Читать книгу Tundmatu peig - May Agnes Fleming - Страница 4

LI PIME NOVEMBRIÕHTU – märg, tuuline, tormine. New York City tänavad olid kõige hirmsamas seisus, kui vähegi olla saab – ligedad, märjad ja libedad; nende lohutute tänavate kohal rippuv taevas oli üksainus tintmusta sünguse tume keep. Nukker, hüljatud, näpistavalt külm novembriõhtu.

Kuid missis Walraveni ball pidi täna õhtul ikkagi toimuma ning tal oli halvaendeline eelaimdus, et neli elementi võivad kogu ta hiilgava ürituse nurja ajada.

Ball pidi olema kogu hooaja kõige suurejoonelisem üritus ning kogu Viies avenüü pidi täies aus ja hiilguses kohal viibima.

Muidugi mõista seisis Viies avenüü alati kõrgemal millestki nii lihtlabasest, nagu seda on ilmaolud, ent ikkagi võinuks õues veidi meeldivam olla ning see, kes taevas nende tingimuste üle käsutab, olgu ta nimi milline tahes, oleks siiski võinud arvesse võtta, et juba kakskümmend aastat polnud missis Walraven ühtki balli korraldanud; kõigevägevam oleks ehk lubanud päikesel paista, pühkinud ära pilved, pannud luku taha jäiste tuulte armee ning leidnud nii kenakese ilmakese, kui see novembrikuus üldse võimalik on.

Otse loomulikult elas missis Walraven New Yorgi kõige väärikamal avenüül suures ruugest liivakivist palees, mis olnuks justkui pärit idamaisest muinasloost oma sametvaipade, arabeskide, filigraansete meistriteostega, läikivate, üle kullatud, kõigis värvitoonides sillerdava siidiga kaetud toolide, laudade ja sohvadega.

Ja tervel Viiendal avenüül ja ülepea kogu New Yorgis ei leidunud poolt tosinatki säärast kuuekümnendates eluaastates naist, kes olnuks pooltki nii jõukas, pooltki nii upsakas ja pooltki nii tujukas kui missis Walraven, suure Ferdinand Walraveni lesk.

Tol tujutul novembriõhtul, kui vihm ja lobjakas avaraid aknaid piitsutasid ning karmid tuulehood vilistasid karniiside ümber, istus missis Walraveni ainus poeg oma toas, vahtis aknast välja ning tossutas järjepanu sigareid.

Karm ja vihmane, loojanguvalguses Viies avenüü ei ole just maailma kauneim kohake ning mister Walravenil polnud suurt midagi vaadata peale tänavasillutisel rappuvate troskade ja mõne hilise ajalehepoisi, kes kaupa müütades hõikusid.

Vahest needsamad väikesed kehvasti riides poisikesed, kes juhtumisi läbi vihmavalingute üles vaatasid ja peente kardinate vahelt uhkeis rõivis härrasmeest silmasid, mõtlesid isegi, et oleks päris tore olla Carl Walraven, poole miljoni dollari ning New Yorgi kõige kaunima maja pärija.

Vahest oleksid kõik nii arvanud, nähes avarat tuba rubiinpunaste ja kuldsete drapeeringutega, võrratute maalide, üle kullatud laudade, võbeleva leegiga põlevate küünaldega valges küütlevas kandelaabris, lõhnastatud soojuses, säras ja luksuses.

Kuid toatuhvlites ja hommikukuues Carl Walraven, kes lesis suures lamamistoolis ja suitsetas hinnalisi manilla sigareid, põrnitses masendavat õhtut kõige süngemas ja tigedamas meeleolus.

