Читать книгу „Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat - Megan Whalen Turner - Страница 6

Mängisin jälle usaldusväärse orja rolli, kes teeb korraldusi oma isanda heaks. Leidsin meeldiva välimusega trahteri ja jätsin attollase tänavale ootama, kuni läksin ise trahteripidajale oma läbiligunenud kuju tutvustama ja luuletama talle lugu meie kurvast saatusest. Olime kaotanud oma reisikaaslased – kõik, mis jäi järele meie vahimeestest, oli minu käes olev turvis. Kas tal leiduks tuba mulle ja mu isandale, välismaa kaupmehe jõukale pojale? Avaldasin kahetsust, et mu isanda kukkur kaduma läks, kuid ta hangib raha kohe hommikul, pannes oma hea nime mängu meeste juures, kes tema isa tunnevad. Ja kui meie kaotsiläinud vahimehed välja ilmuvad, kui nad pole just uppunud, siis vajame majutust ka neile.

Trahteriperemees, kellele avaldas muljet kuld mu kaela ümber ja kes oli mu lugu uskudes rohkem kui õnnelik, nõustus meile andma oma parima toa kõige ülemisel korrusel, kuhu puhus tuuleke nende privaatsele õuele avanevast ukseavast.

Arvan, et attollane oli meie soojast vastuvõtust üllatunud.

«Kas nad teavad, et ma olen attollane?» küsis ta.

«Jah,» vastasin. «Ma ei arvanud…» Ma ei arvanud, et ta võiks kuigi palju kauem medelast mängida.

«Nad on väga külalislahked,» ütles ta.

«Külalislahkus on paljudes maades üsna ühesugune – ja nad arvavad, et olete rikas.»

«Ah.» Sellest sai ta aru. Ka raha tähendus on eri maades ühesugune.

Kui olime end kuivatanud ja selga pannud puhtad rõivad, mille trahteripidaja meile laenas, tahtis attollane välja minna. Ta soovis oma ootamatut vabadust kasutada. Ma ei julgenud teda ümber veenma hakata, ülimalt teadlik oma sõnakuulmatusest keti asjus jõe ääres, niisiis järgnesin talle alla, kus ta tahtis, et küsiksin trahteriperemehelt juhiseid linnaosa kohta, millest võiks leida avatud veinipoe, kus serveeritakse ka hilist õhtueinet.

Selle küsimuse esitamist polnud kuidagi võimalik vältida, ent ma lisasin sellele veel midagi seoses meie toaga. Jumalad tänatud, trahteripidaja viipas inimeste poole, kes istusid tema taga avatud õuel laudade ääres ja tugitoolides. Mõte oli nii selge, et isegi attollane sellest aru sai. Me mitte ainult ei võinud siin süüa, vaid sellest keeldumine olnuks ka ebaviisakas.

Mõistliku määrani kummardades valis attollane laua, kui trahteripidaja kiirustades minema sibas, ja viipas siis mulle, et istuksin. Raputasin pead, lootes, et ta taipab, kui kummaline see võiks teistele isandatele tunduda. Ta vaatas mulle hämmastunult otsa ja avas suu. Meie seismine sellest rääkides oleks rohkem tähelepanu äratanud, sellepärast istusin kiiresti tema vastu pingile. Teener tõi meile kaks kaussi lambahautist ja veinipudeli kahe kruusiga. Mulle serveerides kergitas ta kulme.

Sõin kiiresti. Attollane mitte. Ta vahtis laisalt ümberringi, silmitsedes teisi trahterikülalisi ja nautides öist õhku. Olin koostanud meie loo ja valinud hoolikalt trahteri, et vältida Aneti Unistuselt pääsenuid. Küllap otsisid nad peavarju vaesematest linnaosadest, kuid läheduses istusid mõned mehed kannatada saanud laevadelt, kes kurtsid meie kapteni vastutustundetuse üle ja süüdistasid teda tulekahju pärast.

