Читать книгу „Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat - Megan Whalen Turner - Страница 5

«Gessiret,» seletasin vabandavalt, «mu isand ütleb, et ühest rüükomplektist ei piisa. Ta tahab kaht.»

Gessiret silmitses mind kahtlustavalt, kuid ma olin sellega harjunud ja tema samuti. Käsitöölistel on vähe vahendeid, et sundida oma võimukaid kliente võlgu maksma, ja finantsiliselt olid kõige ebaõiglasemalt koheldud rätsepad. Nad olid varakate heaks töötamisest sedavõrd sõltuvad, et ei saanud endale lubada isegi kõige suuremate võlgadega klientide solvamist.

«Kaht?» küsis Gessiret.

«Muidugi. Ja ta maksab sulle kahekordselt selle hinna, milles kokku leppisime.»

«Väga hea,» lausus Gessiret. «Tore, et ta oma soovidega meie juurde tuli.» Ta ootas ikka veel halba uudist.

«See on suur summa ja mu isand maksab rüüde eest, kui need valmis on.»

Gessiret noogutas fatalistlikult. «Ja ta soovib, et annaksin tagasi selle raha, mille sa mulle täna hommikul maksid?»

Noogutasin, püüdes kaastundlik näida. Gessiret teadis, et valetan, kuid eeldas, et see on mu isanda kasuks. Ta arvas, et isand oli otsustanud sularahale parema kasutuse leida. Gessiret oleks võinud keelduda münte tagastamast, kuid siis oleks ta solvanud Nahusereshit – ja Nahuseresh oli selline klient, kes arved pigemini ära maksis kui maksmata jättis. Kaks rüüd tõid märkimisväärselt sisse. Ohates sirutas ta käe rahakasti poole. Noogutasime koos päid ja pööritasime silmi nii hästi, kui suutsime – mina teadsin väga hästi, kuidas ta ennast tunneb, tema arvas end teadvat, kuidas tunnen mina.

Leppisin kokku mõttetu kuupäeva rüüde valmimiseks ja lahkusin. Gessireti väikesesse töökotta jõudmiseks olin pidanud läbima terve linna, olles keskendunud üksnes sellele, et talle hommikul antud raha tagasi saada. Nüüd, kui see mul käes oli, polnud enam põhjust otsa vaadata tõsiasjale, mille ees olin enne silmad sulgenud: mul polnud kuskile minna.

Pidin linnast lahkuma, kuid ei suutnud välja mõelda, mismoodi.

Imperaatorlik linn Ianna-Ir laiub lamedal tasandikul laia, aeglase vooluga Ianna jõe kaldal. Linna ennast ümbritsevad tema kuulsad vaskharjalised müürid, mis on inimesest mitu korda kõrgemad ja harjal piisavalt laiad, et kaks vastassuunas sõitvat kaarikut teineteisest mööda pääseksid. Välja arvatud jõekallas ja väike kindlustamata ala teisel pool jõge, on väljaspool Ianna-Iri müüre üksnes jõeveest niisutatavad põllud toidu kasvatamiseks. Ümbruses pole miilide viisi mitte midagi muud.

Orjana võisin vaevalt küll mõnelt vankriga talumehelt küüti paluda, et sõita välja kõnnumaale või Ianna deltasse ja seal laevale minna. Isand oli küll usaldanud mind linnas ringi liikuma, kuid mitte sealt lahkuma. Valvurid lossimüüridel olid harjunud mind nägema tulemas ja minemas, valvurid linnaväravas aga mitte. Võisin küll kaelas oleva keti kinni katta, kuid mu sirge lõikega pikk särk ja paljad jalad reetsid silmanähtavalt orja, kes tohtis välimise müüri taha minna ainult koos oma isandaga. Kui läheneksin väravasse üksinda, peetaks mind kinni ja saadetaks piinamiseks lossi tagasi.

Mõtlesin jälle, kuhu võiksin ennast seespool linnamüüre peita. Mul oli vähe aega ja ma ei saanud kellegi poole pöörduda. Olin paljude Ianna-Iri kaupmeestega äri ajanud, kuid ükski aus mees ei rikuks imperaatori seadust, et mind varjata. Tundsin ka ebaausaid mehi, tegelikult üsna väheseid, kuid nemadki oleksid riskinud imperaatori vihaga üksnes seesuguse rahasumma eest, mida mul ei olnud. Rätsepalt saadud rahast ei piisanud mulle turvalisuse ostmiseks. Arvatavasti ei kõlvanud see millekski muuks peale viimase söömaaja, kui ostan selle kähku.

Mu meeled hakkasid täituma kujutluspiltidega piinapingist ja oradest, tulipunaseks kuumutatud riistadest, ogalisest piitsast. Need olid mõtted, mida püüdsin matta mälestuste alla braelingite valgest karust, kujuteldavatest peoplaanidest ja muretsemisega mu isanda teiste orjade pärast, kuid kõik mu muud kujutelmad taganesid selle armutu õuduse palge ees. Mu nahal kipitas higi – üritasin hingata ja kuulsin end selle asemel õhku ahmimas. Ma pidin välja pääsema. Ütlesin endale, et olen liiga hästi riides ja liiga auväärne, et mind võidaks põgenenud orjaks pidada – mul oli lõpuks ju tikitud pikk särk ja kaelas kuldkett. Otsustasin mina Iannis-Sa värava juurde ja seal ülbusega läbi murda. Võiksin ennast jõukate meeste seltskonna külje alla sokutada ja loota, et pääsen küsimusteta. Hakkasin linna lõunaosa poole minema.

«Nahusereshi Kamet!» kõmistas üks hääl mu selja taga.

Oleksin pidanud minema attollaste juurde ja laskma oma kõri läbi lõigata. Vähemalt oleks see kiiremini käinud.

Tegin ühe sammu, kuid põgenemiseks oli liiga hilja. Pöörasin ümber, oodates näha lossivahte, kuid leidsin selle asemel üksiku jässaka vanema mehe, kenas rüüs ja ilmselt jõuka. Sama ilmselt oli ta endine sõdur. Tal oli ikka veel sirge rüht ja armid – parem silm puudus –, kuid kindlasti polnud ta lossivaht ega ka mitte üks linna Imperaatorliku Rahu Hoidjatest.

«Sa oled ju Nahusereshi Kamet?» küsis mees, mind pealaest jalatallani silmitsedes.

Tunnistasin seda ja kummardasin. Mul polnud aimugi, kes ta on.

Ta kõhkles peaaegu sedamoodi, nagu üritaks mingit lugu välja mõelda. «Ma olen… olen veinikaupmees,» ütles ta. Ta polnud veinikaupmehe moodi. «Ja… ja su isand ütleb, et võiksin sinuga mõned kaubad teha.»

Vaatasin hämmastunult ringi. Läheduses polnud ühtki veinipoodi.

«Mu ladu asub dokkides,» ütles mees, justkui kutsuks mind välja endaga vaidlema. Tormlev must hirm, mis oli mu südame hetke eest üle ujutanud, taandus, jättes mind maha põlvist nõrgana ja kuskil nägemispiiril kuhjuva pimedusega. Kaupmees seevastu peaaegu helendas ja tänavamüra haihtus kuuldamatuks. «Tule minuga kaasa ja vaata kastid üle,» lausus mees. Järgnesin jahmunult, ent kuulekana.

