Читать книгу „Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat - Megan Whalen Turner - Страница 4

Oli keskpäev ning koridoris vaikne ja jahe. Kivimüürid kaitsesid kuumuse eest, kuid kõrgete lagede all olevatest avaustest immitses sisse pisut pöörast päikesevalgust. Oli keskpäev ja teenijapoiss läinud mingit ülesannet täitma, arvatavasti näppas kusagil tukastamiseks mõned minutid, nii et olin oma isanda eluruumide ukse taga üksinda, hoidsin kätega peast kinni ja sõimasin ennast idioodiks. Ma ei kaldunud lollusi tegema, kuid olin nüüd hakkama saanud rumala veaga ja maksin selle eest. Mu põlved värisesid ja ma oleksin heameelega tuge otsides vastu seina toetunud, kuid seda oli hiljuti lubjatud ja veri jätaks jälje – ma ei tahtnud, et see hetk iga kord siit mööda minnes mulle jälle meenuks, kuni sein uuesti üle lubjatakse.

Ohkasin ja püüdsin mõelda, hoolimata pead ja õlga kõrvetavast tulest. Tahtsin kohta, kuhu saaksin tõmbuda, kuni valu on järele andnud, kuid mu tavaline pelgupaik oli alkoov mu isanda korteri suures toas – ja see asus teisel pool minu ees olevat ust. Oli absoluutselt võimatu, et läheksin sellest uksest sisse enne, kui mind kutsutakse. Olin täna juba õnnetuse tekitanud, pakkudes isandale nähtavasti täiesti asjakohatut klaasikest remchikut. Remchiku pudel lendas puruks, klaasid lendasid puruks, ning otsustades valu järgi mu õlas ja küljes, lendas puruks ka väike Kamia Sheshmegahi kujuke, mis varem seisis isanda kirjutuslaual – ja sellest ma järeldasin, et imperaator polnudki tegelikult mu isandale Hemsha kuberneri ametit pakkunud.

Hõõrusin pead ja heitsin siis pilgu käele, et näha, kas verd tuleb veel. Tuli küll, aga mitte palju.

Enda kaitseks võin öelda, et tegelikult polnudki nii põhjendamatu eeldada, et isandast võiks kuberner saada. Ta oli endiselt imperaatori õepoeg ja imperaatori valitud troonipärija, prints Naheelidi vend. Hemsha, väikese rannikuprovintsi kubernerikoht, kus oli üksainus tilluke sadam, poleks isanda ootusi ületanud. Olen esimesena valmis tunnistama, et isand oli harjunud ihaldama liiga paljut, ning olin väga vaikselt kergendust tundnud, et ta oma sihid nii madalale seadis.

Pärast läbikukkumist Attolias oli ta viinud meid oma perekonnamõisa rustikaalsusse. Varjasime ennast seal üle aasta, isand oma naisega kogu aeg tülitsemas – see polnud mingi üllatus, sest naine ei suhtunud kuigi entusiastlikult isanda plaanidesse Attolia kuningannaga abielluda. Viimaks olime tagasi pöördunud pealinna, kus isand leidis, et isegi tema vanimad sõbrad on talle selja pööranud. Kui ta kubernerikohale kandideeris, olin arvanud, et ta tunnistab sellega oma lüüasaamist. Mõtlesin, et kui Hemsha asub piisavalt kaugel pealinnast, siis on see vähemalt sama kaugel tema naisest. Võiksin oma valutava õla nimel vanduda, et polnud mingit põhjust talle nii mõistlikku taotlust keelata. Just sellepärast ootasingi teda, valmis õnnitlema, kandikul klaasid ja värskelt avatud pudel remchikut, kui ta koos ühe oma nõoga tagasi tuli.

«Orjade puhul vihkan ma nii väga enesekindlust,» kuulsin tema nõbu lausumas, kui toast välja roomasin.

Ohkasin jälle. Mina vihkasin peksa saamist. See tekitas minus äärmiselt rumala ja ennastvihkava tunde. Kõige tipuks pidin taluma veel teiste orjade irvitamist ja haletsevaid märkusi. Mu autoriteedile polnud sugugi hea, et mind siin verise näoga nähakse, kuid ma tõepoolest ei saanud oma isanda eluruumidesse tagasi minna.

«Kamet?»

Olin jõudnud juba kummardada ja vabandada, enne kui taipasin, et minu kõrval seisab Laela. Ta sirutas käe, et mu õlga puudutada, ja ma võpatasin.

«Kallis Kamet,» ütles ta. «Peale näo valutab veel midagi?»

Noogutasin. Teadsin, et õlg veel niipea ei parane.

Laela oli olnud üks mu isanda tantsutüdrukutest. Kui ta soosingu kaotas, palus ta, kas võiksin tema heaks midagi teha, sest pelgas, kuhu teda võidakse järgmiseks müüa. Olin isandat veennud, et Laela võiks majapidamisse jääda matroonina teisi tüdrukuid kamandama, ja ta oli üks vähestest orjadest, kelle heasoovlikkuses võisin kindel olla. «Tule minu tuppa,» pakkus ta.

Raputasin aegamisi pead ja lausisin: «Ta kutsub mind tagasi.» Ta tegi seda alati, varem või hiljem. Pidin viibima lähemal kui Laela toas, mis asus orjade magamisruumide sügavuses.

