Читать книгу Bob Ellerhein - Maximilian Põdder - Страница 3

Ilm oli ilus ja selge, nagu ta enamaste ainult siis on, kui ta kauemaks ajaks tõotab kindlaks jääda, ja meelitas igaühte wärskele õhule minema. Heinakuu hakatus oli juba kätte jõudnud ja sellega kewadine kenadus osalt mööda libisenud. Sirelid õitsesiwad küll weel, aga toominga otsast oliwad lehkawad õilmed juba pudenenud ja wõilillekeste kullakarwaliste õite asemele pikaks sirgunud putkede otsa walged ümargused willapead kaswanud, milledest ka õrnemgi tuuleõhk mööda minnes libletawaid hebemeid lendu tõstis ja üle muru laiali kandis. Mõnes paigas oli hein juba nii suur, et niitja wikatit hakkas walmis seadma. Kõigest oli näha, et päris suwi jõudmas oli, kui ka äge palawus weel mitte wõimust ei olnud wõtnud ja inimest ei tüütanud. Niisugusel ajal ei püsi naljalt keegi tubade sumbunud õhus, keda just mitte kodused tööd ei kütkenda.

Aga Taaramäe warjurikaste puude all walitses siiski suur waikus. Üksnes mõni laululinnuke lõksutas pesa kõrwal oksa peal lösitades oma hauduwale kaasakesele ajawiiteks mahedaid armulugusid, kuni mõni möödalendaw putukas ka tema isunewa pugu tähele panema äratas ja sellega ta häälitsemisele järsku otsa tegi. Wahel kandsiwad ka õhulained hookaupa alt linna uulitsatelt woorimeeste wankrite põrinat ülesse mäele. Muidu aga ei olnud kõhku ega kahku kuulda, olgu siis et wahest tuule leilekene puude latwades lehti libistas.

Päikese kiired aga kujutasiwad siis lopsakast lehestikust läbi tungides kuldseid rattaid sileda kruusatud jalgteede peale. Ja siis tantsisiwad need kuldsed rattakesed nii lustiliselt teine teisest läbi ja teine teisest mööda, ennast ühendades ja jälle lahkudes ja pidasiwad nii weidrat pillerkaari, et wagusal waatajal silmad kirjuks läksiwad ja ta neid meeleheaga jälle rohelise muru ehk sinawa taewa poole pööris. Kena oli Taaramäel wiibida!

Aga iga wõõras, kes Tartu linnaga weel lähemalt tuttawaks ei olnud saanud, oleks küll wõinud imeks panna, kuidas see kena koht, keda õigusega Eestimaa ilusamaks ehteks ja kallimaks pärliks wõib pidada, nii waikne ja inimestest maha jäetud oli, et see ilusam isamaa lapikene, mis weel hiljuti ühte heliloojat suguwenda oli waimustanud ühte tantsulugu „Auf dem sehönen Dom zu Dorpat“ komponeerima, kõigi Tartu linnalaste armsam suwine kogupaik ja lõbusam tallermaa pidawat olema. Aga mis oli selle nähtuse põhjus, mille järele oleks arwata wõinud, nagu oleks Taaramägi Tartu kodanikkude kohta oma meelitawat ja ahwatlewat wõimu kaotanud?

Ei, Wanemuise endine asupaik sai ikka auu sees peetud ja ei olnud seal ka weel ühtegi ebajumalust meie kandlelööjat wanakest tüütamas. Mööda minnes aga olgu tähendatud, et Wanemuine, Emakest oma nõuusse meelitades, selle wõõra pealetungija ülbust mehiseste karistada oskab, nõnda et tema seal nagu kala kuiwal maal peab siplema, sest Emakene on tema eest oma kosutawa rinna kinni pannud ja ei saada temale mitte piiskagi oma karastawast märjukesest, nii et wõõras, kui see üksnes tema enese tegemine ja tahtmine oleks, oma kummardajaid juba ammugi oleks jumalaga jätnud ja koju poole kõmpinud. Kui Taaramäel meie jutu algusel niisugune uinutaw wagusus walitses, siis oliwad selle põhjuseks ainult kohaliku elu ja olu seadlused ja tingimised.