Ta võttis kandetooli. Mäletan end mõtlemas, et mitte keegi ei otsiks põgenevat orja kandetooli kõrvalt, pea maas sörkimas ja hästi käitumas – et kaupmees viib mind linnamüüride vahelt välja jõekaldale ning siis pean ma ise välja nuputama, kuidas linna piires teisejärgulise tähtsusega müüridest üles- või allavoolu läbi pääseda. Kuid mu mõtted valgusid laiali ega pöördunud tagasi. Need laksusid üksteise vastu nagu lained tormis ning pimedus mu vaatevälja piiril ei hajunud. Vahepeal andis kaupmees toolikandjatele vastukäivaid käske ja me tiirutasime jõeäärses ladude piirkonnas mööda põiktänavaid senikaua, kui ta laiale puiesteele jõudes äkki peatuda käskis. Käed kandetooli peenelt nikerdatud käetugedel, pöördus ta minu poole ja sõnas: «Pole tähtis. Olin unustanud ühe teise kokkusaamise. Võtan sinuga hiljem ühendust.» Ja jättis mind hüljatuna tänavale seisma.

Kõndisin edasi ainult sellepärast, et oli ohtlik liikumatult seistes endale tähelepanu tõmmata. Jätkasin teed piki alleed ja leidsin end just nimelt Rethru dokkidest. Kui ma ainult suudaksin uskuda, et päikese loojudes võiksid seal olla attollased, kes äkki mind aitaksid. Saginat oli palju, väiksemad jõepaadid olid kahe- või kolmekaupa kivikaide külge kinnitatud. Seal oli ülevedajaid, kes veelgi väiksemate paatidega oma äri ajasid, toimetades inimesi ja kompse üle jõe, teisel kaldal olevasse kindlustamata linnaosasse. Polnud vähe neid orje, kes ootasid pimedust ja end vette libistasid, kuid mina ei osanud ujuda. Kui mu isand ja mina Attoliast põgenesime, oli ta välja tulnud plaaniga ujuda kaldast eemal olevale paadile. Palusin tal mind maha jätta, kuid ta käis peale, et veab mind vees järele, otsustanud mitte jätta Attolia kuningannale midagi endalekuuluvat. Neelasin tol ööl pool meretäit vett ja kui meeskond oli vinnanud meid suurema laeva pardale, mis meid ootas, oksendasin seda tekile senikaua, kuni olin liiga nõrk, et püsti seista. Juba üksi mõte vetteminekust kiskus mul mao krampi.

Ülevedajad ei võtaks mind päevavalguses peale, ilma mu isanda loata mitte. Nad võiksid võtta mu öösel, kui on vähem võimalust nende seaduserikkumist märgata, kuid pimeduse saabumiseks oleksin juba kurikuulus. Kümme korda rohkem raha, kui oli mul taskus, poleks mind üle jõe viinud. Ja päike oli taevas madalamal, kui olin oodanud. Pärastlõuna esimene pool oli kuidagiviisi juba käest kadunud. Ma ei saanud ka seista seal lagedal, nagu oleksin kiviks muutunud. Kui ma ei leia mõnd pilgu alt kõrvale jäävat kohta, ei pea ma pimedani vastu. Võiksin proovida mõnda laohoonesse lipsata, et ennast kaubapallide ja tünnide vahele peita. Kui on pimedaks läinud, võiksin… mõnele laevale hiilida? Ühe aerupaadi varastada? Ennast ära uputada? Pidin ootamise ajal midagi välja mõtlema.

Veest eemale pöördudes leidsin ennast vastamisi attollasega, nina vastu tema rinda.

Hästi koolitatuna astusin jälle kummardades sammu tagasi ja vabandasin otsekohe.

Attollane kummardus mu kohale. «Ma ütlesin sulle pärast päikeseloojangut,» sõnas ta vaikselt. «Pärast pimedat.» Siis lisas väikese kõhkluse järel: «Ma ju ütlesin – pärast pimedat?»

Pärast keskpäeva, pärast pimedat, need väljendid on mede keeles peaaegu identsed ja välismaalasel on lihtne viga teha. Mu isanda surmast polnud ta veel kuulnud, see oli selge. Haarasin kinni oma võimalusest ja jõllitasin teda abitult, anudes silmadega mind päästa. Kas peaksin teatama: «Jah, sa ütlesid pärast pimedat, aga mu isand on mürgitatud ja mulle sobiks palju paremini kohe praegu põgeneda»? Arvasin ikka veel, et ta tahab mind tappa, mitte vabastada, kuid ei hoolinud sellest. Kui see mees kavatses mind linnast välja viia, enne kui minust vabaneda, oli mul palju parem šanss põgeneda ühe Attolia sõduri käest, kui pääseda lossivahtide ja linnakaitsjate ühendatud jõudude eest. Kui saaks teda meelitada mind kas või natuke aega aitama, võiks Gessireti raha pakkuda mulle tillukese võimaluse vähemalt imperaatori piinakambritest pääseda.

Köhatasin kurgu puhtaks. «Sa ütlesid «pärast lõunat»,» sosistasin esimese oma paljudest valedest.

«Oh,» sõnas ta. Ja siis, õnnistagu jumalad teda igavesti, käitus ta juhtunule vastavalt. Ta pistis käe oma rahapunga ja viskas mulle mündi, nagu kes tahes orjale almust andev inimene. Kummardusin seepeale ja ta astus mu kõrvale.

«Järgne mulle,» lausus ta tasa. «Maksa kõige odavama pileti eest.» Ta naeratas, nagu oleks vastu võtnud mu vabanduse talle otsa põrkamise eest, ja kõndis siis edasi. Ootasin, kuni ta natuke ettepoole jõudis, ja läksin järele, võttes kokku kogu oma aastatepikkuse harjutamise, et paista rahulik, mida ma ei olnud.

Me läksime teatrisse.

Kui tegemist poleks olnud elu või surmaga – minu omadega –, oleks see mulle nalja teinud. Üksinda poleks attollane linna kosmopoliitses keskkonnas tähelepanu äratanud. Ja kui mind poleks taga aetud, oleksin võinud kaduda arvukatesse kohtadesse, kus orjad on teretulnud senikaua, kuni neil on veel vähemalt pisike mündike taskus. Attolia sõdur ja kõrgstaatusega ori ei saa tähelepanu äratamata minna koos mitte kuskile – välja arvatud teatrisse. Kohe lava all laiuval vabal platsil olid vabad mehed ja orjad suvaliselt läbisegi. Ostsin pileti ja läksin attollase kannul sisse, leides seismiseks koha paari teise orja kõrval, sõdurist mitte kaugel.

See oli odav lavastus. Dokkide lähedal asuv amfiteater ei pakkunud asjatundlikumale publikule huvi. Seal mängiti komöödiaid ja varieteetükke neile, kelle maitse vastas nende rahakotile. Seal seisid ka tavalised kivipingid nagu prestiižikamates teatrites, ent poolringikujuline plats lava ees oli ebaharilikult suur. Kõige odavamad piletid lubasid seal seista igaühel ning orjad ja kõige vaesemad linlased tuupisid ennast sinna kokku. Näitlejaid oli peaaegu võimatu kuulda, kui sa istusid amfiteatri tagaosas pingil, kuid etendused olid alati stereotüüpsed ja inimesi pinkidel ei huvitanudki näidend. Nad olid tulnud äri ajama.

