Читать книгу Varga tagasitulek - Megan Whalen Turner - Страница 3

Attolia kuningas ootas väikeses vastuvõtusaalis, mille muutsid pisemaks kõrget lage toetavad graniitsambad ja punasest ahhaadist seinapaneelid, mida läbistasid mustad sooned. Kõigis seinalühtrites põlevad küünlad ei suutnud valgustada ruumi – ega ka kuninga meeleolu. Ta ootas Eronditeste uue pärija saabumist, väidetavalt oli see laps piisavalt noor, et teda võiks kasvatada lossis, perekonna kahjulikest mõjudest eemal. Parun oli pakkunud oma vanimat lapselast, kuningas oli selle heaks kiitnud ja poiss oli kohale toodud, kuid Hilarius, kes oli tõllal talliõuel vastas käinud, oli saatnud hoiatuse, et kõik pole nii, nagu oodatud.

Vastuvõtusaali uksed lendasid mürtsuga lahti ja kõik peale kuninga võpatasid. Kuningas kummardus ettepoole, küünarnukid põlvedel, kannad haagitud massiivse tooli põikpuu taha, kui kaaskondlased mu sisse tassisid, ilme nende nägudel hoiatamas kõiki haisust, enne kui see kohale jõudis.

«Tema «tõld» oli vanker, mille tagaosas kast,» teatas Hilarion meie kannul sisse astudes. «Väljastpoolt lukku pandud.»

Nad olid pistnud mu sinna kasti koos ämbri ja veepudeliga. Ämber keeras ennast iga teekühmu peal kummuli ja alles pooltäis veekann purunes teisel päeval.

«Kas see on Eronditese lapselaps Juridius?» küsis kuningas, nagu kahtleks selles.

«Ei,» sõnas Hilarion mornilt. «Juridius on paruni tütre Marina teine laps. See on tema esimene.»

«Ah,» ütles kuningas.

«Tema sünd registreeriti templis,» tunnistas Hilarion kaitsvalt. «Sestsaadik pole temast enam märkigi olnud. Kõik arvasid, et ta on surnud.» Tal polnud tarvis öelda, miks.

Kuid nähtamatu olla on midagi muud kui surnud olla, ning oli ilmne, et on juhtunud saatuslik eksitus. Jalad sahistasid ja pead vajusid kummargile, nagu oleksid need, keda võinuks vastutavaks pidada, kuninga pilgu eest peitu pugenud. Mu kätest hoidvad mehed lasksid lahti ja ma vajusin käsivarsi põlvede ümber mähkides kükakile, jõllitades tigedalt kuningat, kes mind vastu põrnitses. Sama vihane kui ka abitu, lasin süljenirel enda ette põrandale nõrguda, kuid erinevalt mu vanaisast ei pööranud kuningas pilku kõrvale. Viimaks pöörasin ise.

Teades, et kõigi silmad on minule suunatud ja mul ei ole muud põgenemisvõimalust peale oma pähe tõmbumise, pistsin sõrme väikesesse süljeloiku enda ees ja kujundasin kolme hoolikalt paigutatud niiske punktiga ühe kolmnurga. Kostis kollektiivne vastikusohe ning pilkude raskus muutus kergemaks. Lisasin kolme punktiga oma kolmnurgale järgmise rea, siis viiega veel ühe.

«Miks see enne välja ei tulnud?» kuulsin kedagi küsivat.

«Pange ta sinna kasti tagasi,» soovitas keegi teine kuningale.

«Saatke ta Eronditesele.»

Ja siis tapaks oma nalja nautinud Erondites minu ära ning teeks oma pärijaks Juridiuse. Võimetuna oma saatust muutma, keskendusin üha laienevale kolmnurgale. Esimene märg laik hakkas kuivama, sellepärast lisasin veel natuke sülge. Pilk kuningal, lasin sellel oma suust välja valguda.

«Teie Majesteet, saage temast lahti!» kuulsin kellegi protesti, ent kuningas jälgis mind tõsiselt, kui ma sõrme enda loodud tindi sisse pistsin ja oma esimest punkti uuendasin.

«Ei,» vastas ta otsusele jõudes. «Tehke ta puhtaks. Leidke talle minu ruumides ase. Ta sobib väga hästi mu kaaskondlaste sekka.»

