Читать книгу Head naabrid - Mattias Edvardsson - Страница 8

Unistasime Biancaga mõlemad majast. Kui Bella sündis, jäi Kungsholmeni korter peagi liiga kitsaks. Linn ei paelunud enam. See, mis varem oli ahvatlenud (rahvamassid, öö ja tempo), muutis meid nüüd närviliseks ja ärritunuks. Bianca soovis, et meie lapsed saaksid üles kasvada rahulikus maapiirkonna eramajas nagu ta ise.

Vaatasime eeslinnades ringi. Nacka, Bromma, Sundbyberg. Aga igal pool taheti sissemaksuks umbes miljonit ja pealegi ei ahvatlenud meid väljavaade kulutada seitsekümmend protsenti meie tulevasest kuueelarvest eluasemele.

Sattusime rääkima Skånest. Meist kummalgi polnud paigaga mingit seost, aga avarad väljad kõnetasid meid, lähedus ülejäänud maailmaga. Kujutasin ette, et lõunas käib kõik nõksu aeglasemalt. Seal polnud eneseteostus ja karjäär nii tähtsad, seal võeti aega elu nautimiseks.

„Skåne?“ ütles Bianca küsivalt. „Mulle on Skåne alati meeldinud.“

Põhjus, miks me sattusime väiksesse Köpingesse, oli osalt majanduslik, osalt seotud minu tööga. Köpinge majahinnad olid endiselt ületatavad, vähemalt vanades seitsmekümnendate kvartalites, ja samal ajal, kui ma jäin töötuks, vabanes Köpinge koolis kehalise kasvatuse õpetaja koht.

Miski ei sidunud meid Stockholmiga. Ei vanemad, ei töö. Mu vanad sõbrad elasid ikka veel Göteborgis ja Bianca oli oma õest juba ammu võõrdunud. Väikeste laste vanematena oli vajadus muutuste järele ilmne, me sisenesime uude faasi. Miks mitte teha seda uues kohas?

See oli nagu seiklus. Las vana põleb, paluks midagi uut.

Niisiis sõitsime vaatama ühte maja Lundist läänes asuvas Skåne pärapõrgus, mille olemasolust ei olnud ma nelikümmend aastat midagi teadnud. Majal oli olemas kõik, mida otsisime, ja rohkemgi veel. Bianca on alati öelnud, et tähtis on planeering, mitte ruutmeetrite arv. Pärast kümmet aastat kinnisvaramaaklerina oli tal asjast muidugi ülevaade.

„Alustalad võivad vahetamist vajada,“ ütles meile maja müünud maakler. „Aga kas sel pole mitte potentsiaali saada unistuste majaks?“

Bianca oli nõus.

„Kuidas naabrid on?“ küsis ta.

„Pole probleemi,“ naeris maakler.

Ta vist arvas, et Bianca tegi nalja.

„Köpingelased on väga maalähedased ja lihtsad.“

Autos pani Bianca oma käe minu omale.

„Kas teeme pakkumise?“

Talle meeldis see maja hirmsasti. Muidugi tuli köök maha lammutada, seinad üle värvida ja elutoa kalasabaparkett lihvida. Maja varasemal vanemaealisel elanikul oli olnud karmikarvaline taks, kes oli põranda ära kriimustanud. Nüüd lebas koer aianurka maetuna vaevumärgatava puuristi all. Taksi peremees suri mõned kuud hiljem, kui redelilt alla sadas, aga maakleri sõnul ei olnud tema krundile maetud.

Jaanipäevale järgnenud nädalavahetusel seisid kolimiskastid elutoaseina ääres virnas. Lapsed magasid oma uutes tubades, kus olin ruloode üles saamiseni akende ette teipinud linad.

„Meile hakkab siin meeldima,“ ütles Bianca ja pani käed mulle ümber, seistes klaasukse ees puitterrassil.

„Siin on nii vaikne,“ laususin ma. „Kuula.“

Ei mingit automüra, ei ühtki häält, ainult tuule kerge sahin lehtedes.

Kui me sel õhtul magama läksime, armatsesime nii, nagu me juba ammu polnud teinud, nagu enne lapsi. Nüüd pidi algama uus ajastu. Uus maja, uus koht, uus õhk.

Bianca karjus otse kurgupõhjast, kui tuli. Rohelised smaragdsilmad kadusid silmalaugude taha.

