Читать книгу Head naabrid - Mattias Edvardsson - Страница 9

EMO ootesaali õhk väreleb allasurutud frustratsioonist. Mujale vaatavad pilgud ja vastu põrandat trummeldav jalg, köhahoog, mis läheb üle kähedaks nuuksumiseks, vaikseks nutuks pabertaskuräti varjus.

Valgesse riietatud medõde hoiab mulle ust lahti.

„Kas teie olete Bianca Anderssoni mees?“

„Jah, kus ta on? Mis temaga toimub?“

„Tulge minuga kaasa,“ ütleb medõde ja juhatab mind piki koridori kitsasse, kahe lihtsa tooliga ruumi.

„Millal ma oma naist näen?“

„Arstid hoolitsevad praegu tema eest. Nad tulevad siia ja informeerivad teid kohe, kui selleks võimaluse leiavad.“

Teadmatus hõõgub minus, jalad kihelevad ja surisevad. Kuidas Biancaga on? Ma pean ju saama midagi teha.

„Istuge seni,“ ütleb õde. „Kas te soovite midagi juua?“

Ta hääl on mahe, ent tal pole nägu. Näen ainult ta valget kitlit, kui ta nagu kummitus uksest välja pühib.

Varsti tuleb ta tagasi tassitäie leige veega.

„Palun.“

Mu käsi väriseb sedavõrd, et pool sellest maandub põrandal. Suu on tuim, ma ei suuda oma huuli kontrollida.

„Ta elab ju selle üle,“ ütlen ma.

Tegelikult ei ole see mingi küsimus.

Medõde ohkab sügavalt ja ma näen esimest korda ta silmi. Need läigivad murest.

Tund aega tagasi oli Bianca sama surematu nagu kõik teised mu ümber, mõte, et ta olemasolu võiks lakata, oli nii kauge, et see oli pea olematu. Enam see nii pole, üks silmapilk ja kõik on muutunud.

„Palun, keegi peab mulle rääkima, mis toimub!“

Tõusen püsti ja taarun ruumis ringi.

„Tulge,“ ütleb õde. „Parem, kui te istute.“

Ma pean temale toetuma, mu jõud on otsakorral.

„Ta sõitis rattaga poest fetajuustu tooma,“ ütlen ma, kui olen jälle toolile istunud.

Medõde näeb üllatunud välja.

„Takodesse ei käi fetajuust,“ jätkan ma. „Ma ei tea, mitu korda ma olen talle seda öelnud.“

Nean ennast.

Mis meiega küll toimub?

„Kusjuures mulle ka meeldib takodes fetajuust,“ lausub medõde oma maheda häälega.

Hõõrun meelekohti, proovin naeratada.

Kunagi armastasin ma kõiki Bianca iseärasusi. Fetajuust takodes, öölamp, mis peab põlema, kui me magame, ent mis tuleb ära kustutada, kui me armatseme, tema ebamõistlik linnuhirm, kuidas ta pakib autosse tekke, taskulampe, päästeveste ja labida, kui peame sõitma kaugemale kui kolmkümmend kilomeetrit, see, kuidas ta paneb silmad kinni tunnelites ja kõrgetel sildadel. Pidev telefoni näppimine. Halb harjumus guugeldada vastus välja kõigele võimalikule juba enne, kui olen jõudnud küsimuse lõpuni vormistada.

Millal kõik need võluvad jooned ärritavaks muutusid?

Me poleks kunagi pidanud Köpingesse kolima.

Niimoodi tagantjärgi vaadates paistavad paljud Bianca neuroosid hirmutaval viisil ettenägelikuna. Ta ütles, et naabrid tuleb hoida asjakohasel kaugusel, et kunagi ei tohiks laskuda kellegagi neist sügavamasse suhtesse kui paluda neil tühjendada postkasti, kui me ise oleme puhkusele sõitnud.

„Kas te tahate kellelegi helistada?“ küsib medõde. „On teil mobiil kaasas?“

Võtan selle taskust välja.

Siennale muidugi, Bianca vanemale õele. Ma pean talle teatama. Aga kuidas sellist telefonikõnet tehakse? Õele, keda ma pole mitu aastat näinud. Kelle me jätsime maha ja kellele helistamise lõpetasime.

„Mis siis saab, kui on juba liiga hilja?“ sosistan ma.

Medõde vaatab mulle tõsiselt otsa.

Nii neetult ebaõiglane. Bianca ei ole seda ära teeninud. Ma olen alati arvanud, et õiglus võidab. See, kes teeb head, saab head.

Surun käed näole ja hüperventileerin nende varjus. Silme ees sähvatab. Vaatepilt Bianca põsest vastu asfalti, kinnilangenud silmalaugudest ja juuksesalgust, mis on nagu pahmakas kulda kõige musta taustal.

Raputan ja pilgutan ennast sellest lahti, proovin seda asendada teiste vaatepiltidega. Meie Vespad rannasafaril läbi Sardiinia, kõik need ööd tähistaeva all. Kuidas ta kogu aeg näppas minu särke ja pakse pükse ja kuidas need lõhnasid, kui need tagasi sain. Sõrmused, mille ostsime, ja graveeringud, mille lasime neisse teha: igaveseks. Kui kaua kestab igavik?