Tõstsin pea, arvates, et olin valesti kuulnud. Kui mina olin üllatunud, siis kaaskondlased sattusid õudusesse – silmanähtavalt, eksimatult õudusesse –, siiski ei julgenud ükski neist protesteerida. See oli esimene asi, mida ma kuningast teada sain.

Nad viisid mu läbi lossi, jõllitavaist võõrastest mööda, suurde ruumi, mis oli täis korratult seisvaid mööbliesemeid ning millest ma hiljem teada sain, et see oli nii vahtkonnaruum kui ka kuninga korteri ees olev ootetuba. Nad kiskusid mul riided seljast ning jätsid mu värisevana alasti seisma, kuni teenrid ümmarguse vanni sisse tassisid ja sellesse kannudest vett valama hakkasid. Selleks ajaks, kui vann täis sai, olid mu vaiksed vihapisarad vabisevateks hingetuteks nuukseteks muutunud ning Hilarion ohkas raskelt, kui ta minu ette kükitas ja vanni poole viipas.

Raputasin pead. Mu jalg tegi liiga palju haiget, et mu keharaskust kanda. Mõtlesin, kas suudaksin ennast ühe käega vanniserval tasakaalus hoida, kuni Hilarion kannatuse kaotas ja mu sisse lükkas. Kaaskondlased kargasid kooris kirudes eemale, kui vesi igale poole loksus. Vinnasin end vannis kõrgemale, valust õhku ahmides.

«Ta huikab nagu purjus öökull,» ütles kitsa näo ja pikkade heledate juustega tüüp, kellest sain hiljem teada, et ta nimi on Xikander. Kahmasin oma terve käega vett ja pritsisin tema poole.

Ta tõstis kaitseks käe ja sõimas mind neetud koletiseks. Siiski ei tahtnud ta niikaugele tulla, et mind lüüa.

Üks teenritest tuli lähemale käterätiga, millega vett kokku pühkida. «Pese sina teda,» ütles Hilarion, kuid teener tegi kurja silma tõrjumiseks märgi ja taganes minema.

«Jumalad võtaks,» kähvas Hilarion ja ma haarasin vanni kõrvale jäetud seebi ning hakkasin seda kiirustades mööda keha vedama, eelistades ennast ise pesta, selle asemel et riskida uputamisega. Kas siis kogemata või sihilikult.

Selleks ajaks, kui sain ennast seebitatud ja küüritud, oli Hilarion taibanud, et ma omal jõul vannist välja ei pääse. Ta tõstis mu ühe käega vee kohale ja üks ülejäänud kaaskondlastest loputas seebi maha, Hilarioni selle juures märjaks kastes.

«Viige ta voodisse,» käskis ta, endalt vett raputades.

Nad mähkisid mu linasse ja üks neist kandis mind mööda kitsaid koridore, et põrandale pandud madratsile pillata. Rabelesin ahistavast riidetükist vabaks, kuid leidsin siis, et mind ümbritsevad peadeta inimesed. Kuuldes mu vaikset vilistavat hirmuhäälitsust, pahvatas üks läheduses seisev mees naerma. Ma ei mäleta praegu enam, kes see oli, ega tahagi mäletada. Siiski mäletan Philologost tema lahkuse pärast.

«Ta kardab,» ütles Philologos ukselävelt.

«Jää siis temaga, kui tahad,» ütles üks teine kaaskondlane mööda pühkides.

Philo kükitas maha, et mind lohutada. «Need on kõigest mannekeenid,» ütles ta, «täis topitud. Nad hoiavad kuninga kuubesid.» Julgustatuna vaatasin lähemalt ja nägin, et tal oli õigus. Ähmased kogud paistsid liikuvat vaid koridori lambivalguse vilkumise tõttu. Mind polnudki heidetud maa-alusesse vangikongi, kus elasid peadeta monstrumid. Ma olin suures garderoobikapis.

«Tal on palju kuubesid,» lausus Philologos vaoshoitult. Siis ta naeratas ning mina tulin toime sisse-välja hingamisega, ainult ühe tillukese luksatusega nende vahel. Sikutasin prooviks linu, et panna need välja nägema rohkem voodiriiete, mitte surilina moodi.

