Читать книгу Tundmatu peig - May Agnes Fleming - Страница 5

ÄIKE PROVINTSITEATER OLI põrandast laekuplini rahvast tungil täis, pikad tõusvad read nägusid, millel ilmed vaheldusid, silmad vilasid. Kõige üle lasus kolkunud tubakasuitsu, apelsinikoorte ja inimeste ihulõhnade vine, kõikjal liiguti, häälitseti, naerdi, kuni ebamäärane keelpillide seltskond saagis avalugu.

Trambiti jalgu ja hõiguti, et kassikullane eesriie avaneks, kuni ilmus keegi härrasmees, trügis esimesse ritta, võttis kavalehe ja hakkas seda lugema. See oli pikk, keskealine, üpris esindusliku välimusega kuju, habemik, päikesepruun, torkiv silmavaade, elegantne riietus, eriline aristokraatlik hõng.

Sumin rahva seas vaibus veidi, kui teda aina uuesti takseeriti, see mees oli siin võõras, aga keegi ei tundnud teda ära ning mister Carl Walraven uuris oma kavalehte täiesti segamatult.

Tüki nimi oli “Fanchon, Tirtsuke” ning kavaleht teatas väga suurte rasvaste tähtedega, et Fanchoni osas esineb “noor Inglise näitlejanna, imepärane kaunitar miss Mollie Dane”.

Mister Walraven ei näinud enam midagi; ta istus paberilipikut silme ees hoides ning üksisilmi seda nime põrnitsedes, nagu oleksid suured tähed ta ära nõidunud – “Fanchon, miss Mollie Dane”.

Kelluke trillerdas heledalt, eesriie veeti üles ning laval avanes isa Barbeaud’ maja sisemus. Rahvas leidis istekohad, kübarad ja kaabud võeti peast, kära vaibus, etendus algas.

Möödus minut või paar ning räbalates ja kaltsudes, juuksed lendlemas ja paljajalu, astus lavale Fanchon, Tirtsuke.

Teda tervitati rõõmumöirgega. Ilmselt polnud see miss Dane´i esimene esinemine selle publiku ees ning veel ilmsemini oli nimelt tema selle publiku esmane lemmik.

Mister Walraven pillas kavalehe peost, kohendas lornjetti ning valmistus vahtima küllastumiseni.

Teda oli ka väärt vaadata, seda heleda häälega Mollie Dane´i, närude ja sassis juuste alt võis mees täheldada tema ilu. Tähed jäises novembrikuu taevas ei saanud olla eredamad kui neiu tumedad säravad silmad; ükski hõbedane muusika, mida kõigi Walravenite pärija iganes kuulnud, ei saanud olla kirkam või sulnim kui see vaba, plikalik naer; ükski kuldne päikesekiirte vihk ei saanud olla kaunim kui metsikute blondide juuste lainetav meri. Mollie Dane oli nagu kehastunud kaunidus ise.

Iga erk Carl Walraveni ihus võbeles teda vaadates. Missugused võluvad palged! Kui tore on see hääl, see naer! Ja kui hästi ta oma osa mängis!

Mees oli näinud naisi sellessamas rollis, naisi, kellele maailm vastas ovatsioonidega, ent mitte kunagi, ei, mitte kunagi polnud ta näinud seda rolli paremini esitatavat kui tänasel õhtul.

“Ta paneb oma nime kogu maailmas helisema, kui ta teatrile truuks jääks,” pomises vaimustatud Carl Walraven endamisi, “ja ega ta kunagi midagi paremat mängikski kui seesama “Tirtsuke”. Ta ise ongi ju Fanchon – nipsakas, heidutav, helde, vastupandamatu Fanchon! Ja ta on kaunis nagu taevased inglid.”

Etendus jätkus, Fanchon tantsis ja nuuksus nutta, laulis ja pühkis pisaraid, tembutas nagu hullav kassipoeg, oli leebe nagu turteltuikene; ta vallutas kõigi südamed tormijooksuga, et viimases pildis võidukalt taasühineda oma elu armastusega.

Ma ei tea, kui paljud noormehed publiku hulgast oleksid kaotanud viimsegi kübeme südamest, kui paljud oleksid andnud kogunisti mõlemad kõrvad pea küljest, et viivukski viibida selle kena peigmehe Landry Barbeaud’ osas.