Kõigepealt mängiti pilkeid karjuvale vaatajaskonnale maha rida komöödiasketše, milles kelm ori Senabid oma rumala isanda üle kavaldab, siis järgnes pikk etendus – lugu Immakukist ja Ennikarist, kes varastavad Aneti Kaariku. Pöörasin näitlejatele vähe tähelepanu – olin liiga ametis enda ümber seisva rahvamassi uurimisega ja vähimagi märgi otsimisega sellest, et mind on ära tuntud. Jälgisin attollast, kes pealtnäha lavastust nautis, ja soovisin, et mul oleks tema näilist tasakaalukust. Selleks ajaks, kui kaks peategelast tõsteti lavalt üles kaarikus, mille tiivad olid odava värviga kollaseks võõbatud, oleksin võinud hirmust ämbrisse oksendada, kui keegi oleks mulle seda pakkunud. Mu isand oli surnud mitu tundi tagasi. Linnaväravad olid juba kinni pandud. Kõik kohad, kus põgenenud ori ennast varjata võiks, olid pahupidi pööratud, mina aga seisin siin ja kuulasin epiloogi.

Kui etendus läbi sai, järgnesin värisevatel jalgadel attollasele, kes amfiteatrist välja läks. Päike oli mõne aja eest silmapiiri taha vajunud ja üksnes selle viimased kiired kumasid pea kohal pilvedel, muutes need hallideks laikudeks tumedama taeva taustal. Kõndides tõmbas attollane oma keebi kapuutsi pähe ja mul oli teda nüüd märksa raskem rahvamassist eristada. Muretsesin, et võiksin ta hämarikus silmist kaotada, kuid ta läks joonelt tagasi dokkidesse ja ootas seal mind järele.

«Meie suursaadik Ornon on korraldanud sõidu jõelaeval nimega Aneti Unistus. Meie kotid saadeti juba ees ära,» ütles ta mulle. «Pead meid pardale toimetama, reetmata, et olen attollane. Oled ori koos oma isandaga ja sina räägid.»

Noogutasin. Keep üle rinnaplaadi ja kapuuts peas, võis ta Mede kaupmehe pähe läbi minna küll, seni kui midagi ei öelnud.

«Suudad sa seda teha?» küsis attollane. Ta näis täiesti siiras. Oskan inimeste üle hästi otsustada ning kui ta kavatses mul kõri läbi lõigata ja mind rentslisse heita, siis oli ta palju parem näitleja kui need, keda just laval näinud olin.

«Muidugi, isand,» vastasin. Olin küll tol päeval linnas ringi jooksnud nagu peata kana, kuid lubage mul siiski enda kasuks märkida, et tegelikult polnud ma veel surnud. Olin põgenenud lossist ja Gessiretilt raha kätte saanud. Olin siiamaani elus püsinud ja teadsin, et suudan jõelaevale pääseda. Ma ei teadnud vaid seda – ega võinudki teada –, kas mitte suursaadik, kes oli meie sõidu korraldanud, pole Aneti Unistusele juba sõna saatnud, et loole nüüd lõpp tehtaks. Kogu loss teadis mu isanda surmast, kuid väravad, mis oleksid mind lossis sees hoidnud, võisid sama hästi kinni pidada ka kõiki sõnumitoojaid. Kui mul oleks olnud mingi muu võimalus, oleksin sellest haaranud, kuid ma ei näinud ühtegi ja kõhklemiseks polnud aega.

Kõndisin piki dokki, otsides laeva nimega Aneti Unistus. Kui see ainult lahkuks linnast enne, kui attollane teada saab, et mu isand on surnud, võiksin vaba olla. Attollase käest pääseksin palju kergemini kui lossivahtide eest.

Leidsin laeva ruttu. Polnud märkigi sellest, et tekil oleks midagi valesti – meeskond paistis valmistuvat kai äärest lahkumiseks. See oli tähelepandamatu, madala süvise ja külgmise tugiujukiga jõelaev. Ehitatud jõge mööda üles-alla purjetama, oli sel aerutajate jaoks üksnes kitsas pink. Arvatavasti aerutas meeskond vajaduse korral ise. Suurema osa tulust pidi andma kaubavedu, kuid tekil olid ninas ja ahtris ka mõned kajutid reisijatele.

Tõmbasin hinge ja kõndisin enesekindlalt trappi mööda üles. Kõnetasin üht madrust, seletades talle, et mu isand ja mina oleme nüüd kohale jõudnud ja vajame õhtusööki. Kui ta osutas ühe kajuti poole vööris, läksin ma ees ja attollane järgnes mulle vaikides. Õnnetuseks tuli kapten meie juurde, enne kui olime jõudnud poolele teele kajutisse. Ma naeratasin ja kummardasin. Attollane kummardas. Kapten kummardas. Ebamugav hetk venis üha pikemaks. Meeskonnaliikmega rääkimine oma isanda nimel oli täiesti aktsepteeritav. Laevakapten, isegi sellise viletsa jõepaadi kapten nagu Aneti Unistus, oli hoopis midagi muud.

Kummardasin jälle ja ütlesin: «Mu isand on andnud vaikimisvande ajaks, mil täht Mes Reia on ümberpööratud asendis.» Ma polnud veel kunagi kuulnud, et keegi sel põhjusel vaikimisvande annaks, kuid Mes Reia ümberpööratud asendit peeti segaduste ajaks, mil suhtlemishäired ja vääritimõistmised on tõenäolisemad, ning ma lootsin, et vabandus on vettpidav. Attollane kummardas jälle, seekord natuke sügavamalt, justkui vabandavalt. Kapten vastas samaga, austades tema vagadust.

«Reisige oma jumala armu all,» ütles ta ja viipas laevapoisile, kes sealsamas seisis. «Xem, näita kajutini valgust. Meie tekk on liiga üle kuhjatud, et isandad võiksid pimedas kõndida.»

Nii läitis Xem trapi juures põlevast tõrvikust veel ühe ja kandis seda meie ees. Tekk oli täis tuubitud kaupu, kuigi ma ei saanud aru, milliseid just. Ere leek võttis mult võimaluse meie valgustamata ümbrust eristada ning arvatavasti oleks meil ülekuhjatud tekil olnud ohutum pimedas kõndida, kuid sellised need viisakusavalduste nõrgad küljed juba kord on. Järgnesime Xemile kajutisse ja pugesime pead kummardades kardinate vahelt sisse, leides, et ruumi valgustab palju väiksem ja kasulikum õlilamp.

Seisin silmi pilgutades, kuni need valgusega kohanesid. Seejärel taipasin, et attollane silmitseb mind, ja langetasin pilgu tekiplankudele jalge all – mul polnud tarvis olla nii häbematu, et vastu vahtida. Mul oli jätkunud küllaga aega uurida teda amfiteatris, kui ta laval ringikargava Immakuki ja Ennikari poole üles vaatas.

