Читать книгу Sõnast sõnumiks: homileetika käsiraamat - Meeli Ja Üllas Tankler - Страница 7

Jutluse koht, tähendus ja vormid on läbi aegade olnud erinevates kirikutes erinevad. Ei saa väita, et jutlus oleks kristlikul jumalateenistusel alati kesksel kohal olnud. Küll aga võib täie veendumusega kinnitada, et kristlik usk ja jumalateenistus on juba algusest peale jutlustamisega lahutamatult seotud olnud.

Sünagoog

Kristliku jutlustamise juured näivad pärinevat sünagoogi jumalateenistusest.20 Jeesuse ülesastumine Naatsareti sünagoogis (Lk 4:16 jj) tundub loomulikuna ühtaegu nii juudi kontekstis kui ka kristliku koguduse praktika kohaselt. Jeesus toetub Pühakirjale, seletab seda ja osutab Jumala sõna tähendusele.

Sünagoogi jutlused olid Pühakirja seletavad õpetuslikud kõned21 (UT-s on üheks selle näiteks Ap 13:14–41). Nende eesmärk oli panna loetud sõna inimestele südamele, osutades tekstis leiduvatele manitsustele, hoiatustele ja julgustusele.22 Kummalisel kombel pole hoolimata tohutust rabiinlikust tekstivaramust säilinud ühtki teadaolevat sünagoogijutlust.23

Algkogudus

Peetruse jutlus nelipühapäeval (mis ei leia aset jumalateenistusel) ei näi kellelegi tunduvat mingi võõra nähtusena.24 Taas on selles viited kirjutatud jumalasõnale ja antakse tõlgendus selle mõttele kaasaegsete kuulajate jaoks (Ap 2:14 jj). 1Kr 14-st leiame Pauluse juhised jumalateenistuse kohta. Täit pilti see meile ei anna, aga me saame teada, et jumalateenistuse sõnaline osa algkoguduses võis olla mitmesugune. Juttu on ilmutustest, õpetusest, keelte rääkimisest ja selle tõlgendamisest (s 26), prohvetlikult kõnelemisest (s-d 29–32). 1Kr 12:28-s tuletab Paulus meelde: „Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks.“ See, mida me tänapäeval kõigest sellest just jutlustamiseks peaksime, jääb ilmselt lahtiseks küsimuseks.

UT ajastu jumalateenistuste kohta on vähe allikaid. Roosimaa toob esile paralleele ja seoseid hellenistlike söömaaegadega, millele järgnes seltskondlik sümpoosion. Ta leiab: „Kristlaste puhul võib seda nimetada koduse jumalateenistuse sõnaliseks osaks.“25

Varakirik

Justinus Märtri kirjelduses („Apoloogia I“) jumalateenistusest Roomas 2. sajandil nimetatakse lugemiste, palvete ja euharistia seas ka jutlust. Seda kirjeldatakse kui sõnalist juhatamist ja manitsust järgida apostlite või teiste Pühakirja autorite head eeskuju.26 Jutlus eristus jumalateenistuse olemusliku osana selgesti katehheetilisest instruktsioonist. Kui varakiriku euharistias osalesid vaid usklikud (need, kes ei olnud veel ristitud, saadeti enne sakramendi pühitsemist välja), siis sõnaliturgiast võisid kõik osa saada.27

On raske öelda, mida jutlus varakirikus endast tegelikult kujutas, sest tollaseid jutlusi ei ole säilinud. Levitatud kirjalikud jutlused on pigem rohkem või vähem töödeldud autoriseeritud tekstid, mida toimetati vastavalt vajadustele.28 Ka homileetiliste retoorikajuhiste puhul pole kaugeltki kindel, kuivõrd neid tegelikkuses järgiti.

Säilinud on üksikud jutlused Rooma piiskopilt Hippolytuselt (u 170–236) ja Aleksandria Clemensilt (surn u 215). Esimene vara­kiriku teoloog, kellelt pärineb suurem hulk jutlusi (ligikaudu 200), oli Origenes (u 185–254).29 Nendes seletati Pühakirja salmide tähendust, manitseti ja julgustati kogudust.

Varakristlikus kirikus olid erinevad koolkonnad, mis mõjutasid Pühakirja käsitlemist.