„Sa ajad lapsed üles,“ sosistasin higisena ta kaela vastas.

„Suva,“ hingeldas Bianca.

„Aga naabrid?“ naersin ma.

Järgmisel päeval, kui me aias kulli mängisime, Bella komistas ja kukkus. Ma puhusin talle põlvele ja hõõrusin rohupleki pöidlaga ära.

„Plaastrit,“ nuuksus Bella.

Kui ma sisse läksin ja pappkastides sobrasin, jäi Bianca murule mängima. Peagi olin tulemusteta pool meie varandust pea peale pööranud ja läksin ärritunult tagasi aeda.

Värava ees seisid meie uued naabrid. Jacqueline ja tema poeg.

„Vabandust, kui me segame. Me tahtsime lihtsalt korralikult tere öelda.“

Samal hetkel sööstsid Bella ja William ümber majanurga, Bianca kannul.

„Kull!“ hüüdis mu naine. „William on kull!“

Alles siis, kui ma köhatasin, märkas ta külalisi.

„Oi,“ hingeldas ta naeratades ja jäi minu kõrvale seisma, nii et William sai ta kulliks lüüa.

„Need on Jacqueline ja Fabian,“ ütlesin ma. „Nad elavad majas number viisteist.“

Bianca tervitas neid ja Jacqueline ulatas talle koti kaneelisaiadega.

„Need on Icast. Kahjuks olen ma küpsetamises kobakäpp.“

„Poleks vaja olnud,“ ütles Bianca.

Jacqueline naeratas.

„Miks te ütlete kull?“ küsis Fabian.

Tal olid jalas samad traksidega lühikesed püksid, seljas sama luitunud T-särk ja peas BMW nokats. Täielik vastand Jacqueline’i õhukesest, peaaegu läbipaistvast kangast suvekleidile.

„Sest nii seda nimetatakse,“ vastas William. „See on üks mäng.“

Fabian vaatas teda, nagu oleks ta päris loll.

„Selle nimi on läts.“

„Sellel on vist erinevaid nimetusi,“ pistis Jacqueline vahele.

Olin nõus.

„Kui meie väiksed olime, ütlesime mats.“

Fabian heitis mulle samasuguse pilgu, mille osaliseks oli äsja saanud William.

„Ei, me ei sega teid rohkem,“ sõnas Jacqueline.

Kinnitasin, et pole hullu midagi.

„Kas te kavatsete midagi muuta ka?“ küsis Jacqueline.

„Ma arvan küll,“ vastasin talle. „Aga see peab järgmise suveni ootama.“

„Selge see. Alguses on ju nii palju asju, mis korrastamist vajavad.“

„See on meie esimene maja,“ seletas Bianca. „Varem elasime korteris, nii et see aiaasi on täielik muutus. Aga muidugi, ikka tahetakse ju kohale enda nägu anda.“

Fabian sirutas käe välja ja osutas.

„Õunapuud ei tohi te maha raiuda,“ ütles ta.

Pöördusime Biancaga pahkliku viljapuu poole aia tänavapoolses nurgas.

„See oli Bengti lemmikpuu,“ sõnas Fabian. „Ta istutas selle maja ehitamisega samal ajal, 1976. aastal. See on sama vana kui minu ema.“

Jacqueline’i põsed õhetasid vargsi. Vaatasin mujale. Ta oli nii ilus, et mul oli teda Bianca läheduses raske vaadata. Temas polnud ühtegi neutraalset kohta, millele pilku kinnitada.

„Fabian oli Bengtiga, kes siin varem elas, väga lähedane,“ seletas Jacqueline. „Ta oli Fabianile nagu ekstravanaisa.“

„Saan aru,“ lausus Bianca.

Fabian piidles meid kahtlustavalt.

„Miks te siia kolisite?“ küsis ta.

„Fabian,“ ütles ta ema ja palus vabandust. „Ta on vahel veidi liiga uudishimulik.“

„Uudishimu on hea,“ vastasin ma. „Nii õpitaksegi uusi asju.“

„Täpselt,“ pistis Bianca vahele ja müksas mind küünarnukiga.

Mul oli tihti kombeks ta uudishimuliku nuhkimise üle nalja heita.

„Aga miks te siis siia kolisite?“ kordas Fabian kannatamatult.