Tulid veel kaks meest ja küsisid trahteripidajalt veini, enne kui kõrvallauda istusid. Ka nemad rääkisid tulekahjust jõel. Oli vaid aja küsimus, millal nad muidki sündmusi arutama hakkavad. Lugu mu isanda mõrvamisest tema sekretäri käe läbi pidi olema meist ette jõudnud. Teatavad uudised liikusid kiiremini kui hobused, kiiremini kui laevad. Jumalate sõnumitoojad viivad kuulujutte läbi taeva samamoodi, nagu mesilased kannavad õietolmu ja pillavad selle oma tiibadelt alla maa peale.

Ma polnud kindel, kas attollane mõistab meie ümber toimuvat vestlust, aga ma polnud ka kindel, et ta ei mõista. Juurdlesin, kas peaksin vabandama oma lahkumist – ta laseks mul minna, kui ütleksin, et lähen meie tuppa – ja põgeneksin siis trahterist, aga alati oli võimalus, et keegi mu lahkumist näeks ja siis mu «isandat» teavitaks. Pealegi oli kogu mu raha attollase käes. Kui ootaksin tema magamajäämist, saaksin ehk kukru tagasi ja võiksin selles oleva rahaga osta vabale mehele sobivad rõivad. Võiksin lahkuda hommikul väga vara, öeldes trahteripidajale, et lähen mingit ülesannet täitma. Hommikune lahkumine poleks üldse nii ebatavaline kui katse öösel minema hiilida. Kellelgi poleks põhjust mu heades kavatsustes kahelda ja tulekahju laeval annaks mulle suurepärase ettekäände isandale uusi rõivaid osta.

Linn asus imperaatori kaubatee ja jõe ristumiskohas, mistõttu see oligi üheks meie kapteni kavandatud peatumispaigaks. See pakkus mulle põgenemiseks palju paremaid võimalusi kui ükski neist kurbadest mudamajade kogumitest, mida olin laevast viimaste päevade jooksul näinud. Võisin ainult jumalaid tänada, et laev polnud kuskil nende läheduses põlema läinud. Kui olen kord juba riides nagu vaba mees, võiksin orjaketil mõne lüli lõhkuda ja minna ühele või teisele poole jõge karavanilaagrisse, et pakkuda oma teeneid kirjutaja või raamatupidajana. Karavani rahvasummas nähtamatuks jäädes saaksin impeeriumist välja pääseda ja vahetaksin alles siis oma keti kulla müntideks, millest väga mõnusasti ära elada. Soovisin lihtsalt, et attollane jätaks mehed õuele rääkima ja oma voodisse läheks. Ta ei paistnud sugugi väsinud olevat.

Just siis, kui mul mõistus otsa lõppema hakkas, astus õuele seesama veinikaupmees, kellele olin järgnenud Ianna-Iris. Tema äri paistis olevat toonud ta nüüd ülesjõge.

«Isand,» sosistasin ma.

«Sa ei…»

Jumalad, küsisin ma, kui rumal võib ta ometi olla?

«Isand,» kordasin kindlamalt ning talle tuli meelde, kus me olime ja see lugu, mille olin trahteripidajale rääkinud.

Kummardusin talle lähemale ja sosistasin: «Siin on üks mees, kes mu ära tunneb, kui mind näeb. Ta on Nahusereshiga äri ajanud.»

Ta hakkas pead pöörama, et vaadata, ja ma köhatasin kiiresti tema peatamiseks.

«Oled kindel?»

«Olen kindel,» vastasin. «Peaksime üles oma tuppa minema.»

Ta noogutas ja lõpetas kiiruga viimased suutäied oma lambahautisest. Kui veinikaupmees selja pööras, andsin attollasele märku. Siis tõusis ta püsti ja kõndis trepi poole, mina aga jätsin tema suure kogu enda ja veinikaupmehe vahele, juhuks kui too meie suunas vaatab.

Viimaks turvaliselt oma toas, ootasin kannatamatust varjates, et attollane pikali heidaks. Paistis, et ta istus tundide viisi väikesel pingil voodi kõrval, vajunud oma mõtetesse – või mis tal seal peas õigupoolest oligi, mis mõtetele sarnanes. Viimaks heitis ta pikali, aga iga kord, kui tema poole vaatasin, olid tema silmad pärani lahti. Kui kontrollisin teda kolmandat korda, vaatas ta uudishimulikult vastu ja ma panin silmad ruttu kinni.