Juba vanas kirikus hakkasid välja kujunema eksegeesi kaks põhisuunda: ühelt poolt lähtuti vahetult kirja pandud tekstist ning püüti selle mõtet ja otstarvet tabada sõnasõnalise tõlgenduse varal (Antiookia koolkond), teiselt poolt aga püüti teksti tõlgendada allegooriliselt, otsiti sõnastuse varjust mingit kõrgemat vaimset mõtet (Aleksandria koolkond, eriti Origenes).30

Aleksandria koolkonna homileetikas rõhutati, et kristliku liikumise edu tõestab selle õigsust (apologeetiline aspekt). Ilmutus on Pühakirja ära peidetud ja on tavalise inimese mõistusele kättesaamatu. Tarvis on näha sümboleid, mis tuleb lahti kodeerida, kasutades parimaid kättesaadavaid vahendeid (Origenese eeskujuks olid stoikud, Philon jt ning sobilikeks vahenditeks filosoofia, aritmeetika oma numbritele omistatud jumaliku tähendusega, etümoloogia jne). Kõige olulisemad hermeneutilised võtted olid allegooria ja tüpoloogia.31

Konstantiinliku pöördega32 toimus oluline nihe ka kristlikus jutluses. Kui varem iseloomustas seda rohkem või vähem apologeetiline funktsioon, siis nüüd kujunes esmaseks ülesandeks uute pöördunute hulkade õpetamine. Kreeka retoorika, millesse seni suhtuti halvustavalt, kasvatas oma autoriteeti. Kogudus elas jutlustele (mida võis ühel jumalateenistusel olla ka mitu) tihtipeale elavalt kaasa.33 Tolle aja kuulsamad jutlustajad olid Nyssa Gregorius (u 330–395), Nazianzose Gregorius (329–389), Efraim Süürlane (u 306–373), keda hüüti Püha Vaimu kandleks, ja kindlasti Johannes Chrysostomos (Johannes Kuldsuu, u 347–407). Silmapaistvate retooriliste oskustega jutlustajate esilekerkimine tekitas huvi ka haritud ühiskonnakihtides. Üheks edasiminekuks oli ka jutluse pidamise õiguse kitsenemine piiskoppidele.34 Alles Vaisoni teine kontsiil kiitis aastal 529 heaks tava, mille kohaselt võis lisaks piiskopile jutlustada ka preester ja tema puudumisel tohtis diakon lugeda ette mõne kirikuisa jutluse.35

Antiookia koolkonda esindav Chrysostomos oli Origenesega mitmes olulises küsimuses eriarvamusel. Mittekristlikes allikates tema silmis tõde ei olnud. See tähendas muu hulgas, et Vana Testament (VT) oli nüüd kristlaste, mitte enam juutide oma (kristlased ei pidanud juutidelt küsima, mida VT-s kirjapandu tähendab, vaid teadsid seda ise paremini). Chrysostomos eelistas Pühakirja tõlgendamisel ratsionaalseid järeldusi filosoofiale (st filosoofiliste koolkondade süsteemidele) ja väärtustas literaalset, grammatikale ja ajaloole toetuvat lähenemist. VT-l oli tema jaoks prohvetlik iseloom, aga seda tuli näha ajaloolisena, mitte allegooriat sisaldavate sümbolite koguna.36

Augustinuselt (354–430), oma aja ühelt suurimalt jutlustajalt (kelle jutlusi on säilinud tuhatkond, millest mõni on leidnud tee tema piiblikommentaaridesse), on pärit teadaolevalt esimene jutlustamise õpetus, mida ta annab edasi teoses „De doctrina christiana“ („Kristlik õpetus“, 396–427). Sõna doctrina (’õpetus’) hõlmab tema jaoks nii jutluse sisu kui ka vormi. Augustinuse juhised toetuvad suurel määral Cicero klassikalisele retoorikale, Cicerot ennast siiski nimetamata (Augustinus õpetas enne oma ristimist aastaid Kartaagos ja Itaalias retoorikat). Nendes on kirjas ka jutluse kolm põhimõistet: docere, delectare, flectere: esiteks õpetada, teiseks rõõmustada ehk meeldiv olla ning kolmandaks kuulajaid liigutada ehk mõju avaldada.37

Augustinuse homileetika mõjutas otsustavalt jutlustamist kogu keskajal. Tema järgi on Pühakirjas kohti, mida tuleb võtta sõna-sõnalt. Need heidavad omakorda valgust tekstidele, mis pole nii selgesti ja üheselt mõistetavad (on kujundlikud, allegoorilised või prohvetlikud). Üheks printsiibiks oli usu reegel: arusaamatute või mitmetimõistetavate lõikude puhul tuli järgida seda, mida kirik on asja kohta öelnud, ja kui see ka ei aidanud, tuli viimase võimalusena (!) uurida algset konteksti. Arusaamatute või kujundlike tekstilõikude korral oli peamiseks hermeneutiliseks põhimõtteks armastuse reegel: teksti tuli uurida seni, kuni tuleb esile see, mis tõstab esile armastuse ülima seaduse, sest armastuseta pole võimalik Jumala sõna õigesti mõista.38