Emajõe kaldale asutatud wiisakas linnas on meie tähtsam hariduse hallikas. Igalt poolt woolab noorsugu sinna rohkeste kokku, alamates ja ülemates koolides, iseäranis aga ülikooli peal, suuremat haridust ja tähtsamaid teadusi otsima ja ennaste agaraste mitmesuguste ametite ja tulewate kodanliku elunõudmiste wastu walmistama. Sest et suurem osa käsitöölisi just nendest õppijatest oma elu ülespidamist leiab, kauplemine aga ikka weel kaunis madala järje peal seisab, siis saab nende tarwidust mööda ka kodune elu enamaste igas perekonnas seadeldud. Enamaste igal pool wõetakse kella ühe ja kahe wahel lõunarooga, ja mitte nagu wahest suuremates linnades, alles siis, kui tartlased juba õhtuoodet sööwad. Enne lõunat on elu kaunis wagune, ja ainult turul ja nõndanimetatud „Wene poodide“ ümber on rohkem rahwast liikumas. Õpilased, suured kui wäikesed, on tarkuse-kammitsas kinni ja kuulawad ehk parajaste, nagu reatud räimed teine teise pigistusel kooli pinkide peal istudes, laialisi seletusi ruumi otsatu suurusest ja tukkumise wabadusest, millest neil aga kumbagist suur puudus on. Kaupmeestel on oma kontorites kirjutamisega tegemist, ehk letilaua taga küla eitedele ja neidudele rätikuid ette laduda ja küünarpuuga põlleriiet mõõta, suhkurt ja sinekiwi paberisse pakkida, talutaatidele aga rauda, silku, soola ja sellesarnast muud tüsedamat kaupa kaaluda. Ülepea on igal ametimehel oma isesugused toimetused käsil. Isegi linna emandatel ei ole aega muud jalutust ette wõtta, kui turule minna toidukraami ostma, sest et nad oma kaasadele ja lastele, kes peagi eledate õõtsikutega koju tulewad määratud ajal roa peawad lauale andma. Sellest see siis tuleb, et kõigest ilmakese meelitawast iludusest hoolimata enne lõunat Taaramäel nii wähe jalutajaid näha on, olgu wahest mõned haiglased ehk wanad emandad ja isandad, kes seal ennast wärskes õhus kosutamas käiwad, ja lapsehoidjad oma wäikeste kärsitute kaitsealustega, kes esimese kasupõlwe wabadust maitsedes weel mitte koolipingi peale ei ole raamatu taha sunnitud. Ainult siis, kui raekoja hõbehaljast tornist kell esite tasema häälega nelja weerandi täissaamist on helistanud ja kohe selle peale kaugele kõlawate paukudega uue tunni algust ehk õigemine wana tunni lõppu kuulutab, mille juures temal oma Jaani kiriku punases tornis asuwa ametiwennaga sagedaste jagelemist juhtub, näikse seal ka üliõpilasi kiirustatud sammul alla tarkuse üli saalisse ruttawat ehk jälle sealt pikalisemalt mäele tulewat, et enne kojuminekut weel natukene puiestiku wilus jalutada ja oma keha kihawa seltersi ehk sooda weega karastada.

Niisugusel ilusal ennelõunal heinakuu hakatuses 187* aastal näeme meie ühte wiisakat noormeest pikaliste sammudega Taaramäel kõndiwat, nagu mõnda jalutajat, kellel mingit kiiru ega pakki ei ole. Tema tuleb kliiniku asutustest ja juhib oma sammud wana Gothi ehituskunsti mälestuse, endise Doome kiriku waremete poole, mille peale sakslased wäga uhked oliwad, kuni nüüd tõeks on tehtud, et see kirik wist mõne prantslase ehitatud on, sest et Saksa rahwal sel ajal weel sarnaseid puhtaid Gothi ehitusi ei olnudki. Terwe ümberkaudne koht on selle kiriku järele Doomemäeks nimetatud, kuna tema wana aus Eesti nimi „Taaramägi“ meiegi rahwa suust on kaduma läinud ja alles uuemal ajal jälle sellest teenimata unustuse udust walge ette toodud. Meie jalutaja aga läheb sellest wanaaja mälestusest kui igapäisest asjast tähelepanemata mööda ja astub tema kõrwalt treppi mööda alla orgu, kus ka kenad jalgteed puude wilusse kõndima kutsuwad, iseäranis üks laiem jalgtee seal all nõnda nimetatud „Doome kraawis“ on, sest et ta liikumise keskpunktist kaunis eemal, just nagu niisugustele kõndimistele loodud, kus keegi teistest segamata üksinda mõtteid tahab mõlgutada. Selle oma loomuse järele on tema siis enesele „mõttetarkade käigu“ nime saanud, ja sest et seal wahest ka armatsejad neiukesed ja peiukesed warjulist kokkutulemise ja sala jutusobitamise paika otsiwad, wõiks teda ka „ohkamise istanduseks“ hüüda. Selle käigu poole näeme meie ka seda noortmeest oma sammusid juhtiwat.

Oma kena pilliroo kepikesega õhus weheldes, just kui oleks ta praegu wehklemise saalis oma liikmete osawust, käewarre kindlust ja silmade terawust katsumas, näeme meie teda sügawas mõttes mitu korda puiestiku teed mööda edasi ja tagasi kõndiwat. Tema on sihwaka aga siiski kaunis toeka tegumoega mees, noor, aga tihe mustjas habe piirab tema priskeid palgeid ja warjab nägusate tutsukeste näol ülemist mokka. Ka laiaäärelise kaabu alt tikuwad paksud mustjad juuksed wälja. Mehine näomood ja hallid terased silmad awaldawad meele kindlust ja ausust. Kõige wälimise oleku järele arwata ei wõi tema mitte wanem olla kui kakskümmend neli ehk wiis aastat. Nooremehe suwine liiwakarwa ülikond on uuema aja järele lõigatud ja õmmeldud, ilma et ta siiski tema kangale upsakuse tunnistust oleks andnud, just nagu Tartus, kus studentide seas riietega mitte halpust ega rumalat uhkust ei aeta, korrapäraline wiis nõuab. Wälimisest rinna taskust edewaste wäljawahtiwa stoloskopi (rindade kuulamise toru) ots tunnistas, et ta wist mõni Aeskulapi jünger saab olema, kes pealt näha praegu kliinikust haigete juurest tuleb. Kui tema tükk aega pea oma käiku kiirustades, pea jälle pikalisemalt sammudes, wahest ka koguni seisatades nõnda kõndinud oli, nagu seda mõttes olew inimene wahest teeb, toetas ta ennast tee ääre ühe pingi najale jalgu puhkama. Ta laskis meeleheaga pingi nurka seljatoe najale, wõttis taskust tubaka karbikese ja hakkas ühte oma walmistatud paberossi põletama. Kui sinine suits rõngastena tema nina ümber lehwis, läks ta nägu, mis siitsaadik murepilwes oli olnud, nähtawalt lahkemaks.