«Vaatan, et teenijapoiss teaks, kus sa oled,» ütles ta ja võttis mul õrnalt käe alt kinni, et mööda koridori talutada.

Matroonina oli Laelal kitsuke oma tuba, üsna sama mõõtu kui alkoov, milles mina magasin. Kui kardin oli ukseava ette tõmmatud, oli sees peaaegu pime. Ta vaatas, kuidas ma pikali heidan, ning läks siis tooma külma veega kaussi ja tassi, millega sealt ammutada. Kui olin joonud, niisutas ta kausis lappi ja laotas selle mu näole, verd ära pühkides. Tema voodiriided said sellest märjaks ja ma pomisesin vabanduse.

«Küll ära kuivab,» ütles naine. «Kiiremini, kui paraneb su pea. Mida sa ometi tegid?»

«Pakkusin talle klaasi remchikit.»

Ta tegi jahmunud häält, kuigi nii tema kui ka mina teadsime mõlemad, et orje peksti igasugustel põhjustel ja vahel üldse põhjusetult.

«Ta ei saanud Hemsha kuberneriks.»

«Ah,» ohkas Laela. Ta polnud enam tantsutüdruk; ta oli sama kogenud kui minagi kuulujuttude kuulamises ja neist tähenduse väljanoppimises. «Nojah, sa poleks saanudki teada,» ütles ta mulle, kuid ma ei olnud nõus.

«Ma olen loll,» sõnasin.

«Sa tuled temaga hästi toime,» tuletas Laela mulle meelde. «Ära süüdista ennast.»

Tema sõnad aitasid sama palju kui külm lapp mu näol. Minu asjatundlikkus oli aastate jooksul valulikult omandatud, ent see oli enamasti usaldusväärne. Tavaliselt tulin isandaga paremini toime kui tol päeval ning tundsin oma oskuste üle uhkust.

«Peaksin korraks tüdrukuid vaatama. Nad peavad teadma, et ta on pahas tujus,» ütles Laela. «Tulen tagasi, kui ta sinu järele saadab.» Ja ta läks ära, jättes mu puhkama, kuniks veel sain.

Kui Laela mind kutsuma tuli, oli väljas peaaegu pimedaks läinud. Ta tõstis lambi mu silmnäo juurde ja krimpsutas nägu.

«Sa näed välja nagu granaatõun,» teatas ta mulle.

«Suur aitäh sulle,» sõnasin. Mu hääl oli pilkav, kuid ta teadis, et olen tänulik. Olin üle kere kange ja hell ning ta pidi mind toetama, kuni jalule sain. Ta talutas mind magamisruumide sissepääsuni ja laskis siis oma teed minna.

«Kamet, sa näed välja nagu granaatõun,» sõnas mu isand.

Ma ei öelnud midagi.

«Võta riided ära, et saaksin ülejäänud kahju näha.»

Koorisin aegamisi tuunika seljast, et lasta tal oma kätetööd uurida. Ta tegi seda pärast peksu alati, osalt selleks, et kindlaks teha, kas paistab mingi raske vigastus, osalt lihtsalt sinikate imetlemiseks. Kui ta minuga valmis sai, siis värisesin ja mul oli süda paha, nahk kipitas külmast higist, ent ta oli mähkinud mu rindkere ja õla sidemetesse ning andnud mulle annuse lethiumi, et saaksin magama jääda. Ta aitas mu kirjutustoas olevale madratsile, kattis siis õrnalt tekiga, kontrollides, et mul oleks nii mugav kui võimalik, enne kui läks tagasi tema enda magamiskambrisse.

Järgmised paar nädalat liikusin ringi väga ettevaatlikult, osalt mu enda terveneva ihu tõttu ja osalt sellepärast, et isand oli ikka veel ohtlikus meeleolus. Kõige parem oli tema pilgu alt eemale hoida nii palju kui võimalik, kuni tema tuju paraneb. Hoidsin oma alkoovi ees rippuva kardina kinni, kuigi väikeses ruumis oli õhu liikumiseta umbne.

Kvartali arved olid saabunud ja need hoidsid mind usinasti tegevuses. Majapidamiskuludeks mõeldud rahasummad saadeti mulle neli korda aastas ja peamiselt nende arvete alusel, nii et neid tuli põhjalikult uurida. Valvasin kõigi oma isanda finantside järele, mitte ainult lossis oleva majapidamise tarbeks, vaid ka tema kaugemal asuvates mõisates. Tema orjad ja teenijad vastutasid minu ees ning mina omakorda tema ees. Ridade vahelt lugedes kahtlustasin, et tema perekonnamõisa valitseja on hulluks minemas, üritades isanda abikaasa kulutusi kontrolli all hoida. Mul võis valitsejast küll ju mõnevõrra kahju olla – sest see abikaasa oli väga kange iseloomuga –, kuid varem nähtu põhjal ei jätnud mehe juhtimisoskus mulle kuigi head muljet. Otsustasin käesoleva kvartali lisakulutused katta, kuid kavatsesin valitseja varsti välja vahetada. Mul oli mõttes sellele kohale panna üks mees isanda väiksematest mõisatest. Ebakompetentne valitseja oli vaba mees – nii võisin ta lihtsalt minema saata, nägemata vaeva tema müümisega.

