Читать книгу Varga tagasitulek - Megan Whalen Turner - Страница 2
ОглавлениеMegan Whalen Turner
Varga tagasitulek
Sounisele
Megan Whalen Turner
Return of the Thief
Copyright © 2020 by Megan Whalen Turner
Tõlkinud Tatjana Peetersoo © 2021
Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts
Kaanepilt Meelis Krošetskin © 2021
Kirjastus Fantaasia
ISBN 978-9949-661-97-8
e-ISBN 9789949661985
SISSEJUHATUS
Erinevalt teistest ajalookirjutajatest, kes väidavad end olevat hästi informeeritud, olen mina oma silmaga näinud sündmusi, mida kirjeldan, ja ma kirjutan seda lugu nii, et tulevased õpetlased ei peaks lootma kaudsetele mälestustele, mida vanemad on aastate jooksul lastele edasi jutustanud ja mille üksikasjad on aja möödudes ja korduvalt ümberjutustades kaduma läinud. Lisan oma aruandesse selle, mida ma ise ei näinud ega kuulnud, üksnes siis, kui sain juhtunust teada nendelt, kes isiklikult kohal viibisid. Kui mu lugejad usaldavad mind, võiksid nad usaldada ka mu allikaid. Kuigi ma ei saa täpselt salvestada sõnu, mida igal ajahetkel lausuti, võin ikkagi kindlalt öelda, millised need sõnad võisid olla, ja mõnel juhul ka, millised need pidid olema, sest nägin nende lausumisest tekkinud tulemusi, ja kas me ei saa siis uuesti tuletada sõnu, kui teame nende väljaütlemise tagajärgi?
Mina olen kõigest inimene ja mu lugejad peaksid teadma ka seda, et võin vigu teha. Palun Moirat, et ta minu ettevõtmises mu sulge juhiks ega laseks kellelgi teisel asjasse sekkuda. Hoolimata sellest, kui palju kordi olen ma oma kabinetti tulles leidnud, et tekst on tindiga üle valatud või käsikirjale mõnitavaid kommentaare lisatud, ikka olen need kohad lihtsalt uuesti kirja pannud. Kui kommentaarid on olnud valgustavad, olen need oma töösse lisanud, ja kui kutsumata lugejad on lehekülgedele oma küsimused jätnud, olen püüdnud neile vastata. Inimeste vaikimine ei suuda ähmastada Moira ajalugu, nagu ka mitte minu oma. Kuna ma loodan oma ülemkuninga kroonika elama ja hingama panna, jagan oma lugu õpetatud keeles ja annan oma ausõna neile, kes seda loevad, et see on nii aus ja siiras, nagu vähegi mu võimuses.
PHERISE RAAMAT
I OSA
I PEATÜKK
Kuigi ma olen sündinud Susa kojas, olen ma Erondites. Mu ema, parun Eronditese ainus tütar, jäeti pärandusest ilma, kui ta abiellus Susa perekonna noorema pojaga. Isa oli lihtne kergemeelne mees ja ma pole iial aru saanud, mis neid kahte teineteise poole tõmbas, sest mu emal jätkus piisavalt auahnust kahe jaoks ja salakavalust veel palju rohkemgi. Nördinud, et on mõistetud perekonnaelule Susa maavalduses, lõbustas ta pidevat külalistevoolu pealinnast, kes kõik tõid talle uudiseid õukonnast, kuningannast ja tema isa paljudest mahhinatsioonidest. Ta oli palju suuremal määral oma isa tütar kui kumbki tema kahest ellujäänud vennast ning ta vihkas isa enda kõrvalejätmise pärast.
Kui sai selgeks, et olin pärinud oma perekonna haiguse, keeldus ema tavapärasest teguviisist, kuid mitte emalike tunnete tõttu. Teades, et see võiks tema isa vihastada, palkas ta mulle amme ja pani pealinnas mu sünni kirja. Ta pidas mu nimeandmise tseremoonia suures templis ning seal jagati kõigile kohalviibijaile tasuta veini ja toitu. Alles pärast seda andis ta mu üle hoidjale, kes tal endal oli lapsena olnud, ega näidanud rohkem minu vastu üles mingit huvi.
Kasvasin üles Villa Suterpe maadel kõrvalhoones, minu hoidja Melisande hoidis mind väikelapsena elus ja jätkas hoolitsemist ka siis, kui suuremaks kasvasin. Ta oli ka mu venna Juridiuse hoidja, kuigi piisavalt vanaks saades viidi vend üle peamajja. Mind ei viidud ja kui Melisande oleks oma tahtmist saanud, siis ma oleksingi igavesti jäänud kahte tuppa meie väikeses kodus, sest iga kord, kui piim müredaks läks või keegi haigeks jäi, süüdistati kohe mind. «Mis silmist, see meelest, väikseke,» hoiatas mind hoidja.
