Читать книгу Sõnast sõnumiks: homileetika käsiraamat - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 6

1.1. Mis on jutlus?

Millest me õieti räägime? Paljud jutlustajad ei pööra suurt tähelepanu sellele, mis vahe on sõnumil, palvusel, kõnel või piiblitunnil. Tänapäeval öeldakse vahel ka, et keegi jagab sõna. Kas jagama on sama mis jutlustama? See, kui kitsalt või avaralt jutluse mõistet defineerida, jääb siin lõpliku vastuseta, kuid oleme püüdnud vaadelda seda mitmetest eri tahkudest.

Kõnekeeles on eestlaste (ja ka teiste rahvaste) jaoks mõistel jutlus peale põhitähenduse ka ülekantud tähendus, mis väljendab teatud skeptilist varjundit. Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS) on seda kirjeldatud järgmiselt:

PILTL kõne, eriti noomitus-, manitsus-, õpetuskõne. Ära mulle jutlust pea, tean ise, mida teha. Vallatule poisile peeti kodus pikk jutlus.*„Aitab,“ segas Tääger vahele.. ära hakka talle pikka jutlust pidama. Sa juba ütlesid hästi. P. Kuusberg.5

Ka sõna jutlustama kannab rahvakeeles peale põhisisu ka kujundlikku varjundit:

PILTL mingeid vaateid, ideid v. mingit õpetust propageerima v. levitama. Karskust jutlustama. Kirik jutlustas vaesust ja kasinust.6

Sõna piltlik tähendus on astunud enamiku eestlaste keelekasutuses peamisele kohale, sest nad satuvad harva kuulama jutlust selle põhi­tähenduses. Huvitav oleks teada, kas siis, kui see tõepoolest juhtub, saavad jutlustega mitteharjunud eestlased piltlikule tähendusele kinnitust või paneb see neid mõtlema, et lisaks propagandistlikule ja manitsevale tähendusele võib sellel olla veel mõni muu – ja positiivsem – mõõde.

Igapäevases kõnepruugis on täiesti loomulik rääkida jutlusest ka kui kõnest. Jutlusel on kõnega tõepoolest ühiseid jooni. Siin raamatus kasutame peamiselt sõnu jutlus, jutlustaja ja jutlustamine. Kui nimetame vahel kõnet ja kõnelemist, siis on need sõnad mõeldud süno­nüümidena. Seal, kus meie taotlus on selgesti kõnet jutlusest eristada, osutame sellele eraldi.

Siinse raamatu eesmärke silmas pidades oleme püüdnud vältida mõiste liiga kitsast määratlust, sest mitu põhimõtet, mida siin väärtustame, kehtivad ka kristliku sõnumi, palvuse või vaimuliku kõne puhul. Ometi ei tahaks jutluseks pidada ükskõik milliseid valju häälega esitatud usulisi mõtteid. Ehkki jutlusel on oma sisu ja esituse poolest teiste kõnevormidega suurem või väiksem ühisosa, oleme siin otsustanud tegeleda valdavalt jutlusega. Huvitava nüansi avab meile ladinakeelne sõna praedicare, mis tähendab avalikku kuulutust, täpsemini sõnadega osutamist millelegi7. Seda on jutlus vaieldamatult mõeldud tegema: sõnadega tõele osutama (näiteks saksakeelne sõna jutluse kohta Predigt tulenebki sellest ladina tüvest).

Jutlusel on teoloogiline mõõde ja Jumala sõna valgel on sel väga spetsiifiline iseloom. Kahjuks unustatakse see vahel ära ja me kuuleme kantslistki, kuidas meile räägitakse justkui midagi Piibli ainetel või vaimulikul teemal. Selline jutt erineb selgesti jutlusest, mis toimub Jumala kutse ja läkituse tõttu kuulutada Jeesust Kristust, kes tõelises kuulutuses on alati ise kohal. Fred Craddock ütleb, et jutlus toimub siis, kui lõikuvad traditsioon, Pühakiri, jutlustaja elukogemus, kuulajaskonna konkreetsed vajadused ja seda maailma iseloomustavad tegurid, mis mõjutavad konkreetset hetke ja kohta.8

Seega leiame, et jutlus on kuulutus, mis

• lähtub Jumala sõnast (mis on inspiratsiooni allikas, milles peitub jutlustaja kutse ja läkitus ning mis käivitab jutlustamise kui nähtuse);

• toetub Jumala sõnale (jutluse sisu, mõte ja sõnum on rajatud Pühakirjale);