Kui kuulsin, et teenijapoiss korteriukse avas, lükkasin kardina oma alkoovi eest kõrvale. Isand oli välja läinud ja teenijapoiss Kep sai tulla rääkima ainult minuga.

«Kamet, siin on Rakra, oma avansi pärast.»

Noogutasin ja poiss juhatas Rakra sisse. See tugev, kolmekümnendates aastates mees oli olnud perekonnamõisas teenijaks ja koos meiega pealinna tagasi tulnud. Siin lossis oli tal oma palga väljateenimiseks vähe teha ning tal oli arvatavasti liiga palju vaba aega linnamõnude maitsmiseks.

Rakra vaatas mu üle, pilk peatus pikalt mu sinikates näol, ja ma tundsin, kuidas mu silmad kissi tõmbusid. Granaatõun, oletasin, kuid ta ei öelnud seda, kõigest norsatas. Ausalt öeldes olin praegusel hetkel juba rohkem üleküpsenud meloni moodi – purpurne ja rohekas.

«Mul on veel raha vaja,» sõnas Rakra. «Sama summa, mis varemgi.»

Väga vähesed isanda lossiteenijatest käisid minu juures palga arvelt avanssi küsimas. Andsin eelarvefondidest laenu omal äranägemisel ja küsisin selle eest väikest lõivu, mis kvartali lõpus nende palgast maha arvati – sel kombel teenisin ise samuti natuke. Isanda rahakastis minu laua all lebas ka tikitud kott, mis sisaldas kõiki mu sääste. Rakrast erinevalt saabus enamik laenu vajavatest inimestest mu ukselävele pisut häbenedes, mitte jultunult nõudes.

«Parem, kui meie isand meie äriasjadest midagi ei teaks, on ju?» pakkus Rakra.

«Ah,» ütlesin ma.

See oli täpselt sedasorti distsipliinirikkumine, millega tegelemist ma pärast peksasaamist vihkasin. Rakra eeldas, et mu laenuandmine on saladus. Ta oli kuulnud kuulujuttu, et olen ebasoosingus, ja arvas, et võib mind nüüd oma paljastusega ähvardada. Minu kogemuste kohaselt peavad valskust täis inimesed ka teisi sama võltsideks ning ma juurdlesin taas Rakra iseloomu üle. Ta tegi suu lahti, et öelda midagi veel ebameeldivamat, olin selles kindel, kuid ma tõstsin käe, et teda peatada.

«Väga hea,» ütlesin ma. «Võtan su võla maha järgmise kvartali palgast ega nõua vahendustasu.» Kummardusin laua alla rahakasti võtma ja avasin selle vööl rippuva võtmega. Lugesin kolm münti tema lihavasse pihku ja Rakra paistis endaga väga rahul olevat.

«Olen kindel, et isand nendest palgapäevalaenudest väga hästi teab,» sõnasin talle. See võttis Rakra ähvarduselt jõu ja oli ühtlasi tõsi. Polnud mingit põhjust, miks ei võinud isand mu laenudest teada, ja ma olin alati eeldanud, et teabki. Rakra silmad tõmbusid hilinenud ettevaatlikkusest kissi, kuid ma saatsin ta käeviipega ukse poole ja langetasin pilgu taas oma tööle. Rakra kõhkles, aga ma jätkasin tema ignoreerimist kuni ta lahkus. Oleksin võinud ta isanda teenistusest lahti lasta – see võim oli mul olemas –, kuid Rakra oli palgatud perekonnamõisasse sellesama valitseja poolt, kelle arved polnud korras. Otsustasin valitseja kulusid põhjalikumalt kontrollida ega tahtnud, et Rakra liiga vara häbiga mõisasse tagasi pöörduks, sest see oleks võinud valitsejale mu kahtlustustest märku anda. Saan varsti teada, kas seal on mõni suurem probleem, millega tegelda. Kui on, siis võin sellele isanda tähelepanu juhtida ja tema oleks minuga arvatavasti rahul.

Kui arvepidamise eest oli hoolt kantud ja rahalised kulud kaetud, tuli teha korraldusi majapidamises. Mu isanda ruumid hakkasid viletsat välimust omandama ja kui meid Hemshasse ei saadeta, võis ta eeldada nende kenamaks muutmist. Õlas tuikav valu tuletas mulle meelde, et pean talle uue Shesmegahi kujukese leidma. Kutsusin mitmesuguseid kaupmehi uute vaipade ja sisustuse üle arutama, tehes oma väikesest kontorist nii palju, kui sain. Kaubarahval olid palees oma esindajad ja nood olid piisavalt targad, et mitte välja näidata, et on mu sinikaid märganud. Erinevalt Rakrast teadsid nad, milline autoriteet mul seoses nende rahakottidega on.