Keskaeg

Keskajal viisid kerjusmungad ja rändjutlustajad jutluse kirikust ning jumalateenistuse kontekstist välja. Assisi Franciscus (1182–1226) oli tuntud ehk rohkem oma halastava teenimisvaimu poolest, kuid ta polnud jutlustamisele vähem pühendunud kui vaesusele.39 Tema kaasaegne Dominicus (1170–1221) rajas dominiiklaste ordu Ordo Fratrum Praedicatorum (Jutlustajate Vendade Ordu). Rändjutlustajatest mungad püüdsid järgida apostleid, kelle eeskujul nad tõid Jumala sõna rahva sekka. Jutlustamine leidis nüüd aset tänavatel ja teedel, seal, kus olid inimesed.40 Lisaks sellele, et rändjutlustajate teenistus erines sakraalses keskkonnas peetud teenistusest, mõjutas inimesi jumalasõna kuulutus rahvakeeles.41 Homileetiline teooria sai uue aluse Auvergne’i Guillaume’i (1190–1249) töös „Ars praedicandi“ („Jutlustamise kunst“), kus ta tõi esile jutlustamisel vajalikud kuus küsimust: kes? Kellele? Kus? Millal? Kuidas? Mida?42

Reformatsioon ja hilisem areng

Reformatsioon tõi endaga kaasa suuri muutusi ja uued rõhuasetused puudutasid ka jutlust. Kesksele kohale pidi saama Jumala päästetöö Jeesuses Kristuses. „Me ei kuuluta muud kui Kristust,“ kinnitas Luther. Sel juhul kõneleb Kristus ise jutlustaja kaudu. Sõnakuulutuse tähtsus jumalateenistusel kasvas oluliselt. Luther ise jälgis rangelt vana traditsiooni sõna ja sakramendi ühtekuuluvusest, kuid reformaatorid, kes tulid pärast teda, kaldusid üha enam jutlust sakramendist eraldama ja muutsid jutluse mittesakramentaalse pühapäevase jumalateenistuse keskmeks.43

„Evangeelse kiriku töö ja tegevuse keskmeks on kuulutamine,“ ütleb Elmar Salumaa.44 Väliselt viitab sellele ka kantsli keskne positsioon protestantlikus kirikuarhitektuuris. Reformatsioonijärgsel ajal andis evangeelsele kuulutusele erilise mõõtme tõsiasi, et nüüd olid Pühakirja tekstid inimestele laialdaselt nende emakeeles kättesaadavad. See suurendas mingil määral kuulajate teadlikkust ja põhjustas seetõttu laiemas plaanis ka kriitilisemat suhtumist senitunnustatud autoriteetidesse.45

Reformatsiooni mõjule iseloomulikult arenes jutlustamine järgmistel sajanditel eri maades väga isemoodi. Luterlikus pietismis kadus vajadus masside veenmise järele ja selle asemel läheneti üksikisikule personaalselt tema vaimuliku edendamise nimel.46 Seda kirjeldab Johann Lorenz von Mosheim (1694–1755) teoses „Anweisung erbaulich zu predigen“ („Juhised ülesehitavaks jutlustamiseks“), kus ta peab jutluse ainsaks ülesandeks koguduse ehitamist, mis seisneb „koguduse õndsustunnetuse edendamises ja kuulajaskonna tahte pühitsemises“47.

Inglismaal oli jutlus kuni 17. sajandini üldjoontes Pühakirja eksegeetiline seletus. Selle traditsiooni murdis Inglismaa peapiiskop John Tillotson (1630–1694), kes juurutas moralistlikud kõnelused, mida võiks nimetada religioosse essee tüüpi jutlusteks (või teemakõneks). Seda vormi kasutasid paljud kaheksateistkümnenda sajandi jutlustajad ja see jättis jälje näiteks anglikaani kiriku jutlustele.48

Ajastut iseloomustav ratsionalism mõjutas sageli ka jutlusi. Selle tulemusena olid need vahel sedavõrd „praktilised“ ja „elulähedased“, et usuline sisu võis täiesti kõrvale jääda. Arumäe annab selle kohta kriitilise hinnangu:

Jutlustajad püüdsid oma ülesannet sellega õigustada, et nad kogudusele kõnelesid kultuurist ja üldisest elutaseme ja hea käekäigu tõusust. Sel ajal tekivad üldise kasulikkuse jutlused, põllumajanduslikud ja loodusejutlused. […] Nii võtab üks selleaegne jutlustaja Kaana pulma perikoobi järgmisse jutluseteemasse kokku: „Hoolikas vee vaatlus muutub võimsaks äratajaks Jumala au ülistamisele.“ Jutlustatakse „ärarääkimatust kartulikasvatuse õnnistusest“, […] „kuidas loomade hoidmine siin maa peal Jumala ettehooldust meis võib elustada ja kinnitada“.49

