Читать книгу Teised Eesti kohalikud muistejutud - Matthias Johann Eisen - Страница 6

Korra maganud Kalevipoeg Kuusalus Suure-kõrve nõmmes päikese paistel. No eks vanapagan näinud seda. Läinud talle kohe painajaks peale. Painab teda mitmepäevalisesse unesse. Kalevipoeg magab ja magab. Ei tea maast ega ilmast. Vanapagan rõõmus, et Kalevipoeg teda ei saa eksitada.

Viimaks ärkab Kalevipoeg. Vägimehel varsti aru käes, kes talle pussi mänginud. Kalevipoeg valmis kiusajale kätte maksma.

Aga võta vastane kinni. Korra kõnnib Kalevipoeg mere kaldal. Näeb: vanapagan magab Loomõisa ligidal. Nüüd paras aeg võlga maksta! arvab vägimees.

Ennä, rannas jääraiumise tuur maas. Kalevipoeg kahmab tuura kätte, viskab vanapaganat. Tuur satub kivi pihta, ei vanapagana pihta, lõhub suure tüki kivist ära. Vanapagan maast üles, putkama.

Kalevipoeg kivi kätte, uuesti viskama. Kivi satub üsna vanapagana ligi, aga vanapagan kargab eest ära, nii et kivi teda ennast ei puutu.

Kalevipoja visatud kivi praegu alles mere ääres näha. Kivi hüütakse Odakiviks.

Korra põrgus käies pistnud Kalevipoeg sealt suure kivi tasku, et kui vanapagan kallale kipub, tal sõjariist käe pärast oleks.

Ei Kalevipojal põrgus kivi tarvis ühtigi. Vägimees jõuab õnnelikult põrgust Võrumaale välja. Tunneb aga põrgus käimise järele suurt väsimust. Ei muud kui heidab Munamäele puhkama.

Eks nõia naine juhtunud Kalevipoja valju norinat kuulma. Sammub norina peale edasi, leiab magava vägimehe.

Nõianaisel kohe himu Kalevipojale vingerpussi mängida. Astub salaja vägimehe juurde, harutab ta tasku õmbluse lahti. Siis jalgadele valu, et vägimees ärgates teda ei näeks.

Kalevipoeg magab kogu nädala ühte lugu. Ärkab viimaks. Tõuseb üles, rändab edasi. Aga oh õnnetust: lahti harutatud taskust kukub kivi välja. Vägimees ei hooli enam kivist, vaid jätab ta sinna maha, kuhu ta kukkunud.