“Võtku tont seda ilma!” pomises mister Walraven valgete, tugevate hammaste vahelt. “Miks pagana pihta peab alati kahekümne viiendal novembril sadama? Seitseteist aastat tagasi olin kahekümne viiendal Pariisis ja Miriam oli... ah, põrgusse see Miriam!” Ta vakatas järsku ja nipsutas sigarikoni aknast välja. “Sa oled pööranud uue lehekülje, Carl Walraven, ja mida põrgut on sul vaja eelmistelt otsida? Sa oled kaugetelt maadelt tulnud tagasi vana ja ahviarmastust jagava emme juurde – ma teadsin, et seekord saab see olema tema ahviarmastus – ja sa oled kohusetruu kodanik, silmapaistvalt rikas ja auväärne mees. Carl, mu poiss, unusta minevik ja suuna oma mõtted tulevikku, just nii, nagu iga õpperaamat ütleb: “Ole vooruslik, ja sa oled õnnelik.””

Ta naeris omaette – seda naeru polnud just meeldiv kuulda – ning võttis uue sigari ja suitsetas jälle.

Tema, seesama Carl Walraven, oli kakskümmend aastat eemal viibinud, laias ilmas rännanud, keegi ei teadnud, kus. Hoolimatu, ennasttäis ja põikpäise noorukina oli ta end siinsest elust lahti kiskunud ja kodunt ära jooksnud üheksateistkümneselt, äkki ja ette hoiatamata. Niisama äkki ja ette hoiatamata oli ta ühel kenal hommikul kakskümmend aastat hiljem koju tagasi tulnud, uhkest lossitrepist üles sammunud, sakris ja tuultest räsitud, jalutanud otse majesteetliku majaemanda ette, käsi välja sirutatud ja rahumeeli teatanud: “Kuidas elad, ema.”

Ja missis Walraven tundis oma pojakese ära. Läinud oli ta ägeda, kena välimuse ja erksa noorukina, ent mees tema ees oli hall, musta habemega, karmidest ilmaoludest räsitud ja pruuniks põlenud, kuid missis tundis ta ära. Kileda rõõmuhõiskega kargas ta püsti ning sirutas käed kutsuvalt välja.

“Nagu näed, olen tagasi, ema,” lausus Carl Walraven lihtsalt, “nagu võltsitud münt selles vanasõnas. Olen tüdinud mööda ilma trampimast ja nüüd, kui olen juba kolmkümmend üheksa, taskud tühjad, süda kerge, südametunnistus puhas ja seedimine korras, kavatsen paikseks jääda ja käia seda rada, mis tarvis. Kas sul on hea meel, et su vana tuisupea tagasi on, ma loodan, ema?”

Hea meel! Kas lesestunud emal, üksikul ja vanal, kelle ainus poeg on tagasi, ei peaks olema hea meel! Missis Walraven surus poega aina tugevamini luidrate käte embusse üheainsa kileda nuuksega:

“Oh Carl – mu poeg, mu poeg!”

“Heakene küll, ema! Ja nüüd, kui selles majas on midagi süüa, siis sööksin, sest olen eilsest saadik paastunud ning minu ja igaviku vaheline sein on õhukeseks kulunud. Taevake! See polegi nõnda paha sadam, kuhu laevahuku läbi teinud meremees võiks ankrusse heita. Olen maailma läbi käinud, ema, Aafrikast kuni... no mis ta nimi nüüd oligi? Olen olnud rikas ja olen olnud vaene, mind on armastatud ja vihatud, olen täie jõuga kaasa teinud kõiges heas ja halvas siin meie armsa Päikese all, ja olen sellest kõigest tüdinud ja koju tulnud, tunnistades üht õpetussõna: “Ei ole midagi uut ja ei ole midagi tõelist.” Ja sel pole ka mingit tähtsust, see kõik on nii tühi, kui tühi saab olla üks tühi munakoor, kõige täiega.”

Selline oligi kadunud poja lugu. Missis Walraven ei esitanud ühtki küsimust. Ta oli tark vana naine, ta võttis poja vastu ja oli tänulik. Carl oli ootamatult naasnud oktoobri lõpus ning nüüd, novembri lõpus, oli rasvane härjavärss veristatud ning missis Walraveni viissada kallist sõpra pidusöömaajale kutsutud.