„Mina alustan tööd Köpinge koolis.“

Jacqueline’i nägu lõi särama.

„Kas sa oled õpetaja?“

„Kehalise kasvatuse õpetaja.“

„Või nii.“

Bella hüüdis jälle plaastrit ja Bianca teadis ilmselt täpselt, kus need meie kolimissegaduse keskel olid.

„Teed sa palju trenni?“ küsis Jacqueline.

Ta uuris mind häbematult pealaest jalatallani, kuni mul hakkasid põsed õhetama ja ma libistasin pilgu mujale.

„Mitte nii palju, kui tahaksin. Ei jõua hästi.“

„Eks ole!“ ütles Jacqueline.

„Siis saab sinust võib-olla mu õpetaja,“ lausus Fabian. „Ma loodan küll.“

„Nojah, kes teab.“

„Fabian alustab sügisel Köpinge koolis. Seitsmendas. Mõtleks vaid, minu poiss käib juba põhikooli vanemas astmes.“

Ta silmad läikisid.

Selles, kuidas nad Fabianiga teineteisele otsa vaatasid, oli midagi, millest ma sotti ei saanud.

„Me peame nüüd vist minema,“ ütles Jacqueline ja avas värava.

„Head päeva teile,“ ütlesin ma.

„Ja aitäh saiakeste eest,“ lisas Bianca, kes oli lõpuks leidnud lastepäraste piltidega plaastrite karbi.

„Pole tänu väärt. Tšau-tšau!“

Jacqueline lehvitas üle aia.

„Nad tunduvad toredad.“

„Igatahes. Aga ma loodan, et ei pea Fabianit õpetama. Oma naabri õpetaja olla ei ole just kõige parem.“

Bianca naeris.

„Ma hoiatasin sind. Selline see elu sellistes kohtades on. Sa ei ole enam kunagi anonüümne.“

„Jajah, ärme nüüd maalime tonti seinale,“ laususin ma selle peale.

„Muidugi mitte. Me maalime seinad valgeks. Kolm magamistuba ja köögi.“

Värvipotid ootasid juba terrassil.

„Kas mängime veel kulli?“ küsis William, kes maja tagant välja jooksis.

„Me peame issiga nüüd veidi värvima,“ vastas Bianca. „Mängige veidi aega omaette.“

Hakkasin just kahte värviämbrit kätte võtma, kui värav mu selja taga jälle lahti läks.

„Tere-tere!“

Umbes seitsmekümnene naine astus sisse ja vaatas uudishimulikult ringi.

„Tahtsin teile lihtsalt öelda tere tulemast Lärmisepa tänavale,“ ütles ta ja sirutas käe välja. „Mina olen Gun-Britt ja elan vastasmajas.“

Ta surus Bianca kätt ja madaldas häält.

„Mõtlesin, et oleks hea, kui kohtaksite kedagi teist ka. Kõik ei ole nagu nemad.“

Peanõksatus Jacqueline’i ja Fabiani maja poole.

„Aga see on väga meeldiv piirkond,“ jätkas Gun-Britt. „Väga kokkuhoidev. Kõik aitavad üksteist ja hoolitsevad üksteise eest. Ma olen kindel, et teile hakkab siin meeldima.“

Vaatasin Biancat, kes pingutas, et head nägu teha. Talle ei meeldinud selline asi. Naabrite puhul on häda selles, oli tal kombeks öelda, et nad on nagu Vene rulett: ei või iial teada, mis tuleb. Enne kolimist oli ta toonitanud pilkude eest kaitsmise ja eraldatuse tähtsust. Maja juures olid parimad asjad kõrge elupuuhekk ja värav.

„Meil on küll väga hea mulje jäänud,“ vastasin ma ja pingutasin naeratamisega veidi üle.

„Jajah, ma ei sega rohkem,“ vastas Gun-Britt. „Ma saan aru, et teil on palju teha.“

Sellegipoolest ei asutanud ta ennast minekule. Mitte enne, kui ma värvipotid kätte võtsin ja talle selja pöörasin.

„Jajah, jääb siis nii,“ ütles ta lõpuks ja taganes väravast välja. „Nägudeni!“

Vaevalt oli ta jõudnud värava enda järel kinni panna, kui Bianca tuli ja katsus haaki.

„Kas me saaksime sellele tabaluku panna?“