Meie ei taha teda tema mõtetes mitte tülitada, waid ennemalt oma aega seks tarwitada, et selle noore mehega, kes kord meie tähelepanemist on äratanud, ligemalt tuttawaks saaksime.

Et aga lugeja kannatus mitte liig põnewile tõmmatud ei saaks, tahame meie puiklemata warsti wälja ütelda, mis ja kes see mees õieti on. Tema on Tartu uniwersiteedi student, tohtri-ameti õppija, Robert Ellerhein, keda aga tema sõbrad lühidelt Bobiks kutsusiwad. Sündimise poolest on tema eestlane ja ühe Liiwimaa wäiksema päriskoha omaniku ainus poeg. Kes aga selle teatusega weel mitte rahule ei taha jääda, waid weel põhjalikumalt pärima hakkab, kust nimelt ta pärit on, sellele kostetakse wana Eesti wiisi: walge hobuse wallast, küsija külast ja tagapärija talust. Tema isa, tubli talutaat, elas kaunis jõukalt, sest et sel perel juba wanast saadik tugewad juured all oliwad. Ehk küll wanameelne mees, oli tema ometi loomuse poolest nii selge mõistusega, et ta hariduse ja kooliõpetuse wõimu ära tunda suutis. Kui temale kõrgem haridus ka mitte kui paleus tema enese pärast ei näinud ihaldataw olewat, oli ta siiski aru saanud, et inimene tema läbi suuremate eesõiguste osaliseks ja kõrgema õrre peale upitatud saab, mille juures ka muu ilmlik kasu, nagu warandus, parem põli ja au, mitte tulemata ei jää. Temal enesel oli oma elus ka juba põhjust olnud, puudulist koolitamist kahetseda. Kuida aga sellega lugu ka oli, ta oli ikka, mis peaasi on, nõuks wõtnud oma poega wõimalikult tubliste kaswatada ja koolitada, nii kaugele kui jõud jätkuks, ja oli selle juures ka siitsaadik kindlaks jäänud, ehk küll tema tuttawate seas niisugustest meestest puudust ei olnud, kes temale seda tegu suu sisse laitsiwad. Ehk tema küll wana Mäe Mihkel, eestlaste kohta kaunis jõukas talukoha peremees oli, nagu meie juba ülemal nimetasime, oli temal siiski õige raske oma poega gümnasiumi kooli läbi teha lasta, ja pärast ülikooli peal pidada. Aga mis kord ette oli wõetud, ei wõidud enam pooleli jätta ja ta trööstis ennast ikka sellega, et see ju tema ainus poeg, ja kõige raskem aeg pea juba selja taha saamas oli. Pojal aga oli hea pea ja ta õppis kui waenlane, nii et ta alumised koolid nagu lennul läbi tegi. Kui aga wiimaks ka gümnasiumi õpetus lõpetatud oli, tekkis waielustsünnitaw küsimus, mis ametimeheks Bob ennast pidi ülikooli peal walmistama. Poeg tahtis tohtriks õppida, isa aga seisis kõwaste selle nõu wastu ja soowis temast kirikuõpetajat teha; sagedaste kiitis tema waimulikku seisust ja ütles, et see tema kõige suurem südame soow olewat, oma poega kui tublit kõnemeest kiriku kantslist kuulda. Siis wõiwat tema rahuga wanas eas oma silmad kinni panna ja öelda, nagu muiste waga Simeon: „Issand, nüüd lased sina oma sulase rahus ära minna!“ Sel mõttel aga wõis ehk ka teades ehk teadmata oma jagu ebauhkust juures olla, sest eestlaste silmis on ju ikka kirikuõpetaja amet wäga tähtis olnud. Kirikuõpetaja seisab ju mõisnikuga peaaegu ühe pulga peal. On tema pühapäewal tubli jutluse ütelnud, mis kuuljate südamesse lõikas, siis räägitakse sellest terwe nädal otsa, kuni jälle uus kõne tuleb. Nõnda on siis õpetaja alati rahwa suus, tema on oma kihelkonnas igapidi esimene mees.