Ärkasin võpatades ja leidsin, et tuba on päikesevalgust täis. Oli mitte ainult hommik, vaid lausa hilishommik ja attollane kadunud. Kargasin püsti ja vaatasin ringi, ise ennast kirudes. Arvasin küll eelmisel õhtul, et attollane on puupea, kuid olin hoopis ise palju rumalam. Ma ei kujutanud ette, mis mul hakkas, et ma niimoodi sisse magasin, pealegi veel siis, kui attollane oli üleval ja ringi liikus. Olin juba ärahellitatuks muutunud ja süüdistasin selles attollast. Võisin väga täpselt ette kujutada, mida mu isand oleks teinud, kui niisugune asi juhtunuks temaga koos olles.

Kuhu attollane ka läks, oli ta kaasa võtnud mu rahakukru ja jumalad üksi teadsid, mida ta võib ette võtta, et meid kohalikele elanikele reeta. Tõmbasin sõrmedega läbi juuste, tirisin särgi sirgu ja tormasin siis kaelamurdva kiirusega trepist alla trahteripidajaga rääkima. Magu kiskus krampi, kui ma ta ilmet nägin; me ei olnud enam auväärsed külalised, niipalju oli selge.

«Valvur,» lausus peremees seda sõna rõhutades, «läks karavanilaagrisse jõe läänekaldal, et näha, kas leiate sealt mingit tööd, mis võiks teid mõlemaid Zabrisasse isanda juurde tagasi viia,» teatas ta kivise häälega. «Nüüd kui need kaubad, mille transpordi järele te pidite valvama, on kaotsi läinud.» Tema hääl kõlas väga kättemaksuhimuliselt. Arvatavasti tegi talle rõõmu mõte, kuidas ma oma pettunud isanda ette pean astuma ja seda väljamõeldud äpardust seletama.

Kummardasin ja tänasin teda. Oleksin pidanud otsekohe ära minema, isegi ilma rahata. Olime olnud meeldejäävad, attollane ja mina, ning attollane oli trahteripidajat solvanud, pannes tolle uskuma mu lugu rikkast kaupmehest. Trahteripidaja hüppaks rõõmust võimaluse üle meid kirjeldada igale orjapüüdjale, kes mind siit otsima hakkaks, ning ma teadsin, et just siit nad mind otsima hakkavadki, kui pole õnnestunud leida allavoolu. Laususin kiire palve, et imperaator rahulduks sellega, kui ma lihtsalt kaoksin, ja pöörasin ümber, et üles tagasi minna. Mul polnud enne meeleski vaadata, kas ehk attollane on oma turvise siia jätnud. Kui jah, siis kavatsesin selle maha müüa.

«Khem…» sõnas trahteripidaja ja ma pöörasin tagasi. Ta ulatas mulle demonstratiivselt mu rõivad, mis olid pärast jõkke kukkumist pestud ja kuivatatud. Ta tahtis tagasi särki, mida oli eelmisel päeval nii suuremeelselt pakkunud. Naeratasin lipitsevalt, haarasin kompsu ja kiirustasin üles. Turvis oli kadunud.

Oma rõivad seljas, läksin kohe jälle alla ja leidsin, et trahteripidaja seisab, käsivarred rinnal risti ja hapu ilme näol, ning räägib attollasega. Attollasel oli turvis seljas, jalgade ees üks pakk ning endaga rahulolev nägu peas.

«Meie trahteripidaja polegi enam meie ammu kadunud vend,» sosistas ta mulle attolia keeles.

«Talle on pärale jõudnud, et sa polegi jõuka kaupmehe poeg,» vastasin samas keeles.

«Noh, senikaua, kui ta kellelegi ei räägi, et panin meid valvuritena kirja karavani juurde, mis läheb Zabrisasse, ei hooli ma sellest, kas ta on minu kallis vend või mitte.»

Ma ei võpatanudki. Lõpuks teadis ju trahteripidaja – kellel polnud tarvis attolia keelt osata, et aru saada, millest me räägime – nagunii juba, et läheme Zabrisasse. Noogutasin selle asemel siiralt. Vähemalt attollane võis küll Zabrisasse minna, mina mitte.