Ja nad tulid. Nad olid kuulnud imelugusid lesknaise pärijast, kes oli kaua kadunud olnud, nüüd aga kummalisel ja salapärasel kombel naasnud nagu krahv Lara, et iidse suguvõsa mõisate üle valitseda. See oli ehtne romaanikangelane – pealegi varakas kangelane – ning kõik sulnid mehepüüdjad kogu avenüül, pitsid-satsid ja roosid, siidid ja juveelid söödana valmis, pidid saabuma tol õhtul, et ahvatlevat suutäit võluda.

Kaua aega vaikinud vastuvõtusaalid, kakskümmend aastat tüllist katete ja pimeduse surilinaga kaetud ruumid hiilgasid viimaks ometi tuledes. Lillesülemid olid kõikjal, kullatud galeriides lõid moosekandid taevalikku muusikat, talveaias levitasid alabastervalged lambid hõbedast kuuvalgust selles moodsas Eedeni aias, dineeks oli laud kaetud ja ootamas, jumalate ja sübariitide pidusöök, ning muidugi missis Walraven mustas sametis ja pitsides, sirge ja üliväärikas kuuekümnendates aastates, muinasjutulise väärtusega teemantpross rinnal kiirgamas. Ja sealsamas tema kõrval seisis ta ainus poeg, seesama ula peale läinud, kuid nüüd pattu kahetsev, jõukas Carl Walraven.

“Pole just teab kui ilus,” lausus miss Blanche Oleander pokaali tõstes, “kuid äärmiselt huvitav. Ta näeb välja nagu mõne moeka romaani või melodraama kangelane, või oleks nagu mõnest lord Byroni poeemist pärit. Huvitav, kas ta ka tantsib, ja kui, siis kas ta mind kutsuks?”

Siiski, õhtu salapärane sangar tõepoolest tantsis ning tõepoolest palus ta miss Blanche Oleanderi tantsima. Üks sihvakas, hallisilmne, kõrgest soost iludus oli see miss Blanche, kahekümne seitsme aastane, hirmuäratavalt passée^[1.], nagu ütlesid nooruslikumad kaunitarid.

Mister Walraven kinkis päris esimese tantsu miss Oleanderile, viimase ülimaks, ent ideaalselt varjatud rõõmuks.

“Kui suudate kujutleda piraati oma Polinaga kiiret polkat keerutamas,” ütles miss Oleander hiljem, “siis olime need mister Walraven ja mina. Umbes kaheksakümmend metsikut Pärsia kuningannat jõllitasid meid kadedalt, valmis mind kinžalliga läbi torkama, iga viimane kui üks, kui nad oleksid ainult julgenud, kui nad ainult poleks nii mannetud lollikesed ja tossikesed. Kui nad enam nii koledasti köögi järele ei lõhnaks, siis ehk vaevuks mister Walraven neile pilku heitma.”

Näis, et pimestav Blanche oli end keerutanud otse vastleitud pärija tundmuste ümber, sest mees pühendas nimelt temale esimesed kolm tundi kõige prononcé^[2.] kombel ning hiljem juhatas naise käevangus õhtustama.

Miss Blanche seilas ringi kõigutamatult kõrgilt, täiuslikus rahus; pitsides ja pärlites kaunitarikesed sabistasid tiibu ja kudrutasid nagu vihane tuviparv; ning sametis ja teemantides madame Walraveni viltune kõrvalpilk jälgis kõike võõrustaja-emanda trooni kõrgustelt.

“Viimane kõigist, keda sa valida võisid,” ütles ta, kui oli poja pärast õhtusööki kõrvale kutsunud. “See on südametu naine, Carl, üks moodne Minerva. Mul pole mingit tahtmist vahele segada, mu poeg, õnnelikuks kiidan ma päeva, mil mulle oma naist esitled, aga mitte mingil juhul ärgu see olgu Blanche Oleander – mitte see külmavereline, tardunud, vahatatud näoga ennasttäis grenadier^[3.].”