Laela astus läbi, et jutustada mulle mõned lood, mis ringlesid lossi kõige madalamate – tööliste ja orjade hulgas. Nad teadsid vähe ja mõtlesid suurema osa välja. Ta rääkis, et Abashad on nimetatud kindraliks ja võetud Imperaatorlikku Sõjanõukokku. Ta ütles, et tema arvates on vaene Attolia riik hukatusele määratud, kuid see polnud mingi uudis. Meie imperaator jätkas teesklemist, et ei kavatse Väikest Poolsaart vallutada, ja oli attollasi heidutanud suursaadikuid vahetama, ent kõik sealsed linnriigid – peale Attolia samamoodi ka Eddis ja Sounis – olid hukatusele määratud. Me kõik teadsime seda. Laelal oli Attolia suursaadiku juurde määratud teenijate hulgas üks sõber. Ta ütles, et Ornon on piisavalt meeldiv mees, kes ei kiusa orje ega suurenda mõttetult nende töökoormust.

«Suuremad riigid söövad väiksemad ära,» laususin õlakehitusega. «See on loodusseadus. Väikestel saab parem olema, kui nad on kord juba impeeriumisse integreeritud.»

Kasutasin osa oma rahast, et osta Laelale käevõru, tänades teda heasoovlikkuse eest minu suhtes, sest sellised inimesed nagu Laela ja mina ei saa võlgu tasumata jätta.

Kui mu sinikad olid kadunud, jätkasin taas tegelemist muude isandale vajalike töödega. Mitte kõike ei saa minu kontorist korraldada ning igatahes meeldis mulle kasutada privileegi lossis oma suva järgi sisse ja välja käia. Mu isanda eelmine sekretär, kes mind lapsena koolitas, oli hoiatanud, et ma ei tohi istuda terve päev pearaamatuid vahtides suitseva lambi valgel, sest selle all kannatab mu nägemine. Mu nägemine on vilets, kuid arvatavasti oleks olnud veelgi viletsam, kui ma poleks kuulanud tema nõuannet uksest välja minna nii tihti kui võimalik.

Tegelikult – kui mu nägemine olnuks parem, oleks kogu see lugu võinud olla hoopis teistsugune. Oleksin märganud mind lossi tühjas koridoris ootavat attollast õigel ajal, et sukelduda ühte kõrvalkäikudest, mida kasutasid alamad orjad ja teenijad. Selle asemel lähenesin teadmatuses, et ta on attollane, kuni oli juba liiga hilja tema tähelepanu äratamata suunda muuta. Arvates, et kohtusime juhuslikult, hoidsin silmad maas ja kiirendasin natuke sammu.

Ta oli väga suur attollane, kasvu ja rõivastuse põhjal otsustades sõdur. Kui nägin teda piki koridori edasi-tagasi pilke heitmas, et näha, kes on läheduses, vajus mu süda saapasäärde. Mu isand oli üritanud usurpeerida Attolia trooni. Tema läbikukkumine ei rõõmustanud ei tema naist ega ka imperaatorit. Ta võis ju imperaatori palees naerualuseks olla, kuid ma kahtlesin, kas ka Attolias keegi naeris.

«Kamet,» lausus attollane, tervituseks kindlalt noogutades. Asi läks aina hullemaks. Ma poleks arvanud, et Attolias keegi mu nime teab, ja kui see sõdur teadis, siis arvatavasti teadis ta ka seda, et just mina olin meie ruumid põlema pannud, et tähelepanu kõrvale juhtida ja võimaldada isandal Ephrata kindlusest põgeneda. Meie kohtumine siin koridoris polnud juhuslik.

Sõdur kummardus allapoole, et huuled mu kõrvale piisavalt lähedale tuua ja väga vaikselt öelda: «Mu kuningas süüdistab oma käe kaotamises sinu isandat.»

Ka see oli üks probleem – ja Attolia kuninga poolt täiesti põhjendatud mõte. Eddise Varas oli Attolia pealinnas kinni võetud ning isand rääkis mulle, et tema oli Attolia kuninganna raevu sihilikult õhutanud, lootes sõja kohest puhkemist kahe riigi vahel. Attolia oli kasutanud vanamoodsat varaste karistamisviisi ja mu isand oli olnud sellega üpris rahul. Ainult et praegu oli seesama Eddise Varas Attolia kuningas – kuninganna oli oma trooni päästmiseks Vargaga abiellunud, eelistades teda minu isandale. Oh, mu vaene nägu, mõtlesin ma. Ja oh, mu vaesed ribid. Need olid just äsja lõpetanud haigettegemise iga kord, kui üritasin püsti tõusta või sandaalirihma pingutama kummarduda. Võisin üksnes oletada, et attollane kavatseb väikest kättemaksu minu isiku kallal. Polnud minu süü, et minu isand on tema kuninga vaenlane, kuid kahtlesin, kas see midagi loeb.

Vähemalt rääkis attollane ikka veel. Mida kauem ta kõneles, seda paremaks muutusid mu šansid, et keegi võiks mööda minna. Olgu igaviku jumalad tänatud, et ta on üks jutukas attollane – või nõnda ma tookord mõtlesin.

«Mu kuningas tahab, et ka sinu isand kaotaks oma parema käe,» ütles attollane ning ma pean tunnistama, et mu tähelepanu eksitas, kui ta mul randmest kinni haaras, ja sellepärast kulus terve minut taipamaks, et ta kõneles metafooriliselt. Ta pidas silmas mind – mina olin oma isanda parem käsi. Mul hakkas koitma, et võin silmitsi seista millegi palju, palju hullemaga kui juhuslik peksasaamine imperaatori lossi mõnes kõrvalkäigus. Püüdsin koridoris meeleheitlikult abi järele ringi vahtides tema sõrmi lahti kangutada. Kedagi ei tulnud, puudus isegi ähmane märk kaugest liikumisest, mis oleks võinud tähendada tunnistaja lähenemist.