«Maksin meie arved ära,» ütles attollane. Ta kummardas trahteripidajale, kes kange kummardusega vastas. Mirase kuldsõrmus oli attollase sõrmest kadunud. Kui ta oli kasutanud seda meie arvete tasumiseks, oli teda alt tõmmatud ja veel selgemat jälge meie siinviibimisest ei saanud enam jättagi. Medelased ei kummarda Mirast ja igaüks, kes sõrmust nägema juhtus, teadis kohe, et see tuli attollaselt. Väljas suundusime jõe poole, aga juba natukese maa pärast tõmbas attollane mu kõrvale ühte kitsamasse tänavasse ja kõndis majade vahel seni, kuni olime omavahel.

«Võta oma särk ära,» ütles ta ja võttis mul seljast kompsu, mida olin tassinud. Ta tegi selle lahti ja tõmbas välja väiksema nutsaku, mille ulatas mulle. Selle sees olid vaba mehe rõivad. «Kähku!» käskis ta.

Viskasin sandaalid maha ja tõmbasin jalga avarad püksid, mille riie mu säärte vastas pani mind võdisema. Siis võtsin ära oma pika särgi ja tõmbasin ülle varrukatega särgi, mille ta oli andnud – igaüks, kes oleks sel hetkel pealt vaadanud, oleks mu saladuse teada saanud – ja siis oli see hetk möödas. Olin riides. Mu juuksed olid natuke lühikesed, aga sellest polnud midagi. Seni, kui mul olid vaba mehe rõivad ja hoiak, ei hakkaks keegi mulle teist pilku heitma. Siiski polnud mul endiselt raha ja ma tõmbasin särgi oma orjaketi üle tihedasti kinni, enne kui attollane jõuaks jälle soovitada, et peaksime sellest lahti saama. Tema oli vahepeal mu pika särgi ümber kivi keeranud ja selle mõnevõrra kohmakalt oma rinnaplaadi alla toppinud. Kui ta nägi, et olen valmis, viipas ta mind enda kõrvale kõndima ja me suundusime üle Ianna viivale sillale.

Silla oli keiser lasknud ehitada selleks, et suunata oma maantee teisele kaldale – põhja poole Menlesse ja siis läände Zabrisasse. Selle valgetest kividest kaared muutusid keskkoha suunas kõrgemaks, kuid polnud siiski piisavalt kõrged, et suuremate jõelaevade mastid läbi mahuksid. Silla keskosa oli puidust ja seda sai üles tõsta, et need laevad läbi lasta. Kui me saabusime, oli tõstesild all, ent attollane aeglustas sammu, silmitsedes sillapiirde varjus maha pandud tekke, mis olid täis laotud odavaid kaupu. Tränimüüjad kellel ei jätkunud raha putka tarvis turuplatsil, olid oma kaubad siin välja pannud. Üle silla minnes silmitses attollane mitmesuguseid käevõrusid ja selleks ajaks, kui me keskele jõudsime, oli puust osa juba üles tõstetud, et laeva läbi lasta. Kui me seal oodates seisime, tõmbas attollane mu vana särgi sujuva liigutusega turvise alt välja ja pillas jõkke, ilma et keegi meie ümber oleks midagi märganud – tõstesilla mehhanismi mürtsatused ja läbi kitsa avause rühkiva jõelaeva müra varjas märksa vaiksemat sulpsatust, mille tekitas riidesse mässitud kivi vettekukkumine.

Teisele poole jõge jõudnud, käisime maha umbes pool maad karavanilaagrisse ning pöörasime siis jälle imperaatorlikult maanteelt ära kõrvaltänavatesse. Järgnesin talle uudishimulikult, kuid mitte ärevalt, kuni paistis, et attollane ära eksis ja tuldud teed tagasi keeras. Attollane ei paistnud kõhklevat, vaatas ainult päikese asendit, enne kui järjekordselt vale pöörde tegi, kuid mina muutusin aina murelikumaks. Suundusime taas itta, tagasi jõe poole, ja ma kartsin, et selleks ajaks, kui karavanilaagrisse jõuame, on attollane oma valvurikohast ilma jäänud. Olin arvestanud tema tähelepanu kõrvalekaldumisega ning karavanilaagri rahvamassiga, mis annaks mulle võimaluse tal käest lipsata.

