Читать книгу Korraldaja - Max Landorff - Страница 3

Galle, Sri Lanka, kell 19.30

Gabriel Tretjak istus inglise stiilis klubitoolis ja jälgis kelnerit, kes tõi talle džinni toonikuga. Kelneril olid mustad püksid, must pintsak ja korralikult kinni nööbitud valge särk. Mees oli vana ja miski tema juures, ilmselt pisut justkui kokku surutud, püstine lükatud nina ja sügavad kurrud suu ümber meenutasid Tretjakile ninasarvikut, keda ta oli Hellabrunni loomaaias paar korda näinud. Üks talitaja šantažeeris loomaaia direktorit ja viimane oli teinud Tretjakile ülesandeks see ebameeldiv lugu lõpetada. Asi oli illegaalsetes ravimites eksootiliste loomade jaoks. Esimesel korral oli Tretjak oodanud teda ninasarviku maja ees, kus talitaja parajasti oma tööd tegi. Direktor armastas rituaale, seepärast kohtusid nad hiljemgi ikka samas kohas. Kuni see asi sai ära korraldatud. Nõnda oli Tretjak õppinud ka üht-teist ninasarvikute kohta. Nad reageerisid tundlikult pisimatelegi muudatustele oma ümbruskonnas, muutusid otsekohe umbusklikuks ja ettearvamatuks. See oli neil peaaegu kõikide loomadega ühine joon: muudatused tähendasid ohtu. Gabriel Tretjak teadis, et ega see inimestegi juures teisiti olnud. Ka nendes äratasid muudatused valvsuse, ta oli seda sageli ära kasutanud. Erinevalt ninasarvikutest pidid inimeste jaoks muudatused suuremad olema. Kui oli tegemist vaid pisiasjadega, väikeste kõrvalekalletega harjumuspärasest, mis elu kulgemist päriselt segi ei pööranud, jäid inimesed uimaseks, heatahtlikuks, peaaegu lihtsameelseks. Nad tõlgendasid neid pisiasju valesti ja taipasid nende tegelikku tähendust alles hiljem. Mõnikord jäi tähelepaneku ja taipamise vahele vaid paar minutit, teinekord aastakümneid.

Kelner küsis, kas ta sooviks ka midagi süüa. Tretjak vastas eitavalt. Tal oli tehtud reserveering kella üheksaks restoranis, mis paiknes fuajee nurga taga ja mille lauad olid juba valgete linadega kaetud.

Tretjak oli õige kindel selles, et mees, keda ta hotelli fuajees ootas, on väikest muudatust tänasel päeval valesti hinnanud. Nimelt tõsiasja, et tema abikaasa polnud veel helistanud. Selle põhjal, mida Tretjak vahepeal mehest teada oli saanud, polnud tollele võimalik et üldse meeldegi tulnud, et tavalist telefonikõnet pole toimunud – kuigi see oli kindel tava, kui mees viibis ärireisil. Nojah, enam ei lähe kaua, kuni ta taipab selle muudatuse tähendust.

Tretjak vaatas kella, see oli kolmveerand kaheksa. Korraga valdas teda tunne, mis oli teda viimasel ajal sagedasti kummitanud. Omalaadne väsimus, tülpimustunne. Varem oli ta just selliseid hetki nautinud, neid olukorra kriitiliseks muutumise hetki, dramaatilise pöördepunkti lähenemist teise inimese elus, kes ise sellest veel midagi ei aimanud. Aga viimase paari nädala jooksul oli ta end tabanud soovilt lasta sel hetkel mööduda – ilma sekkumata.

Tretjak istus oma Gin Toniciga hotelli New Oriental fuajees Galles, Sri Lanka kaguosa sadamalinnas. Tal oli seljataga üheteistkümnetunnine lend – Lufthansa LH 2016, München–Colombo – ja neljatunnine autosõit. Väike vaikiv autojuht oli suunanud oma Peugeot’d sujuvalt nagu mootorpaati üle tohutu suurte löökaukude ning eeslikoormate, tuk-tukiparvede ja mitte eriti turvaliselt liiklevate veoautode vahelt läbi. Paari tunni pärast sõidutab autojuht ta sedasama teed mööda tagasi, tagasi Colombo lennujaama, lennule LH 2017, mis stardib hommikuhämaruses Münchenisse. Tretjak oli tulnud vaid selleks üheks õhtuks – et äratada üks inimene uimasusest.