Meie esimesel kohtumisel lossis ja siis ka dokkides olin seisnud küllalt lähedal, et tema nägu näha, ning sellel polnud ühtki märki, mis oleks võinud orjasid murelikuks teha. Kui neist näojoontest ei paistnudki erilist mõistust, siis polnud neis samamoodi ka julmust. Ta oli suur mees, nagu ma juba teadsin, ja sõdur. Tal olid armid kätel ja käsivartel ning eksimatult äratuntavad lihased, mis tekivad igapäevasest mõõgaviibutamisest. Ma ei kahelnud, et ta oskas oma ametit hästi – pigem meenutas ta mulle härga, väga tugevat, kuid mitte just hirmus kiiret –, ent minu arvates oli tapmine talle töö, mitte lõbu.

Ta oli riides hästi, aga mitte jõukalt, kahtlemata oli teda rõivastega varustanud kuningas. Tal oli kõrvas kuldrõngas, mille küljes rippus silindrikujuline lihvitud kivi – see oli must ja parimal juhul poolvääriskivi. Kõrvarõngas ja sõrmus paremas käes olid tema ainsad ehted. Sõrmus oli peenelt töödeldud ja kandis jumal Mirase embleemi – see oli Attolia valguse ja noolte jumal, kelle poole enamik Attolia sõdureid palvetab, ent sõrmus polnud raske, seega ka mitte kuigi väärtuslik. Mees liikus kergelt, nii et ta polnud kodumaa teenistuses vigastada saanud veteran, ometi oli ta liiga noor, et oma kakskümmend aastat juba ära teeninud olla – mu enda vanune või ehk isegi noorem. Peaaegu kindlasti polnud ta haridust saanud. Ta rääkis küll mede keelt, kuid väga tugeva aktsendiga, seega polnud teda õpetatud lapsena. Tema kuningas usaldas teda väga, kuid kellelegi teisele kuuluva orja varastamine polnud just ülesanne, mida oleksin auväärseks nimetanud. Oletasin, et ehk pole ta õukonnas eriline soosik, mitte kuigi kõrge auastmega ohvitser, ehkki võisin ka eksida – kuningas ise oli ju varas, nii et mida teadsin mina sellest, mida ta kõrgelt hindab? Siiski ei tundunud mulle, et Attolia kuningas võiks saata ühe oma parimatest meestest niisugust tillukest kättemaksu korraldama.

Ta ütles mulle oma nime, nagu ootaks, et kasutaksin seda. Siis tegi ta aegamisi minu ümber tiiru, uurides lähemalt rasket kullast ketti mu kaela ümber, mille kinnis kandis isanda pitserit. Ma teadsin, et ta märkas mu seljal olevaid piitsaarme, seal kus need kaelusest ülevalpool välja paistsid, kuid ta ei öelnud midagi.

Vaatasin tillukeses kajutis ringi, mõeldes, mismoodi viisakalt küsida, millal võiksime dokist lahkuda. Polnud mingit võimalust kuidagi teada saada, kas ta kavatseb mul öösel kaela kahekorra käänata ja mu jõkke visata.

«Lahkume tunni aja jooksul,» lausus ta. Mõtlesin, et suursaadik pidi olema maksnud terve varanduse, et jõelaeva öösel allavoolu saata. Iannal allapoole liikuvad laevad lahkusid tavaliselt hommikul. Olin koos isandaga küllalt tihti reisinud, et seda teada.

«Me ei lähe allavoolu,» sõnas attollane mu üllatuseks. «Me läheme selle asemel põhja, Menlesse, ja siis liigume mööda imperaatori maanteed rannikule Zabrisasse. Sealt viib üks Attolia laev meid üle Keskmere.»

Sedakaudu võtaks impeeriumist lahkumine rohkem aega, kui minnes Iannat mööda alla ja asudes laevale Lõunaookeani ääres, kuid arvatavasti saaksime jälitajad kannult raputada. Minu eest pannakse välja pearaha, aga selleks ajaks, kui pearahakütid taipavad, et me polegi läinud lõunasse, võime olla juba poolel teel Menlesse. Või igatahes võib Aneti Unistus olla poolel teel Menlesse. Kui attollane tõepoolest kavatses selle rännaku lõpule viia, kavatses ta arvatavasti teha seda üksinda, kuid ma hakkasin lootma, et ehk laseb ta mul minna, ilma mind tapmata. Ma ei osanud välja mõelda, miks oleks suursaadik võinud korraldada attollasele nii keerulise ja kuluka rännaku ainult selleks, et mulle nuga anda sel ajal, kui me alles dokis viibime. Ja kui mind elusana linnast välja viiakse, milleks siis üldse vaevuda mind enam tapma? Mõnes linna põiktänavas oleksin surnud suurema kärata. Jõelaeval toimub see räpasemalt.

«Tule, Kamet, võta istet,» sõnas attollane ja viipas pinkide poole, mis kitsa laua ääres teineteise vastas seisid. Olin rõõmus neist ühe serval kükitades, leides kibedalt naljaka, et tal oli võtnud nii pikka aega taipamine, et ma ei istuks enne, kui tema seda käsib. Ent mul jäi mõistmata see, et tema meelest olin ma vaba mees, olin olnud seda meie esimesest kohtumishetkest saadik, ja minu võõrustajana ei saanud ta enne istuda, kui mina seda tegin.

Istusime seal sõnatult, kuni laevapoiss Xem tagasi tuli ja uksepiidale koputas. Ta jäi ainult niikauaks, et liud pähklite ja juustuga meie vahele lauale asetada. Attollane jagas need pedantselt kaheks ning kui Xem oli lahkunud, viipas mulle, et sööksin koos temaga, ahvides sellega järele vaba mehe kombeid teise vaba mehega suhtlemisel. Ta ei rääkinud endiselt, sest tal polnud mulle rohkem öelda kui minul talle. Jätkasime vaikuses.

Vaatasin tillukeses kajutis ringi, suutmata uskuda, et olen niikaugele jõudnud, kui ärkasin alles täna hommikul oma kontoris sängis, olles nii väga kindel oma kohas siin maailmas. Kuulsin lainete vaikset laksumist vastu parrast. Doki tavalisi hääli. Kuulatasin jooksvate jalgade samme. Mu surm võis tulla kiirejalgse sõnumitoojaga, lossivalvurite trampivate jalgadega või Ianna-Iri rahuhoidjatega. Teadsin pikaajalistest kogemustest, kui väsitav on hirm, ega imestanud, kui tundsin end äkitselt kurnatuna. Tapku attollane mind pealegi, kui tahab, ma ei hoolinud sellest. Ihkasin lihtsalt pikali heita.

Siis attollane noogutas, nagu oleksin ma midagi öelnud ja tema ainult nõustuks sellega. Ta tõusis ja vabastas end särgist ja sandaalidest. Ta rullis meie magamisvarustuse lahti ja andis mulle ühe tekkidest, keeras end siis teise sisse ja heitis ainsale lavatsile. Mul oli hea meel, et me ei pidanud läbi tegema pantomiimi, kuidas ta pakub lavatsit armsale orjale ja mina keeldun. Tõmbasin teki ümber õlgade ja heitsin põrandale pikali. Olin arvanud, et attollane on jutukas mees, kuid ma eksisin.