«Isand, läänepoolne karavanilaager on selles suunas,» sõnasin viimaks.

«Me ei lähe läänepoolsesse laagrisse,» vastas attollane ja tema toon oli nugaterav. «Me ei lähe ka Zabrisasse,» lisas ta ja ma neelatasin, sest suu oli äkki kuivaks tõmbunud. Olin olnud ebadiskreetne. Ta oli aru saanud, mida mõtlesin.

«Ja ära hüüa mind rohkem isandaks,» hoiatas ta ning kõndis edasi.

Noomida saanud, järgnesin talle üle silla jõe idakaldale tagasi, kus ta ettevaatlikult rahvamassiga segunes, et meid nii hästi kui võimalik tränimüüjate uurivate silmade eest varjata. Otsisime teed läbi kitsaste kõrvaltänavate, möödudes ringiga trahterist, kus olime öösel maganud, et keegi meid ei näeks ega märkaks suunamuutust. Attollane viipas käega, et ma peaksin nüüd tema kõrval kõndima vastavalt oma uuele vaba mehe identiteedile – ja selleks, et ta saaks mul silma peal hoida. Sellel jõekaldal oli Sherguzi linn aeglasemalt kasvanud, nii et pidime läbima küllalt palju tühja maad, enne kui idapoolse karavanilaagri kõrgete müürideni jõudsime. Selle ainus värav oli meist vastasküljes ja lagedate müüride tõttu sarnanes hoone veel enam mõne pealinna tsikuraadiga,, mida ümbritsevad lahtised väljakud.

Imperaator oli rajanud müüridega ümbritsetud asukoha, et kauplemine oleks turvaline ja reguleeritud. Need, kes seda kasutasid, maksid maksu kaupade pealt, mida vedasid, või väikest tasu selle eest, et sisse pääseda ja seal olevate kaupmeeste juurest tööd otsida. Attollane näitas väravavalvurile oma värvist sõrme, mis tõestas, et ta on sisenemise eest üks kord juba maksnud. Siis maksis ta ka minu eest ja ma torkasin sõrme värvipotti. Praegu oli esimene kord, mil ma seda tegin, kuigi olin sageli koos oma isandaga just sellesarnastes kohtades käinud. Isand oma sõrme potti ei kastnud, sest ta oli niisugustest asjadest üle. Mina ei kastnud sellepärast, et orjana olin ma nendest allpool. Ma polnud värvi tekitatud libedustundega harjunud ja hõõrusin seda ära ning oskasin terve käe kokku mäkerdada. Suutsin end veel suurivaevu pidada, et mitte üritada kätt oma uute rõivaste vastu puhtaks nühkida.

Mõned karavanilaagrid on lihtsalt müüridega ümbritsetud õued, mille keskel asub kaev, ent Sherguz oli suur kaubakeskus, kus kaupu tõsteti karavanidest laevadele ning saadeti alla- või ülesvoolu. Selle müürid olid kolm-neli korrust kõrged ning neid ääristasid tallid ja laohooned. Ühe müüri ääres oli pealt kaetud, arkaadiga terrass, mille pikk rida sissepääsusid tundusid nagu süsimustad augud, kontrastis ereda päikesevalgusega, mis avatud õuel säras. Iga sissepääsu taga oli ärikontor, mida renditi päeva-, nädala- või aastakaupa. Arkaadi ja laohoonete katuste kohal oli veel üks korrus – ruumid inimeste majutamiseks ja veelgi rohkem laopindu. Selle kohal oli puust galerii, et valvurid saaks müüriharjadel ringi kõndida, kui nad seda vajalikuks pidasid. Sherguzis pakuti rohkem ruumi inimestele, kes ei kartnud kõrgustes kolada ja all valitsevast lehast eemal oma äri ajada.

Attollane oli hakanud minema üle kihava õue, täis inimesi ja loomi, kuid vaatas nüüd üle õla, et näha, miks ma maha jäin. Astusin kähku tema kõrvale. Ta paistis üpris mugavasti hobuste laudjate vahel põiklevat, ent ma nägin, et kaamelite ümbert tegi ta suurema kaare. Nad kas polnud talle tuttavad ja ta andis neile rohkem ruumi või siis olid nad talle tuttavad ja ta andis neile rohkem ruumi. Ta lähenes mitmele inimesele ja küsis neilt oma tugeva aktsendiga mede keeles ühte kindlat karavanijuhti nimega Roamanj. Ta rüsis mööda õue serva edasi, mitte kunagi rohkem kui sammu võrra minust eespool, ja jälgis mind silmanurgast. Kui ma käiku aeglustasin, heitis ta justkui sõprusest käsivarre mu õlgade ümber.