Hotelli fuajees oli kuum. Vanad puidust ventilaatorid lae all tiirutasid väsinult omaette. Üks kriiksus, see rippus otse musta klaveri kohal fuajee vasakus tiivas, kus asus ka baar. Seal veetis aega kolmest inglasest koosnev grupp, igaühel kokteil ees, aeg-ajalt paiskas üks neist välja iseäraliku valangu lühidaid sisihäälikuid, kui miski teda lõbustas.

Nüüd astus laia avatud ukse vahelt sisse jässakas khakipükstes mees, seljas roheline Ralph Laureni polosärk. Ta higistas, tema nägu punetas, ninal olid tal piloodi päikeseprillid. Sihikindlalt sammus ta administraatorilaua juurde ning ütles madala valju häälega ja kerge saksa aktsendiga: „Room number seven, please.”

Tretjak oli tõusnud ja astus mehe taha, kahe meetri kaugusele. „Õnnitlen, härra Schwarz,” ütles ta. „Seitsmes on siin parim tuba.”

Mees pööras ringi, lükkas päikeseprillid otsmikule, silmitses Tretjakki küsivate siniste silmadega.

„Kas te naudite oma väikest puhkust, härra Schwarz?” päris Tretjak.

Mehe näost oli nüüd selgelt näha, kuidas ta oma mälu läbi kammis. Kas ta tunneb seda võõrast kuskilt? „Jah, naudin,” vastas ta lõpuks, „tohin ma küsida…”

„Me peame rääkima, härra Schwarz,” katkestas Tretjak teda. „Mul on restoranis laud broneeritud. Kell 21.”

„Ma ei tea…” Mees raputas pead. „Ma ei tunne teid ja ma ei tea, millest me küll peaksime rääkima.”

„Oh, andestust, minu nimi on Tretjak. Me räägime teie elust, härra Schwarz. Ma olen tulnud seda muutma. Teie abiga loomulikult.”

Mees, kelle nimi oli Schwarz ja kellest Gabriel Tretjak teadis rohkem kui keegi teine tema elus, läks närviliseks. „Kuulge, te ilmselt ajate mind kellegagi segi. Mul pole mõttes oma elu muuta. Ja kui olekski, vaevalt et ma siis sellest teiega rääkima hakkaksin.” Mehe silmi ilmus lõbus helk – märk sellest, et ta oli taas enesekindluse leidnud. Mingi segane, mõtles ta endamisi, muud midagi. „Kas teate, see maa pakub palju huviväärsusi. Mina nende hulka ei kuulu. Head õhtut.”

Nende sõnade peale pööras ta administraatori poole, võttis letilt messingist võtme number 7 ja oli juba teel vasakpoolse trepini, kui Tretjak ütles: „Kui te Union Carry asja korda ei aja, kaotate oma töö juhatuses. Nii igatahes väidab teie järelevalvenõukogu.”

Schwarz jäi seisma, pööras ringi, vaatas Tretjakile otsa.

„Kell 21, härra Schwarz,” sõnas Tretjak. „Ärge muretsege. Me korraldame kõik ära.” Ta pöördus leti taga seisva administraatori poole: „Room number five, please.” Tretjak võttis võtme, naeratas Schwarzile, kes ikka veel jahmunult ühe koha peal seisis, ja astus temast mööda trepi poole.

See läks hästi, mõtles ta. Schwarz sai piisavalt segadusse aetud. Toas tuleb talle nüüd meelde, et naine pole endast märku andunud, ja ta helistab naisele. Õigemini: püüab naisele helistada. See suurendab tema segadust veelgi. Sest naise mobiilinumbrilt kuuleb ta teadustust: „Teie poolt valitud number ei ole kasutusel.” Ja kodust lauatelefoni ei võta keegi vastu.

Tretjak läks oma numbrituppa, pani portfelli käest, lükkas tooli akna alla, võttis istet ja pani silmad kinni. Hotelli akendel polnud klaasruute, vaid ainult puitlamellidest luugid. Oli kuulda helisid väljast, putukate sirinat, laste hõikeid. New Oriental Galles oli omalaadne salasoovitus – vana, inglise koloniaalstiilis hotell. Suur tumepruun puitvoodi oli kindlasti paarsada aastat vana. See seisis kõrge, võrkkardinatest katuse all, need ulatusid maani ja kaitsesid moskiitode eest. Tretjak seda voodit ei vaja. Ta tõusis, läks vannituppa ja seisis kaua jaheda duši all.