Katus kippus aplausi tormis lendu tõusma, kui eesriie viimaks langes ning Carl Walraven tõusis koos teistega, tundes peapööritust ja uima meeltes.

“Taevane vägi!” mõtles ta mööda pimedaid külmi tänavaid hotelli poole komberdades, “missugune vapustav väike nõid ta küll on! Kas on enne olnud ilmas teist sellist sädelevat, hullutavat haldjakest?”

Mister Walraveni öö möödus kannatamatuse palavikus. Ta kuulus säärasesse inimtüüpi, kes olles kord miskit südamesse võtnud, ei leia enne rahu, ei leia puhkust, kuni on saanud, mis tahtis. Ta oli tulnud siia osalt uudishimust, osalt hirmust Miriamile ära öelda; oli näinud Mary Dane´i, ja ennäe! ta oli esimesest pilgust lummatud ja ära tehtud.

Hommikusöögi ajaks oli mister Walraven juba hankinud kogu nõutava informatsiooni miss Mollie Dane´i kohta. Hotellis peatus umbes pool tosinat näitlejat, kes olid üpris varmalt valmis edastama, veega brändi mõjul, sellele helde käega võõrale miss Dane´i elulugu, niipalju kui neile sellest teada oli.

Väljaspool lava olevat ta täpselt sama kütkestav, sama kaunis, sama nipsakas, sama hurmav. Ta on metsik ja krutskitest tulvil nagu taltsutamata varss, ent kõige selle juures läbi ja lõhki hea südamega tüdruk, ei koonerdanud rahaga, kui abi vajati, liiga agarad austajad kutsus karmilt korrale. Praegu elab ta samal tänaval võõrastemajas ning kõige lihtsam oleks teda kohata keskpäeva aegu.

Kehval järjel rändnäitlejad rüüpasid lahjendatud brändit, tossutasid sigareid ja pajatasid mister Walravenile kõike, mida too kuulata tahtis. Kuid selja taga nad pigem itsitasid selle New Yorgi miljonäri üle. See oli ju kõrvuni armunud tollesse eresiniste silmadega Molliesse, pole kahtlustki, ning neile elutarkadele näitlejatele polnud sellistes lugudes juba ammuilma midagi uut.

Saabus keskpäev ning mister Walraven, veatu ja austusväärne, esitles end tolles teises võõrastemajas ning käskis portjeel oma nimekaardi miss Dane´ile viia.

Portjee juhatas ta hotelli ootetuppa, mis oli külm ja ebamugav nagu niisuguste võõrastemajade ootetoad ikka. Mister Walraven istus, vahtis hajameelselt tapeediga kaetud seinu ning oli üpris nõutu, teadmata, mida peaks sellele tujukale Molliele õieti ütlema, ning mis tunne tal siis oleks, kui tüdruk peaks ta välja naerma.

“Ja naerab kindlasti,” mõtles mister Walraven kuuldamatult ägades, “ta on sedasorti tüdruk, kes pilkab kõike ja kõiki. Ja ütleb mu pakkumisest ära, seda ka. Naiste puhul ei saa kunagi kindel olla. Mida ütleb seepeale Miriam?”

Siinkohal ta mõttelõng katkes, sest trepilt kostsid kärmed sammud, viimased kaks trepiastet ületati ühe hüppega, siidkleidi kahin, pahvak parfüümi, ja siis, kirkana nagu välgulöök, seisis eresinisilmne Mollie tema ees. Näpu vahel hoidis neiu mehe nimekaarti ning blondid juuksed langesid kosena ümaratele õlgadele nagu merevaigune päikesesära lumele.

“Mister Carl Walraven?” küsis miss Dane naeratuse ja kerge graatsilise reveransiga.

Mister Walraven tõusis, kummardas ning vastas sellele väikesele auavaldusele puise ja kohmetu tervitusega.

“Jah, miss Dane.”

“Arvatavasti tahtsite mulle istet pakkuda, mister Walraven, teie loaga.” Ta lehvitas väikest valget kätt. “Millele võlgnen teie külaskäigu au?” Kõneldes laskus ta kergelt nagu lind suurde musta tugitooli, pani tillukesed valged sõrmed vaheliti ning vaatas meest erksalt ootaval ilmel.

