Читать книгу Head naabrid - Mattias Edvardsson - Страница 5

Juba ust avades kuulen sireene. Trobikond kooliõuele jäänud õpilasi vaatab minu poole ja lehvitab.

„Head nädalavahetust.“

Kinnitan spordikoti pakiraamile, arvutikoti suskan leistangi küljes olevasse korvi. Kui pööran suure tee alt läbi viivasse tunnelisse, lasen rattal veereda ja tunnen, kuidas tuul mulle otse näkku puhub. Kõnnitee serval istuvad kaks tüdrukut, tean neid Bella lasteaiast. Nad vormivad kätest kausi ja neid suu ees hoides huikavad nagu öökullid. Hääl kajab tunnelis ja tüdrukud naeravad.

Mäest üles sõites muutuvad reied piimhappest kangeks, aga ma väntan edasi, kuni higi voolab. Ühismaal vedeleb sinna unustatud jalgpall ja mänguväljakul kõiguvad kiiged tuules edasitagasi. Teretan naist, kelle puudel tõstab lambiposti vastu jalga.

Sireenid jõuavad lähemale. Heidan pilgu üle õla, ent ei näe siniseid vilkureid. Autoteid siin pole, roheala ümbritsevad rajad ja rattateed. See oli üks põhjuseid, miks me Köpingesse kolisime. Siin saavad meie lapsed rattaga kooli ja sõprade juurde sõita ilma autode vahel seiklemata.

Haigutan laialt ja neelan krõbedat sügisõhku. Vabadusetunne, ees ootab terve nädalavahetus ilma kohustusteta. Ma olen tõesti igatsenud seda, et saaks kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt olla. Suhelda oma perega. Võib-olla leian paar tundi, et pügada hekki, nagu olen lubanud, aga see võib sama hästi ka kevadeni oodata.

Kui ma keeran meie väikese maja juurde viivale rattateele, jalutavad mulle vastu meie lähimad naabrid Åke ja Gun-Britt. Reipal sammul, käsikäes. Viimati nägin neid mõned päevad tagasi. Nii see siin käib. Varasügisest hiliskevadeni sulguvad kõik oma majadesse ja kaovad. Alles aprilli lõpus hakkab midagi toimuma. Kui härmatist enam pole ja õhk täitub õietolmuga, vallutavad õued tõukeratastega sõitvad, palli taguvad lapsed, päikesekreem nahal ja nokamütsid peas. Esimene muruniiduk köhatab ennast käima, keegi ajab redeli püsti ja puhastab vihmaveerenne, ja nii see algab. Ühte aeda teise järel ilmuvad trendikate päikeseprillidega emad ning lodevate kõhtude ja liiga väikeste lühikeste pükstega isad. Piirkond muutub kolmeks kuuks batuutide ja täispuhutavate basseinidega suvemaaks. Helitugevus kasvab ja päevad saavad tunde juurde. Nii kuni augusti lõpuni, mil algab jälle kool. Tuul ja sügislehed. Pimedus, vihm ja vaikus. Kõik õitsev ja elav ununeb ning on raske uskuda, et valgus kunagi tagasi tuleb.

Isegi pensionäridest naabrid panevad uksed kinni, kui pimedus võimust võtab. Åke teeb aias sügiskoristust, loputab plaate, puhastab iga nurga ämblikuvõrkudest ja mähib õuemööbli kilesse sellise hoolikusega, mis paneks iga konservaatori kadedalt silmanurgast kõõritama. Ja peagi näeb Gun-Britti harva muidu kui uudishimuliku näona köögiaknas. Aiavalvur. Tal ei jää midagi kahe silma vahele, isegi mitte mööda keerlev kilekott.

„Tere-tere,“ ütleb Gun-Britt, kui olen rattaga piisavalt lähedale jõudnud.

Ratas võtab vibama, kui kõhklen, kas peatuda ja paar sõna juttu ajada või mööda sõita. Kõige parema meelega läheksin lihtsalt koju oma pere juurde. Aga kui hakkan mööda minema, astub Åke rattateele ja ma olen sunnitud pidurdama.

„Pauku kuulsid?“ küsib ta.

„Me arvame, et see oli kokkupõrge,“ lausub Gun-Britt.

Panen jalad maha.

„Kokkupõrge?“

„Sa ju kuuled sireene?“ küsib Åke.

Gun-Britt osutab sõrmega õhku, nagu pöörleks heli meie kohal õhus.

„Kas see juhtus siin lähedal?“ küsin ma.

„Raske öelda.“

Åke noogutab meie maja poole.

„See tuli sellest suunast.“

„Arvatavasti suurelt teelt,“ lisab Gun-Britt.

Nii kutsuvad kõik kuuekümnese kiirusepiiranguga teed, mis kulgeb ringina ümber Köpinge, Icast ja Systembolagetist mööda, edasi E6 peale, kust algavad Skåne põllud, Turning Torso pilvelõhkuja läänes ja Lundi toomkiriku torn idas.

„See tuleb lähemale,“ sõnab Åke.

Jääme kolmekesi kuulatama. Tal on õigus, sireenid huilgavad üha valjemalt.

„Pole ka ime. Inimesed sõidavad nagu hullud,“ ütleb Gun-Britt. „Aga sa võid rahulik olla, Bianca ja lapsed tulid pool tundi tagasi koju.“

Bianca. Lapsed.

Miski võbeleb rinnus.

„Okei,“ vastan ma ja kiirustan sadulasse.

„Head nädalavahetust siis,“ lausub Gun-Britt, enne kui edasi sõidan.

Viimasel lõigul meie õue poole sõites sööstavad mõtted peas ringi. Bianca pidi pärast lastele järele minemist poes käima, aga nüüd on nad kodus. Turvaliselt kodus. Arvatavasti istub William oma iPadiga diivanil ja Bella aitab köögis Biancat.

Sireenide hääl kostab majade vahel üha valjemalt.

Mu reied on rasked, sääremarjad krampis. Meie õueni on jäänud kakskümmend meetrit. Ühe plangu taga lõugab koer ja samal hetkel saan aru, et sireenid on vaikinud.

Kui jõuan ümber nurga ja meie õuele keeran, säravad pöörlevad vilkurid mulle näkku. Asfalt, hekid ja madalad aiad, kõik upub vilkuvasse sinisesse.

Ma ei hinga. Mu jalad väntavad ja väntavad. Tõusen sadulas püsti ja vahin otse pimestavatesse sinistesse tuledesse.

Keset tänavat lebab punane jalgratas. See on väändunud, rattad on deformeerunud ja leistang osutab otse üles. Ratta kõrval seisab meie naaber majast number viisteist, Jacqueline Selander. Ta on näost valge. Tema huuled on kangestunud karjes.

Kiirabi on meie elupuuheki ääres seisma jäänud, kaks rohelisse riietunud parameedikut kükitavad maas. Nende ees asfaldil lebab Bianca. Mu kallis naine.