Читать книгу Teised Eesti kohalikud muistejutud - Matthias Johann Eisen - Страница 3

Kalevipoeg tulnud lauakoormaga Pihkvast. Teel magama heites varastanud sorts ta mõõga ära. Sortsi pojad kippunud kallale. Kalevipoeg peksnud nende selga lauad puruks. Läinud uusi laudu Pihkvast tooma. Tagasi tulles väsinud Rõuges ära. Tahtnud puhata. Aga kus puhkad! Märg soo igal pool ees.

Vägimees viskab koorma seljast. Otsib puhkepaika. Leiab suure kivi. Tahaks kivil puhata, aga kivi liig kõva. Pealegi kivil vähe ruumi pikaliheitmiseks.

Vägimees vaatab: ümberringi pehme maa, igal pool samblad kasvamas. Ei muud kui samblaid korjama. Kaabib kahe käega samblaid enese ümbert kokku, viskab kivi otsa. Satub niisugusesse kogumise tuhinasse, et sületäie sületäie peale kogub ja kogutud samblatest kogu mägi tekib, ümargune nagu muna.

Viimaks paneb Kalevipoeg tähele, kui palju ilmaaegu tööd ta teinud: puhkease palju kõrgem kui ta ise. Ei nüüd muud kui sambla hunniku otsa puhkama.

Peab kuus ööd, päeva unetaadiga sambla hunniku otsas magusat sõprust. Viimaks unetaadil aeg mujale minna. Unetaat lahkub Kalevipojast. Vägimees puhates sambla hunniku kivikõvaks vajutanud. Sambla hunnikust Munamägi tekkinud.

Magamise ajal vajunud vägimehe jalad sügavasse maa sisse, vajutanud sinna augu. Pärast vägimehe jalule tõusmist nõrgunud vesi vägimehe jalaasemetesse.

Nii tekkinud Vasknajärv Munamäe ääres.

Korra tulnud Kalevipoeg Peipsi poolt Võrumaale. Tunnud väsimust, tahtnud puhata. Vaatab, kuhu heita. Ennäe, natukese maa peal paras küngas. Ei muud kui Kalevipoeg sinna, peale puhkama.

Puhkab unetaadi hõlmas seitse ööd, päeva ühte järge. Raske keha vajutab nii pika aja peale künka üsna mõhku.

Viimaks ärkab Kalevipoeg üles, murrab enesele seitsme-süllase männi kepiks, sammub edasi.

Kalevipoja puhkamise küngast hüütakse Vällamäeks. Mäe keskkohal magamisest vajutatud nõgu praegu alles näha.

Korra sõjast tagasi ratsutades jõudnud Kalevipoeg Simuna kihelkonda. Kange väsimus kippunud mehele ratsutamise järele peale. Vägimees hüpanud hobuse seljast maha, pannud ratsu kammitsasse, heitnud ise puhkama.

Vägimees puhkab; maa müdiseb, mets mühiseb, linnud lendavad hirmul kaugele ära. Seda julgemad kriimsilmad. Ei karda norskavat vägimeest sugugi. Tulevad palju enam ratsule võõraks. Annavad ratsu kõrile suud. Ratsule ei meeldi niisugune suudlemine. Et esimesed jalad kammitsas, tõrjub ta tagumistega suudlejatele vasta. Aga ei aita: pajuvasikad tahavad ratsu kogu keha suudelda, tõmmavad ta oma sülle.

Tagasitõrjumise puhul ratsu tasaselt lagedikult jalgadega hulga maad üles kraapinud. Sellest jalgadega lahtipekstud mullast tekib Emumägi.1 Mullast ilma jäänud koht muutub pehmeks maaks; seda kohta hüütakse Peetla sooks.

Kalevipoeg ärkab mõne päeva pärast üles, vaatab ratsut. Ei hoost enam kusagil. Selle eest siin soo, seal mägi. Vägimees ei tunne kohta enam äragi.

Ilma ratsuta peab vägimees jala edasi rändama.

1 Emumägi = Emamägi. Ei teata, miks mäge Emu = Emamäeks nimetatud