Kindlasti saavad attollased ju aru, et külalisest oleks ebaviisakas peksta oma võõrustaja lossi inimtühjas koridoris surnuks kellegi teise omand? Või ka mitte. Nad polnud eriti tsiviliseeritud ja see oleks olnud märkimisväärne kättemaks, tilluke küll, kuid ülimalt häiriv. Ma olin väärtuslik ori ja isand lootis mu peale – kogu tema mõis langeb kaosesse, kuni ta minu asenduseks sekretäri leiab –, ent lõppude lõpuks olen ma ikkagi kõigest ori. Ehk maksavad attollased mu isandale vabanduseks mingi väikese protsendi mu väärtusest ning sellega lisavad nad kahjule veel ka natuke solvangut. Arvesse võttes mu isanda ebakindlat positsiooni imperaatori õukonnas, võivad nad asjast isegi puhtalt pääseda. Attolia kuninga südames oli nähtavasti tohutult vihkamist ja ma oleksin võinud kuninga alatut kavalust rohkemgi hinnata, kui poleks arvanud, et attollane mu kaela kohe kahekorra käänab.

«Kohtume pärast päikeseloojangut Rethru dokkide juures,» ütles ta.

See lause oli nii mõttetu, et ma lõpetasin tema sõrmede kangutamise ja jäin üles talle näkku vahtima. Kuna ta mul randmest kinni hoidis, olin piisavalt lähedal, et teda üpris selgesti näha. Ta oli tüüpiline attollane: liivapruunid juuksed, lai nägu, heledad silmad. Üldkokkuvõttes oli tal lihtne, aval ilme ja ta näis olevat täiesti tõsine. Ta asetas käed mu õlgadele ja jõllitas alla minu peale, justkui arvates, et olen juhmakas või ei saa tema tugeva aktsendiga mede keelest aru. Ta oleks võinud lihtsalt attolia keeles rääkida, kuid selle asemel kasutas ta väga lihtsaid lauseid. «Ma aitan sul isanda juurest põgeneda. Tule Rethru dokkidesse. Ole seal pärast päikeseloojakut. Ja ma viin su Attoliasse. Attolias oled sa vaba. Saad aru?»

Mul oli tunne, nagu noomiks mind siiras, ülekasvanud laps.

Märkasin, et mu suu on lahti vajunud, ja panin selle kinni. Noogutasin. «Rethru dokid,» kordasin tema järel.

«Kui on pimedaks läinud. Kas sa saad sinna tulla?»

Noogutasin jälle. Kindlasti sain ma Rethru dokkidesse minna, kui on pimedaks läinud. Attollane noogutas vastu, uuris siis jälle koridori ja kiirustas minema.

Vaatasin teda lahkumas, endal põlved kergendustundest nõrgad. Komberdasin lähima alkoovini ja pugesin selle keskel seisva suure urni taha. Võtsin endal kätega ümbert kinni ja naersin pikalt, kuigi vaikselt. Mu ribid tegid haiget, aga asi oli seda väärt. Mu viimased nädalad olid olnud rasked ja nii hea oli jälle naerda.

Ma võiksin Attolias vaba olla. Kui ma vaid oleksin saanud seda nalja oma isandaga jagada, ent praegusel hetkel poleks ta selles mingit huumorit näinud. Mõni teine kord võiksin talle rääkida ja me naeraksime koos, kuni ümber kukume. Ma võiksin olla vaba Attolias – selles kõige mahajäänumas kohas, mida olen iial näinud, koos kõigi tema haisvate rentslite, suitsevate ahjude ja idiootlike kenitlevate aristokraatidega. Jumalad appi, nad õpivad praegugi veel kogu oma luulet pähe, sest ükski neist ei oska lugeda. Ainus kaunis asi kogu riigis oli kuninganna ja temagi müüs ennast maha, abielludes Eddise Vargaga, just sellesamaga, kelle käe ta oli lasknud maha lõigata. See abielu sõlmiti põrgus.

Orjana imperaatori palees oli mul võim oma isanda kõigi teiste orjade ja ka suurema osa vabade meeste üle. Mul oli isanda rahakastis minu enda raha. Mul oli oma alkoovis isiklik raamatukogu, tekstide kollektsioon, mille ma hoolikalt omaette kasti pakkisin iga kord, kui isand majapidamise teise kohta üle viis. Ma oskasin mitte üksnes lugeda ja kirjutada, vaid lugeda ja kirjutada enamikus impeeriumi tähtsamatest keeltest. Isand oli selle saavutamiseks head raha maksnud. Ühel päeval kavatses ta mu oma vennale kinkida ja siis oleks minust tulevase imperaatori isikliku orjana saanud üks varakamaid ja võimsamaid mehi terves impeeriumis. Ma poleks attollase pakkumist vastu võtnud isegi siis, kui oleksin tema siirust uskunud – aga ma ei uskunud. Ta kavatses mul kõri läbi lõigata ja mind rentslisse visata, olin selles kindel.