Heitnud pilgu peeglisse, otsustas ta, et tuleb taas rohkem sporti teha. Nüüd, kui suvi on saabumas, võis ta oma korterist Münchenis hommikuti jälle otse Isari äärde jooksma minna, piki jõge, siis üle Montgelasbrücke Inglise aeda ja Kunstide majast mööda. Tretjak pidas figuuri säilitamist oluliseks. Ta oli 44-aastane ja kandnud üle 25 aasta muutumatult ülikondi number 50. Tema mustades juustes polnud veel kübetki halli ja võis oletada, et nii see ka jääb. Juuksed oli ta pärinud oma emalt, kelle kogu perekonnas polnud sõna otseses mõttes ainsatki halli kuju. Tretjaki juuksed olid paksud ja ta laskis neil suhteliselt pikaks kasvada. Nüüd olid nad märjad ja ta kammis nad üle pea taha.

Ta võttis portfellist puhtad aluspüksid ja pani end uuesti riidesse. Tumesinised sünteetilisest materjalist püksid, pikkade varrukatega beež T-särk. Paljaste jalgade otsa lükkas ta oma tumepruunid tuhvlid. Toas oli vahepeal levinud lahtilõigatud papaia lõhn. Puuviljad olid seatud lamedale vaagnale, mis seisis laual. Tretjak võttis taas istet akna all toolis ja kaalutles, kuidas ta peaks lavastama kohtumise söögisaalis. Ta ei tohtinud kaotada tempot, mille oli administraatorileti juures ette andnud, ta pidi pinget üleval hoidma. Tretjak otsustas, et läheb veidi hilinedes alla ja lisab vabandusele: „Rääkisin just veel teie naisega telefonis, härra Schwarz, ja noh, te ju tunnete teda…”

Esimesest vestlusest olenes suuresti missiooni õnnestumine, teadis Tretjak oma kogemuste põhjal. Kuigi antud juhul ei paistnud lugu eriti keerukas olevat. Pigem oli tegemist rutiinse ülesandega. Tretjak oli juba mõelnud sellest ära öelda, tal polnud tahtmist molutada. Aga siis oli tellija – Melanie Schwarz – öelnud lause, mis ajas ta muigama. Tänu sellele lausele oli nüüd asi nii, et mõne minuti pärast hakkab ta nautima „suurt curry’t”, New Orientali restorani erirooga. Ta oli selle ära tellinud, et mitte kaotada aega menüü uurimisele ja toitude valimisele. Nagu talle seletati, koosnes see roog arvukatest kausikestest kõige peenematest aedvilja-, liha- ja kalatoitudest ning eri sorti kastmetest, kõik väga vürtsikad ja ajasid lauba higist pärlendama.

Melanie Schwarz tundis, et on vangis elus, millest tahtis pääseda, kuid ei suutnud. Omavahel põimunud süütunne, vastutus ja julguse puudumine hoidsid teda tagasi, lisaks hirm uues, isiklikus elus mitte hakkama saada. Noore naisena oli ta olnud estraaditäheke, pääsenud isegi hittide hulka kahe šlaagriga: „Sa oled nüüd üksi” ja „Tõde teeb haiget”. Kuid karjäär jäi lühikeseks, varsti vaibus melu tema ümber. Korra veel ilmus tema nimi ajalehtedesse – väidetava enesetapukatse pärast, lõpuks kadus ta avalikkuse eest täiesti. Siis tutvus ta Peter Schwarziga, kes rajas tema ümber perekonnast ja kõrgest elustandardist kindla varjupaiga. Vahepeal oli nende tütar juba täiskasvanuks saanud, õppis Londonis tantsukoolis. Nad elasid suurepärases katusekorteris Berliinis Gendarmenmarkti ääres ja neil oli väike restaureeritud mõisamaja koos talliga Potsdami lähistel. Melanie oli juba lapsena meelsasti ratsutanud. Peter Schwarz võimaldas tema unistuse teostumist. Kuid nüüd oli naisel uus unistus. Nende vestluse lõpus oli ta vaadanud ainiti paberilehte, millele Tretjak oli plaani visandanud, ja öelnud: „Mul ei ole omal raha. Ma ei saa teile maksta.” Tretjak, kes oli juba olnud valmis ülesannet tagasi lükkama, oli kõrvu kikitanud. Ta oli naisele otsa vaadanud ja jälginud, kuidas too võttis kogu julguse kokku, et öelda see üks lause: „Lõpuks peate minu mehe veel niikaugele saama, et ta teile töö eest maksaks.”