Sellest oleks siis ka isal rõõm olnud ja üks osa poja aust oleks muidugi isa peale tagasi langenud. Aga tohter, adwokat ehk kooliõpetaja ei puutu rahwaga nii palju kokku, nende nimi ei saa nii hõlpsaste oma rahwa seas kuulsaks, nad on sunnitud enamaste linnas elama ja jääwad rahwale wõõraks. Peale selle on rahwa aru järele õpetajal kergem amet ja algusest rohke kindel leiwateenistus. Sarnaste mõtete peal rajab weel praegugi suurem osa eestlasi, kes ennast kirikuõpetaja ameti peale walmistawad, ja sarnaseid mõtteid oli ka wana Mäe Mihkel sagedaste oma pojale korranud, aga see niisama sagedaste nende wastu waielnud. Seletades ja harutades, paludes ja meelitades oli tema sõidelnud isa meelt, mille juure ka ema pojale tublimaks toeks oli. Isa aga jäi oma tahtmise juure kindlaks, kuni temale ükskord kaswaja kaenla auku tekkis, mis temale nii suurt walu tegi, et temal enam öö ööks ega päew päewaks ei olnud. Wiimaks ei aidanud muu nõu, kui tohter pidi toodud saama, kes tema walu warsti waigistada oskas ja mehe terweks tegi. Sest saadik tõusis ka tohtri ameti tähtsus Mäe Mihkli silmis kohe paari waksa kõrgemaks. Siiski oli temal ikka weel selle ameti wastu mitmesugust kahtlust, nii et ta wiimaks kirikuõpetaja käest nõu otsima läks – ja see oli poja õnn. Sest kui kirikuõpetaja seda asja wagusi pealt oli kuulanud, ütles tema. Mihklile, et kui tema pojal enesel mitte suuremat ihaldust ja südame sundmust ei olewat Issanda wiinamäel tööliseks heita, siis olla sest selgeste näha, et tema Jumalast mitte selle ameti peale kutsutud ei ole, ja isa ei pidawat siis teda ka mitte sundima. Ja see oli õigus. Mõned kurjad suud aga tahtsiwad seda asja pärast küll teistwiisi seletada. Kirikuõpetajal enesel oli ka üks poeg hiljuti ülikooli peale saanud, kes ennast waimuliku ameti peale walmistas ja pärast isa koha pärijaks pidi saama. Kergeste aga oleks wõinud juhtuda, et kui Mäe Mihkli Bob ka sedasama teadust oleks studeerinud, rahwas teda pärast rohkem oleks usaldanud ja kirikuõpetaja koha peale ennemalt teda soowinud. Seda meie aga ei usu. Nii palju aga on selge, et Mäe Mihkel järele andis ja Bob ennast Tartu ülikooli peal tohtriameti õppijate kirja laskis üles wõtta ja isa ennast wiimaks sellega trööstis, et ka „tohtri herra“ temale kui ka kõigele suguwõsale ainult auks wõib olla.

Juba oli Bob kolm ja pool aastat, ehk nagu koolikeeles üteldakse, seitse semestrit ülikooli peal wiibinud ja esimese jao eksamini, mida tohtrite filosofikumiks hüütakse, hiilgawalt ära teinud ja wõis sellel põhjusel juba professorite ülewaatamise ja juhatuse all kliinikus haigeid katsumas ja linnas oma käe peal waeseid inimesi toherdamas käia, sest et rikkam rahwas niisugust poolõppinud arsti enese tõbewoodi juure ei lase. Päris walmis tohtriks saada oleks aga Bobil weel tubliste üks aasta ehk poolteist ära kulunud. Aga õnnetus tuleb hõiskamata ja wiletsus wilistamata. Ka Bobile tuli kurb sõnum nagu rahe õitsewasse lilleaeda. Lugu oli iseenesest järgmine. Paari päewa eest oliwad isa, ema teda linnas waatamas käinud ja seda rõhuwat teatust kaasa toonud, et nad äkitselt nii suurt kahju saanud, et praegu isegi ei tea, kuidas ennast edasi elatada saawad. Karja-Kustas, kaheteistkümne aastane poisikene, oli salaja toa peal piipu põletanud ja sest et keegi juhtunud peale tulema, esimese ehmatusega piibu kõige tulega põhku wisanud ja ise putku pannud. Sealt aga oli tulukene lahti peasenud ja mõne tunni pärast ei olnud elumajast ja kõrwalistest hoonetest muud järele jäänud, kui suitsewad tuhahunikud ja mustad aherwared. Ainult saun, mis teistest ehitustest tükk maad eemal seisis, oli terweks jäänud, nii et õnnetu perekond temas wähegi peawarju leidis; oli ikka weel parem kui kuuse warjus olla, ehk päris lausa taewa all. Puhta raha, nii palju kui teda just kodus oli, oliwad nemad küll wälja saanud, aga kõik hinnalisem, aastate jooksul suure waewaga soetatud majakraam oli pidanud tuleroaks saama. Mõne aja eest oli tütar mehele läinud ja oma kaaswara ka warsti ühes saanud, nii et suuremat raha neil kodus ei olnudki. Nõnda oli siis saadud kahju wäga walus kannatada, ja palju wett wõis enne jõest merde jooksta, kui see perekond sest õnnetusehoobist täieste jõudis toibuda. Mis aga wana mehe südant selle juures kõige rohkem näris, oli see teadmine, et ta iseennast kõigest süüst mitte puhta ei leidnud olewat. Tema talu oli küll tulekassas kinnitatud olnud, aga kaks päewa enne tulekahju oli kinnitamise-aeg otsa saanud ja peremehe enese hooletuse läbi oli uueste üleswõtmine hiljaks jäänud. Tema oli juba ammugi seda asja ikka õiendada soowinud, aga wiimaks nii kauaks jätnud, kui ise kord jälle linna läheks. Sellega aga oli tema makswate seaduste järele oma kahjutasumise nõudmise õiguse kaotanud. Küll oli tema nüüd warsti linna läinud ja ütelnud, et ta talu juba üle kümne aasta olla tulekassas kinnitatud olnud, aga ametnikud oliwad ainult õla nukkasid kehitanud ja wastanud, et see asi nendesse sugugi ei puutuwat, sest kinnitamise aeg olewat tulekahju juhtumisel juba mööda olnud Nii sai siis see wäikene hooletus hirmsaste karistatud, aga kahju oli kord sündinud ja kahetsemine liig hiline. Hädawaewalt wõis tema loota oma koha peale nii palju raha laenuks saada, et ta oma hooned jälle üles wõis ehitada, aga poja toetuseks ei olnud temal enam wõimalik kõige wähematki anda ja kui see ka kuidagi weel korda oleks läinud, siis ei oleks poeg ise niisugust ohwrit wastu wõtnud. Sellepärast pidi Bob nüüd ise katsuma, kuida ta ennast edasi wedada sai.