• edastab Jumala sõna (tõlgendab seda, näitab selle kohta ja tähendust kuulajate tänapäevases kontekstis)

Me usume, et jutlustamine on oluline. Selle tuumaks on veendumus, et Jumal on tegutsenud ajaloos, loomises, ilmutuses ja inimese taastamises ning need on sündmused, millest Piibel annab ainulaadse kirjelduse. Need sündmused ja nende tähendus inimese elus tuleb uuesti teatavaks teha igale põlvkonnale.9 Jutlus on olnud läbi kirikuloo selleks üks tähtis vahend. Õpetus, mis tegeleb jutluse ja jutlustamisega, on homileetika.10

Jutlustamisele viitavad sõnad kreekakeelses Uues Testamendis

Algses Uues Testamendis (UT) on mitu olulist mõistet, millele arusaam jutlustamisest toetub. Suurem üksmeel tundub olevat neist vähemalt kahe suhtes. Need on euangelizō (εὐαγγελίζω) ja kērýssō (κηρύσσω).

euangelizō (εὐαγγελίζω)

Sõna euangelizō tähendas algul hea sõnumi või teate kuulutamist. See on liitsõna kahest sõnast, mis tähistasid algselt mõisteid ’hea’ (eu) ja ’kuulutama, teatama’ (angellō).

Võib vaielda, kas lauses „sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest“ (Ap 8:35) pidas Filippus Etioopia eunuhhile just jutluse, kuid see salm peaks kätkema jutluse olemuslikku tuuma, mida eespool kirjeldati: see lähtub Jumala sõnast ja kuulutab head sõnumit sellest, mida Jumal on Jeesuse Kristuse kaudu teinud.

Alan Richardson rõhutab mõistes sisalduvat uudsuse aspekti – see on uudise teatamine neile, kes pole sellest veel kuulnud.11 Jutlustamine või evangeliseerimine ei ole UT-s mõeldud pöördunutele, nagu meie seda tänapäeval enamasti kogudustes usklikele teeme. Euangelizō tähendab mittekristliku maailma teavitamist headest uudistest.

Evangeeliumi kuulutamine ei piirdu teabe vahendamisega. UT õpetab meile, et me ei kuuluta informatsiooni, me kuulutame suhet – uuendatud suhet Jumalaga, mis on võimalik tänu sellele, mida Jeesus Kristus on teinud („Andke endid lepitada Jumalaga!“, 2Kr 5:20). See kuulutus toetub teabele teatud tõsiasjade kohta („Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud“, Ap 4:20).

kērýssō (κηρύσσω)

Kērýssō tähendab kreeka keeles ’teatama’ ja samuti ’kuulutama’ – nii nagu tol ajal heerold kuulutas.12 Ristija Johannes kuulutas (Mt 3:1; Mk 1:4; Lk 3:3), Jeesus kuulutas (Mk 1:14; Lk 8:1), inimesed, kes Jeesuselt abi said, kuulutasid sellest (Mk 1:45; Lk 8:39), apostlid kuulutasid (Ap 8:5; 9:20).

Kui tegusõna tähendus on neutraalne (kehtib igasuguse sõnumiga kuulutajate tegevuse kohta) ja on sageli tõlgitud jutlustamiseks13, siis samast tüvest tuletatud nimisõna kḗrygma (κήρυγμα; sõna-sõnalt ’see, mida kuulutatakse’, ’kuulutus’14) on kristlaste jaoks teoloogiliselt väga kaalukas. See tähendab kristliku kuulutuse sisu15 ja on see, mis muudab ühe kõne õieti jutluseks. „Kḗrygma on iga UT raamatu vundament; see ongi apostellik evangeelium,“ ütleb Alan Richardson.16

didáskō (διδάσκω)

Paljud tänapäeva kirikutes peetavad õpetusjutlused on ilmselt lähedasemad sellele, mida algkristlased nimetasid didahheeks17 (διδαχή ’õpetamine’, ’õpetus’). Kreekakeelsele sõnale didáskō (’õpetama’) leidub UT-s mitu sünonüümi. Samas on mitmel pool näha, et õpetamine on omakorda vahel sünonüümiks kuulutamisele ja vahel kreekakeelse sõna euangélion (’hea sõnum’) tüve tõlkele, mis on eesti keeles taas jutlustamine.