Põrand oli kõva, tekk ebameeldiv nii lõhna kui ka tekstuuri poolest. Mu puusa all oli mügar – mu isanda rahakasti võti, mida ma enam kunagi ei kasuta. Lamasin ärkvel, kui laev kai äärest lahkus ja ülesjõge rühkima asus. Ma polnud jõudnud Rakra ja teda palganud mõisavalitseja probleemiga tegeleda. Gessiret ei saa kunagi raha kahe rüü eest, mida ta mu isandale õmbleb. Mitte keegi ei vaja vaipu ja sisustust, mida olin lossi kaupmeestelt tellinud. Igatsesin oma palju mugavamat voodit, kuid teadsin, millises olukorras mu isanda teised orjad täna öösel viibivad. Mõtlesin nende peale, kui me Ianna-Iri linna aeglaselt seljataha jätsime. Kui ma olingi pisut ärevil, kuidas võiks attollane karistada orja, kes oli teda petnud, oli see muuga võrreldes väike mure. Kõik mu isanda orjad võivad varsti surnud olla ja võib-olla ei sure nad kergelt. Ükskõik, mis attollase käe läbi ka juhtuks, on see nende saatusega võrreldes kerge.

Kõvadel põrandalaudadel niheldes mõtlesin Laelast ja palvetasin tema eest. Ma süütan Shesmegahi altaril küünlad ja jätan sinna meekooke, vannun seda –, et Laela saaks nendega teises ilmas pidutseda. Hakkasin hääletult pisaraid valades nutma.

Ärgates leidsin, et mind polegi unes mõrvatud. Ehk kavatses attollane mu tõepoolest oma kuninga juurde viia, et õukonnas trofeerongkäigus ringi vedada. Lamasin hetke, vahtides puuplankudest lage enda kohal, ja tõusin siis istuma. Attollane tegi kohe sedasama ja ma arvasin, et meid mõlemaid oli äratanud mingi kära väljaspool kajutit.

«Toon teile midagi süüa,» ütlesin ma ja ajasin ennast jalule.

«Sa ei pea seda tegema,» protesteeris ta.

«Muidugi, isand,» ütlesin ma, kuid ta tõstis käe – pole tarvis öelda «isand». «Nad teavad mind orjana,» seletasin talle. Kui lõpetaksin praegu «isand» ütlemise, oleks paljastamine surmkindel.

Ta krimpsutas nägu, kuid nõustus.

«Ja teid medelasena,» lisasin.

Selle probleemi lükkas ta esimesena kõrvale. «Neil pole seda kellelegi rääkida, kui nad midagi muud näevad.»

Seletasin ettevaatlikult, et laev võib teha palju peatusi. «Me pole linnast veel kuigi kaugel,» ütlesin, «ja meeskond võib kaldalolijatele pardal viibivat attollast mainida.» Ükskõik millises peatuses võib meeskond kuulda kuulujuttu põgenenud orjast, kes tappis oma isanda, ning just sellepärast pidin Aneti Unistuselt võimalikult kiiresti lahkuma, isegi kui attollane tõepoolest kavatseb mu oma kuningale viia. Kui meeskond on taibanud, et attollane teeskleb kedagi, kes ta ei ole, võivad nad ka mind kahtlustama hakata. Kui nad kuulujuttu kuulevad, võivad nad kähku kaks ja kaks kokku liita. Ja muidugi siis, kui kuulujutt attollase kõrvu jõuab, olen ma kindlalt surnud.

Olin teda praegu kaks korda parandanud. Pole midagi vihkamisväärsemat orja ülbitsemisest, nagu mu isanda nõbu mulle alles hiljuti meelde tuletas. Ootasin pingul närvidega, kuidas ta reageerib, ent attollane jäi sõbralikuks. Ta nõustus esialgu kajutisse jääma ja ma läksin välja talle midagi süüa hankima.

Hakkas koitma. Laev liikus endiselt põhjasuunas, tõugatuna vastuvoolu kergest tuulekesest, mida tema ülisuured purjed püüdsid. Kui tuuleke täielikult vaibub, hakkab meeskond aerutama, keskpäeval arvatavasti ankrusse jäädes ja õhtul liikumist jätkates. Ebamäärase piirjoonega kaldad olid tühjad kõigest peale pilliroo. Taamal paistsid mudaonnid, ehitatud kohtadesse, mis iga-aastase üleujutuse ajal veest välja jäid. Rikastel olid kodud tasandiku teises servas küngastel või kaugemal ülesjõge, kus kaldad olid kõrgemad ja kindlamad. Siin, kus kaldad olid madalad, võis paat jõe keskel ankrusse heita ja ma olin lõksus.

Läksin laeva keskele, kus olin näinud midagi kambüüsi meenutavat, et toitu hankida ja teiste pardalviibijatega tutvust teha. Selgus, et Xem on kapteni noorim poeg. Kambüüsi eest vastutavana rääkis ta mulle, et ühes kajutis reisib üksik kaupmees ja ülejäänud kaks on tühjad. Panin selle kõrva taha, et igasugust kokkupuudet kaupmehega vältida. Igal vabal mehel, kes vajab teenijat, on nii lihtne orje käsutama hakata. Ma hangin ja toon ainult attollasele ega taha, et mõnel tühisel kaupmehel võiks mingeid mõtteid pähe tulla. Peale selle olid laevas veel vaid kapten ja tema meeskond, enamik neist kapteni pojad või muud sugulased.

Viisin kandiku attollasele ja jälle jagas ta toidu hoolikalt pooleks ja jälle sõime me koos. Kardan, et mu enesetunde tõstmise asemel halvendas selline käitumine pigem mu arvamust attollasest. Arvan, et olin kaotanud kõik peale oma uhkuse. Oleksin pidanud rohkem austama tema kiiret mõtlemist mulle dokkides otsa komistamisel, kuid mina kiitsin selle asemel ennast meie turvalise jõudmise eest Aneti Unelmale ja taibukuse eest kohtumisel kapteniga. Nagu uppuva laeva rooliratta külge klammerduv meremees, tahtsin ma uskuda, et tüürin ise oma elu kurssi.

Kui toit oli otsas, viisin kandiku kambüüsi tagasi ja kolasin siis laevas ringi. Sel oli küll trümm, kuid suur osa lastist paistis koosnevat tekile üksteise otsa laotud savist küpsetusahjudest, mis olid erisuguste nööridega kinni tõmmatud. Liikusin laadungi ja kajutite vahel, uurides kohti, kus võiksin eesmise kajuti teise maksva reisija silma alt eemal päikese käes istuda. Ahtrist leidsin pika nööri otsas järele triiviva aerupaadi. Vajaduse korral võiksin sinna sisse ronida ja ma mõtlesin, et suudaksin sellega kaldale jõuda, kui tarvis, kuigi lootsin, et ehk ei ole seda vaja. Silmitsesin pillirooga ääristatud jõekaldaid – vesi oli liiga madal, et Aneti Unistus neile läheneda võiks. Kaugemal ülesjõge võib teisiti olla. Laev võiks kalda ääres ankrusse jääda ja mul oleks lihtsam minema lipsata.

Teekond Sherguzi kestis kolm päeva, see oli Ianna-Irist põhja pool esimene linn, mis mingitki tähtsust omas. Senikaua, kui keegi kaldalt mingeid uudiseid ei too, jääb mul aega oma plaane teha. Võisin oodata aega, mil meeskond oli hõivatud või magas, ja kui avaneb võimalus, otsustada, kas võtta väike paat või mitte. Üle Aneti Unistuse parda ronida oleks riskantne, ent kui ma tahtsin ellu jääda, siis võisin sellega hakkama saada, aga elada tahtsin ma väga.