«Heida pikali,» soovitas Philologos.

Panin pea padjale. Enne lahkumist sikutas ta linad sirgu ja laotas mulle teki peale. Tõmbasin ennast kerra valu tõttu puusas ja jalas. Liiga väsinud, et jäsemeid liikumatuks sundida, lamasin jalalihaste tõmmeldes ja krampi kiskudes, kuni vajusin rahutusse, võpatlevasse unne.

«Saada ta tagasi,» ütles kuninganna. «Erondites on sinu kulul juba nalja saanud.»

Eugenides jätkas edasi-tagasi sammumist.

«Ja siis?» küsis ta. «Olen juba nõustunud, et tema vanem lapselaps ennistatakse tema pärijaks. Võin lasta selle lapse Suterpesse tagasi viia – aga ma ei saa sundida Eronditest tema asemel Juridiust paleesse saatma.»

«Jäta poiss siia või saada tagasi, vanaisa tõstab Juridiuse igatahes pärijaks,» ütles kuninganna. «Ja kui parun Juridiuse kuulekusega rahule jääb, likvideerib ta selle võltspärija, kelle on sulle kaela määrinud.»

«Kui ta just ei arva, et võiksin ühel päeval Sejanuse vabastada. Siis jätab ta mõlemad poisid pärandusest ilma.»

«Ei usu, et see Marinale meeldiks,» märkis Attolia.

Ärkasin pimeduses ja mu kurk põles kui tules. Isegi koridorilambist langev vilets valgus oli kadunud. Igatsesin oma hoidjat. Melisande oleks teadnud, mis viga: liiga palju rappumist selles ratastel kastis, liiga palju päevi tõelist puhkust saamata, liiga palju nutmist, liiga palju kõike. Ta oleks mu pead paitanud ja mulle joomiseks külma vett toonud, kuid ma olin üksi ja loss vaikne kõikjal mu ümber. Pihkudesse nuuksudes jäin viimaks uuesti magama ja unenägudes ümbritsesid mind ähvardavad peata kogud.

Ärkasin jälle jalaga nügimisest, seekord hajusas valguses, mida imbus kappi väikesest õhulõõri viivast avausest. Jala omanik kummardus korraks mu kohale ja taganes siis eemale, jättes mu jälle oma viletsusega üksinda. Ma olin tihti haige ja sellega harjunud, kuid ma polnud kunagi olnud ilma Melisandeta, kes mind lohutaks. Kartsin hirmsasti, et võiksin surra, ja mulle ei pakkunud vähimatki kergendust kõhna kiilaneva mehe ilmumine ukseavasse.

«Kas keegi on talle juua toonud?» küsis mees vihaselt. «Kas keegi on tema heaks üldse midagi teinud?»

«Noh, me ei surunud talle patja näo peale,» vastas hääl koridorist.

«Tooge vett!» kähvas mees minu kõrvale kummardudes. Ta tõmbas teki mul pealt, kuigi ma selle külge klammerdusin. Töötanud aastaid heategevushaiglas, oli ta tänamatute patsientidega harjunud. «Kui sa hammustad, panen sulle pulga hammaste vahele,» hoiatas ta, kuid tal poleks tarvitsenud muretseda. Selleks ajaks oli mul hammustamiseks vaevalt enam jõudu jäänud. Ta torkis mu kõhtu ja luges ribisid, kuulas hingamist ning vaatas silmi ja kurku. Ta oli väga põhjalik ja kui oli valmis saanud, toppis tekiservad jälle mu ümber kinni.

«Päeva või kahe pärast oled kombes,» lausus ta lohutava leebusega. «Annan sulle ühte väga vastiku maitsega arstirohtu, et selles kindel olla,» lisas ta siis, võttes talle toodud tassi ja segades sellesse jäledat vedelikku, mis oli täpselt selline, nagu ta oli lubanud.

«Mirase kuldsete munade nimel,» sõnas Dionis mehe selja taga. «Ta ei suuda isegi juua.»

Petrus – sest see oli tõepoolest kuninglik ihuarst – ohkas. «Mitte kõik, mis on sinu jaoks lihtne, pole lihtne meie, ülejäänute jaoks. Miks sa ära ei lähe, Dionis?»