Niisugusel lool näeme meie siis Bob’it kurwas tujus „mõttetarkade käigul“ pingi peal istuwat ja oma praeguse kimbatuse ja uduse tulewiku üle mõtteid mõlgutawat, mis niisama keerulised wõiwad olla, kui suits, mis tema paberossi otsast tõuseb. Äkitselt kõigest eluülespidamisest ilma jäädes oli temal wähe lootust weel umbes poolteist aastat ülikooli peale jääda ja oma õppimist lõpetada. Tema oli küll oma teaduse jaoskonna juhataja jutul käinud ja palunud, kas teda ehk ei wõidaks kroonu kaswandikkude sekka wastu wõtta, aga nende arw oli wiimseni täis, sest et arstide jaoskonnas need kohad otsitawad on ja mitte nii sagedaste tühjad ei seisa, nagu theologia omas. Professor andis temale nõu, kõige wähemalt pool aastat kannatada, aga mis pidi ta nii kaua tegema? Millega ennast elatama? Muidu aga oleks see jaoskond hea meelega teda, kui erguwaimulist ja laitmata noortmeest, kroonu kaswandikkude liiki wastu wõtnud, nagu jaoskonna juhataja ise kinnitas. Nõnda oli tema siis praegu säherduses kitsikuses, et ta kusagilt omale abi ei leidnud. Siigawas mõttes uuristas tema oma kepi elewandi-luuse otsaga oma jalgade ees peenikeses kruusas ja torkas teda wiimaks kaunis pahaselt weel sügawamini ülestustitud liiwa sisse.

Korraga sai tema kaunis tugewa matsu oma pahema õla peale, nii et ta nagu jahmatas ja just mitte kõige meelitawamate sõnadega oma rahurikkujale kosta ei tahtnud. Kui tema aga tülitajat ligemalt tunnistas, läks tema nägu märksa lahkemaks ja ta ütles ikka weel oma walusaste puudutatud õla õõrudes: „Noh, muidugi, ikka jälle wana Jumm! Kes wõiks ka muidu nii kohmakas olla ja kõik haritud inimeste peenikesed kombed ei miski panna, kui ainult sina! Pagan wõtku sind ja sinu karumoodi paitamist! Ma usun, et minu õla weel nädal otsa saab sügelema.

„Tasa, ikka tasa, w’a kooliwend ja kallim seltsimees,“ wastas tülitaja suure häälega naerdes: „mis mina sinna parata wõin, kui minule niisugune käsi on loodud, et kõik neiukesed kiljatawad, kui ma neid teretan. Mina kulutan sind taga otsides oma kallist aega ja sõtkun juba saapa kontsad wiltu, nii et inimesed juba arwata wõiksiwad, et ma kõweraid teesid käin, ja sina wõtad minu südamelikku teretust nii karmilt wasta,“ õhkas kõneleja halenaljakalt oma silmi taewa poole tõstes. „Tõeste, maailm läheb hukka ja meie noorsugu on raiskus, nagu meie wagad sõbrad kuulutawad, sest kõik isa-isade tuum ja rammu ja waim on nende seast kadunud!“

Bob pidi wägise naeratama, tema sõnarikas sõber aga laskis oma keha nii tüsedaste pingi peale teise nurka, et seljatugi aga naksatas.

