mis ta kõneles. Juta elab veel praegu Endla järve ääres. Kes ei oleks teda küll siin näinud ega kuulnud, kui ta tulevaid ja minevaid rändavate lindude parvi vaatab ja igaleühele oma koha kätte juhatab, ehk kui ta järve kaldal kõndides kallima surma taga nutab!

3. Endla järv ja Juta

Kes väikest postmaanteed mööda Tallinna sõitnud, on Kaardemõisa taga kena vaadet näinud. Tee käib järsu mäe otsas; pahemal pool laotab ennast sügav org laiale, millel kaugel pimedad okaspuu metsad ja kaunid mäekünkad rajaks. Org on rabane ja kasvatab väikseid saaresarnaseid kasetukke. Ühesugune ilus on vaade selgel kui segasel ilmal; kes hommikul rõõmuga alla orgu vaadanud, ei vaata vähema rõõmuga lõunal ega õhtul, ja ilusal Jaani ööl ei ole mõttekujutust tarviski - selge silmaga võib murueide tütreid udus veepinnal tantsimas näha. Oru kõige toredam ehe on suur järv selge veega, mis igal valgusel rändajale nagu puhas hõbe vastu naeratab. Aga tahab keegi orgu ja järve lähemalt vaadata, siis on vaeva palju ja kasu vähe. Pealkandmata raba takistab uudishimulise sammusid, ja kõrge pilliroog katab kaldal hõbejärve vaadet. Mägedelt on vanad eestlased vist sagedasti hea meelega alla orgu vaadanud ja arvamise järele on vaade sel ajal veel ilusam olnud.

Selle järve ääres elas Vanemuise nägus tütar Juta kuldsete käharate juukstega ja imeväelise liinikuga. Järv oli tema päralt. Tema kaitsemise all seisid oru ja järve hingelised, hulk linde ja kalu. Mäe otsas kuulasid inimesed imelikku häält orust: Juta laulu ja tema armastuse kurtmisi. Tema oli lauluvanakese tütar, tema oli inimeseks saanud luule. Tema peig, Ilmarise poeg Endel, oli surnud. - Surelikud olid kõik vägimehed ehk olemised Jumala ja inimeste vahel, ometi oli nende elul rajatud iga, mis üksnes Vanaisa määras. Juta nuttis kibedaid pisaraid oma armsama pärast, kuni Ilmarine temale kuldse liiniku tegi. Kui Juta liiniku silmade ette pani, vaatas ta õnnelikku minevikku, ja see tuli talle meelde, nagu elaks ta aega uuesti. Mõne korra laenas ta surelikkudele inimestelegi liiniku. Sest tuleb, et neile laulus ja jutus minevik uuesti hingesilmade ette astub.

4. Lahkumine

Kevade pidule, kõige pikema päeva pidule oli võõraid igast maanurgast Emajõe kallastel Tartu nägusatele nurmedele kokku kogunud. Ja palju oli siia tulnud, sest et vägev Kalevipoeg selle aasta mängudest ja võitlemistest osa tahtis võtta.. Ka tuli rõõmuga laevavägi Peipsi järvelt siia ja võeti rõõmsa teretusega vasta. Mõnigi jõudis julgesti hüpates kuivale kaldale, ometi mõni ei osanud märki ja sattus enne Ema märgade käte vahele, kes teda lühikese kaisutamise järele ootavale kaldale viskas. Mõnigi kaunis noormees kargas maale, aga ometi vägev Kalevipoeg mitte; tema oli sarviku ahvatelemise peale maad mööda tulnud.

Pidu oli hommiku vara alanud, seal mägede taga, kus pühad tammed laial platsil piiriks ümber. Mitmed võitjad olid juba pärjad pähe saanud ja mitmed võidetud häbiga pealtvaatajate hulka kadunud. Piduvanem oli käskinud nüüd jälle vagusi olla. Ette astus vana piiga, kortsus paledega, väriseva lõuaga, üht jalga karguga toetades. Käriseva häälega alustas ta laulu. Ta laulis nooruse iludusest, oleviku puudustest ja mineviku rõõmust, kosijate suurest karjast ja kudas ta neid ära saatnud, ja lõpetas:

“Soilt tuli Sulevipoega,

Kaugelt Kalevipoega;

Suud pakkus Sulevipoega,

Kätt pakkus Kalevipoega:

Suisa lõin Sulevipoega,

Kiuste lõin Kalevipoega,

Ise Aki neitsikene.”

Kui ta laulu lõpetas, tõusis rahva seast lõpmata naer, mis kajades sinna ja tänna üle lagediku ulatas ja tammikust nagu kohisevad mere laened kitsas lahes vasta kostis. Hirvitades laulis rahvas laulu viimseid sõnu uuesti. Naer ei tahtnud sugugi lõppeda, kuni piduvanem viimaks keelama hakkas. Vaiksemaks jääb rahvas. Kõrge järje pealt mängib nüüd auväärt vanamees kandlega eelmängu, millest ligidal seisjad suurt rõõmu tunnevad. Aga selja taga kuuldakse häält sortsineiu laulu viimseid sõnu uuesti laulvat. Uuesti tõuseb lõpmata naer, mis koosolejate seas kinnipidamata sinna, tänna kostab. Rahu ja vaikust käsib piduvanem neid pidada, kes kaunid hääli kuulnud. Vaiksemaks jääb viimaks rahvas. Ja vanamees hakkab oma kandlega südant sulatavat laulu laulma, ja rõõmust joobnud kuulavad lähemal seisjad. Aga uuest kõlasid sortsineiu laulu viimsed sõnad paksust rahva hulgast ja jälle tõusis naer ja voolas mitu korda läbi koosolejate. Vanamees saab järjel vihaseks, vaatab pahaselt koosolejate peale, ja viha sõna kuulvad sõrmed käristavad ühe rapsuga kandle keeled katki. Mis kohin ja kahin, vilistamine ja susistamine, häälitsemine ja hulgumine tõuseb seal - ja ürikese ajaga on kõik jälle möödas. Ehmatus ootamata loo pärast pani rahva vere tarretama ja vaikima. Kes oli hall laulik? vist Vanemuine ise! Kuhu ta läinud? kõlab igast küljest. Laulik on ometi kadunud, ja keegi ei ole teda sest saadik enam näinud.