“Küllap arvate, et ühe võhivõõra pöördumine teie poole on üsnagi tavapäratu, miss Dane,” alustas mister Walraven mõnevõrra kohmetult.

Miss Dane naeris.

“Oh taevake, ei ole! Mitte sinnapoolegi. Kinnitan teile, et olen niisuguste asjadega harjunud! Kas tohin küsida, mis teil mõttes on?”

“Miss Dane, te peate mulle andeks andma,” ütles mister Walraven, meeleheitlikult pea ees oma ettevõtmisse sööstes, “aga ma nägin eile teie etendust ja ma olen – jah, ma olen –, ma olen teie mängust täiesti lummatud.”

Miss Mollie Dane ei liigutanud oimugi. Kelmikates silmades tantsiv säde muutus ehk veidi üleannetumaks, aga see oli kõik.

“Jah,” ütles ta tasakaalukalt, “edasi.”

“Te võtate seda külmalt,” märkis džentelmen, nagu tunnetaks ise tarvidust taganeda. “Teid ei üllata see üldse.”

“Otse loomulikult mitte! Ma ju ütlesin, et olen sellega harjunud. Ma pole kohanud ühtki sellist hea maitsega džentelmeni, kes on minu mängu näinud ja kellele see ei oleks täiesti lummavalt mõjunud. Palun teid, rääkige edasi.”

Kui miss Dane oma kurikavaluses oleks tahtnud selle keskealise austaja täielikku segadusse ajada, oleks ta sihikindlamalt rünnanud. Sest tervenisti viis minutit istus mees vaikides ja lootusetul ilmel tühjusse vahtides.

“On teil veel midagi öelda?” päris kannatamatu Mollie viimaks, kohendades käekella. “Sest kui on, siis palun öelge seda otsekohe. Minu aeg on kallis, olgu see teile teada. Proov toimub kell kolm, pärast proovi on vaja mu kleidile litreid õmmelda, pärast seda...”

“Palun väga vabandust, miss Dane, mul on teile paljugi öelda, ja kui te suvatsete mind ära kuulata, poleks teil iialgi enam tarvis proovile minna ja iialgi poleks enam vaja teie kleidile litreid õmmelda.”

“Kas tõesti?”

Sinisilmad läksid pärani, pilk keskendus, olles liikumatu.

“Te meeldite mulle väga, miss Dane, nii väga, et minu meelest oleks tuhandekordselt kahju, kui peaksite raiskama oma nooruse, ilu ja vaimu tühja tuule peale. Nii et...”

“Jajah,” ütles Mollie Dane, “nii et olete minusse esimesest pilgust armunud. Seda te püüate mulle öelda?”

“Ei” pahvatas mister Walraven ägedalt. “Ma pole ülepea mitte teisse armunud ega kavatsegi mitte kunagi... mitte selles mõttes.”

“Oo. Ja millises mõttes siis, mister Walraven?”

“Ma olen rikas mees, miss Dane, ja üksildane mees, tihtipeale, ja mulle oleks väga meele järele, kui mul oleks tütar, kes valgustaks mu vanaduspäevi, tütar nagu teie, armuline miss Tirtsuke, teravmeelne ja lõbus ja nii kaunis, et juba üksnes tema nägemine teeb rõõmu.”

“Ja teist saaks ülimalt kiiduväärne papa. Kas teil siis endal tütreid polegi, mister Walraven?”

“Ei ühtki, miss Mollie. Mul nimelt õnnetuseks ei ole naist.”

“Ja teil pole plaaniski abielluda?”

“Seda ma ei oska öelda. Kunagi vast ikka.”

“Ja te olete päris kindel, et ei taha mind kunagi seda auväärset tühja kohta täitma?”

“See on üks mis kindel, mu armas neiu, ma soovin vaid, et saaksite ainult minu lapsendatud tütreks.”

“Ja te pole mind enne eilset õhtut kordagi näinud?”

“Mitte kordagi,” vastas Carl Walraven surmtõsiselt.

“Olete väga rikas mees, ütlete?”

“Väga rikas, miljonär, ja pärast minu surma saab teist minu pärija.”

