Читать книгу Tundmatu peig - May Agnes Fleming - Страница 6

OLLIE DANE SEADIS end Walravenite lossis päris mugavasti sisse. Selle maja võluvõim kestis vaevalt üle ühe päeva, või kui kestiski, siis mitte keegi ei täheldanud seda. Sest tõele au andes, miks ta pidigi ära võlutud olema? Ta oli olnud leedi Macbeth, kes omaenese väravas võttis vastu reeturliku Cawdori, oli olnud Julia, Capulettide pärijanna, oli kohanud üllaid aadlimehi, kes temalt ta voorusliku vaesuse kõrguselt armutult korvi said – laval mõistagi. Enne nädala lõppu oli Molliest saanud selle lossi tõeline valgus, kõigi siinsete elanike asendamatu õnnistaja.

Miss Dane viidi seltskonda ühel dineel, mille spetsiaalselt selleks puhuks korraldas la mama grande. Muinasjutuliselt kaunis oli seal nooruke débutante hõbedases siidis, õhkõrnades kardpaeltes ja pärlites, silmad säramas nagu sinised tähed, palged nagu juunikuu roosid.

Lühikeste detsembripäevade talvises hämus võttis missis Walraven külalisi vastu raamatukogutoas, imposantses avaras tammepaneelide, karmiinpunaste draperiidega ruumis, kus põrandast laeni ulatas ülimalt dekoratiivsete selgadega raamatute kollektsioon. Suured lumeräitsakad laperdasid vastu laiu klaaspaneele ning jäine tormlev sajuhoog huilgas piki avenüüd, ent sillerdavas söögisaalis olid lilled täies õies, linnud laulsid, troopilised puuviljad levitasid hõrke aroome; ning gaasivalguses särades välgutas kaunis miss Dane helklevaid sinisilmi; ta oli nagu armas väike haldjake muinasjutumaalt.

Miss Blanche Oleander, salapärane ja majesteetlik kunstsiidis ja juveelides, istus miss Dane’i paremal käel ning kõõritas teda külmalt armukadeda vastumeelsusega. Mollie mõistis seda pilku otsekohe.

“Juba ta vihkab mind,” mõtles mister Walraveni hoolealune, “ja need pikad, välkuvate mustade silmade ja sinimustade juustega naised kipuvad olema tublid vihkajad. Kena on, miss Oleander, kuidas soovite.”

Mollie teisel käel istus keegi dšentelmen – kena noor kunstnik – mister Hugh Ingelow, kes erksa hoolega kuulas miss Mollie ja sarkastilise miss Blanche’i vestlust, täheldades, et selles lahingus on jõud vähemalt võrdsed.

“See väike iludus pole mingi puupea,” mõtiskles mister Ingelow. “Miss Blanche on leidnud vastase, kes väärib ta parimast terasest relvi.”

Ja sellele järeldusele jõudnud, otsustas mister Ingelow sedamaid kauni lauanaabri sümpaatiat võitma hakata. Miss Oleander oli juhtumisi mister Ingelow’ antipaatia objekt ning see asjaolu sidus teda ja miss Väikest Vastasmängijat otsekohe.

“See oli üpris tubli jõukatsumine, miss Dane,” märkis kunstnik laisal aeglasel häälel. “Miss Oleander on taibukas naine, aga ta leidis väärilise vastase. Millest see võiks küll tulla? Teie kaks peaksite head sõbrad olema.”

Ta heitis väljendusrikka pilgu mister Walravenile, kes oli süvenenud vestlusse miss Oleanderiga, kuid Mollie vaid kehitas napilt valgeid õlgu.

“Kui ka peaksime olema, ikkagi ei ole kunagi. Tulevased sündmused heidavad varju olevikule, ja mina tean, et igal ajal jään põlgama minu üle võimutseda tahtvaid naisi. Kes on see mereröövli välimusega džentelmen seal, mister Ingelow? Ta on mind pingsalt vahtinud viimased kümme minutit.”

“Imetlusest kõnevõime kaotanud, kahtlemata. See džentelmen on kuulus doktor Oleander, meie toreda Blanche’i onupoeg.”

Kõnealune džentelmen tõepoolest vahtis neiut, kuid nende silmside katkestas üldine lauast tõusmine ja võõrastetuppa siirdumine justnimelt tol hetkel. Mister Ingelow, kelle käe Mollie vastu võttis, juhatas neiu otseteed klaveri juurde.