Olin kajutist juba mõnda aega ära olnud. Polnud tarvis attollast vihastada, sellepärast läksin vaatama, kas ta tahab midagi.

Kajut oli kitsas, ainult kaks korda nii lai kui attollase lavats. Sissepääs asus laeva keskosas ja teine sein ulatus peaaegu reelinguni, jättes meremeestele möödapääsuks tekil üksnes kitsukese raja. Välissein oli enamasti avatud, et valgust ja õhku sisse lasta. Lahtise külje vastas olid laud ja pingid, kus attollane vett vaadates istus.

«Kas vajasite mind, isand?» küsisin.

Ta naeratas ja raputas pead, pakkudes mulle istet graatsilise käeviipega, mida see trööbatud rooistmega pingi aseaine sugugi ei väärinud. Istusin ettevaatlikult. Jõekallas libises mööda. Me ei rääkinud midagi. Olin ühtaegu nii ärritatud kui ka tüdinud, ent attollane ei paistnud olevat kumbagi. Olen harjunud oma tundeid varjama ja nii ma istusin, käed süles. Mõne aja pärast otsustas kapten, et oleme juba küllalt edasi liikunud, ja laev jäi keset jõge ankrusse. Laevapoiss tuli vett ja puuvilju tooma.

Vastuseks mingile reageeringule, mida ma ise tähele ei pannud, sõnas attollane: «Sa ei pea siia minu juurde jääma,» ning tänulikult jätsin ma ta maha ja läksin jälle tekile jalgu sirutama.

Tulin tagasi nii pika aja pärast, mida pidasin veel aupaklikuks, ja kui olin istunud, hakkas ta eelmisel päeval nähtud etenduse kohta küsimusi esitama.

«See suurem mees oli kuningas? Ja kõik need inimesed tulid tema juurde ütlema, et juhtunud on midagi halba?» Enamjaolt oli ta loost aru saanud, aga mitte kõigest.

«Jah. Immakuk oli Ianna-Iri kuningas. Kui kevadveed tulid ega taandunud enam, jäid kannatajaks inimesed. Nad mõtlesid, et kuningas on liiga vana, et neid aidata. Nad kõik ütlesid, et tema kangelaspäevad on möödas. Tema sõber veenis teda, et ta ei ole liiga vana ja et ta peab püüdma oma linna päästa. Niisiis varastasid nad koos päikesejumal Aneti Kaariku ja lendasid üles, et taevaväravad kinni panna ja takistada tulvavetel Ianna-Iri uputamast.»

«See kollane asjandus pidi kaarik olema?» küsis attollane.

«Etendus polnud just suurem asi.»

«Saan aru.»

«Immakuki ja Ennikari pole rohkem iialgi nähtud, kuid üleujutus taandus ja pole kunagi enam olnud nii ränk, nii et küllap nad valvavad ikka veel taevaväravaid ja kaitsevad linna.»

«Ma pole Immakukist ja Ennikarist midagi kuulnud,» sõnas mees ja see ei üllatanud mind. Attollased on enamasti harimatud.

«Võiksin teile neist rohkem rääkida, kui tahate. Esimene tahvel on attolia keelde tõlgitud.»

«Tänan sind,» vastas ta. «See meeldiks mulle.»

Tõlge oli mu enda tehtud, aga seda ma talle ei öelnud. Ta oleks võinud arvata, et kiitlen, ja tal oleks õigus olnud. Koputasin sõrmega vastu oma alumist huult, paludes jumalatel rääkida minu suu läbi, ja alustasin.

Ülimalt tark oli tarkusesse rüütatud Immakuk

ülimalt tugev oli tugevusse rüütatud Ennikar

Immakuki tõeline sõber

vägev oli nende armastus ja vägevasti hoidis see neid

nende ühistel rännakutel

vägevasti valitses Immakuk koos oma sõbraga

kui tuli koju Ianna-Iri

Enne nende rändama minekut oli Immakuk prints ja

veteväravate hoidja Nuri templis

ülesandega väravad avada ja lasta jumalal tulla koos

veega

ning täita veehoidlad ja tuua linnale elu

Immakuk

seotud kuid mitte hästi seotud

seotud kuid mitte pühendunud

seotud kuid mitte käsku täitev

ei avanud väravaid ja vesi läks raisku ja jumalat solvati

Immakuk lahkus linnast häbiga

saadeti häbiga maailma rändama

õppima mis on õige ja mis vale

Immakuk läks välja maailma ja õppis suletud väravate kohta

enda ees ja väravad avanesid

Õppis õnnistuste kohta

võttis need vastu ja vääris neid

Hulkus üksildasena

kuni Shesmegahil temast kahju hakkas ja ta Immakuki

rada pööras

pööras selle Ennikari poole

juhtis ta Ennikari juurde

Tugev Ennikar

suur oma tugevuses ja väga imetletud

linnas milles oli kasvanud

pidi hoolitsema Nuri väravate eest

kuid ei hoolitsenud

selle asemel hoolitses

kena neiu eest

jättis väravad valla laskis jumala õnnistusel

voolata tempist välja voolata maailma

tagasihoidmatult

Raisatud ütlesid preestrid

Lahkus häbiga oma linnast

preestrid saatsid ta rändama

et ta õpiks mitte raiskama ja mitte tahtma

Maailmas õppis Ennikar tagasi lükatud õnnistuste

ja jagatud õnnistuste kohta

Kohtas Urkulli nõida ja kohtas Ninuri tütart

elas koos temaga kuni rada ta edasi viis

Kõndis jumal Prokipi karjade järel ja käis

oma voliga maiustamas Cassa mesilaste tarudes

Põgenes vihase Cassa juurest ja kohtas Immakukki

kes oli mööda kõndinud

kohtas teda ja jagas tarudest võetud mett

Küsis Ennikar Immakukilt mida sa oled õppinud?

Olen õppinud mis on õige ja mis vale ütles Immakuk

Tark Immakuk küsis Uhkelt Ennikarilt mida tema on

õppinud

Olen õppinud et mulle meeldib rännata vastas Ennikar

«Natuke nagu vabamõtleja see Ennikar,» märkis attollane. Ma naeratasin, kuid jätkasin, tundes heameelt, et olin osanud edasi anda Ennikari taltsutamatut loomust.

«Rända siis koos minuga palus sõber Immakuk

sõber Ennikari ja nad läksid koos

oodates aega mil naasta Immakuki linna

kuhu ta oma Tarkuse Aastatel

pidi ehitama loomadele tallid

rajama tänavad ja majad ja linnad

kuhu ta pidi ehitama Nuri suure templi

ja kutsuma jumala sisse

Immakuk valitses koos oma sõbra Ennikariga tema

kõrval

nägi jumalate poolt ehitatud linnamüüre

paljude kaarikute laiusi müüriharju

pealt kaetud vasega ja tugevate glasuuritud kividega

purunematuid müüre et linn muutuks tugevaks

ja hoiaks selle õnnistused sees

ja väravad valla

et saata õnnistused voolama välja

maailma

Attollane tänas mind viisakalt, kui olin lõpetanud, ja täpsustas mõnd sõna, millest polnud aru saanud. Siis küsis ta: «Eile… kes need teised olid? Koos… tead küll…» Ta näitas kätega Senabidi ja tema isanda väliseid piirjooni.