„Istud siin waikses nurgas,“ puhus tulija ühel joonel edasi, „kõige kallimal ilmakesel, millega Jumal meid põrmitsejaid iialgi on õnnistanud, kurtes ja pead norutades, nagu ennemuiste Scipio Kartago linna waremetel! Pajata mulle, mu poeg, mis saladus rõhub su südant, kosta, mis kurbtus sind kurnab, mis murelik mõte sind waewab? Kas on armastuse nooled sinu südant sütitanud, wõi oled sa hommiku pahema jalaga sängist astunud? ehk on sulle koguni kõige esiteks mõni wana naine wastu tulnud ja sind räpuse silmaga kaenud? Pole sul waja nii hädapillist nägu teha, nagu mõni kaherublane weoloom, mis laadal wiimaks setu kätte on sattunud! Ma olen juba kuulnud, missuguse tõrwaga sa oled kokku puutunud, üks kägu teadis minule sellest juba kukkuda. Käisin sind praegu kliinikus taga otsimas, aga seal ütles mulle ukse-Willem. et sa juba ära olewat läinud. Tahtsin sellepärast just sinu juure koju minna. Nägin aga mööda purjetades sind siin pingi peal kükitawat, nagu peatäis õnnetust.

Noh, mis sa tahad siis selles sampsu läinud asjas peale hakata?“

Bob oli oma sõbra juttu, ehk küll naeratades, aga siiski tähelepanemisega kuulanud ja wastas nüüd tõsisema näoga:

„Ma tänan sind kõigest südamest sinu osawõtmise eest. Ma olen praegu ka isegi mõnda keerulist nõu pidanud, aga hammas ei taha kuhugi hakata. Igal mõttel on täidesaatmisel oma kümme kimbatust ja mitu teist takistust. Kahju, et see õnnetus just nüüdsel ajal minule pidi juhtuma; oleks ta üks ainus aasta hiljemine tulnud, siis oleksin mina juba kindlamalt, õnnehobuse sadulas istunud ja ei oleks ennast sealt nii hõlpsaste maha tõrjuda lasknud. Aga kes wõib siiski teada, kas see ehk weel kudagi wiisi minu kasuks ei ole, inimese elulugu on wahest wäga kirju.“

„Kas sa ka tead, mis mina sest mõtlen ja sulle warsti awaldada tahan?“ ütles Bobi sõber, keeleuurija üliõpilane Woldemar Stark, keda sõprade keskel „Jumm’iks“ hüüti. Tema oli Bobi ealine mees, aga sellest kontide poolest palju tugewam, ja kui sa tema otsa waatasid, siis ei olnud sugugi imeks panna, miks neiud kiljatasiwad, kui ta neile sõbralikult kätt andis. Tema lahkest näomoest ja sinistest silmadest paistis südame headus.

„Sina peaksid õige mõneks ajaks koolmeistriks hakkama, sinul on ju selle tarwis koguni awalikud waimuanded. Sina oskad ju wehklemise põrandal õige tubliste oma mõõka keerutada ja wastalisele osawaste pihta anda, küll sa siis ka, koolikepiga korda saad.“

„Jah, wellekene, kui ma muud ei oskaks, siis saaks minust küll päris wilets koolmeister ja, tänu Jumalale, on kepiwalitsus ka koolidestki juba kadunud, nagu sa isegi tead.“

„Olen oma ajal weel küllalt liinealiga näppude peale saanud, aga jäägu see nüüd arutamata. Wana kindraliemand, kelle ülekäe läinud wõsukese sina oma hoolitsemise alla olid wõtnud, kui ta toona nagu tinapura wiiendamasse klassi oli järele jäänud, kui teised uute wormi walati, on wäga rõõmus sinu koolitamise osawuse pärast ja laulab nüüd igal pool sinu kiitust suure suuga. Aga jäägu nali naljaks ja tõsi tõeks. Kui sinul tõeste lusti peaks olema koolmeistriks hakata, siis wõid sa ennast warsti minu juures „möllida“, mina wõin praegu niisugust kohta juhatada, ehk õigemini ütelda mõnda wiletsat noortmeest, nagu näituseks sind, õnnelikuks teha ja toreda ameti peale aidata. Koht on küll natukene kaugel meie Emakese kaldalt, sügawal Wenemaa südames, kus hundid inimestele kontwõõrasteks käiwad, lühidelt Moskwas, aga ega see suurem õnnetus ei ole, ja sa tead isegi, et wanapagan näljaga kärblaseidki nahka paneb. Minul oli esiti, küll nõu, seda kohta pikale Joonale soowitada, aga see mees ei oska inimestega peenikeselt ümber käia ja meie uniwersiteedi au eest nõnda seista, kui wahest tarwis läheb. Ja sest, et ma nüüd kuulsin –“

Bob’i huulte ümber lehwis peenikene naeratus, kui tema oma ladusa seltsimehe otsa waatas, kes istmelt oli üles tõusnud ja elawalt kätega weheldes tema ees seisis.

