Читать книгу Teised Eesti kohalikud muistejutud - Matthias Johann Eisen - Страница 4

Korra jõudnud Kalevipoeg puruväsinult Peipsi äärde. Tapnud esmalt mullika, kustutanud nälga, siis otsinud puhamise aset. Ei sängi kusagil, ühetasane maa ümberringi igal pool. Tasasel maal aga halb magada.

Kalevipoeg vaatama, kust peaalust saaks. Näe, natuke maad eemal kolm heinakuhja. Ei muud kui heinakuhi sülle, parajasse puhkepaika peaaluseks. Esimese kuhja järele teine ja kolmas. Siis arvama, et ehk seda puhku peaaluseks ulatab. Sedamaid pikali, väsimust puhkama.

Natukese aja pärast unetaat Kalevipoja oma hõlma võtnud. Kalevipoja nina kiidab nii unetaadi lahkust, et külamehed arvama, Pikker puhub kaugel pilli. Kuused ligidal kuulevad vägimehe uinulaulu; kummardavad aukartuses ta poole. Peipsi, seni vagusi kui peegel puhanud, väriseb nüüd Kalevipoja sõprust unetaadiga kuuldes rõõmu pärast.

Inimesed kuulavad, küsivad, mis mürin see on. Ei tea vastust üks ega teine. Teab ainult paar üksikut isikut, kes vägimeest näinud puhkavat.

Eks kuulnud Kalevipoja unelaulu Peipsi sorts. Sorts kohe vaatama, kes niisugust laulu laulab. Sammub unelaulu poole edasi. Näeb: Kalevipoeg puhkab, pea heinahunniku otsas.

Kalevipoja ja sortsi vahele ammu must kass jooksnud. Sorts arvama, kudas vägimehele pussi mängida. Nüüd paras aeg. Küsimus aga, mida Kalevipojale teha.

Pea nõu peetud. Otsib seitsmet sugu rohtu, viib Kalevipoja juurde. Sammub kikivarvul vägimehe poole, paneb vägimehe unepasuna juurde. Ootab natuke aega. Teab siis: nüüd rohi mõju avaldanud, vägimees uimastatud, ei märka ega tunne enam midagi.

Sorts sedamaid heinu Kalevipoja pea alt ära kiskuma. Kisub ühe sületäie teise järel. Iga sületäis Peipsijärve.

Sorts võtab viimse kui heina natukese Kalevipoja pea alt. Vägimehe pea vaibub tasase maa peale. Kalevipoeg ei märka sellest midagi. Laulab unetaadile uinulaulu edasi.

Magab rohtude uimastuse tõttu seitse nädalat ühte soodu. Siis vast ärkab. Pea uimane alles, keha roidunud. Hõerub silmi, ei saa arugi, kus ta on. Peaalune täiesti kadunud. Alles aega mööda hakkab aimama, et vaenlane talle vingerpussi mänginud. Otsustab vaenlast minna otsima ja talle vingerpussi kätte maksta. Aga võta vaenlane enam kinni: ammu juba üle viie vee, kuue künka ja seitsme sõõru põgenenud.

Kalevipoeg viskab magamisekohalt leitud unerohud heintele Peipsi järele.

Tuul ajab heinu ja unerohtu Peipsis edasi. Laened veeretavad heintele prügi ja kõntsa seltsilisteks. Tüki maad ujuvad heinad Peipsis edasi, jäävad viimaks peatama. Ikka rohkemini ja rohkemini uhuvad lained liiva ja prügi heinte kogule juurde, katavad selle hoopis. Iga aastaga kasvab kogu suuremaks.

Aja jooksul tekkis seda viisi Piirisaar.

Pärast magamist sammub Kalevipoeg Võnnu kihelkonda.

Korraga näeb: suur kull võtab väikse linnu kinni. Vägimees pahane, et väike lind kannatab. Tahaks, et keegi teisele ülekohut ei teeks. Otsustab kurjategijat kohe karistada.

Eks ligidal naernud hobuste sääreluu vägimehele vasta. Kalevipoeg sääreluu peosse, viskab kulli. Sääreluu otsekohe kulli pihta, kes niidul väikest lindu söömas. Luu tapab kulli, tapab väikse linnu.

Sest saadik hüütakse seda niitu, kus Kalevipoeg kulli tappis, Kulliniiduks.