Читать книгу Sõnast sõnumiks: homileetika käsiraamat - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 4

Huvitav on tähele panna, kuidas erinevad autorid jutlustamisõpikuid alustavad.

„Keegi ei saa seda valeks ajama, et praegusel ajal jutlustamine palju raskem on kui mõned aastakümned tagasi. Kuulajad ei lepi enam surnud jutlustamise viisiga, vaid nõuavad sagedaste jutlustajate käest rohkem kui neil anda oleks.“ Nõnda kõlavad esimesed read raamatust „Lühikene juhatus jutlustamise üle: Homiletika käsiraamat“, mille avaldas 1914. aastal metodisti kiriku üks rajajaid Eestis Martin Prikask.1

See on mingis mõttes tõde, mis kehtib peaaegu alati, umbes nagu „tänapäeva noorus on hukka läinud“, ja selline algus tundub meile ka sadakond aastat hiljem kõigiti paslik.

Anglikaani vaimulik Gordon Ireson alustab oma õpikut sõnadega: „Igaüks, kellel on hulljulgust kirjutada raamat jutlustamisest, näib osutavat, et ta on omandanud selle kunsti. Lubage mul tõtata kinnitama, et ma sellise pettekujutluse all ei kannata.“2 Just meie mõte.

Meie kolleegid Saksamaa Ühinenud Metodisti Kiriku teoloogilisest seminarist Reutlingenis ütlevad oma raamatu esimeses lauses, et nad on selle kirjutanud selleks, et julgustada lugejaid jutlustama.3 Meie samuti – kuid mitte üksnes jutlustama, vaid hästi jutlustama. Selle, mida see tähendab, on selgesti sõnastanud James Cox: heal jutlusel on tugev piibellik-teoloogiline sisu, see kõnetab nii kuulajate tundeid kui ka mõtteid ning seda esitatakse huvitavalt, kaasakiskuvalt ja ehedalt.4

Eestimaal on üle 500 koguduse. Mitmes neist ei peeta jumala­teenistust igal pühapäeval. Samuti tuleb möönda, et paljudes kogudustes peetakse jutlusi näiteks vene keeles. Ent ikkagi võib arvata, et igal pühapäeval peetakse Eestimaal sadu eestikeelseid jutlusi, aasta vältel lausa tuhandeid. See võiks olla ehk matemaatiline argumentatsioon vajaduse kohta anda välja nüüdisaegne ülevaatlik jutlustamise käsiraamat eesti keeles.

Meie eesmärk on ulatada lugeja kätte raamat, mida ei loeta vaid üks kord, et teoloogilises seminaris homileetika eksam sooritada või jõuda pärast raamatukaane sulgemist meeldiva tundeni, et nüüd on asi selge (või leida kinnitust: näe, olengi kõik õigesti teinud!). Kuigi ühelt poolt oleme püüdnud anda juhiseid, mis on eri kultuurides ja aegadel oma kehtivust õigustanud ning kujutavad endast kogumit reegleid ja õpetusi, oleme teiselt poolt mõelnud veel millegi muu peale. Loodetavasti märkab lugeja, et siit leiab materjali edasimõtlemiseks ning uue proovimiseks nii vormi kui ka sisu mõttes. See tähendab, et jutlustaja peaks tulema ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi, sest siit saab inspiratsiooni ja ideid värskeks lähenemiseks tuntud materjalile. Selle asemel et piirduda järgnevatel lehekülgedel ütlemisega „nii on“ või „nii peab tegema“, võib avatud hoiakuga lugeja leida siit mõtteid, kuidas oma kuulajaid sisuliselt üllatada, kuidas uuel moel oma sõnumit üles ehitada või olla oma esituses ettearvamatu.

Üks avaliku esinemise käsiraamat, mida olevat levitatud juba 50 miljonis eksemplaris, kuulutab oma esikaanel: „Lõbus ja lihtne tee hiilgavate kõnede ja esinemisteni.“ Me ei luba siin lõbu ega lihtsust, aga lõputult huvitav on jutluse loomise protsess kindlasti. See töö tasub end ära, sest allikas – Jumala sõna – on seda väärt, et otsida parimat ja jagada seda parimat võimalikult hästi.