“Karta on, et sellisel juhul tuleb mul üsna kaua oma pärandust oodata. Igatahes on see üllatus, ja teie olete kõige kummalisem džentelmen, keda viimasel ajal olen kohanud. Lubage, et tõmban veidi hinge! Kas olete ikka päris kindel, et seekord ei ole teil mõttes minu kulul halba nalja teha?”

“Ei! Minu sõna ja au olgu pandiks, ei! Ma mõtlen täpselt seda, mida ütlesin.”

“Ja oletame, et ma vastan jaatavalt, oletame, et ma nõustun teiega kaasa tulema, kuna see mulle lõbu pakub, siis mida te mõtlete minuga teha, mister Walraven?”

“Kohelda teid nõnda nagu üht seitsmeteistkümneaastast miss Walravenit, kui säärane isik olemas oleks; täita teie kukrud rahaga, teie garderoobid parimate rõivastega; anda teile ratsutamiseks hobune, klaver musitseerimiseks, vedruvanker lustisõitudeks, teenijapiiga kamandada. Mida enamat saaksin teha? Annan teile koolmeistrid, kes õpetavad teile kõike, mida on võimalik teada saada siin päikese all. Ballid, peod, ooper igal ajal. Lühidalt öeldes kõik, mida teie hing igatseda oskab.”

Hiilgavad silmad lõid sädemeid, roosatavad põsed õhetasid vaimustusest.

“Ma ei usu seda, see on liiga hea, et tõsi olla. Oh, te ei mõtle seda ometi tõsiselt, mister Walraven. Mitte keegi ei ole oma kõige metsikumaid fantaasiavälgatusi julgenud niimoodi teoks teha.”

“Teie jaoks see kõik teostub, kui teist saab minu tütar. Kui mu lubadused ei osutu tõeks, kas ei ole te siis vaba, et minna tagasi endise elu juurde? Tänapäeval ei ole enam inimsööjaid koletisi, kes noori neide röövivad, et neid oma nõiutud paleedes nahka pista. Tulge koos minuga minu koju New Yorki. Kui mul ei õnnestu oma lubadusi teoks teha, siis milles küsimus, tulge siia tagasi.”

Vaimustusest elevil Mollie väikesed kitsad käed lõid plaksu.

“Seda ma teen, mister Walraven! Ma tean, et see kõik on vaid unenägu ja unistus, aga ikkagi vaatan just selle unenäo lõpuni; see tähendab ainult juhul, kui suudate nõusse rääkida mister Harkneri, meie trupijuhi.”

“Muidugi saan ta nõusse!” hüüatas mister Walraven. “Raha suudab kõike siin päikese all. Temal, nagu igal teiselgi inimesel on oma hind, ja mina suudan seda maksta. Kui olen mister Harkneriga kokkuleppele jõudnud, kas olete siis valmis koos minuga homme teele asuma, Mollie?”

“Täiesti valmis. Aga ärge olge nii enesekindel. Ta ei lase mul minna, küll näete.”

“Mina nii ei arva. Ma lähen otsemaid tema juurde ja pärast meie vestlust teatan teile tulemuse. Ta viibib siin majas, eks ole?”

“All baaris, väga tõenäoliselt. Ootan teid siin.”

Mister Walraven võttis kaabu ja läks, edust joobunud.

Impressaario istus baaris nagu miss Dane oli ette näinud ning seiras mister Walravenit kahtlustavalt pealaest jalatallani, kui ärialane jutuajamine puudutas tema primadonnat.

Ta oli harjunud, et džentelmenid Molliesse armuvad ning meelsasti võttis ta neilt väikest altkäemaksu vastu; ent mees jäi vihaselt jõllitama, kui Carl Walraveni ettepanekut kuulis.

“Mollie ära viia!” röögatas mister Harkner. “Ja lapsendada ta oma tütrena! Kelleks te mind peate? Kas arvate, et hakkan säärast muinasjuttu uskuma?”

Mister Harkner oli elunäinud mees ja oma kogemuste põhjal kaldus ta seda enam kõike kahtlustama. Mister Walraven mõistis seda, kuid samas teadis, et pealtnäha räägivad kõik asjaolud tema vastu, niisiis neelas ta alla endas kerkiva viha.

“See on tõsi, minu au nimel. Miss Dane usaldab mind ja on andnud nõusoleku. Mingeid probleeme ei ole, tuleb vaid teiega kokkuleppele jõuda.”