Otsustava suunamuutuse tooja on Schleiermacher (1768–1834), kes „tõstis religiooni keskmeks intuitiivse elu, erilise inimkogemuse, mida ta nimetas tundeks“.50 Arumäe leiab: „Omades uut arusaama evangeeliumist, kõikjal orienteerudes Kristusele, püüdis ta oma jutlustes ratsionalismi ajastust tulnud kuulajaid juhtida sügavamale usulisele tunnetusele.“51 Ove Sander täpsustab, et sugugi mitte kõik ei ole Schleier­macherit nii positiivselt hinnanud, ja viitab David Larsenile, kelle meelest olid tema jutlused vaid „rõõmsakõlalised horisontaalsed püüded“ 52.

20 Otto 2005, 331; vrd Roosimaa 2015, 34–35, Tasmuth 2009, 33.

21 Derash (mitm derashot) – hbr ’seletamine’, ’eksegees’. Neusner 2002, 162.

22 Strack-Billerbeck 1986, 171. 173.

23 Weblowsky ja Wigoder 1997, 334.

24 Jutlustamine väljaspool jumalateenistust ei olnud tundmatu ka rabidele – nad tegid seda lisaks sünagoogi teenistustele tihtipeale muudes olukordades. Neusner 2002, 499.

25 Roosimaa 2015, 41.

26 Ireson 1982, 2.

27 This Holy Mystery 2004.

28 Niebergall 1986, 516.

29 Ibid., 518.

30 Salumaa 2009, 192.

31 Wilson 1992, 37.

32 Constantinus Suure (272–337) valitsemisajal lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine, ristiusule anti teiste religioonide kõrval algul võrdväärne seisund ja seejärel hakati seda soosima.

33 „Oli ju sel ajal kombeks, et kogudus kõnelejatele oma poolehoidu avaldas käte­plaksutamisega, rätikute lehvitamisega ning kiiduhüüetega.“ Arumäe 1960, 5.

34 Niebergall 1986, 518; Otto 2005, 332.

35 Wilson 1992, 68. Jutluste pidamine – eriti veel inimestele arusaadavas keeles – ei olnud sugugi alati enesestmõistetav. Hilisemat aega kirjeldades annab Arumäe järgmise hinnangu: „IX sajandil mitmel pool peetud sinodite otsused lasevad meil järeldada, kui madalal tasemel tolleaegne jutlus oli. Tours’ ja Reims’ sinodid 813. aastal nõuavad ja seda Karl Suure käsul, et preestrid kirikuisade kõned rahvakeelde tõlgiksid ja neid siis koguduse jumalateenistusel ette loeksid. Mõnel pool piirdutakse vaid sellega, et aastas paaril nädalal jutlusi loetakse.“ Arumäe 1960, 8. Karl Suur, kes nägi end kristliku jumalarahva juhina, pidas jutlust kõige tõhusamaks õpetamise vahendiks ja seepärast „tuli jutlustada igal pühapäeval ja kõikidel pühadel, milleks töötati välja tüüpjutlused“. Saard 2013, 128; Paenurm 2005, 144.

36 Wilson 1992, 43.

37 Arumäe 1960, 6; Niebergall 1986, 519; Wilson 1992, 60.

38 Wilson 1992, 62; Otto 2005, 332.

39 Stott 1982, 21.

40 Wilson 1992, 72.

41 Niebergall 1986, 520.

42 Otto 2005, 333.

43 Ireson 1982, 2.

44 Salumaa 1957, 1.

45 Wilson 1992, 91.

46 Sander 2005, 20.

47 Arumäe 1960, 17.

48 Ireson 1982, 2. Kui rääkida 18. sajandi Inglismaast, võib nimetada, et mitme uurija meelest (alates prantsuse ajaloolasest Élie Halévyst) oli John Wesley (1703–1791) metodistliku liikumise äratusjutluste mõju ühiskonna üldisele uuenemisele sellel maal sedavõrd suur, et hoidis seal ära revolutsiooni, mis raputas mitut Lääne-Euroopa riiki aastatel 1789–1848. Mõistagi ei saa seda kuidagi tõestada, kuid isegi selline arvamus – kui see on kaalukas – osutab jutluste võimalikule mõjule ühiskonnas avaramalt.

49 Arumäe 1960, 18.

50 Grenz ja Olson 2002, 53.

51 Arumäe 1960, 20, Drewsi kaudu.

52 Sander 2005, 21.