Me kirjutame seda raamatut koos, sest me mõlemad oleme ainet süvendatult õppinud, nüüdseks juba aastakümneid jutlustamist prakti­seerinud ja meie mõlema jaoks on see eluliselt tähtis teema. Me pole üldjuhul pidanud vajalikuks näidata, millised lõigud kelle sulest on pärit. Juhtudel, kus räägitakse minavormis ühe autori isiklikust kogemusest, oleme selguse huvides lisanud viite ÜT või MT, mis näitavad, kumma kirjutajaga on tegemist.

Siinkohal osutame veel mõnele märksõnale, mille kohta oleks hea juba enne raamatu lugemise juurde asumist selgust luua.

Allikad. Me manitseme kõiki jutlustajaid plagiaati vältima ning oma mõtete ja sõnade allikatele sobival kombel viitama (mis jutlustamise puhul mõistagi erineb akadeemilisest kirjutamisest). Ometi on ilmselt aus ja õige kohe alguses tunnistada, et me ei suuda ka ise seda reeglit alati järgida. Aastakümnete jooksul oleme kuulnud väga palju jutlusi ja lugenud suurel hulgal lehekülgi teksti jutlustamisega seonduvast. Selle tagajärjel on tekkinud mingi arusaamade ja veendumuste huumus, mille pinnalt on kasvanud omad mõtted ja seisukohad. Need on vahel nii omaseks ja loomulikuks saanud, et alati enam ei teagi, kes selle või teise mõtte taga algul mingis versioonis oli või kas üldse oli. Nii võime nüüdseks väita kergesti üht ja teist, mis tundub oma mõttena, sest on saatnud meid juba nii kaua. Vaid Jumal teab (ja vahel ka mõni vanem inimene), et tegelikult on seda mingis sõnastuses keegi juba enne meid öelnud.

Teoloogia. Raamatust ei leia eraldi peatükki jutlustamise teoloogiast. Põhjuseks pole mitte see, justkui tahaksime olla sedavõrd „praktilised“, et teoloogiaga siin ei tegele. Pigem on asi vastupidi. Meie jaoks on jutlus kogu oma olemuses läbinisti teoloogiline nähtus: alates Jumala kutsest, töö kaudu Pühakirja ja abimaterjalidega, kaasa haarates suhtlemise kogudusega kuni jutluse esitamiseni välja. Loodame, et see lähenemine markeerib ja toetab kõike, mida me siin käsitleme. Teadlikult ning sügava veendumusega väldime siin vahetegemist nn praktilise ja teoreetilise käsitluse vahel. Kõnelemine võib toimuda lahus teoloogiast. Jutlustamise puhul ei ole see võimalik.

Oikumeeniline aspekt. Oleme teadlikud, et erinevates konfessioonides on vaated jutlusele ning jutlustamisele ja selle kohale jumalateenistusel erinevad (nii nagu see võib olla ka erinevate kohalike koguduste puhul samas kirikus). Me ei püüa jätta muljet, nagu oleksime suutnud siin kõikide konfessionaalsete iseärasustega arvestada. Ei ole võimalik ega vajalik eitada ka seda, et oleme nii oma hariduse, kirikliku traditsiooni kui ka kogemuse mõttes teatud väärtustest ja rõhuasetustest mõjutatud. Ometi usume, et juhised, soovitused ja tähelepanekud, mida lugeja siit leiab, innustavad teda, aitavad tal edasi mõtelda ja seeläbi paremaks jutlustajaks saada olenemata sellest, millise kristliku traditsiooni järgi ta ka ei teeniks.

Piiblitõlge. Enamjaolt (kui on muule osutamata) kasutame siin Eesti Piibliseltsi 1997. a versiooni. Kui oleme kasutanud midagi muud, on see vastavalt märgistatud (näiteks 1968. a Briti ja Välismaa Piibli­seltsi väljaannet tähistab P1968 või Toomas Pauli ja Uku Masingu Uue Testamendi 1989. a tõlget UT1989).

1 Prikask 1914, 3.

2 Ireson ix. Selle tõsiasja nentimisega on alustanud teisedki autorid (Robinson).

3 Härtner ja Eschmann 2001, 11.

4 Cox 1985, ix.