«Kuningas tahab teada, kas ta jääb ellu.»

«Tal on kurk haige. Kui ta palavikust jagu saab, siis on ta juba mõne päeva pärast terve.»

Dionis lahkus ja Petrus kummardus tassiga jälle minu kohale. «Ma tean, et see maitseb kehvasti, ja ma tean, et sul on raske neelata,» ütles ta. «Aga joo see ära. Igatahes on parem, kui sa tänaste pidustuste ajal magad.»

Kui ma järgmine kord ärkasin, oli jälle öö. Minu kohal küürutav kogu paistis olevat üks nägemus mu palavikuunedest.

«Tss!» lausus tugeva aktsendiga hääl. «Tõuse istuma ja joo.»

Melisande, mõtlesin ma. Isegi kaugel eemal teadis ta, mida vajasin. Kujutlesin teda tulel meekärge sulatamas, ise paludes, et kolde ja tervendamise jumalanna Ula mind aitaks. Ajasin end vaevaliselt istukile, võtsin oma käte vahele topitud kruusi ja neelasin väikeste sõõmudega jahedat, sidruniga maitsestatud vett, olles kindel, et see kummaline sõnumitooja on saadetud vastuseks mu hoidja palvetele.

«Parem kui see õline piss, mida Petrus sind jooma sunnib,» ütles mees ning tema sõnad olid karedad ja veeresid nagu värtnad. Imestasin, et Ula sõnumitoojad olid nii labased.

Taeva poolt saadetud või mitte, aga vesi oli maitsev ja ma jõin kruusi viimase tilgani tühjaks, enne kui selle nähtamatule käele võtmiseks eemale sirutasin. Heitsin pikali ja sama käsi puhkas hetkeks justkui õnnistades mu otsaesisel, enne kui oligi läinud.

Petrus käis mind iga päev vaatamas, kuni mu valus kurk paremaks muutus ja paistetus alanes. Oma kõrge lauba ja kitsehabemega nägi ta välja nagu sarvedeta saatür, kuid oli palju lahkem, kui välimuse põhjal oleks võinud arvata. Imeliku aktsendiga mees tuli samuti, kuid ainult öösiti. Ta polnudki Ula sõnumitooja, nagu olin alguses arvanud, ja võis olla mõni teener või üks kaaskondlastest. Ta ei öelnud seda mulle kunagi.

Kui Petrus lõpuks teatas, et olen voodist tõusmiseks piisavalt terve, tõi Philologos avarad alusrõivad ja rüü, ning kui olin riidesse pannud, juhatas mind kuninga ooteruumi. Ta käskis mul istuda pikal pingil, mis hõivas kõiki seinaääri, ja läks siis ise täitma oma osa kuninga hommikuses rõivastumisrituaalis. Kuna olin Villa Suterpe elegantsiga harjunud, ei avaldanud kuninga eluruumid mulle muljet. Kaaskondlaste magamispaigad moodustasid kitsaste läbikäikude ja kardinaga varjatud ukseavade tiheda küülikukoloonia ning vahtkonnaruum ja ooteruum oli üks ja sama tuba, mida kuninga magamiskambrist lahutas ainult uks. Ooteruumi mööbliesemed ei sobinud üksteisega kokku, kolle oli väike ja paneelidega kaetud seinad enamasti lagedad. Ainus huvitav asi, mida vaadata, olid paneelide ühenduskohtades olevad dekoratiivsed medaljonid. Need kujutasid piinliku täpsusega nikerdatud jahistseene meeste, koerte ja hobustega. Tol hetkel ei pidanud ma seda veidraks valikuks.

Kuninga magamiskambrisse viiv uks oli võlvkaarega ja kujult nagu sissepääs mesitarusse. Mulle tuletas väga mesilasi meelde ka see, kuidas kaaskondlased sisse-välja käisid, rääkides vaikse häälega, kui nad talle rõivaesemeid tõid või neid riidekappidesse tagasi viisid. Mõned rõivad liikusid mitu korda minust mööda. Nägin kuldset särpi kaks ja sinist neli korda. Viimaks muutus edasi-tagasi sõelumine aeglasemaks ja kuningas sammus peatumata ooteruumist läbi, heitmata minu poole pilkugi. Need, kes pidid teda sel päeval saatma, lahkusid tema järel, koridori kahe poolega uksed sulgusid nende taga ja kõik tuppajäänud jõllitasid mind.