Viimaks leidsime otsitava mehe üles, see oli tohutu suur, sakris juustega ferrialane. Nagu paljud nende kaupmehed, oli temagi nähtavasti suurema osa oma elust impeeriumis veetnud. Ta juhendas mõnede peene kanga kaubapallide pakkimist – iga kangarull mähiti vähem peenesse materjali, mis omakorda keerati suuremasse ja karedamasse riidesse, kõik hoolikalt järjekorras, et tolmu ja mustust sel moel eemale hoida.

«Ettevaatust, sa jätsid pakkimisriide serva liiga kitsa. Nihuta seda ja ära astu riide peale, lollakas – ja igaveste jumalate nimel, kes see võiks küll olla?» küsis karavanijuht ning uuris mind kahtlustavalt. «Parem oleks, kui maksev reisija.»

«Lisavalvur,» ütles attollane.

Karavanijuhile ei avaldanud see muljet.

«Mõõgaga osav,» sõnas attollane ja mina ajasin õlad sirgu.

Roamanj norsatas. «Mul pole vaja lisavalvurit. Ta maksab sõidu eest.» Ning meile selga keerates kõmistas ta vaesele õnnetule: «Öökuninganna sind söögu, riide pealt maha!» Mees polnud üldse riide servalegi astunud, vaid seisis sellele lihtsalt ebamugavalt lähedal.

Nähes, et attollane ikka veel tema kõrval seisab, kergitas Roamanj justkui üllatunult oma puhmaskulme. Attollane vaatas tähendusrikkalt teiste karavanide poole, mis meie ümber end teele seadsid. Ta oleks igaühes neist võinud tööd leida, kuid polnud teada, kui kaua see võiks aega võtta, nagu ka mitte see, kas pearahakütid on juba ülesjõge mind otsima tulnud. Ma ei tahtnud päeva või kaks Sherguzis passida, et seda teada saada.

Roamanj pani käsivarred rinnal risti. «Ma ei maksa talle. Tema maksab mulle.»

Attollane kergitas üht õlga ja laskis jälle alla vajuda.

«Hea küll, ta võib reisida meiega poole hinna eest, kui on sinu sõber.»

Attollane ootas, läbi ja lõhki kõige väljendusrikkam mitterääkija, keda olen enda meelest kunagi tundnud.

«Jumalate päralt, mul pole selle jaoks aega!» karjus Roamanj.

Attollane astus pool sammu eemale.

«Tore,» sõnas Roamanj, kätt lüüasaanult taeva poole tõstes, «ta tuleb kaasa, aga ma ei anna talle ainsatki hennatit, saad aru või?» Ta vehkis sõrmega attollase näo ees.

Attollane ootas, kuni Roamanj jälle oma kanga poole pöördus, enne kui ütles: «Tal on mõõka vaja.»

«Et Öökuninganna sind võtaks!» Roamanj keeras jälle tema poole. «Mina peaksin tasuta sõitjale mõõga andma ja sa küsid seda ehk sellepärast, et ma näen välja nagu su suuremeelne vana onuke?»

Nihkusin kaugemale, kuid attollane üksnes noogutas. «Päris sarnane,» vastas ta ausa näoga.

Karavanijuht itsitas. «Tore, tore,» lausus ta. «Minge kortermeistri juurde. Kui te rohkem mu aega ei raiska.» Ta osutas mehe poole, kes mitte kuigi kaugel supipotte kokku luges – ja nii saigi minust valvur karavanis, mis suundus Perfi linna poole.