Madame sisistas neid sõnu läbi tigedalt kokku pigistatud võltshammaste ning põrnitses, nagu naised ikka põrnitsevad, todasamust hallisilmset Blanche’i. Ja Carl kuulas ning itsitas irooniliselt.

“Naine, kel pole südant. Nii ongi parem, ema; mida vähem südant, seda rohkem pead, ja mulle meeldivad need nutikad veetlevad naised, kellel on nägu ja tegu ja kes oskavad enda eest seista. Ära unusta, kallis emake, ma pole sädelevale Blanche’ile veel abieluettepanekut teinud... täna õhtul. Sa ju ei taha, et langeksin põlvili mõne meie ümber lendleva jahuste tiibadega liblika ette, kelle pead on pehmemad kui nende südamekesed – ei taha ju, ma loodan?”

Nende sõnadega läks mister Walraven otseteed miss Blanche’i juurde tagasi ning palus naise lansjeed tantsima.

Miss Oleander, pöördudes kõigutamatus rahus pooleldi eemale roosa-valgetes sädelevates kleitides noorte daamide parvest, sõnas kõrgilt: “Jah,” nagu ei oleks mister Walraven midagi enamat kui ükskõik milline teine mees, tõusis ja võttis ta käe.

Kuid alati võib midagi juhtuda. Miss Oleanderile ja mister Walravenile ei olnud antud tantsida selle loo järgi, sest nimelt tolsamal hetkel kõlises uksekell nii käskivalt ja võimukalt, et kajas isegi üle kogu lärmaka peosaali.

“Kivist külaline, kindel see,” ütles Blanche, “ja kindla tahtmisega, et teda kuulda võetaks.”

Enne kui ta selle öeldud sai, kostis hallist ägedat sõnelemist – üks pikk uksehoidja protestimas ooperlikul hääletoonil, kime naisehääl, mis keeldus kuuletumast tema anuvatele protestidele. Siis saabus ootamatu vaikus.

“See on vaikus pärast tormi,” lausus mister Walraven. “Miss Oleander, kas jätkame? No-noh, Johnson, mis siis lahti on?”

Sest Johnson, pikem kahest uksehoidjast, seisis tema ees ja vahtis härdalt paluval ilmel peremehele otsa.

“See on keegi naine, sir, täitsa märg ja ligane ning kole vaadata. Ütleb, et tahab teid näha ja seal ta ongi, ja me Wilsoniga kumbki ei osanud temaga miskit pääle hakata. Kui te ei tule, siis ta tuleb otse siia sisse ja sunnib, et teie tulete. Niiviisi,” ütles Johnson kaeblikult, “ta ise ütleski.”

Blanche Oleander vaatas oma kavalerile otsa ja nägi, et see kahvatab kohkunud eelaimuses.

“Mingi kerjus – mingi õnnetu hulgus, ma julgen arvata.” Kuid seda öeldes laskis mees Blanche’i käe lahti. “Vabandage mind hetkeks, miss Oleander. Ma parem lähen ise vaatama, et ei tekiks mingit kära. Lähme, Johnson.”

Mister Johnson astus ees alla uhkest laiast keerdtrepist, mida ehtisid kuldornamendid ja nikerdised, üle võlvitud eessaali marmorpõranda avarasse vestibüüli.

Seal seisis üks naine, kelle närused rõivad tilkusid vihmaveest nagu igal sellisel armetul olendil, kes viletsate linnajagude tänavaid tallab. Gaasilampide kiirgus valgustas teda – kõhna kurnatud nägu, kaht haiglaselt leegitsevat silma.

“Jumal hoidku! Miriam!”

Carl Walraven põrkas võpatades tagasi, nagu oleks raudne rusikas teda tabanud. Naine astus sammu ettepoole ja vaatas talle otse silma.