«Talle on homseks rõivaid tarvis,» sõnas Hilarion raskelt.

Olin lossi saadetud just sel ajal, et olla pinnuks silmas Sounise ja Eddise pulmas. Selle asemel olin haige ja magasin pidustused maha. Kui terveks sain, oodati minu osavõttu keerulisest tseremooniast, millel Attolia, Eddis ja Sounis pidid truudust vanduma Eugenidesele kui Väikese Poolsaare kõikide valitsejate ülemkuningale. Mind oleks võinud selleks päevaks minu kappi jätta, kuid kuningas oli otsustanud teisiti.

Just siis tuhises ooteruumi üks pikk elegantne mees – Ion, kes oma positsioonilt kaaskondlaste hulgas üksnes Hilarionist maha jäi. Oma tumedaid lokke käega kukla taga koos hoides otsis ta nähtavasti juuksepaela. «Lamion, kas sina varastasid mu samet… Oh, väike koletis on paranenud,» sõnas ta üllatunult. «Kas ta räägib? Kas sa räägid?» küsis ta otse minult ja ma põrnitsesin talle vastu.

Hilarion raputas pead. «Eronditese mehed ütlevad, et mitte.»

«Nii et see on siis vaikiv koletis. Võiksime seda õnnistuseks pidada. Annaks jumalad, et ta ei norskaks nagu Dionis.» Ta kummardus mulle näkku jõllitama. «Kas sa saad minust aru, kas sa saad aru, mida ma ütlen?» küsis ta ja ma vaatasin maha.

«Kuningas tahab, et ta oleks riides nagu kaaskondlane,» torises üks turske mees. See oli Dionis.

«Too siis rätsep siia,» viskas Ion õlakehitusega.

«Miks sa ise seda ei tee?» Kuid Dionis kõneles Ioni eemalduva seljaga. Too oli Lamioni juustes oma sametpaela märganud ja läinud endale uut tooma.

Rätsep pidi olema lossis viibinud, sest ta ilmus väga kiiresti koos pingiga, millele tahtis mind seisma panna. Isegi tema võis näha, et kui ma ei hoia oma jalga pikalt väljasirutatuna, siis kukun ümber, ning ärritusest ähkides ja puhkides jättis ta oma pingi kõrvale ning küürutas mu mõõtusid võtma. Mõõtmise ajal vahtisid kaaskondlased pealt ja puhusid juttu. Ion tuli tagasi ja ma kuulasin hoolega, õppides nende nimesid, kui neid kuulsin.

«Raske uskuda, et mõni mees võiks niisuguse lapselapse rahva sekka saata,» ütles üks. Sotis.

«Paistab, et ta on ise oma nalja märklauaks saanud, kui tal selline pärija on.» Dionis.

«Sejanusega võrreldes samm edasi.» Jälle Sotis ja kõik naersid.

Sejanus oli mu onu, igas tükis sama ilus kui Ion ja lossis kõrgelt hinnatud, või nii olin ma varem arvanud. Ta oli mu ema vend ja Villa Suterpes alati avasüli vastu võetud, sest oli mu isale suurepärane jahiseltsiline ja tõi pealinnast alati meeldivaid kuulujutukillukesi. Teenijad pugesid talle ja isegi mina ootasin innukalt tema külaskäike. Kord oli ta mulle koogi poetanud, teatamata kellelegi teisele, et istusin laua all. See oli suurem lahkus, kui mulle ühegi teise pereliikme poolt oli kunagi osaks saanud.

«Ta on Susa lapselaps ka. Susa ei saa küll õnnelik olla, et poissi niimoodi demonstreeritakse.» See oli Xikander.

«Kuningas saadab ta ju tagasi, eks?» küsis Xikanderi vend Xikos. Vastas üldine õlakehitus. Selge see, et keegi neist ei teadnud, mida kuningas võiks teha.