Kõige vürtsikamaks osutusid läätsed. Isegi Tretjakil, kes oli juba väikesest peast harjunud vürtsikaid toite sööma, olid selle roa juures pisarad silma tulnud. Schwarz polnud läätsi pärast väikest proovi kahvliotsaga enam puudutanud.

Ninasarvikunäoga kelner kraamis nüüd kausikesterodu kokku. Lauale jäi mineraalveega klaaskarahvin, peaaegu täis pudel Haute Medoci ja paar klaasi.

„Kas härrased soovivad ka desserti?”

Tretjak vaatas küsivalt Schwarzile otsa.

Schwarz raputas pead. „Kohvi. Espresso. Topelt.”

Tretjak noogutas kelnerile, andes nõnda märku, et ühineb selle sooviga. Siis haaras ta oma portfelli, mille oli pannud tooli kõrvale põrandale, tõstis selle sülle, tegi lahti ja võttis välja üheainsa lehe valget paberit ja tumesinise Parkeri pastapliiatsi, seadis mõlemad enda ette lauale ning pani portfelli taas maha.

„Melanie tahab niisiis uut elu alustada,” ütles Schwarz, rohkem küll endamisi kui Tretjakile. „Aga seda ei suuda ta mulle ise öelda… Selleks vajab ta kedagi teiesugust. Kuidas ta teie peale sattus?” Schwarz vaatas Tretjakile otsa. „Kas te magate temaga?”

Tretjak ei vaevunud vastama ja vaikis. Ta andis Schwarzile aega. Mõned inimesed jäävad tummaks, kui saavad halva uudise. Teised peavad seda kõva häälega välja ütlema ning ikka ja jälle kordama, et aru saada. Schwarz kuulus nende hulka. Ta oli rabatud, seda oli näost näha. Tema käed värisesid, kui ta endale vett valas. Tugev mees vankus.

„Veel kord tiivad välja sirutada, nii-nii… Kas see oli Melanie väljend või mõtlesite teie selle välja? Rahumeelne lahutus… väike korter… vaid väike summa algatuseks… Milliseks algatuseks? Ja sellest peaksin ma nüüd teiega rääkima? Mida teie sellest mängust õieti tahate?”

Toodi kohvi ja mõlemad mehed lasksid sel vaikides vastastikku asetatud tassides külmaks minna. Kui välja arvata üks laud kaugemal taganurgas, oli restoran vahepeal tühjenenud. Vanem daam, kes seal istus, oli süvenenud raamatusse. Köögist kostis vaikset nõudekolinat, nii nagu pika päeva lõpus maailma kõikides restoraniköökides.

Tretjak oli rahul. Ta pidi selles Sri Lanka restoranis sellele mehele, kes õige pea tema elust taas kaob, nüüd veel vaid korralikult reegleid selgitama. Ta pidi veel vaid selgeks tegema, et esialgu ei toimu Schwarzil mingit vestlust naisega. Et naine oli ära sõitnud ja vaid tema – Tretjak – teab, kus naine viibib. Et naine tuleb tagasi alles siis, kui kõik on ära korraldatud just niimoodi, nagu ta soovis. Tunnike veel, hindas Tretjak, siis astub ta välja terrassile ja viipab autojuhile.

Sel hetkel tuli nende laua juurde mees hotelli vastuvõtust. See oli hetk, mida Tretjak hiljem ikka ja jälle tahtmatult mõttes kordas. Ta oli meest juba silmanurgast märganud – kuidas too hoogsalt läbi fuajee astus, restoranis korraks seisatas ja ringi vaatas, seejärel otsustavalt nende poole tüüris. Meenutades oli Tretjak isegi kindel, et oli näinud juba seda, kuidas mees oli vastuvõtulauas telefonitoru ära pannud, enne kui tulema hakkas. Meenutades teadis Tretjak täpselt, et ta pahandas selle – kindlasti tarbetu – häirimise pärast, mis pidi kohe aset leidma.

„Härra Tretjak, teile helistati,” ütles administraator.