“Jah, Carl Walraven – Miriam! Tore, et sa kohe tulema said. Mul on sulle midagi rääkida. Kas ütlen siinsamas?”

Kuid see oli kõik, mida Messrs Johnson ja Wilson kuulsid, kuna mister Walraven lükkas lahti raamatukogutoa ukse, andis naisele märku, järgnes talle ning tõmbas ukse kõva pauguga kinni.

“Nõndaviisi siis,” lausus ta kuninglikul toonil, “mida sa tahad? Mina pidasin sind surnuks ja...”

“Ära seda teist sõna ütle, mister Walraven, see oleks sulle liiga raske. Seda sa vaid lootsid. Aga ma ei ole surnud. Minu seisund on palju hullem.”

“Mida sa tahad?” kordas mister Walraven väljapeetud hääletoonil, kuigi tõmmu nägu tõmbus kahkjashalliks raevust või hirmust või mõlemast. “Miks sa tuled siia just täna õhtul? Kas isand, keda sa teenid, aitab sind ihulikult, et oskad mind jälitada ja mind isegi siin üles otsida? Kas sa ei karda, et kägistan su siinsamas ja vabastan sind su piinadest?”

“Üldsegi mitte.”

Seda lausus naine niisuguses poosis, mida mehe ema visiidil viibijadki ei oleks suutnud ületada, seistes sirgelt kui post, tumedad silmad sütena kiirgamas.

“Ma ei karda sind, mister Walraven (see on ju su nimi, on või? – ja kõlab päris kenasti, see nimi, tähendab), aga hoopis sina kardad mind – kardad oma jäleda musta südame põhjani. Seisad siin, riides nagu kuningas, ja mina seisan siin kaltsudes, mida ka sinu köögikatad ära põlgaksid, aga kõige selle eest, Carl Walraven – kõige selle eest oled sina minu ori, ja sa tead seda!”

Naise silmad leegitsesid, käed tõmbusid rusikasse, ta kõhn kogu tundus tornina kõrgemaks sirguvat võidurõõmust ning võimukusest.

“On sul veel midagi öelda?” päris mister Walraven mornilt, “enne kui kutsun teenrid ja lasen sind välja visata.”

“Seda sa ei julge,” turtsus naine tigedalt, “sa ei julge, argpüks! Kehkenpüks! Sa tead seda väga hästi! Mul on sulle veel paljugi öelda ja ütlengi ning sina võtad mind kuulda, enne kui täna õhtul lahku läheme. Ma olen oma võimust teadlik, mister Carl Walraven, ja ma kavatsen selle kindlasti käiku lasta. Kas arvad, et mul on tarvis neid räbalaid kanda? Arvad, et mul on vaja ööde viisi trampida pimedatel, kurjadel tänavatel, kodutuna, peavarjuta rämpsuna? Ei, mitte siis, kui ise tahan, mitte siis, kui ma pole veel käskinud – kuuled mind? –, käskinud oma aadlisoost sõbral mister Walravenil Viiendalt avenüült oma päratu kukru mu räpasesse taskusse tühjaks valada. Oo jaa,” kõlas kime naer, “Miriam tunneb oma võimu!”

“Kas oled juba lõpetanud?” vastas mister Walraven rahulikult, kuid kaame näoga. “Tahtsid sa midagi või tulid ainult juttu puhuma? Ja kui, siis mida sa tahad?”

“Mitte sinu raha, selles võid kindel olla. Ma suren nälga, ma suren nagu koer oma kuuti, enne kui võtan suutäie sinu kulla eest ostetud leiba. Ma tulin õiglust nõudma!”

“Õiglust,” mees tõstis vaevatud silmade küsiva pilgu. “Ah et õiglust! Õiglust kellele?”

“Õiglust selle tarvis, kellele sa oled ravimatu haava löönud – Mary Dane!”

Naine sisistas selle nime madalal teraval häälel ning mees vankus, nagu oleks rästik teda salvanud.