Kui mu lõbusus möödus, jättes ribid valutama, raputasin attollaste suureliste enesehinnangute üle pead ja suundusin tagasi isanda eluruumidesse. Siin on minu elu vaba ja võimukas ning mina ihkasin viimast. Jäin ootama päeva, mil ma jälle isanda usaldusaluseks tõusen – siis jutustan talle attollasest ning me saame koos naerda. Vahepeal, mõtlesin ma, lähen täna õhtul ükskõik kuhu mujale, aga mitte Rethru dokkidesse.

Muigasin alles, kui silmasin eespool Laelat. Kõigepealt tundsin ära tema rüü. See oli kingitus meie isandalt ning värvitud sügavsiniseks – kallis ja ebatavaline värv. Nägu eristasin alles siis, kui ta lähemale jõudis. Tavaliselt sama jumekas kui minagi, oli ta nüüd haiglaselt kahvatu. Lähenedes tõstis ta käe huulile, pööras mu vaikides ringi ja tõmbas läheduses asuva teeninduskoridori kardinatega kaetud ukseavast sisse. Seisime selles kitsamas ühenduskäigus ning lippidest katus otse meie peade kohal laskis päikesevalgusel Laela nägu ja rõivaid triibutada. Kontrollinud, et oleme omavahel, kummardus ta lähemale. Tundsin kosmeetika lõhna tema nahal ja kui ta rääkima hakkas, meenus mulle attollase kuum hingeõhk mu kõrva ääres.

«Nahuseresh on surnud,» sosistas Laela.

Teist korda selle päeva jooksul oli öeldu liiga mõttetu, et seda mõista.

«Mürk,» ütles Laela, vaadates teatava arusaamisega mulle näkku.

Surnud. Ta pidas silmas – mürgitatud.

«Tema kokkusaamine lõpetati kiiresti. Ta tuli korterisse tagasi ja kutsus arsti, aga kui arst saabus, oli tema juba läinud.» Ta pööras mu tõrkumatu keha endast eemale. «Mine,» ütles ta, pannes oma käed mulle õlgadele ja mind mööda teeninduskäiku edasi lükates. «Mine.»

Pöörasin tagasi, tema kätt haarates, kuid ta tõmbas selle ära. Tema nägu oli varjus ja ta surus mõlemad peod põskedele, nagu peidaks pisaraid. «Päästa ennast, Kamet,» sosistas ta.

Noogutasin, pisarad kipitamas minugi silmis, ja hakkasin minema, üht komistavat jalga teise ette tõstes.

«Millal?» küsisin üle õla.

«Kohe pärast keskpäevakella,» vastas ta, pööras samuti ümber, tõmbas õlga katva salli näo varjamiseks ümber pea ja kadus tagasi kardina taha.

Mul oli tarvis koostada mingi plaan, ent mu mõtted jooksid igas suunas laiali nagu rotid viljaaidas, kui uks lahti lüüakse. Mõtlesin attollastele – olin juba arvanud, et nad kavatsevad mu tappa, mitte vabaks lasta. Kas nad olid kavatsenud kasutada mu kadumist, et mind isanda surmas süüdlaseks teha? Sel polnud mõtet. Nad tahtsid, et lahkuksin täna õhtul, ja kui nad oleksidki soovinud Nahusereshit tappa, poleks nad saanud seda teha. Olin saanud vabalt linnas asju ajada üksnes seetõttu, et isand oli kavatsenud terve hommiku koos vennaga veeta. Kui tema võimsad sõbrad olid ta maha jätnud, oli isand pannud kõik oma lootused Naheelidile ning olnud absoluutselt veendunud, et vend teda aitab. Kui Laela räägitu oli tõsi – isand oli sellelt kokkusaamiselt kohe tagasi pöördunud –, siis oli ta saatuslikult eksinud.

Mu isanda venda teenisid imperaatori enda teenijad, tema toit toodi imperaatori enda köökidest. Orjad, kes sellega tegelesid, olid imperaatorit teeninud juba aastaid ning enamik neist, kui mitte lausa kõik, pidid temaga koos surema – tema matusel ohverdatuna ja koos temaga hauakambrisse maetuna – nad olid fanaatiliselt truud. Oli ainult kaks meest, kes said mürgitada mu isanda – kas tema vend või imperaator ise.

Isanda plaanide läbikukkumine Attolias polnud üksnes isiklik alandus. Isand oli Attolia kuninganna kullaga üle puistanud, imperaatori kullaga, ja siis polnud tal selle eest mitte midagi ette näidata. Imperaator oli mu isanda nõuandel saatnud sõjaväe. Sõjaväe, mille Eddise ja Attolia ühendatud jõud ära võitsid. Pärast seda olid toimunud valusalt kulukad hea tahte näitamise žestid Kontinendi Suuremate Jõudude vaigistamiseks, kes ärevile läksid, kui leidsid, et imperaator on tunginud territooriumile, mida nad enda omaks pidasid. Sestsaadik oli isand oma positsiooni taastamiseks väsimatult skeemitanud ja läbi kukkunud. Täielikult läbi kukkunud.