Inimese aju on otsuseid tegev masin. Lakkamatult töötleb see tohutul hulgal informatsiooni, selleks et pidevalt, sõna otseses mõttes igal sekundil otsuseid langetada, välkkiirelt, üheainsa eesmärgiga: kindlustada ellujäämine.

„Helistati? Mulle? Kas olete kindel?”

„Ei mingit kahtlust. Helistaja ütles, et tal on tähtis teade Gabriel Tretjakile. Oma nime ta ei nimetanud.” Mees heitis pilgu paberilipikule. „Võitja neljandas jooksus, hobune number 6, Nu Pogadi. See ongi teade.”

Juba tänavat ületades saab inimese aju hakkama tõeliselt meisterliku saavutusega. Ta hindab vahemaad ühelt tänavapoolelt teiseni ja aega, mis kulub selle läbimiseks, kaasa arvatud astumine kõnniteele ja maha. Ta hindab läheneva auto kaugust ja kiirust, arvutab välja aja, mis sellel kulub tema kohani jõudmiseks, kaasab arvutustesse ka maapinna omadused, samuti kaks jalgratturit paremat kätt – ja otsustab siis: minna või jääda ootama? Kui vaid üks nendest arvutustest on vale, on inimese elu läbi ja tema aju laiub kleepja massina asfaldil.

Sri Lanka hotellis New Oriental otsustas Gabriel Tretjaki aju tol hetkel, et sellest telefonikõnest ei lähtu mingit ohtu, et tegemist on ilmselt eksitusega. Keegi ei teadnud, kus Tretjak käesoleval hetkel viibib. Ja veel kunagi elus polnud ta käinud hobuste võiduajamisel.

Niisiis Tretjak ainult tänas, ootas, kuni administraator oli eemaldunud, võttis pastapliiatsi kätte ja kummardus, et lõpetada vaikus enda ja Schwarzi vahel.

„Kuulake mind nüüd hästi, härra Schwarz,” alustas ta. „Ma tean, et teil on kavas ülehomme Mumbaisse lennata. Seal tahate sõlmida oma ettevõtte koostööleppe India kiibitootja Union Carryga.” Tretjak tegi väikese pausi. „Ma tean sedagi, et asja taga on intriig teie oma juhatuses. Koostöölepe jääb sõlmimata ja järelevalvenõukogus on juba niite tõmmatud nii, et see ebaõnnestumine läheb teile maksma juhatuse esimehe koha.”

Schwarz vaatas Tretjakile üle laua nõutult otsa. Veel kolme tunni eest oli tema elu olnud selge, ülevaatlik, väikseimaski sopis varjudeta – hea elu, ilma suuremate probleemideta silmapiiril. Sel 11. mail oli ta võtnud ette väikese paadisõidu, mõistagi giidiga, kes oli ta puutüvest lootsikus mööda jõge ülespoole viinud. Ta oli käinud jalutamas väikesel saarel täis mangopuid, näinud jõe kaldal alligaatoreid. Lootsikust oli ta saatnud SMS-i Londonisse oma tütrele, kes oli kinkinud talle selle peatumise New Orientalis sünnipäevaks. Tütar oli kord Sri Lankal reisides seal ööbinud, ja kui kuulis, et isal on äriasjus vaja Indiasse sõita, leidis, et see sobiks hästi väikeseks, nelja päeva pikkuseks aja mahavõtmiseks. Kord ka midagi muud, paps, kui need sinu klima tiseeritud anonüümsed hotellid, kord ka midagi uut, midagi ainult sulle endale… Õhtul oli ta parimas tujus hotelli naasnud.

Nüüd istus ta vastamisi võõraga, kes oli teatanud, et naine tahab ta maha jätta, õigemini öeldes, on ta juba maha jätnud – ja et ta on kaotamas oma tööd. Firma, mille juhatuse esimees ta oli, tootis jahutusagregaate. Leping Union Carryga käis elektroonilise juhtkiibi kohta, mille abil saanuks muuta jahutusagregaadid kogu maailmas kokkusobivaks ja konkurentsivõimelisemaks. Nii igatahes olid tema eksperdid kinnitanud ja valmistanud ette muljet avaldava esitluse. Varem oli juhatuses olnud eraldi ametikoht rahvusvahelise koostöö jaoks. Kuid personalikulude kokkuhoiu käigus oli tahetud ka ettevõtte juhtimises eeskuju näidata ning nõnda lükati see valdkond esimehe alla, kes pidi oma eksperte usaldama. Mida mõistis see Tretjak siin jahutusagregaatidest?