“Mida sa sellega mõtled?” küsis ta kuivi, justkui kõrbenud huuli liigutades. “Miks sa tuled siia mind sellega painama? Mary Dane on surnud.”

“Mary Dane´i tütar elab vähem kui kahekümne miili kaugusel kohast, kus me praegu seisame. Õiglust surnutele jagada käib üle jõu koguni pururikkale Carl Walravenile. Õigluse elavate vastu võib veel jalule seada, ja saabki seatud. Kuni viimase punase krossini.”

“Mida sa tahad?”

“Ma tahan, et sa Mary Dane’i üles otsiksid, tooksid ta siia, annaksid talle hariduse, paneksid ta riidesse, kohtleksid teda nagu oma last.”

“Ja kust ma ta leian?”

“K....st, siit kakskümmend miili.”

“Kes ta on? Mida ta teeb?”

“Ta on näitlejatar, liigub rändtrupiga ringi, näitlejatar juba kuuendast eluaastast – tänasel õhtul saab sellest üksteist aastat. Täna on tema seitsmeteistkümnes sünnipäev, nagu sa tead.”

“On see kõik?”

“Praeguseks jah. Oled sa valmis seda tegema või pean ma...”

“Oota!” katkestas mister Walraven. “Olgu nii. Pole vaja ähvardada, Miriam, ma olen kõigiti valmis sulle selles asjas kuuletuma. Oleks ma teadnud, et Mary Dane – miks põrgu päralt sa talle selle nime andsid? – viibib selles maailmajaos, oleksin ta asukoha välja nuhkinud ka omal vabal tahtel. Ma teen seda, minu au nimel!”

“Vannu mõne muu asja nimel, mis sul on,” ütles naine kõvera muigega, “au pole sul kunagi olnud, nii kaua kui mina sind tunnen.”

“Olgu, olgu, Miriam,” ütles mister Walraven kimbatusse sattunult, “ära kurjusta. Las minevik jääda minevikku. Ma kahetsen seda, mis oli, tõesti kahetsen, ja mul on kindel plaan edaspidi paremaks saada. Istu palun, räägime, jutusta mulle sellest. Esiteks, kuidas sa teada said, et see laps teatrisse sattus?”

Miriam tõrjus pakutud tooli põlastavalt eemale.

“Ma jälestan seda, nagu jälestan ka sinu surnukeha, kui see mu jalge ees lebaks, Carl Walraven! Sinuga koos istuda ja juttu puhuda? Ei iialgi, kui see mulle ka elu maksaks! Laps läks näitlejaks sellepärast, et ma ei suutnud teda enam ülal pidada – ma ei suutnud ennastki ülal pidada –, ja sellepärast, et ta hääl ja nägu olid nagu inglil, oh seda vaest armetukest! Parajasti läbi küla rändavate näitlejate trupi peremees kuulis ta lapsehäält laulukest lõõritamas ja otsemaid nõudis teda. Me tegime lepingu ja ma müüsin ta, mister Walraven, jah, müüsin ta.”

“Sa närakas! Ja siis?”

“Ma nägin teda mõnel korral hiljemgi, aga mitte kuigi tihti, sest see hulguste jõuk oli kord siin, kord seal, kõikjal – ühest teibast teise postini. Aga ma ei kaotanud teda kunagi päriselt silmist ja nägin, kuidas ta kasvas piltilusaks, saledaks, särasilmseks neiuks, kes oli hästi riides, hästi toidetud ja õnnelik, täiesti õnnelik oma rändurielus. Tema vaarema, vana Peter Dane’i naine, oli mustlane, mister Walraven, ja ma julgen arvata, et metsik veri temas lõi välja. Plikale meeldis see elu ja temast sai kogu kamba täht, trupi printsess. Pidasin teda silmas isegi siis, kui ta möödunud aastal Atlandi taha läks, ja täna õhtul nädal tagasi käisin tal külas.”