“Ma tean, et te laulate, missis Walraven juba rääkis. Palun tehke meile head meelt ja rõõmustage meid mõne lauluga, enne kui mõni vähem andekam esineja selle vaba koha hõivab.”

“Mida ma laulaksin?” küsis Mollie, kelle valged sõrmed libisesid üle klahvide.

“Mida iganes paremaks peate... mida iganes parimaks peate. Olen veendunud, et see meile meeldib.”

Mollie laulis nagu ingel ja ta oli tol hetkel parimas vormis. Ümberringi valitses hauavaikus; keegi poleks osanud oodata nii hurmavat häält kui see. Hugh Ingelow’ rabatud nägu väljendas kõiki ta tundeid, kui Mollie tõusis.

“Miss Dane peaks esinema suurel laval, sest siis oleks ta oma õnne tipul,” ütles kellegi madal hääl Mollie õla taga.

Neiu pöördus järsult ning kohtas tumedat, süngelt puurivat pilku ja kahvatut nägu – doktor Oleander.

“Miss Dane on mind ilmselt unustanud,” ütles mees sügava kummardusega, “nõnda paljude tutvustamiste hulgas. Ehk olete nii kena ja tutvustate mind taas, mister Ingelow?”

Mister Ingelow kuuletus veidi vastutahtsi; lummav sinisilmne kokett oli kunstniku südames juba pöörase tormi jõudnud tekitada.

“Missis Walraven avaldas soovi teid hetkeks tema juurde viia,” lausus doktor sundimatult, neiule oma käsivart pakkudes. “Kas mul oleks see au?”Mister Ingelow silmis välgatas viha ning Molliele ei jäänud see märkamata; sündinud koketeerijana võttis ta pakutud käe otsekohe.

La mama grande’i soov oli tühine pisiasi, kuid täitis oma otstarbe, doktor oli kaunitari kogu õhtuks enda valdusse saanud ning püüdis teda endale ka hoida.

Mollie kuulas mehe lõputu meelitava jutuvada voolu, kuni tüdines ning liugles ükskõikselt temast eemale, flirtima kolmanda austajaga, eduka noore advokaadiga, mister Joseph Sardonyx’ga.

Mollie lendles nende kolme vahel kogu õhtu, mis tundus täitvat tema elu; kord sümpaatne kunstnik, siis peente maneeridega doktor, seejärel teravmeelne, satiiriline advokaat, kes flirtis täiesti otsesel, varjamatul kombel.

Koguni mister Walraven oli veidi šokeeritud ning otsustas õhtu käigus, et pisike noomitus ei oleks kurjast.

“Väike edvistamine on igati kena, Mollie,” ütles ta, “aga tegelikult ei tohiks nii kaugele minna. Inimesed hakkavad märkusi tegema.”

“Kas tõesti?” küsis Mollie. “Mille pärast, kui tohib küsida? Sest tegelikult on nii, mu valvur, et teie olete meist kahest hullemini edvistanud.”

“Rumalus, Mollie! Kas mõtled miss Oleanderit, eks ole? See pole edvistamine.”

“Kas tõesti! Siis on lood halvemad... kas teil on tõsi taga?”

“Jah, kui seda on tahtmine temaga abielluda. Ja ta oli nõus, Mollie.”

Miss Dane vaatas teda kaastundlikult.

“Te mu vaene õnnetu valvurikene! Ja te kavatsete tõesti Blanche Oleanderiga abielluda! Nojah, üks lohutus jääb, et umbes poole aasta pärast olete valmis üksteisel kõri läbi närima; ja see on teile paras! Aga sellest pole vaja täna õhtul rääkida. Mul on teist kahju, ja kui teil veel aruraasugi peas on, hakkab ka teil varsti endast väga kahju. Siin aga tuleb doktor Oleander ja ma kavatsen olla just nii võrgutav nagu alati, sest ma tahan need ülejäänud kaks hullumeelsuse äärele ajada.”

Mollie astus tantsusammul eemale, jättes mister Walraveni abitus segaduses põskhabet näperdama.

“Huvitav, kas olen nüüd omadega täiesti sees?” mõtles ta, vaadates üle pika saali Blanche’i poole, kes säras ja hiilgas ühe särava ja tähelepanuväärse rühma keskel. “Ta on väga ilus ja väga nutikas, niivõrd nutikas, et elu lõpuni ei saa ma teada, kas avaldasin mina talle armastust või tema mulle. Ja nüüd on juba liiga hilja midagi ette võtta, sest valida on kas pulmad või ränk kahju, ja neist kahest halvast eelistan esimest.”