„Mul on kaasas mõned dokumendid, mis kinnitavad teile seda, mida ma räägin,” seletas Tretjak. „E-kirjad, märkmed otsustest ja telefonikõnedest, tõendid salajastest kohtumistest. Ma jätan need siia, te saate neid rahus lugeda. Pole just rõõmustav lektüür. Nüüd aga teen teile selge ettepaneku, härra Schwarz.”

Tretjak lükkas laudlina veidi kõrvale, pani paberilehe otse laua peale, et oleks kõva alus, ja tõmbas pliiatsiga keset puhast lehte sirge joone, ülevalt alla. „Lehe vasakule poolele paneme kirja, mida teie peate tegema,” ütles ta. „Paremale poole paneme kirja, mida mina teen. Alustagem teie ülesannetega.”

Tretjak rääkis nüüd väga sugereerivalt, tegi lausete vahel väikesi pause, ei lasknud oma vastast silmist. Olles ühe punkti lõpetanud, pani ta paberile sellest paar märksõna kirja.

„Teie naine on pärit Heidelbergist, ta tahab sinna tagasi minna. Teie avate oma naisele Heidelbergis väikese raamatukaupluse, mis spetsialiseerub esoteerilisele kirjandusele. See kauplus ei too oletatavalt kunagi tulu sisse, kuid te toetate oma naist ja hoolitsete alati väikese sissetuleku eest. Kauplus ja väike korter kesklinnas – kaks tuba, rõdu –, rohkem ta ei soovi. Peale selle räägite tütrega, seletate talle, et vanemad lähevad lahku, et see sünnib heaga, pole mingit paksu verd. Teie advokaadid valmistavad lahutuspaberid ette. Ja te kirjutate oma naisele kirja. Selles ütlete, et ei kanna tema peale viha, ka selle pärast mitte, et ta valis säärase tee oma otsuse teostamiseks. Te kirjutate, et jääte eluks ajaks tema sõbraks. Mõlemad hobused Potsdamis müüte maha, aga nii, et nende eest kenasti hoolitsetakse, et teie naine saab loomi vaatamas käia; te teate ju, kui kiindunud ta neisse on. Te räägite Melanie vanematega ja te räägite oma vanematega. Juba nüüd hakkate valmistama ette perekondlikku pidu jõuluajal. Võib-olla imeilusas mõisas Schaalsee ääres, mida teie naine nii armastab. Kõik sõidavad kohale ja pühitsevad jõuluõhtut, kõik lepivad omavahel ära. Kui teil peaks ükskõik millises nendest ettevõtmistest mingi probleem tekkima – mida ma küll ei usu –, siis helistate mulle.”

Vasak lehepool oli nüüd täis. Kenasti selgelt üksteise all seisid märksõnad, igaühe ees pikikriips. Tretjak kummardus taas oma portfelli poole, võttis sellest tumepruuni mapi, mis oli nahkpaelaga kinni seotud, ja pani selle lauale. „Siin on dokumendid, millest ma rääkisin,” ütles ta ja haaras uuesti pastapliiatsi.

„Minu osa kokkuleppest: ma päästan teie töökoha. Ma hoolitsen selle eest, et mõlemad teie vastased juhatuses ettevõttest lahkuvad. Et järelevalvenõukogu toetab taas teid. Loomulikult toimib see vaid siis, kui te teete täpselt seda, mida ma ütlen.”

Tretjak kirjutas paberilehe paremale poolele: Elimineerida vaen lased. Ja selle alla, uus kriips: Järelevalvenõukogu arvamust muuta. Siis tõmbas ta veel kolmanda kriipsu. Aastapreemiat kahekordistada. „Lõpuks peaks teie kontol veidi rohkem raha olema. Kasvõi sellepärast, et teil tuleb mulle tasuda.”

Tretjak istus taas Peugeot’ tagaistmel, teel Colombosse. Pimedas oli sõit veelgi seikluslikum, kuigi väike vaikiv juht jättis mulje, nagu teaks ta täpselt, mida teeb. Kell lähenes südaööle, Tretjak arvestas kiirelt välja ajavahe Euroopaga. Seal oli alles pärastlõuna. Ta võttis telefoni ja valis Sintra lähistel Portugalis Atlandi rannikul paikneva hotelli numbri. Hotelli nimi oli Palacio de Seteais, see oli väike, ümber ehitatud loss, muinasjutulise asukohaga künkal ürgsete puude vahel, vaatega merele. Melanie Schwarz polnud parasjagu oma numbritoas, niisiis jättis ta ainult teate. Olen teel teie raamatupoeni hulk maad edasi jõudnud. T.