“Oh!” pistis Carl Walraven vahele. “Niisiis, auväärne Miriam, oleks võinud ka hullemini minna; mina sind selle eest tänama ei hakka. Aga nüüd – kui palju ta ise oma eluloost teab?”

“Mitte midagi.”

“Mis?”

“Mitte midagi, ütlen sulle. Tema nimi on Mary Dane, ta saab seitsmeteistkümneaastaseks kahekümne viiendal novembril. Tema isa ja ema on surnud – vaesed, aga ausad inimesed, muidugimõista –, ja mina olen tädi Miriam, teenin ausat elatist pesu pestes ja põrandaid küürides. Seda ta teab. Kui palju sellest on tõsi, mister Walraven?”

“Ta pole siis minust midagi kuulnud?”

“Seda õnnetust tal seni pole olnud; see jäägu sinu mureks. Sa oled rikas mees, sa lähed K....sse, seal näed teda laval, ta hakkab sulle väga meeldima ning sa lapsendad ta nagu oma tütre. Siin on sulle jutulõng, mille pead ise keraks kasvatama.”

“Aga mis siis, kui ta keeldub?”

“Ta ei keeldu. Talle meeldivad ilusad kleidid ja kalliskivid nagu igale teisele seitsmeteistkümneaastasele tobukesele. Sa teed talle pakkumise, ja minu sõna selle peale, et ta võtab selle vastu.”

“Ma lähen, Miriam. Tõesõna, ma tahan seda nõida näha. Kelle moodi ta on, Miriam, ema või minu?”

Naise silmis välkus tuli.

“Mitte sinu moodi, saatanasigidik! Kui nii, siis oleksin ta hällis ära kägistanud! Lase mul nüüd minna, sest mind lämmatab õhk, mida sa hingad! Ja katsu sa veel eest ära joosta, kui julged!”

“Ma lähen K....sse hommepäev. Ta on siin minu lapsendatud tütrena, enne kui nädal läbi on.”

“Tubli! Ja see sinu vana ema, kas ta on tüdruku vastu kena? Ma ei taha, et teda halvasti koheldaks, saad isegi aru.”

“Minu ema teeb kõik, mida ta poeg tahab. Ta oleks väga kena ka noore gorilla vastu, kui seda käsiksin. Ära karda oma õetütre pärast, teda koheldakse hästi.”

“Olgu see nii, või hoia alt! Verekoer sinu jälgi ajamas oleks vähem hävitavam kui mina! Ma tulen siia tagasi, veel kord tulen tagasi, et ise veenduda, kas sa sõna pead.”

Miriam sammus ukse juurde, avas selle ja seisatas eredalt valgustatud saalis. Johnsonil oli napilt aega, et lukuaugu juurest kaduda, ei hetkegi rohkem. Laia treppi mööda tulvas alla Saksa valsi taltsutamatuid, melanhoolseid helisid, söögisaalist kostis hõbeda, portselani ja klaaside kõlinat-kilinat. Naise kuivetut nägu täitis jälestus ja põlastus, kui ta viimse pilgu selja taha heitis.

“Räägitakse, et taevas olevat karm, aga õiglane, ent Carl Walraven jääb alati peale. Rikkus, armastus ja au talle, nimetu haud naisele; tänavad, kõnts ja surmapiinad mulle. Jumalate veskid võivad jahvatada kindlalt, kuid nad jahvatavad kohutavalt aeglaselt – kohutavalt aeglaselt!”

Need olid viimased sõnad, mida Carl Walraven tema suust kuulis. Naine avas välisukse, mässis viledaks kulunud suurräti tihedalt enda ümber ja laperdas minema hirmsasse porisesse öhe.

1 passée – moestläinud. – Tlk [ ↵ ]

2 prononcé – rõhutatumal. – Tlk [ ↵ ]

3 grenadier – grenader, eliitväeosa sõdur. – Toim [ ↵ ]