Attollane viis mu kortermeistri juurde. Mõne minuti pärast hoidsin juba käes mõõka, mille ta oli kasinatest relvavarudest mulle välja valinud. Kinnitasin selle ebareaalsustundega endale vööle. Ma polnud kunagi puudutanud nuga, mis oleks mu sõrmest pikem. Isegi isandat riietades ei puudutanud ma kunagi tema relvi. Teised orjad samuti mitte. Ta pani ise mõõga vööle ja võttis ära ning seda teritas üks vaba mees, kes ka isanda nahkesemete eest hoolitses.

Vaatasin üles attollase poole, kes mulle heakskiitvalt noogutas ja plaksudes õlale patsutas. Jäine hoiak tema käitumises oli hakanud natuke sulama. Kortermeistri juhiseid järgides tiirutasime õuel ringi, otsides rohelisetriibulise eesriidega sissepääsu. Kõndides seletas attollane, et oli hommikul varem läinud läänepoolsesse karavanilaagrisse valvurina tööd otsima. Kuna tema kvalifikatsioon oli silmanähtav, käis see lihtsalt, palju lihtsamalt kui minu kaasas olles. Kui ta oli kindlustanud endale koha ühes suures karavanis, kus ta oleks olnud ainult üks uus nägu paljude teiste seas, läks ta tööturult mõnda teist palgasõdurit otsima. Leidnud tõenäolise kandidaadi, ühe välismaalase Kontinendi lõunarannikult, pakkus ta mehele oma kohta läände suunduvas karavanis ja seletas, et oli teinud vea, sest itta minnes teenib ta rohkem. Palgasõdur polnud loll ja jäi pihkupistetud väikese meelehea eest vahetusega nõusse, lubades inimestele öelda, et on attollane, kui küsitakse.

«Kas ta ei paljasta su plaane, kui orjapüüdjad talle järele jõuavad?» küsisin, ent attollane raputas pead.

«Vastutasuks suurema osa mu sõrmuseraha eest on tal hea meel lollitada kõiki, kes peaksid mind taga ajama, ent ta ei tea, et asjasse on segatud üks ori. Saan aru, et impeeriumi seadused vaatavad väga karmi pilguga inimeste peale, kes põgenenud orje aitavad, isegi tahtmatult.» Nii et ta oli mu hoiatust tõsiselt võtnud. «Kui see valvur saab teada, et aitas orjal põgeneda, poeb ta kõige tõenäolisemalt väga vaikselt peitu ja teeskleb, et pole mind kunagi näinud.»

«Perf on siiski vales suunas.» Oleksin selle peaaegu ütlemata jätnud, muretsedes endiselt, et võiksin teda valesti hinnata, ettevaatlik, et mitte paista temas kahtlevana, kuid ta vastas vähimagi solvumise märgita.

«Me võime Perfist minna mööda teed loodesse Koadesterisse ja siis üle Taymeti mägede Zaboari. Seal on Attolia kaubahoov ja Attolia laevad sõidavad tihti Madalal merel. Igaüks neist viiks meid vähemalt Narrowsisse, kust leiame teise laeva, mis meid koju viib.»

Tal oli aval ja aus nägu, aga mina olin seda ekslikult rumalaks arvanud. Oma loomu poolest polnud ta valetaja, kindlasti mitte, kuid ta polnud ka loll, kelleks olin teda pidanud.

«Polegi nii loll, nagu sina arvasid, Kamet?» küsis ta.

Segadusse sattunud, võisin üksnes käsi laiutada. Ma polnud teda mitte ainult alahinnanud, vaid olin lasknud oma arvamusel ka välja paista. «Mulle tundub, et see olin hoopis mina, kes viimasel ajal ennast igatepidi lolliks tegi,» ütlesin. Ja oleksin peaaegu lisanud «isand», aga suutsin õigel ajal vait jääda.

Attollane norsatas. «Pea püsti, Kamet, sa oled vaba mees.»

Tõstsin pilgu ta näole.

Ta kehitas õlgu. «Me kõik võime vahel idiootlikult käituda,» sõnas ta ja küsimus paistis lahendatud olevat. Vähemalt niipalju, kui see temasse puutus.