Hiljem lennukis – Lufthansa lend 2017, esimene klass, esimene rida – nõjatus ta istmele ja mõtles veel korra sellele Peter Schwarzile, kes nüüdseks oli ilmselt dokumendid läbi lugenud. Mingil moel oli mees mõjunud sümpaatselt, kuigi Tretjaki tööpõhimõtete hulka ei kuulunud sellistes kategooriates mõtlemine. „Te olite ju kunagi suurepärane seinatennisemängija, härra Schwarz,” oli ta nende vestluse lõpul mehele öelnud. „Niisiis teate, et peab valitsema väljaku keskpaika, seda ei tohi mingil juhul loovutada.”

Kui oli vaja manipuleerida inimese tulevikuga, siis oli vaid üks tõesti mõttekas tee: tagasi. Pidi pöörduma tema minevikku. Seda oli Tretjak õppinud ühelt CIA psühholoogilt. „Kui te lendate Mumbaisse, siis liigute keskpaigast väga kaugele, väljaku kaugemasse nurka,” oli ta Schwarzile öelnud. „Seda te ei tohi teha, mängu kulg nii ette ei näe. Homme peate pöörduma tagasi oma peakorterisse…”

Tretjak keeldus einest, jõi vaid klaasi vett, laskis oma istme alla ja uinus rahustava tundega, et asjad arenevad just nii, nagu ta oli kavandanud.

Kui ta kohaliku aja järgi varahommikul Münchenis oma korteriukse lahti tegi, märkas ta väikest muudatust. Läbiloetud ajalehtede kuhi esikupõrandal oli ikka veel alles. See tähendas, et tema koduabiline, truu proua Lanner, polnud käinud. Kuid selleks võis lõpuks sadu põhjusi olla. Tretjak ei omistanud sellele väikesele muudatusele oma argipäevas mingit tähendust.

Kiirtee A9, Berliin–München, kell 18

Ligi kaheksa tundi oli Max Krug juba teel olnud. Oma musta hobutreileriga oli ta seni läbinud täpselt 611 kilomeetrit. Krug oli ostnud kõige moodsama treileri: elektrooniliselt kindlustatud ustega topeltkabiini, mille siseseinu sai kaugjuhtimise teel mängleva kerglusega nihutada. Rooliratta kõrval vasakul oli väike ekraan, millelt ta sai näha, mis toimub transpordiruumis. Tundliku veebikaamera oli ta ise paigaldanud. Tegemist oli omalaadse kõrgturvalise treileriga, mida Krug oli nimelt tahtnud, lõpuks vedas ta ju tõelist aaret. Võimalik, et Euroopa parimat võidusõiduhobust, kes oli alles nelja-aastane. Milline tulevik sel hobusel ees oli! Nimeks oli tal Nu Pogadi – vene kõnekäänd, mis tähendas „Oota sa”. Krug oli ise sellise nime peale tulnud. Paljude aastate eest oli ta Saksa DV Rahvaarmee sõdurina õppinud Leningradis sõjaväeakadeemias. Juba toona meeldis talle kuulata, kuidas venelased sageli pisut pilkavalt ütlesid: „Nu pogadi.”

Hobune oli Krugile juba pool miljonit eurot võitnud. Ta oli liiga ebausklik, et mõtiskleda selle üle, kui palju raha veel tulla võis. Lõpuks võib ju ühe hobusega äkitselt midagi juhtuda. Sellepärast oli ta lasknud looma kallilt kindlustada – igaks juhuks – ja investeerinud sada tuhat eurot sellesse treilerisse.

Nu Pogadi reisis alati üksi, vasak boks jäi sõitudel tühjaks. Kaamera oli suunatud ainult paremale boksile. Sellepärast ei näinud Krug paksu halli tekki, mis alates viimasest peatusest teeäärses puhkepaigas vasaku boksi põrandal lebas ja midagi enda all varjas. Midagi suurt, mis ei liigutanud.