“Ei mingeid kokkuleppeid! Ma ei taha sellest kuuldagi! Ma ei anna ära oma parimat näitlejannat!”

“Annate ikka, õiglase hinna eest. Kuulge, nimetage summa ja ma tasun selle.”

Mister Harkner jäi teda liikumatult põrnitsema. Carl Walraven sõrmitses samal ajal tšekiraamatut.

“Kas te mõtlete seda siis ikkagi tõsiselt?”

“Kas pole siis näha, et mõtlen tõsiselt? Tehke kähku! Kui te küllalt kiire poiss ei ole, võtan ta ilma igasuguse hinnata!”

“Ta on hindamatu aare!” kõõksus impressaario. “Kaaluge teda kullakaaluga, siis tuleb välja, et...”

Ta nimetas summa, mis pani isegi Carl Walraveni võpatama, kuid temas oli piisavalt hasarti, et mitte nüüd enam taganeda.

“See on kõige külmaverelisem väljapressimine,” ütles ta, “aga te saate selle raha. Ja vaadake ette, kelm, et teil edaspidi minu lapsendatud tütrega mitte mingit tegemist poleks.”

Mister Walraven kirjutas tšekile alla, viskas selle trupijuhile, keeras selja ja marssis välja, jättes mehikese hämmeldusest tummana endale järele vahtima.

Kuldlokiline Mollie sammus kärsitult hotellisaalis edasi-tagasi, kui mister Walraven võidurõõmsast elevusest särades taas sisse astus.

“Kõik on korras, Mollie. Ma ju ütlesin, et saan teie ülemusest jagu. Niisiis, lavalaudu tallasite viimast korda.”

“Andestust, mister Walraven, ma tallan neid lavalaudu täna õhtul veel ühe korra. Ikka seesama Tirtsuke. Kas teie ei soovi, et ma teid veel kord ära võluksin?”

“Nagu soovite. Üks kord veel ei muuda midagi. Aga homme kell kaheksa olete valmis rongile minema, eks, Mollie?”

“Ma olen lubaduse andnud, mister Walraven, ja ma pean alati sõna. Niisiis, mister Harkner jäi nõusse? See ei saanud olla mõni lihtlabane meelitus, ega? Mis jõudusid te võite küll käsutada, et kõik teie tahtmist teevad!”

Mister Walraven näitas oma kukrut, mille siidise koe vahelt välkus kuld.

“Siin on võluvõti igasse südamesse, Tirtsuke! Võtke, teie olete nüüd minu varahoidja.”

Ta heitis koti tüdrukule sülle. Mollie sinised silmad lõid särama. Temal, vaesel lapsel, oli vanust kõigest seitseteist aastat ning ta armastas raha kõige pärast, mida raha võimaldas.

“Ma jätan teid nüüd omapäi,” ütles mister Walraven kella vaadates. “Kell on kolm, Mollie, proovi aeg. Ma tulen ja vaatan Tirtsukest täna õhtul ja homme hommikul peab Tirtsuke olema valmis koos minuga tulema. Seniks, mu lapsendatud tütar, adjöö!”

Tol õhtul, kui roheline eesriie kerkis, istus seesama kummaline džentelmen teist korda esireas ning vaatas Tirtsuke Fanchoni tembutusi.

Tüdruk mängis hästi, kuna ta mängis ju iseennast – jonnakat ja tujukat piigat –, ta saatis vaimustatud publikule õhusuudlusi ning tal oli kahju, et see pidi olema viimane kord.

Järgmisel hommikul, vaikne ja vagane nagu väike nunn oma hallis reisikostüümis, istus miss Tirtsuke oma vastleitud eestkostja kõrval ja kihutas New Yorgi poole.

“Kuidas ma pean teid kutsuma?” küsis Mollie kõrval istuvalt mehelt. “Kas pean aupaklikku distantsi hoidma ja ütlema “mister Walraven” või tütre kombel “papa”?”

“Noh, Tirtsuke, isiklikult poleks mul midagi selle viimase vastu, aga “papa”... kas sa ei arva, et “papa” võib mõnel inimesel vastavaid küsimusi tekitada, või mis?”

“Täitsa õige, ja mõni nupukas inimene võib uurima hakata ning avastada, et sa oledki minu papa.”

