Читать книгу Korraldaja - Max Landorff - Страница 4

Sankt-Anna-Platz, München, kell 14

August Maleril olid hallid velvetpüksid, beež särk ja beež kergest kangast jakk. Beež ja hall – need olid tema värvid, ükspuha, mida ta selgapanemiseks ostis, lõpuks oli seal ikka midagi halli või midagi beeži. Naine oli talle kord ühe punase särgi ostnud. Eriti tihti ta seda selga ei pannud.

Sankt-Anna-Platz, maja number 9 – nii kõlas Gabriel Tretjaki aadress. Komissar Maler lubas endale luksust sel soojal pärastlõunal paariks minutiks rohelisele pargipingile istuda, otse kiriku, selle suure ees, ja vastas oli teine, väike kirik. Maleril polnud kirikutega mingit erilist suhet, aga Sankt-Anna-Platz oli Münchenis üks tema lemmikpaiku. Mõlemad kirikud, võimsad kastanipuud, eespool paremat kätt nööbipood, selle kõrval paksu türklanna ja selle veel paksema poja pagariäri. Kool, kohvik, galerii ja karn. Maler astus sageli karnist läbi ja ostis endale kaks lihaleiba. Täna ta sellest siiski loobus. Hommikul kaalule heidetud pilk oli põhjustanud mõningase vapustuse.

Otse ees Sankt-Anna-Platzi nurgal asus lokaal, mis varemalt oli kandnud nime Wienerwald, siis oli Itaalia restoran, seejärel kohvik. Praegusel ajal oli see taas Itaalia restoran. Kuid Malerile oli tegelikult tähenduslik see, et lokaalis vändati kunagi ammu ühe teleseriaali osi, „Müncheni lood” nimeks. Malerile oli see seriaal meeldinud ja meeldis veel nüüdki, tal olid kõik osad DVD peal. Grupp noori inimesi, spetsialistid olemise kerguses, suured unistused, ei mingeid reegleid – peamiselt oli asi kuidagi selles. Maler muheles tahtmatult, kui talle meenus üks dialoog teleseriaalist. Charly – peategelane – istub taksosse. Juht küsib: „Kuhu sõidame?” Charly vastab: „Ükskõik kuhu.” Ja taksojuht ütleb: „Ükskõik kuhu – see on keeruline.”

Nüüd, pingil, mõtles Maler seda, mida ta tegelikult siin ikka mõtles: Sankt-Anna-Platz, siin peaks elama, see oleks kui unenägu. Ent Leheli linnajagu oli nagunii kallis Münchenis üks kallimatest kantidest. Kuidas võiks üks politseinik seda iial saavutada? Aga tal tuli veel muu mõte pähe – ja sellega üllatas ta iseennastki: kui too hobusega tüüp oleks nelikümmend kilomeetrit varem parkimispaika sõitnud, siis peaksid nüüd kolleegid Ingolstadtist jubeda mõrvajuhtumiga tegelema. Surnuga hobutreileris. Ja mobiiltelefoniga. Ja tema võiks jääda istuma pingile, kuhu nüüd paistis päike, mis oli just väikese kiriku kupli tagant välja tulnud. Komissar August Maler, 51-aastane. Kas oli mõni mees juba tsipake ära väsinud?

Paar minutit hiljem helistas Maler Tretjaki ukse taga kella. Hääl uksetelefonist vastas ruttu: „Jah, palun?”

„Minu nimi on Maler. Politseist. Mul on vaja teiega rääkida.”

Maler oli võtnud tavaks esitleda end politseinikuna. „Mõrvarühm” kõlas tema arvates alguseks liiga dramaatiliselt.

Tretjak seisis juba ukselävel, kui Maler mööda treppi kolmandale korrusele jõudis. Hea väljanägemisega mees, tõmmu, peaaegu lõunamaine tüüp. Jalas teksased ja nende peal valge särk. Ta muigas pisut. „On vast päev. Maksuametist juba tuldi ja nüüd saabub veel politsei…”

Komissar juhatati suurde ruumi, omalaadsesse elukööki. Ta märkas pliiti, suurt külmkappi, letti ja selle ees musta lauda, millel lebas paar kausta, üks neist avatud. Laua ääres istus noor naine, Tretjak tutvustas teda kui Müncheni maksuameti teise osakonna inspektorit: „Proua Neustadt kontrollib minu maksukäitumist. Me oleme parasjagu poole peal.”