Ohtlikkusest ja tema hoiatustest hoolimata tõmbas mind peamaja poole nagu ööliblikat küünlatulle. Minusugusele inetule lapsele osutatav tähelepanu polnud kunagi positiivne, kuid mul oli oma repertuaar pealtnäha juhuslikest äpardustest. Hoidja ahastuseks nautisin toidutaldrikute ja veiniklaaside pillamist oma piinajate sülle või sülje pühkimist nende varrukatesse, jälgides ise teeseldud hämmeldusega, kuidas pealtnägijad naeravad pigem nende kui minu üle. Hakkasin mõistma midagi, millest mu hoidja iial aru ei saanud: mida vähem inimesed sind näha tahavad, seda lihtsam on sul otse silma all nähtamatuks jääda.
Mu lugu algab hilissuvel. Päevad olid endiselt kuumad, kuid vili juba küps ja aasta lõpp silmapiiril. Oli hiline pärastlõuna, kuiv õhk viivles puudrina nahal ja mina istusin tallide taga, jälgides end puuõõnde sisse seadvat mesilassülemit. Nad olid maha jätnud nende jaoks köögi juurviljaaeda virna laotud savitorud ja mesinik polnud sülemit veel üles leidnud. Võlutuna korrapärast, mida nende liikumises märkasin, jälgisin mesilasi vahel tundide viisi, hoolimata sellest, et mida kauem ma paigal püsisin, seda valusam oli uuesti liikuma hakata.
Samamoodi nagu mu isa võis jahilt saabudes lävel viivitada, andes üle oma hobuse, oma relvad, oma trofeed kas ühele või teisele teenijale, enne kui oma veinikallajalt peekri võttis, nii seisatas ka mesilane taru sissepääsul, et kummardada ja ringe tantsida, uksehoidja-mesilasi tervitada ja omakorda tervitatud saada. Kui jaht oli olnud edukas, võis isa jumalale veiniohvri maha kallata; kui mesilane tuli tagasi, taskud suira täis tuubitud, eskortisid uksehoidjad eduka jahimehe sisse, teised mesilased aga lendasid tema jälgi mööda välja. Kõigil oli täita oma osa.
Sina oli taevast ära uhutud, välja arvatud kohas, kus päike äsja läänes küngastele laskus, ning meie maja kass oli minuga ühinenud, alustades oma õhtust jahti puude all risus. Linnud lõid pea kohal lärmi, ööseks endale puhkepaiku otsides, ja ma ei kuulnudki alguses hoidjat. Tema hääl oli just nii vali, et kosta põõsastesse, kus ta teadis mind varjuvat.
«Ruttu, tule ruttu, poiss!» hõikas ta, kuigi teadis, kui raske on mul jalule saada, kui olen pikka aega vaikselt paigal olnud.
Kass oli hüppeks valmistudes kükitanud. Ma ei tahtnud tema õhtusöögi jahtimist katkestada, kuid Melisande hüüdis jälle, nii et ajasin ennast maast üles – piisavalt ettevaatlikult, et hiirele keskendunud kütt mu lahkumist tähele ei paneks. Tallidetagune nõlv oli järsk ja ma pidin liikuma väikeste sammudega, asetades jalga jala ette pingsa tähelepanuga, et vältida pea ees mäest alla veeremist. Kui hoidja oli mind läbi põõsastiku silmanud, sundis ta mind innukate käeviibetega kiirustama. Kui ma ka kellelegi teisele kuulekas polnud, siis temale küll, kuid selleks ajaks, kui ma temani jõudsin, vangutas ta ärritusest pead. Tal oli üks kott, mille ta mu tervesse kätte toppis.
«Võta see,» ütles ta. «Mine Agalia pühamusse, sa tead, millist ma mõtlen, kus katus on sisse varisenud. Ole seal seni, kuni ma sulle järele tulen, kas saad aru?»
Noogutasin, kuid jäin veel ootama, tema nägu uurides. «Erondites on siin,» ütles ta ja ma tardusin sama vaikseks nagu mu selja taga olev hiir, kes end kassi poolt ähvardava surmaohu eest peitis. Erondites. Mu vanaisa, kes mind vihkas. Hoidjal polnud aega rohkem öelda ja hiljem ma juurdlesin: kui ma poleks seletusi otsinud, kui oleksin lahkunud kohe, kui mulle öeldi, ja lipsanud põõsastesse – kas ma oleksin siis jõudnud vanasse pühamusse mägedes, mis asus poole päeva teekonna kaugusel, kuid minu ja mu vana hoidja jaoks terve päevateekonna kaugusel? Ja kui ma oleksin sinna jõudnud, mis oleks siis teisiti läinud?
Ümber tallinurga lähenes kiiresti üks majateenritest, tema järel teine. Melisande ütles mulle: «Mine, mine!» Aga muidugi ei saanud ma minna. Esimene teener krahmas koti, viskas selle maha, siis tõstis mu rinna ümbert haarates maast ja kõigutas mind. Karjatasin valust ja Melisande haaras riide külge klammerdudes mu särgist, nagu jaksaks ta mu teenri käest välja rebida, nõrk nagu ta oli.
«Ei,» hüüdis ta katkeva häälega, «ei, ta ei saa mu väikest Pherist!»