*

Umbes kakskümmend kilomeetrit hiljem pani Krug esimest korda tähele, et Nu Pogadi muutus närviliseks, rahutuks. Hobune korskas, kraapis kapjadega, niheles siia-sinna. Ka Krug läks närviliseks, sest tavaliselt oli Nu Pogadi rahu ise, ka sõitude ajal. Kas seekord oli sõit lihtsalt liiga pikk? Või mis oli viga?

Muidugi oli Krug kuulnud lugusid suurte võidusõiduhobuste kapriisidest reisidel. Prantsuse supertäkk Ourasi oli nõus ainult sel juhul treilerisse minema, kui enne teda läks sinna väike valge kits. Teised jäid rahule vaid siis, kui nendega sõitis kaasa teatud teine hobune, nii-öelda parim sõber. Kas Nu Pogadi hakkab nüüd ka sääraseid trikke tegema? Krug nägi ekraanilt, kuidas tema hobune iga minutiga rahutumaks läks. Oli selge, et ta peab kinni pidama. Viie kilomeetri pärast pidi tulema järgmine parkimispaik. Võib-olla on Nu Pogadil lihtsalt kõht tühi. Selleks oli ta valmistunud. Krugil olid kaasas kõik suksu lemmiktoidud: porgandid, banaanid, magus piimatumm.

Täpselt 22,6 kilomeetrit Müncheni keskusest põhja pool oli väike parkimispaik, kuhu Max Krug teelt sisse keeras. Mis seal juhtus, see jäi talle elu lõpuni meelde. Kolm ja pool kuud hiljem läks ta psühholoogi, ühe traumaspetsialisti juurde, kes pidi ta mälust peletama pildid mõnest hetkest parkimispaigal, mis ei lasknud tal sestpeale magada.

Krug vajutas turvakoodi, treileri tagauks läks lahti – ja ta nägi otsekohe tekki, mis sinna ei kuulunud, mida ta ei olnud sinna pannud. Peale tema ei saanud keegi treilerisse. Krug kergitas tekki ja nägi meest: pruun ülikond, valge särk, mantlit ei olnud. Mees lamas kõhuli, ei liigutanud ennast. Sale mees, kiilaspeaga. Krug mõtles kohe, et ei tunne seda meest, see on keegi võõras. Võib-olla mõeldakse alati nii, kui nähakse surnud inimest. Surnud näivad alati võõrad. Surnud peaksid võõrad näima.

Krug püüdis pulssi kombata. Aga polnud enam mingit pulssi. Siis tegi Krug selle vea, et keeras mehe ümber. Verd oli vaid õige vähe näha, tühisel hulgal. Kuid näoga oli midagi juhtunud. Midagi kohutavat. Ikka uuesti arutas Krug selle stseeni hiljem psühhoterapeudiga läbi. Ikka ja jälle pidi ta selle hetke uuesti läbi elama. Ainult nõnda, ütles terapeut, kaovad need pildid ükskord tema silme eest.

Kõike muud, mis juhtus järgnevate tundide jooksul seal parkimispaigas, Krug pärast vaevu veel mäletas. Selge see, et millalgi saabus politsei. Millalgi ka teine hobutreiler, millesse ta Nu Pogadi talutas. Küllap ta jättis endast õige haleda mulje, mõtles Krug hiljem, kuidas ta seal kõikidele ümberringi seletas, kui suurepärase ja väärtusliku hobusega on tegemist. Ja samas see surnud mees… Ah jaa, selle komissari nimi, kes teda üle kuulas, oli tal ka veel meeles. Vaevu vaid mehe välimus – peale selle, et tal oli põsel silmatorkav arm –, aga nimi oli Krugile meelde jäänud. Komissari nimi oli Maler, August Maler – ja Maler oli olnud kuulsa võidusõiduhobuse nimi, kes paljude aastate eest oli võitnud Saksa Derby. Hiljem sõnas Krug oma terapeudile, et loodab väga, et ta seda komissarile endale ei öelnud.

Nu Pogadi juures ei ilmnenud mingeid järelmõjusid. Krug laskis ta läbi vaadata, iial ei saanud ju kindel olla. Aga kõik oli korras, nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Ainult kaks päeva pärast kohutavat vahejuhtumit võitis Nu Pogadi München-Daglfingis oma järgmise võidujooksu – ülekaalukalt, nagu ikka. See oli tol õhtul neljas jooks. Krugi terapeut ütles hiljem, et kuskilt peab ju olema tulnud väljend „tuim kui setukas”.