“Mollie!” oigas mister Walraven võpatades.

“Niimoodi käib see igas melodraamas, saate aru, ja teie oletegi täitsa sedamoodi nagu üks viie vaatusega melodraama kangelane. Niisiis, mister Walraven, otsustage, kuidas ma pean teid hüüdma.”

“Oletame, et ütlete mulle hooldaja. See oleks täpne, minu meelest. Ja inimestele, kes ebamugavaid küsimusi esitavad, ütleme, et sa oled minu surnud onupoja orvuks jäänud tütar. Kuidas oleks?”

“Kuidas aga teile meeldib, mõistagi. Mulle on see ükspuha.”

Rong saabus parajasti kõuemürinal vaksalisse ning ümberringi käis harilik tunglemine ja kära. Mister Walraven kutsus troska ja poole tunni kivistel tänavatel rappumise järel peatusid nad Walravenite lossi ees.

Mollie Dane, kes oli eluaeg harjunud kolmanda järgu võõrastemajade ja üüritubadega, vaatas võimsat laia treppi ja imposantset halli, uskumata oma silmi. Elegantne madame Walraven seisis ja ootas.

“Siin on sulle lapselaps, ema,” lausus mister Walraven, “kaaslane, kes muudab rõõmsaks ja päikeseliseks su edaspidise elu. Minu lapsendatud tütar, Mollie Dane.”

Väärikas vana daam kummardas ja puudutas huultega seda kirgast noort nägu.

“Olen väga õnnelik teid siin vastu võttes, mu armas, ja ma püüan südamest teie uut kodu meeldivaks muuta. Olete kindlasti veidi väsinud? Margaret, näita miss Dane’ile tema elamist.”

Vana daami kutsel ilmus kombekas toatüdruk ning juhatas miss Dane’i läbi vaipadega kaetud galeriide õdusamast õdusamasse buduaari, mida ehtisid siidised ja pitsidega darperiid, luksuslik mööbel, oivalised maalid seintel.

Kogu elu jooksul polnud Mollie näinud midagi pooltki nii kaunist ning ta ahmis õhku, vaimustusest vaikselt kiljatades.

“Kas teil on abi vaja, miss?” küsis tüdruk väga aupaklikult. “Mina olen teie toatüdruku kohustes, teie teenistuses, miss; lõunaoode on valmis, kui olete ümber riietunud.”

Ekstaatilises vaikuses lubas miss Dane tüdrukul reisikostüümi seljast aidata ning riietuda lasuursinisesse siidi, mille värv oli vaid varjundi võrra kahvatum kui ta silmad.

Ta oli väga, väga ilus kõigi vabalt veerlevate kuldsete käevõrude ning briljantse põsepunaga; just niisugune oli missis Walraveni ja ta poja hinnang, kui neiu söögisaalis nende ette ilmus nagu kiirgav viirastus.

Pärastlõuna ja õhtu möödusid unenäolises rõõmuuimas, tutvudes maja ning kõige selles leiduva päratu luksusega. Miss Dane tõmbus varakult tagasi oma ruumidesse, kui eestkostja ning vanaema olid teda suudelnud, tundes peapööritust kõigist päevasündmustest.

Margareti ülesanded olid tol õhtul lihtsad; tema käskijanna ei pidanud teda hetkekski kinni. Kui toaneitsi oli läinud ning neiu end üksinduses priilt tundis, ta suisa lendles mööda tuba ja keerutas rõõmutantsu.

“Mõelda vaid!” rõkatas ta, “mõelda vaid, et mu kõige pöörasemad unistused võivad niiviisi teoks saada ja mu elu läheb nüüd edasi nagu muinasjutus! Siin nad kõik ju on – mister Walraven, kogu jutustuse headtegev vaim; missis Walraven, vana, kuid lahke meelega haldjas, ristiema; ja mina olen Tuhkatriinu, kelle närud ja räbalad muutuvad kuldseteks rõivasteks ja kel pole muud teha kui oodata muinasjutuprintsi, kes tuleb mu kätt ja südant paluma. Oh Tirtsuke! Tirtsuke! Sa oled kõige õnnelikum nõiamoori lapselaps, kes iganes on tema varjul tantsu löönud!”