„Tänan selle kõrge au eest,“ ütles tema siis nalja wiisi kumardades, „aga kust sina siis selle tähtsa ameti soowitajaks said?“

„Hm“, kostis Jumm oma pahemat silma pilustades ja kawalat nägu teha püüdes, millega ta aga sugugi toime ei saanud: „Laialdane hõimkond, tähtsad sugulased, kuulsad sõbrad, nemad kõik peawad mind meeles, kui midagi tarwis on minu läbi tallitada lasta – oh, see on minule wäikene asi! Tuleb korraga ühele wanale wiiendama põlwelisele onupojale meele, et temal üks tähtjas suguwend Tartu ülikooli peal tarkust tabamas on; ta tarwitab parajaste kodukoolmeistrit ja soowib enesele nimelt ühte Tartu üliõpilast – wist sest, et ta muiste ise siin semestrit kaks studendi nime all on wiibinud ja temale siinne tarkuse hais wägewaste on ninasse torganud – arwab nüüd ehk, et tema pojukesed seda ennemalt tarwitada wõiwad, mis tema oma ajal ise omandada ei osanud ehk ei jaksanud.“

„Noh, kuule,“ sähwas Bob naerdes wahele, „kui mina nüüd sinu jutu ja sinu enese järele omale tahaksin sinu Moskwa onupojast pilti kujutada, siis ei oleks minul küll mitte suuremat õhinat, sinu pakkumist wasta wõtta! Aga ma loodan, et sinu onupoeg ikka paar protsenti sinust saab tublim olema.“

„Wäga meelitaw,“ hüüdis Jumm, „kui see au siis ka mitte minule ei saa, waid onupoja pähe langeb, eks ta suguwõsasse ikka jää.“

„Palun heaks wõtta,“ wastas Bob ja kõneles siis edasi. „Üleüldse ei oleks minul küll mitte wastumeelt, mõneks ajaks niisugust kohta wõtta, iseäranis kui ma oma praeguse oleku peale mõtlen, aga siiski tahaksin mina enne otsusetegemist ikka neid tingimisi kuulda, mis selle juures on. Palga suuruse peale ma palju ei waataks, ehk küll ma õiguse pärast seks sunnitud oleksin, aga tähelepandawam on mulle, kudas kõik muu olek ja läbisaamine on.“

„Ma loodan, et meie ka sellega korda saame. Ligematest tingimistest olen mina wolitatud sinule ka mõnda juba teada andma. Üleüldse aga pean ma sinule ütlema, et minu kallis wiiendama-põlweline onupoeg Moskwa linnas sakste seas ja ka teiste kodanikkude hulgas õige aus ja tähtjas mees olewat. Raha aga olewat temal kui raba. Sellepärast pakub tema ka oma kodukoolmeistrile prii ülespidamise kõrwal aastas 900 rubla palka, mille eest tema kahele poisslapsele wiis tundi päewas õpetust on anda. Prantsuse keele ja muusika õpetuse tunnid jääwad koolitajanna hooleks, nii et sinul sellega sugugi tegemist ei ole. Mina arwan, et sa nende tingimistega küll leppida wõiksid, on ju ometi mõnigi ülikoolitatud noormees wähemagi palga eest pidanud koolmeisterdama. Sellepärast ütle aga üks ainus sõna ja kaup on warsti küps!“

Bob seisis paar silmapilku mõttes, siis aga patsis ta mehiselt oma seltsimehe pakutud kätt.

„Olgu siis asi kindel, et mina kultuurakandjaks wana tsaaride pealinna lähen. „Liisk on langenud!“ hüüdis Caesar ja läks üle Rubikoni jõe. Tänuks aga tahan mina sind sinu wiiendama-põlwelise onupoja poegadele alati kardetawaks eeskujuks silmade ette maalida.“

„Selle eest kaitsku neid Jumal, kui neist ükskord tublid studendid peawad saama, kes raamatute terwistrikkuwat tolmu parajal ajal õllega oskawad alla loputada. Ma loodan sellepoolest oma suguwõsa tubli loomuse peale, et nemad ennast sinust mitte narrida ei lase. Aga nüüd, wana kaim, lähme otseteel trahterisse. Kauba peale kuluwad ikka liigud ära ja ega meiegi suud sarwest ei ole. Teised sõbrad on wist ka koos ja wõtawad ennelõunest isuäratust. Seal wõime meie neile siis seda tulist uudist kohe jahtumata ette panna; küllap nad oma waateluugid nii pärani ajawad kui rehealuse wärawad tuulamise aegu.“

„Kunas on sinul nõu selle asja pärast oma sugulasele kirjutada? küsis Bob.

„Täna päew weel saadan mina temale traadi teel sõnume Moskwasse, et sina tuled, sest et tema mind nimelt on palunud wõimalikult pea wastust saata, aga siis ei wõi sina ka enam oma ärareisimisega kaua wiiwitada.“

„Minu reisipaun on peagi walmis seatud,“ wastas Bob.

„Waata, kui kenaste see trehwab,“ hüüdis Jumm. „Täna peale lõunat sõidame meie ju maale oma harilikku pooleaasta lõpupidu pühitsema, mis nüüd ühtlasi sinu jumalagajätmise joodud wõiwad olla; homme on siis weel üleüldine peaparandus ja winguwalu waigistus ja ülehomme hommiku wõid sina juba Falkenbergi tossukünaga Pihkwa poole sõuda. Hädalisemaid toimetusi, wõid sa ju weel osalt täna, osalt homme õiendada.“

„Tänane päew läheb juba raisku,“ wastas Bob oma uuri waadates, „kui ma lõpupidust osa wõtta tahan, sest et meil pea juba lõuna käes on. Lõpupidul aga ei tahaks ma puududa, sest ainult seal leian ma oma sõpru kõik koos, nii et ma kõik korraga wõin jumalaga jätta. Ei tea ka, kas ma ilmaski weel sarnasest rõõmust saan osa wõtta!“

Mõlemad sõbrad oliwad pingi pealt üles tõusnud, Jumm oli oma käe Bob’i õla peale pannud ja nõnda oliwad nemad juttu westes „Kuradi silla“.juure jõudnud ja sammusiwad linnapesa poole.