Jutlustamise õpetuslikku aspekti on vahel nähtud kuulutuse täienduse või edasiarendusena (sest kuulutus sisaldas ka õpetust), vahel on aga üht teisele vastandatud (pidades silmas sihtrühma, mis euangelizō puhul tähendas inimesi, kes polnud veel Jeesust Issandaks tunnistanud, ja kḗrygma puhul osutas pöördunutele, kes toetasid oma usu kristliku õpetuse ja sõnumi tuumale).

Mitmel juhul käivad euangelizō ja didáskō käsikäes: „[…] kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas […]“ (Lk 20:1; vrd Ap 5:42, 15:35). Seda arvesse võttes on kõigiti piibellik näha ka meie kaasaegsetes jutlustes kuulutust ja õpetust teineteisega põimununa.

martyréō (μαρτυρέω)

Lisaks leiame UT-st jutlustamisega seoses mõiste ’tunnistama’. Kreeka­keelne sõna martyréō väljendas algselt evangeeliumile osutamist isikliku pühendumise, mitte tingimata üksnes sõnade kaudu.18

[…] Sõna tunnistus [rõhutab] oma uustestamentlikus tähenduses kahte tähtsat punkti. Esiteks viitab ta kristluse ajaloolisele tagapõhjale. Selle sõna kasutamine tõestab, et algkoguduse missioon oli avalik. Midagi ei tehtud salaja, vastupidi, kogu aeg rõhutatakse ajaloolisi tõsiasju, mida kinnitavad usaldusväärsed tunnistajad.19

UT-s nimetatakse Jeesust ennast tunnistajaks (Ilm 1:5; 3:14). Samuti on jutlustamisega seotud viide sellele, et Püha Vaim tunnistab (Jh 15:26) ja temaga koos on Jeesuse jüngridki tunnistajad (Jh 15:27).

Kuulutus ja tunnistuse andmine on nii mõnigi kord seotud ning käivad ka olemuslikult kokku: „Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!““ (Ap 23:11; kuulutuse isiklikku, tunnistuslikku aspekti rõhutavad kindlasti ka 1Jh 1:2; 4:14). Samuti leiame UT-st, et kērýssō ja euangelizō sõnatüved esinevad koos. Matteuse evangeeliumi eestikeelses piiblitõlkes on selle vaste ’jutlustades evangeeliumi’ (Mt 4:23; 9:35).

Kokkuvõttes näib olevat põhjendatud pigem rõhutada eri sõnade kokkukuulumist kui nende eristumist. UT-s näeme kuulutust, mille sisuks oli hea sõnum (euangelizō) ehk tunnistus (martyréō) Jumala päästvast armust kõikidele. Seda levitati kui tõsiasjadest teavitamist (kērýssō) ning vastavalt vajadusele ja võimalusele selgitati õpetuse kaudu (didáskō) selle tähendust ja sisu.

5 http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=jutlus&F=M. Vaadatud 11.01.2019.

6 http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=jutlustama&F=M. Vaadatud 11.01.2019.

7 Denecke 1983, 133.

8 Craddock 1985, 19.

9 Ireson 1982, 1.

10 VÕS: kr homilētikē vestluskunst. RELIG õpetus jutluse ülesehitusest ja ettekandmisest, praktilise teoloogia haru. http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=homileetika&F=M&C06=et. Vaadatud 11.01.2019.

11 Richardson 1982, 171.

12 Merk 1980, 711; Richardson 1982, 171.

13 Mitmel pool on kērýssō vasteks jutlustama. Selle kohta, kas see on alati kohaseim tõlge, peavad hinnangu andma kreeka keele asjatundjad. Ingliskeelne piiblitõlge The New Revised Standard Version asetab selge piiri evangeeliumide ja Apostlite tegude raamatu vahele: sõna kērýssō tõlgitakse jutlustamiseks alles alates kristliku koguduse sünnist; evangeeliumides on see tõlgitud kuulutamiseks. Eestikeelses tõlkes on kērýssō mingil põhjusel tõlgitud kord kuulutamiseks, kord jutlustamiseks. Eriti markantselt tuleb see esile Matteuse evangeeliumis (P1997 ja UT1989; erinevalt P1968-st), kus 4:17 Jeesus kuulutab, aga vaid mõni salm hiljem (s 23) ta juba jutlustab, kusjuures kreekakeelne sõna on mõlemal korral kērýssō.

14 Richardson 1982, 172.

15 Salumaa 1957, 1.

16 Richardson 1982, 172.

17 Weiss 1980, 769.

18 Denecke 1983, 133.

19 Fox ja Morris 1994, 22.