Püüdsin leida mistahes võimalikku alternatiivi. Isand võis olla mürgitatud juba varem, kuid surra aeglasemalt. Olin eelmisel päeval koos temaga õhtust söönud ja minuga oli kõik korras. Kumbki meist polnud söönud hommikul – isand oli oma hommikusöögikandikut ignoreerinud, nagu ta tihtipeale tegi, ja mina ei saanud tema ülejääke puutuda, kui ta polnud esimesena söönud. Vaevalt küll, et ta vennaga kohtuma minnes midagi tee peal sõi. Mõtlesin läbi, mida teadsin, korrastasin endale teadaolevat ümber, püüdsin eitada oma järeldusi, ent need olid liigagi selged. Mitte et imperaator poleks varemgi inimesi mürgitanud. Mitmed imperaatorlikud õhtusöögid võinuks pärineda õudusunenägudest.

Püüdsin kiiremini käia, aga mitte nii kiiresti, et see tähelepanu ärataks. Tegin endiselt huupi pöördeid, kaugenedes oma isanda eluruumidest.

Ja Laelast.

Kui keegi on mõrvatud, hakatakse tema orje piinama. Kui mõni neist üles tunnistab, hukatakse kõik, hoolimata sellest, kas nad on kaasosalised või ei. Mitte keegi ei taha neid osta ja vabaks lasta neid ei saa – see oleks vast kiusatus orjarahva jaoks. Mürgitamise puhul, kui mürgi andmise viis jääb ebaselgeks, surmatakse orjad põhimõtte pärast. Väga väheseid asju kardavad medelased rohkem, kui nad kardavad oma orje.

Piinamist alustatakse kõige lähematest teenijatest – toapoisist, sekretärist. Kui ori annab tunnistuse kellegi teise kohta, kuulatakse ka ülejäänud orjad metsikult üle, aga kui ei anna, siis teisi ei piinata, ainult surmatakse. Pärast hiljutist läbipeksmist oleksin mina kahekordne kahtlusalune ja kui keegi juhtus nägema Laelat mind hoiatamas, on ka tema suuremas ohus. See, et süüdlaseks on imperaator, nagu kõik teadsid, ei muutnud mitte midagi. Meid oleks arreteeritud ja piinatud mitte üksnes ülestunnistuse pärast, vaid ka selleks, et asjasse segada meie kaasorje – kõiki meid peetaks nakkuseks impeeriumi kehas, mis tuleb iga hinna eest välja lõigata. Teenijapoisid, kaheksa ja kaksteist aastat vanad. Hormud, mu isanda kokk, ja Mirad, tema toapoiss. Mehed tallides, tantsutüdrukud. Keegi neist ei tohtinud imperaatori lossist lahkuda, ainult minul oli selline privileeg.

Ainus asi, mida sain nende heaks teha, oli ära minna. Kui põgenen, siis langeb süü üksnes minu peale. Võin osutuda lahtiseks otsaks, mida imperaator võiks sallida – mu edukas jalgalaskmine toetab ametlikku versiooni, et olin seotud vandenõuga isanda mõrvamiseks, ning et imperaatoril pole tema surmaga midagi pistmist. Võimalus surra kiiresti, mitte aeglaselt, oli kõik, mida sain nende heaks teha.

Niisiis kõndisin edasi.

Ma polnud teadnud, et isand on nii suures ohus. Süüdistasin ennast sellepärast. Mu isanda taolist meest ei elimineerita vihjeteta ja kuulujuttudeta, mis jooksevad kõigepealt läbi lossi nagu mõra klaasis enne selle purunemist, kuid mina olin sinikaid varjates oma väikesesse alkoovi pugenud. Kas isanda surma tellis tema vend või imperaator? Igaviku jumalad, mõtlesin ma, mis siis, kui imperaator oli oma pärija vastu pööranud ja mõlemad vennad on nüüd surnud? Võbisesin, mõeldes kogu impeeriumis puhkevale kaosele, ja komistasin omaenda jalgade otsa.

Laela oli öelnud, et isand suri varsti pärast keskpäeva. Olin kuulnud suurt kella löömas kohe pärast seda, kui attollasega kõnelemise lõpetasin – siis, kui ma alkoovis tema üle naersin. Ei tea, kes nüüd naerab? mõtlesin, enne kui taas mõtted käesolevale probleemile suunasin. Lossi rattad pöörlevad aeglaselt, kuid pöörlema nad hakkavad. Mul oli veel natuke aega, aga mitte palju, enne kui arst nimetab Nahusereshi surma mürgitamiseks ja teatab sellest ametlikult imperaatorile, ning siis saadetakse valvurid kõiki mu isanda orje arreteerima. Pidin lossist välja saama enne, kui kõik väravad suletakse, et mind sees hoida.

Puudutasin vööl rippuvat pauna. Olin täna hommikul külastanud linnas elavat rätsepat, et tellida isandale rüü, mida ta nüüd enam kunagi selga ei pane, ja sellest oli raha üle jäänud. Mu enda säästud väikeses kotis isanda rahakastis polnud kättesaadavad. Mu raamaturullid, mulle kuuluv halastusejumalanna Shesmegahi väike vigastatud kujuke… Ma ei julgenud korterisse oma asjade järele minna ja ma teadsin seda, kuid mõtted jätkasid aina tagasipöördumist mu väikese kontorialkoovi juurde. Tahtsin nii väga istuda oma kaldplaadiga laua ääres, magamisase mu seljataga ja arveraamatud nina ees, ainsaks probleemiks selles elus isanda ajutine rahulolematus. Mu reeturlikud jalad aeglustasid sammu ja ma mõistsin väikeste loomakeste ajet liikumatult paigale tarduda, kuni nad ära süüakse. Tundsin sugulust jänesega, kes istub täiesti vaikselt, lootes, et lõvi temast kuidagiviisi mööda läheb.