„Maler,” ütles Maler ja surus proua Neustadti kätt. Siis pöördus ta Tretjaki poole: „Te olete kindlasti väsinud. Teil on pingutav lennusõit seljataga, hommikuni välja. Kui kaua täpselt Colombost siia lennatakse?”

„Kust te seda teate?” küsis Tretjak.

„Sellepärast ma siin olengi,” vastas Maler, „kuid mul oleks vaja teiega nelja silma all rääkida.”

„Juba mõistsin.” Proua Neustadt tõusis ja hakkas oma asju kokku panema. „Siis paneme täna punkti, härra Tretjak, ja jätkame ülehomme, nii nagu kokku leppisime. Ma jätan teile ka oma kaardi.” Ta naeris ja ulatas komissar Malerile nimekaardi. „Kes teab, võib-olla läheb teilgi kord maksuametit vaja.”

Kui naine oli läinud, asetas Tretjak lauale pudeli mineraalvett ja ühe klaasi. „Niisiis…?”

Komissar Maler tegi ümbriku lahti ja seadis Tretjaki ette kaks fotot. Mõlemad kujutasid üht ja sama meest. „Kas te tunnete seda meest?”

„Ei.”

„See on professor Harry Kerkhoff Rotterdamist, väga tuntud aju-uurija. Kahjuks tuleb täpsustada: see oli professor Kerkhoff. Ta mõrvati eile.”

„Jumal hoidku,” lausus Tretjak, „aga ma ei saa ikka veel hästi aru: mis on minul sellega pistmist?”

„Me leidsime laiba juurest mobiiltelefoni. Ühe iseäraliku mobiili, kui nii võib öelda. Selles polnud salvestatud ühtki numbrit, ka mitte midagi muud. Ja sellest on helistatud vaid üksainus kord – ja nimelt eile. Kõne tehti Gallesse, teie hotelli. Selle mobiiltelefoniga vahendati teile üks teade, mille me oleme vahepeal rekonstrueerinud.”

„Peab paika, et kui ma parasjagu sõin, tuli administraator ja ütles, et keegi mees on mulle ühe pakilise teate jätnud.”

„Ja mis teade see oli?”

„Täielik nonsenss. Ma ei saanud millestki aru. See oli vihje võidusõiduhobusele, kes pidi mingi jooksu võitma. Ma pole veel iial elus hipodroomil käinud. Pidasin kogu lugu eksituseks, segiajamiseks.”

Maler jõi lonksu vett. „Kas te mäletate veel selle hobuse nime?”

„Jah – Nu Pogadi. Kunagi ma teadsin, mida see tähendab, see on midagi venepärast. Arvasin, et hobusele kummaline nimi. Sellepärast jäigi meelde.”

„Nu Pogadi. See tähendab: oota sa!” Maler tegi pausi. „Härra Tretjak, me leidsime professori surnukeha ühelt kiirtee parkimispaigalt hobutreilerist. Vasakus boksis oli surnu, paremas seisis hobune. Nu Pogadi. Hobune pidi muide midagi erilist olema. Õige korralikku summat väärt.”

Vestlus kahe mehe vahel ei kestnud enam kaua. Maler küsis, kes teadsid, et Tretjak oli Galle hotellis, ja mis oli olnud Tretjaki reisi põhjus. Ja millalgi ütles ta veel: „Te mõtelge, mida see teade võiks tähendada.”

Sankt-Anna-Platzi suure kiriku kell lõi pool neli, kui komissar Maler majast lahkus. Kaks kellalööki, nagu ikka pooltunnil. Politseis oli Maleril olnud õpetaja, tema kauaaegne boss, kes oli talle palju asju selgeks teinud. Üks neist kõlas: niipalju kui võimalik, väldi langetamast sisimas otsust inimeste kohta, keda uurid. Ära hinda neid, jäta see õhku, ära vasta endale, kas inimesed tunduvad sulle sümpaatsed või ebasümpaatsed, usutavad või mitte. Sest iga otsus ahendab pilku, piirab taju. Hea politseinik ei lahterda, oli tema boss sageli öelnud.