„Aga, mis mulle praegu meele tuleb,“ ütles Jumm lühikese waitolemise järele, „Tilder olewat ju eila Tähkweres õige tubliste Müllersoni kahewõitluses üle löönud – kaks kriipsu risti üle rinna ja kolmas kenaks rõugetäheks käewarre peale: üks nende seast aga olewat wiie õmblusega.“

„Missugune see Müllerson on, ma wist ei tunnegi teda,“ ütles Bob.

„Miks sa teda ei peaks tundma, pikk ja kuiw, näeb wälja, just nagu oleksiwad mõnele puuhalule purika silmad pähe pistetud“ kostis Jumm.

„Ah, see! Nüüd ma tean juba,“ tõendas Bob, „ka nüri kirwes wõib kiwi leida.“

„Aga kudas siis nüüd waese Willu käsi ka kliinikus käib, kas ta hakkab juba paranema? Sina oled teda täna ometi näinud?“ küsis Jumm jälle.

„Muidugi käisin mina teda waatamas,“ wastas Bob, „aga kiita ma tema käekäiku ei wõi, kui ka enam suuremat surmakartust ei ole. Nagu sa ju tead, oli „lappijal“ õnnetus olnud, et tema läbilöödud soone otsa kinnisidumisel, kus werd waja oli wälja pumbata, kogemata ühte kurja haawa mädaga ära kihwtitatud pumpa oli tarwitanud. Selle tekkis nüüd werekihwtitus, mis tõbise elule ähwardas otsa teha. Mis nüüd teha? Aga üks kurat aetakse teise wägewama kuradi waral wälja. Et nüüd selle paha haawa mädast sünnitatud werekihwtituse mõju murda, peab haigele üks teine kangem kihwt, sisse antud saama, mille mõjudust aga pärast hõlpsamini wõib tühjaks teha. Selleks wastaseks kihwtiks aga on alkohol wõi puhas spiritus wõetud, ja et see kergemalt inimese werest lahkub, teab iga üks, kellel teisel päewal pärast joomist on juhtunud pea uimane olema. See tõbi kaob iseenesest ära. Sellepärast antakse Willule nüüd niipalju kanget marjawiina juua, nimelt sherrit, et ta hommikust õhtuni ikka ühes winnas on ja selget päewa enam näha ei saa. Waata, kui imelisel wiisil praegune tohtrite tarkus oma haigeid rohitseb!“

Sõbrad oliwad selle trahteri ette jõudnud, kus nende selts harilikult koos käis. Nemad sammusiwad ühest lihtsalt sisseseatud kaubatoast läbi, kus mõned käsitöölised letilaua ees õlut jõiwad ja juttu ajasiwad, ja läksiwad tagumise toa poole, kust neile ühe mehise laulu wiimased sõnad wastu kõlasiwad. Siis kuuldi waljult läbisegamine hüüdwaid häälesid. Nagu wanad tuttawad astusiwad nemad sisse ja nende teretus „N’morgen!“ wõeti niisamuti kõigilt poolt elawalt wasta ja enne kui weel kaks minutit oli mööda läinud, istusiwad Bob ja Jumm rõõmsate seltsimeeste hulgas ja jõiwad mõnegiga Tartu studentide wiisi järele pool klaasi õlut kokku. Teatus Bob’i lahkumisest wõeti suure osawõtmisega ja kahetsemisega wastu. Siis aga pööris üleüldine jutt jälle õhtu poole peetawa lõpupidu peale.

Kui waheajal ka lõunetund juba kätte oli jõudnud, hakkas seltskond minekut tegema ja studendid lahkusiwad enamaste kahekesi ja kolmekesi mitmele poole, seda mööda, kus uulitsas kellelgi oma elukorter ehk söögimaja oli. Ainult mõned wanad õllesõbrad jäiwad weel trahterisse juurdlema ja rebaseid utsitama. Bob aga läks Jummiga telegrahwi kontorisse, kus wiimane oma sugulasele traadi teel teatust saatis, et uus kodukoolmeister leitud on ja pea saab oma reisi ette wõtma. Siis aga lahkusiwad mõlemad sõbrad ja Bob läks otsekohe koju, kus tema wiibimata oma asju ja raamatuid hakkas sissepakkimisele walmis seadma, sest et temale teisel päewal seks toimetuseks palju aega üle ei jäänud, kui ta ka kõik neid perekondasid, kelle juures tema alati lahket wastuwõtmist oli leidnud ja lõbusaste aega wiitnud, isiklikult jumalaga tahtis jätta.