Ajasin lõua püsti ja sundisin ennast kiiremini astuma. Ma ei tahtnud tähelepanu äratada ja hiilimine poleks olnud minu moodi. Mul oli lihtsalt tarvis mingi asja pärast nobedamalt minna. Möödusin igasuguste tähelepanumärkideta mitmest teisest orjast, kes silmad aupaklikult maha lõid.

Kitsad ja ainult osaliselt katusega kaetud teenistuskäigud asusid eri korterite müüride vahel ja jooksid läbi kogu lossi lõputute küülikuurgudena, mille liivane põrand summutas orjade ja teenijate samme, kes lossi privilegeeritud asukate pilgu alt eemal selles vajalikke töid tegid. Siin tassiti loksuvaid kruuse, must pesu suundus oma teed ilusatest korteritest pesumajadesse ja tagasi. See oli koht, kus oli lihtne ära eksida, sama paljude pöörete ja käänakutega, nagu seal oli tupikuidki, kuid mina olin tundnud seda labürinti lapsest saadik, kui minu isand mu esimest korda lossi tõi. Olin siis kõigest tema sekretäri õpipoiss ja mul oli palju aega, et iga rada põhjalikult selgeks saada.

Läksin läbi pimeduse seal, kus käik oli katusega kaetud, ja siis tagasi päikesevalgusse, kus pöörasin siia ja sinna, valides kõige kitsamaid, hämaramaid ja vähem kasutatud radasid, mis pidid viima mind ühe teenistusvärava juurde, millest vankrid sisse-välja sõitsid, vedades kõike, mida vajasid elanikud selles pealinna sees asuvas linnas, milleks oli imperaatori loss. Selliseid väravaid oli mitu, kuid ma tahtsin lähimat tallidele ja imperaatori loomaaiale, kus hoiti puurides lõvisid, metsikuid koeri ja muid loomi. Olin seda aastate jooksul sageli külastanud, tundes kahju kurvasilmsete gasellide pärast, kes närviliselt ringi karglesid, olles kiskjatele nii lähedal. Seal oli kaelkirjak ja mitu sebrat, nagu ka lõvisid ja gepardeid. Kord oli olnud ka jääkaru, kingitus Põhjas elavatelt braelingitelt, kuid too kõnges kuuma kätte. Mu mõtted hulkusid jälle ringi ja ma sundisin need olevikku tagasi.

Kitsad käigud laienesid ja muutusid põiktänavateks eri hoonete vahel. Kui varem olid teisel pool kõrgeid müüre minu kõrval asunud elukorterid ja aiad, siis nüüd olid seal laohooned ja magamisbarakid. Jõudsin avatud platsile aediku kõrval, kus seisis rahumeelne kaelkirjak, mäletsedes ja kaugusse vahtides. Loomaaialoomade aedikutest ja tööloomade tallidest vinnati iga päev välja vankritäite viisi sõnnikut, tavaliselt keskpäeva paiku, kui hommikune rookimine oli lõpetatud. Ma ei kasutanud seda väravat tihti, kuid mind oleks sealt läbi lastud küsimusi esitamata ja arvatavasti üldse märkamata, kui sõnum mu isanda surmast ja minu arreteerimiskäsk polnud veel siia jõudnud.

Tõmbasin sügavalt hinge ja astusin lahtise värava poole.

«Kamet!» hõikas üks vahtidest nagu needus selgest taevast.

Veel enne, kui ta ära tundsin, naeratasin juba viisakalt. Hästi koolitatuna oleksin samamoodi naeratanud ka oma timukale.

«Juba jälle lähed välja?» küsis ta. Ta oli hommikul valves olnud idapoolse peavärava juures ja me tervitasime teineteist, kui ma rätsepa juurde suundusin. Lasksin käiku loo, mille olin lihtsalt igaks juhuks ette valmistanud.

«Veel ettevalmistusi peoks, mille mu isand imperaatori sünnipäeval korraldab,» ütlesin.

«Kas see tuleb sama suur, nagu oli pidu, mille ta korraldas enne teie välismaale minekut?»

«Suurem,» vastasin talle.

«Kas saaksid mind sinna juurde valvuriks panna? Eelmine kord me sõime nagu kuningad.»

Lubasin, et saaksin küll, vale libises kergelt mu huulilt ja ma lehvitasin väravast välja minnes talle hüvastijätuks.

Ületasin laia puiestee, mis lossi ümbritses, ja suundusin joonelt kitsastele tänavatele teisel pool seda. Juba mõne sammu pärast teadsin, et olen vaateväljast kadunud. Kiirustasin siiski ümber mitme nurga põiktänavate sügavusse, enne kui kergendatult ohkasin. Siis läksin rätsepa juurde.