«Oh,» sõnasin pead langetades, «nemad ei kuulunud loo juurde. Senabid on üks ori. See oli rohkem nagu… rahva rõõmuks, võimalus naerda viiside üle, kuidas ori oma isandat üle kavaldab.» Mulle need Senabidi sketšid siiski üldse ei meeldinud. Tean teisi orje, kes neid naljakaks peavad, kuid minu arust olid need rumalad. Justkui laseks mõni mees oma orjal sedasorti trikitamisega pääseda. Võisin ainult ette kujutada, mida minu isand oleks Senabidiga teinud, ja see mõte ajas mul südame pahaks. Minu jaoks ei olnud see naljakas.

«Saan aru,» sõnas attollane noogutades. «Meie teatris on ka midagi sarnast. Ainult mitte ori, lihtsalt laisk töömees.» Ta jäi jälle vait ja vahtis jõge. Selleks ajaks olin üpris kindel, et tunnen tema loomust, ning kui hirm ja vales kohas viibimise pööritus lahtus, hakkas mu üleolekutunne tasapisi tagasi tulema.

Tuuleke püsis ja me jätkasime kogu päeva ülesjõge. Meeskond puhkas järgemööda varjus madalate varikatuste all. Õhtul tegime peatuse, et mingis tillukeses dokis maha laadida üksainus küpsetusahi. Läksin kapteni ja tema meeste ümber luurama, kui nad töötasid – et tabada mis tahes kuulujuttu oma isanda surma kohta –, kuid midagi polnud. Paistis, et uudis oli alles liiga värske, et linnast põhja poole jõuda.

Tol ööl ma vaidlesin iseendaga, kas proovida minema lipsata või mitte. Kui arvasin, et attollane on viimaks magama jäänud, hiilisin kajutist välja ja läksin ahtrisse, et vaadata pika köie otsas ulpivat aerupaati. Võiksin selle lähemale tõmmata, üle reelingu ronida ja siis paati laskuda, ilma et keegi mind näeks. Kui kukun, upun ära. Mulle meeldis arvata, et Aneti Unistusele jäämise põhjus on mõistlikkus, mitte mu hirm. Ütlesin endale, et olen ikka veel Ianna-Irile liiga lähedal. Kavatsesin oodata meie esimest peatust mõnes päris linnas, nii et saaksin laevalt otse dokki lipsata ja mul oleks kergem varjata ennast hoonete vahel kui kusagil ääremaal, kus kasvab ainult pilliroog.

Järgmine päev oli sama vaikne kui esimene. Istusime enamasti vaikides, jälgides aeglaselt möödalibisevat jõekallast.

«Ütlesid, et retsiteerisid esimest tahvlit,» sõnas attollane.

«Neid on üle saja juba üksi Aneti templis,» vastasin. «Keegi ei tea, kui palju neid üldse on. Õpetlased vaidlevad selle üle. Mõned tahvlid on vanemate tahvlite ümberjutustused, ainult et teistsuguses stiilis. Mõnikord mõned loo osad muutuvad. Mõnes versioonis võtab Ennikar Cassa tarudest mett sellepärast, et ta peab neid metsmesilasteks…

Nägus Ennikar võttis mett

teadmata vahet kasvatatu ja metsiku vahel

õnnistatu ja õnnistamatu vahel

Raevunud Cassa ajas ta minema

saatis oma sõdalased teda nõelama

kuni ta põgenes meega määrdunult

Teistes versioonides hakkab ta juba peaaegu võtma, kuid kohtab siis Cassat ja naine annab talle ise mett. Hiljem jagab Ennikar mett Immakukiga, kui nad teel kokku sattuvad.»

Olin latrama kukkunud. Hammustasin keelde ja kõik oli jälle vaikne.

Järgmise päeva lõpul jõudsime pimedas mingi sillani just Sherguzi külje all. Ähmaselt paistsid karavanide peatuspaigad mõlemal pool jõge – mustad laigud heledamate linnatulede taustal nagu Inna-Iri tsikuraatide lühemaks kärbitud versioonid –, ent mitte templid, kui need polnud just mõeldud kaubanduse jumaldamiseks. Kõrguvad müürid kaitsesid laohooneid ja imperaatori maanteedel liikuvate kaubakaravanide kohtumispaiku.

Muutusin ärevaks, kui meeskond laeva, nagu tavaliselt, jõe keskel ankrusse heitis. Kui küsisin, miks, vastas kapten, et läheme dokki hommikul, et mitte maksta linnale tasu terve öö dokkimise eest. Läksin jälle vaatama aerupaati, mis mustal veel triivis, ja otsustasin, et siiski oleks kõige targem järgmise päevani oodata ja vaadata, mis juhtub. Kui mul ei õnnestu kaldale pääseda, võtan selle väikese paadi järgmisel ööl.

Mähkisin ennast oma haisvasse tekki ja jäin magama – ainult selleks, et ärgata karjumise peale. Attollane seisis mu kohal ja tõmbas turvise pandlaid kinni. Kostis mürisevat möirgamist ja karjumine muutus kriiskamiseks. Tundsin suitsulõhna ja tekiplangud mu all vabisesid.

«Tõuse!» karjus attollane. «Laev põleb!»

Enne, kui oleksin jõudnud paigast liikuda, plahvatas lagi mu pea kohal ja ma viskusin magamislavatsi alla. Selg surutud vastu kajuti välisseina, vahtisin lavatsi alt ühte suitsevat oda, mis oli tekiplankudesse tunginud täpselt selles kohas, kus ma enne lamasin.

Jõllitasin seda ikka veel, kui attollane haaras mul pahkluust ja armutult välja tiris. Ta vinnas mu tekile, kus mehed meist mööda jooksid. Kapten ja tema pojad olid loobunud laeva päästmisest ja haarasid oma asju, enne kui üle parda hüppasid. Taglas meie kohal oli üleni leekides, puri nagu räbaldunud tulesein meie peade kohal. Poomi hoidvad köied olid läbi põlenud ja see oligi just poom, mis läbi kajuti õhukese lae langes ja mu peaaegu läbi torkas.

Attollane tiris mu laeva küljele. Erinevalt laevameestest ei saanud ma jõkke karata. «Ma ei oska, ma ei oska…!» karjusin, kui me reelingu äärde jõudsime, kuid mul polnud valikut. Attollane hüppas reelingule ja tõmbas ka minu üles, hoolimata mu meeleheitlikust rabelemisest, et lahti pääseda. Tundsin, kuidas mu särk käriseb, ja peaaegu lipsasingi minema, kuid attollane haaras minust paremini kinni, vandus ja viskas mu jõkke. Karjusin, kui vesi mu ümber kokku lõi, ja tõmbasin otsekohe sisse terve kopsutäie.

Vee all ulpides ei teadnud ma algul, kuspool on pind. Kraapisin endale teed kuuvalguse poole, köhisin vett välja ja ahmisin õhku, enne kui jälle alla vajusin. Tundsin ennast tabavat lainet, kui attollane tohutu plartsuga minu kõrvale saabus. Ulpisin ikka veel, kui ta mind käsivarrest haaras ja ülespoole vinnas. Tema külge klammerdudes ahmisin õhku. «Ma ei oska ujuda! Ma ei oska ujuda!» – karjusin kõigepealt mede ja siis attolia keeles. Oleksin võinud uhkem olla oma tõlkimisvõime üle sellises kriisiolukorras, kui attollane poleks mul rahulikult soovitanud püsti tõusta.