Leidsime triibulise eesriidega sissepääsu ja läksime astmetest üles. Sees istusid kaubapallidel ja kastidel karavani teised valvurid ja jõid jõudehetkel teel. Attollane noogutas meestele. Mul ei jäänud märkamata meeste uurivad pilgud – ma ei usu, et näeksin välja, nagu oleksin «mõõgaga osav». Attollane võttis endale kaubapalli, mina aga istusin lähedusse kastile. Korruse ehitamine õuest kõrgemale, et tolmu ja mustust eemale hoida, paistis olevat asjatu vaev. Kõik oli peenikese tolmuga kaetud. Üks valvur hõikas läbi teise ukseava, mis viis sügavamale akendeta ruumide küülikuurgudesse, ning üks kondine poiss ilmus kandikuga ja kallas suurest potist meeste tassidesse teed. Ta ulatas vaikides meilegi kaks tassi, täitis need ja lipsas siis tagasi pimedusse.

Mu tass oli mõranenud ja klambritega parandatud, inetu, kuid kasutatav. Mõra oli sakiline must joon nagu tee kaardil, ümbritsetud plekkidest, mis võisid tähistada kõrbeid või meresid – kui ma ainult oleksin osanud neid lugeda. Tõmbasin sõrmega mööda tassi äärt, et kindel olla, et seal pole rohkem teravaid servi, enne kui huuled selle vastu panin. Siis lonksasin kuuma teed ja kuulasin valvurite juttu. Enamik neist olid Roamanji pikaajalised kaaslased. Üks nägi välja nagu läänlane. Mõtlesin, et ta võiks olla Suurelt Poolsaarelt, kuid ta tervitas meid Lõuna-Ganti ümarate vokaalidega ja ütles, et ta nimi on Benno. Üks teine valvur, uus nagu meiegi, oli braeling, põhjalase heledate juuste ja erksiniste silmadega. Ta oli särgihõlmad lahti teinud ning tema hele nahk oli punane kohtades, kus päike olid seda kõrvetanud, ja valge nendes kohtades, mida päike polnud puutunud.

Meie saabumise hetkel oli ta parajasti ennast teistele tutvustanud ning ta kordas oma lugu meie jaoks natuke üle, rääkides, et oli tulnud Mûrist mööda sisemaa veekogusid Madalale merele koos ühe palgasõdurite seltskonnaga. See oli tuttav lugu. Mehed läksid kampadena teele ning langesid ühekaupa nendest välja kas siis surma või lahkhelide tõttu. See braeling, kelle nimi oli Skell või Skerrell, ma polnud kunagi kindel, kumb nimelt, oli sõpradest lahku läinud, kui nood otsustasid põhja tagasi pöörduda. Tema oli teel Perfi ja kavatses edasi rühkida impeeriumi idapiirini. Ta arvas, et sealsetes mägedes võiksid tema talvekogemused kasulikud olla. Ta ütles, et kui on jälle külma ilma kätte jõudnud, siis kasvatab oma suure habeme tagasi.

«Ja sina?» küsis ta attollaselt.

«Aris,» vastas too, sõrmega enda peale näidates. «Me-tit,» ütles ta, minule osutades. Tekkis hetk, mil teised valvurid ootasid enamat, aga see möödus kiiresti. Üksteise järel ütlesid mehed oma nimesid. Nad vastasid Roamanji kohta esitatud küsimustele, ütlesid, et ta juhib oma karavani hästi ja et Perfi teel on väga harva probleeme röövlitega. Rännak Perfist tagasi lõunasse võis küll raskem olla, kuid karavan ühineb ühe teisega ja Perfis on ootamas ka Roamanji tavalisi kaaslasi, et koos temaga tulla. Nad kõik olid kogenud mehed ja paistis, et karavan pole ohus isegi siis, kui mina olen üks nendest, kes selle kaitsmise eest vastutab.

Veetsime pärastlõuna koos, valvurid jutustasid vastamisi lugusid kaupmeestest, karavanijuhtidest ja mitmesugustest töödest, mida nad olid teinud imperaatori maanteedel edasi-tagasi rännates. Attollane noogutas sobivatel hetkedel kaasa, nähtavasti oli tema mede keel piisavalt hea, et vestlust jälgida. Poiss tagatoast tõi meile viimaks süüa ja pärast mõningast kohmitsemist seadsime end sealsamas põrandal lahtirullitud madratsitele magama. Ammu enne seda, kui esimesed päevakiired koidavad, pidime olema juba üleval ja teel.