Maler istus oma autosse – beeži BMW-sse – ja järgis seegi kord õpetust: ei mingit kiiret otsust Gabriel Tretjaki kohta. Ta talletas vaid ühe tähelepaneku: tavaliselt esitavad inimesed, kellele säärane dramaatiline uudis teatatakse, küsimusi. Kuidas see mees suri? Mismoodi ta leiti? Mida politsei kahtlustab? Selliseid asju tahtsid inimesed enamasti teada. Tretjakiga polnud nii. Tema oli kuulanud ja vastanud. Muud midagi.

Kui Maler keskmisele ringteele pööras, ei suutnud ta ühest väikesest hinnangust siiski hoiduda. See käis saleda blondi maksuinspektori kohta, kes oli Tretjaki korteris lühidalt tal kätt surunud. Malerile meenus voodikaaslane südamekliinikus, kellega ta oli nädal otsa kahest palatit jaganud. Ajaveetmiseks olid nad väikese mängu välja mõelnud. Igale naisele, kes tuli palatisse või keda nad kliinikus kohtasid, omistasid nad väljanägemise põhjal ameti ja rahvuse. Huvitavad olid sellised klišeelikud ootused nagu „haiglaõed on kenamad kui koristajad”, nalja sai sääraste ütlustega nagu „inglannana oleks ta kena, füsioterapeudina mitte sugugi”. Maler oli päris kindel, et maksuameti proua juhtumil oleksid voodinaaber ja tema olnud üksmeelsed: maksuinspektori kohta nägi naine õige hea välja.

München, Sankt-Anna-Platz, kell 17

On vaid üks asi, mida inimese aju ei suuda: mitte õppida. Seda oli ta alati öelnud. See oli olnud Kerkhoffi kuulsate ettekannete üks tavapäraseid sissejuhatusi. Tretjak silmitses fotot arvutiekraanil. Harry Kerkhoff naeris oma üleolevat, säravat naeru. See oli vana foto, kindlasti oma kümme aastat vana, pildistatud mingil pidulikul üritusel, hilisel tunnil. Kerkhoff smokingis, Tretjak samuti. Seisis fotol tema kõrval. Kerkhoffil olid toona veel lopsakad lokid, hiljem, kui hakkasid juuksed välja langema, oli ta kohe pea kiilaks raseerinud. Hommikuti raseerib ta nüüd lihtsalt suurema pinna, oli ta märkinud, kui Tretjak teda peaaegu ära ei tundnud, hüvastijättudega ei peaks liiga pikalt viivitama. Tretjak võttis hiire ja klikkas läbi veel mõned vanad fotod Harry Kerkhoffist, mis Google oli leidnud – kuni ilmus üks uuem. Tretjak haaras telefoni ja valis Kerkhoffi poja numbri Rotterdamis. Aga keegi ei vastanud.

Ruum, milles Tretjak viibis, oli algselt ette nähtud elutoaks. See oli peaaegu kuuskümmend ruutmeetrit suur, kahe viiekandilise ärkliakna ja ühe klaasuksega, mis viis väikesele palkonile. Tretjak ei vajanud elutuba ja oli lasknud ruumi ümber kujundada. Parkettpõrandat oli ta lasknud lihvida ja õlitada, kuid mitte lakkida. Akende ja palkoniukse ees käisid alumiiniumsiinidel tuhmvalged rullkardinad, mis ulatusid põrandani. Enamasti olid kardinad ette lastud, nii nagu praegu. Valgetel seintel ei rippunud ühtki pilti. Ka teraspostid, mis toetasid lage kahest kohast, kus varem olid olnud seinad, olid valgeks värvitud. Kes ruumi astus, märkas kaht ala, mis mõjusid kui väikesed saared. Paremal oli hollandi disaineri Piet Hein Eeki tohutu suur laud, liimitud kokku loendamatutest väikestest pastelltoonides puutükkidest, paksult paadilakiga üle tõmmatud, kolm koma kakskümmend meetrit pikk, meeter nelikümmend lai. Toole polnud, ainult üks pink laua ees, ilma seljatoeta. Kogu lauda ja ka pingi pinda katsid paberivirnad, raamatud, ajaleheväljalõiked, kaustad, kõik kenasti üksteise peale seatud, servad joondus, ilmselgelt kindla korra järgi.