Vesi ulatus mulle ainult lõuani, talle isegi mitte õlani. Kui ma ennast jalgealust otsides sirgu ajasin ja selle leidsin, piilusin teda silmanurgast.

«Tore, et siin sügavam pole,» tähendas ta.

Kui ta oleks varem raasukestki huumorimeelt ilmutanud, oleksin teda pilkamises kahtlustanud, kuid tema öeldu oli kõigest tõde. Oma turvises oleks ta põhja vajunud nagu kivi, oskas ta siis ujuda või mitte.

«Kahju kapteni laevast,» lausus ta põlevat alust vaadates ja kui see ei kõlanudki eriti kahetsevalt, siis näitas see üksnes, kui väga ta oli vihanud, et oli pressitud tillukesse kajutisse.

Iga kord, kui ma ülespoole hüppasin, et oleks natuke kergem hinge tõmmata, kandis jõgi mind õrnalt allavoolu. Attollane, keda suurema kaalu tõttu vool ei häirinud, haaras mul viimaks käsivarrest ja vedas mind kalda suunas.

Liikusime jõekalda poole väga ebamugavalt. Mu jalad ulpisid minu taga ja pea kadus alatasa vee alla. Hingamiseks pidin tema kaelas rippuma, kuni jõudsime kohta, kus suutsime veest välja ronida. Minul läks see lihtsamalt kui attollasel, kes tegi mitu katset, enne kui loobus ning asus vöösügavuses vees seistes ära võtma oma turvist ja mõõka, mille ta mulle üles kaldale ulatas.

Kui ta oli ennast viimaks veest välja vinnanud, pöördusime mõlemad Aneti Unistust vaatama. Ankruköiteni maha põlenud, hakkas see allavoolu liikuma. Kõikjal selle ümber tunglesid väiksemad paadid, milles olevad mehed püüdsid põlevat vrakki hoida mõne teise laeva otsa triivimast. Veel üks alus oli juba põlema läinud ja ka selle meeskond põgenes. Mehi võis näha mustade kujudena leekide taustal, kui nad alla väiksematesse paatidesse ronisid. Mõned hüppasid otse vette. Meie silme all haarasid leegid äkki veel ühe laeva taglase.

«Nojah,» sõnas attollane, «kogu mu kuninga raha on läinud.»

Uhkus sundis mind takka ja ma küsisin: «Te ei saanud rahakotti kätte?» Kindlasti oli ta kiirustanud, et oma turvist meie pampudest välja harutada.

«See kadus jões ära,» sõnas ta.

Ohkasin endamisi. Milline idioot ei hoia rahapauna vöö külge seotuna? Keeldusin kaalumast silmanähtavat vastust – selline, kelle kaela külge klammerdub üks mees nagu vettekukkunud ahv.

«Meie rõivad ka,» sõnas ta mornilt.

Tal oli pamp rõivastega, millesse oleksin saanud riietuda, kui kord uurivatest pilkudest pääseme – igaüks oleks ju märganud laevale astuvat orja ja sealt maha kõndivat vaba meest. Kui rõivad polnud ära põlenud, siis olid nad koos attollase kukruga teel jõepõhja.

Kobasin käega oma kukrut ja leidsin selle just sealt, kus see pidigi olema – paljastades rumala peaga selle olemasolu attollasele.

«On sul piisavalt, et trahteris öö veeta?» küsis ta.

Vastumeelsust varjates sõlmisin kukru lahti ja andsin talle. «Seal pole palju,» sõnasin.

«Meil on su kett,» lausus attollane, osutades mu kaela ümber olevale kullale.

Mu orjakett oli läbinisti kullast, äratuntavate raskete topeltmustris lülidega, mis eristas seda iga vaba mehe ehetest. See polnud piisavalt pikk, et üle pea ära võtta, ja selle küljes rippus samuti kullast naast, millele oli vajutatud mu isanda pitser, et mind identifitseerida. Muidugi olin ma teadnud, et pean selle mingil hetkel kaelast ära võtma, ometi tekkis mul äkki perversne tunne, et ma ei taha sellest loobuda.

«Ainult mu isand võib selle ära võtta,» ütlesin ma.

«Ta ei saa teada. Ma usun, et võiksid tahta sellest lahti saada.»

Mõtlesin, et võiksin küll, aga nüüd, kus see hetk oli kätte jõudnud, ei tahtnud ma seda attollasele anda, nagu olin loovutanud rahapauna. Arvan, et mul oli tunne, et see kuulub samapalju mulle, kui mina olin kunagi kuulunud oma isandale. Kõhklesin, otsides mingit põhjendust keti alles jätmiseks, ja ütlesin: «Mitte keegi ei anna sulle selle eest raha, kui sa ei tõesta oma samasuguse pitseriga, et oled mu omanik. Keti äravõtmine teise mehe orja kaelast on kuritegu.»

«Suurem kuritegu kui orja varastamine?» küsis attollane uskumatult.

«Jah,» vastasin lühidalt, jõudnud ohtlikult lähedale ebaviisakaks muutumisele. Teised laevaõnnetuse läbiteinud meremehed meie enda laevalt ja nendelt, mis läheduses põlesid, olid nüüd kaldal meie ligidal. Attollane pidi rääkimise lõpetama. Praegu polnud õige koht ega aeg seletamiseks, et kellegi omanduse varastamine on üks kuritegu, aga tema orja vabastamine hoopis teine, kusjuures ainult teise eest karistati surmanuhtlusega. Esimene oli vargus, aga teine impeeriumi korra rikkumine. Orjad on orjad seni, kuni nende isandad nad vabaks lasevad. Mina olin põgenenud ori, mitte vaba mees.

Ütlesin sosinal: «Kui kett sinu juurest leitakse… kui sa proovid selle lülisid müüa… sind arreteeritakse.»

«Siis peaksime selle jõkke viskama,» lausus attollane ja nihkus mu ette, et varjata mind lähima meesterühma eest. Ta polnud täiesti puupea, kuid ei saanud ikka veel millestki aru. Olin selgelt riides nagu ori ja kuni ma ei leidnud teisi rõivaid, imestaks igaüks, kus mu kett on. Peale selle lootsin säilitada mingi osa keti väärtusest, kui ma vähegi sain.

«See oleks hea kulla raiskamine,» sõnasin ma.

Mõtlesin, et ta võib keti ära rebida, ja valmistusin selleks, kuid ta raputas lihtsalt hämmastunult pead.

«Nojah, ehk piisab sellest, kui leiame endale ööseks toa.» Ta kaalus mu väikest rahakukrut käes. «Kuivatame ennast ära ja vaatame, mida me järgmiseks välja mõtleme.»

Ta kummardus oma turvist tõstma, kuid ma peatasin teda. «Jätke see parem mulle.»

«Siin on ainult rinnaplaat, seljaplaat ja mõõk,» ütles ta. «Ülejäänu jäi laevale.»

«Ükskõik,» ütlesin ma. «On parem, kui mina seda kannan.»