Jälgisin õudusega, kuidas teener teda rusikaga lõi ja ta maha kukkus. Hammustasin meest kõvasti õlavarrest, mis pani ta karjatama ja siis vanduma, kuid ta ei pillanud mind maha, nagu ootasin. Ta ainult parandas oma haaret, nihutades kerge vaevaga mu raskust, ja läkitas jälle tulise juti läbi mu jala. Ta haakis käsivarre mu kaela ümber lukku.
«Su aeg on otsas, väike koletis,» ütles ta pigistust tugevdades.
Kunagi varem polnud teenijad mind niimoodi kohelnud. Perekonnaliikmed muidugi, aga teenrid ainult sülitasid mind nähes või tegid kurja tõrjumise märgi. Mistahes nende tehtud füüsiline kahju oli kaudne: kas siis mingi mu teele pandud asi, et komistaksin, või midagi ebameeldivat, mis mulle leidmiseks rajale jäeti. Kui nad oleksid mulle käe külge pannud, oleks Melisande nad ära hakkinud, keetnud ja sigadele söötnud. Ent Melisande oli endiselt pikali maas ja nuuksus pihkudesse, kui mu nägemine tuhmus ja veri kõrvus kohisema hakkas.
Järgmine, mida ma mäletasin, oli kukkumine. Mu pea põrkas vastu elutoa kivipõrandat peahoone keskel ja ma vedelesin lõdvalt, kuni pimedus hajuma hakkas. Kui juba suutsin, siis veeretasin ennast küljele kõverasse, nii et saaksin püüda jalahoobi, mida mõnikord anti, oma tervele jalale. Kord olin pärast seda, kui isa vastu mu vigast jalga virutas, pika talve oma voodis veetnud.
Mu ema lebaskles sohval, nähtavasti ennast vabalt tundes, tema peenikestesse patsidesse punutud helmed rippusid üsna vaikselt näo kõrval. Olin tihtipeale igatsenud neid patse liikuma lükata, kuulda nende erksavärviliste klaashelmeste tilinat, kuid teadsin, et iga katse tema lähedusse minna lõpeks laksuga. Mees tema kõrval oli kiilas ja hakkas rasvuma viisil, nagu võimsa kehaehitusega mehed vananedes sageli teevad. Ta pigistas pihus veinipeekrit ja jõllitas mind vastikusega – mu vanaisa, kes polnud emaga pärast tema abiellumist kordagi kõnelnud, keda villas väga jälestati, kes tahtis mu sündimise päevast saadik minu surma. Ma teadsin, mida ta praegu nägi.
Silmi temalt pööramata kallutasin pea viltu, et lasta peenikesel süljeniidil suunurgast põrandale nõrguda. Erondites mossitas huuli ja vaatas kõrvale. Ema näperdas helmeid, mida ta mul puudutada ei lubanud, ja norsatas lõbustatult.
«Kohtu oma pärijaga, isa,» ütles ta. «Juridius räägib mulle, et oleksin pidanud talle nimeks panema Pheris Monstrous, mitte Mostrus.»
«Sa poleks pidanud talle üldse nime panema. Oleksid pidanud temast lahti saama.» Enam ei peetud tsiviliseerituks jätta minusuguseid beebisid rebaste jaoks mäenõlvale, kuigi vahel seda ikka veel juhtus. Sagedamini uputas ämmaemand nad vaikselt ära või nad jäeti toitmata ja hooldamata seni, kuni tasakesi hääbusid.
«Ja mis sa nüüd peale hakkaksid, kui ma oleksin seda teinud?» küsis mu ema.
Eronditesele see ei meeldinud.
«Ta ei räägi?»
«Ei,» vastas ema.
«Malet mängib?» küsis mees sarkastiliselt.
«Melisande teab paremini. Tema hoiab poissi silma alt ära.»
Minu üllatuseks pahvatas vanaisa pealtnäha täiesti lõbusalt naerma. «Ta saab väga hästi hakkama.»
«Ära unusta meie kokkulepet,» hoiatas mu ema.
Erondites kehitas õlgu. «Sul on mu sõna. Kui su esmasündinu on oma otstarbe täitnud, saab Juridiusest mu pärija.»
Mu vend oli vähem kui aasta minust noorem, pikem ja terve ning oma kojale uhkuseks.
«Juridius sobib sulle, isa. Ta teab, mida oma perekonnale võlgneb.»
«Paremini kui sina,» märkis Erondites.
«Ma tean, mida üks naine oma perekonnale võlgneb. Kas ma pole siis abikaasale poegi kinkinud?» Tema naeratus oli inetu.
«Kuid nüüd oled sa ennast Eronditese perekonna ees rehabiliteerinud, tütar.»
«Minu perekonda kuulub Juridius ja ma võitlen tema ja mu teiste laste eest. Kui sa kavatsed kasutada mu väikest koletist ja siis jälle ennistada oma pärijaks Sejanuse, kui oled ta vabadusse saanud, siis vaata ette. Sejanusest pole mulle vastast.»
«Ole rahulik,» vastas tema isa, silmitsedes mind ühtaegu nii omanditunde kui ka põlgusega. «Praegusest hetkest peale hakkame Eronditese Koda uuesti üles ehitama.»