Ärritusest urisedes krahmas rätsep mu käsivarrest ja raputas mind kõvasti. Näitasin talle hambaid ja ta andis mulle laksu.

«Nii ei tee!» ütles Hilarion.

«Ta ei seisa ju paigal!» õiendas rätsep.

«Ta on piisavalt paigal, lase juba edasi.» Rätsep küürutas mossitades jälle allapoole. Liigutasin taas, kandes raskuse vigaselt jalalt ära, õrritades rätsepat vastu vaidlema.

«Kas keegi teab, mis ta nimi on? Kuningas käskis välja uurida.»

«Kui ta on Susa suguvõsa esmasündinu, peaks ta olema Juridius.»

«Kuulsin Xippiaselt, et ema pani talle kiusu pärast Eronditeste nime,» teatas Dionis.

«Pheris,» ütles Ion ja ma pöördusin kuulekalt talle otsa vaatama, teades, et see rätsepat jälle ärritab.

«Kas sa oled Pheris?» küsis Ion ja ma noogutasin.

«Pheris Mostrus Erondites?» küsis Ion ja ma noogutasin jälle kõhklevalt, uue kojanimega harjumata.

Sotis naeris. «Pheris Monstrum Erondites.» Ta arvas, et oli teravmeelne.

«Tasa, Sotis,» ütles Ion.

Hilarionil oli samuti naljakas, kuid ta ei naernud minu üle. «Just nii nad hüüavad tema vanaisa, kas teate.»

«Tõsi või?» küsis Sotis.

Olin sama üllatunud.

«Tõsi, tõsi, tõsi,» kinnitas Ion. «Mitte näo ees, muidugi.»

Sellest sain ma aru.

«Ta on siis Pheris,» ütles Xikos.

«Kui ta just ei nooguta iga asja peale,» sõnas libeda moega mustajuukseline Medander. Ta kummardus minu poole. «Kas sa oled hobune? Kas sa oled koer?» küsis ta. «Kas sa oled saast?»

«Ta on Pheris,» ütles Hilarion. «Lõpeta mõnitamine.»

«Mis sa arvad, Pheris?» küsis Medander tooni muutes. Ta täitis Hilarioni käske alati vastumeelselt, kuid ei saanud talle avalikult vastu hakata. «Kas tahaksid koju vanaisa juurde minna?» Hakkasin selle mõtte peale kogu kehast värisema ja nad kõik naersid.

Kui rätsep oli lõpetanud, andsid nad mulle natuke veega lahjendatud veini ja meekooke ning saatsid mu tagasi voodisse. Kaaskondlaste ja vahimeeste silma alt pääsenud, uurisin kuninga ruumide labürinti, leides hoiuruume, magamiskambreid ja tualettruume. Oma kapis tagasi, istusin tekirullile ja lonksasin tasapisi kruusist. Hoidja hüüete kaja, kui mind villast ära viidi, helises ikka veel mu kõrvus. Mis silmist, see meelest, oli ta mulle õpetanud. Nii sai turvaliselt elada. Läbi mõeldes, mida olin näinud ja kuulnud, ei näinud ma mingit võimalust silma alt pääseda ega mingit turvalisust oma tulevikus. Ausalt öeldes ei näinud ma üldse mingit tulevikku.

Rätsepa kõva töö tulemus saabus kohale õhtuks. Isegi mu vennal Juridiusel, ema silmateral, polnud selliseid rõivaid, nagu Xikos mulle pähe viskas.

«Pane need selga,» ütles ta, «ja kao siis jalust. Meil on tarvis kuningas õhtusöögiks rõivastada.»

Sorteerisin kollektsiooni oma süles ning leidsin peene valge alussärgi, lihtsa ja õmmeldud nii väikeste pistetega, et mul oli raske neid näha, Attolia sinisest sametist, kullaga tikitud, varrukateta vesti ja paari vabalt langevaid pükse, mille sääreotstes olid tihedalt ümber hoidvad mansetid. Nägin kergendustundega, et nende ülaosas olid nööbid, mis tähendas, et ma ei peaks kellelgi paluma oma püksipaelu kinni siduda. Vest oli Eddise stiilis kaherealine. Kui vestinööbid olid kinni pandud, võis näha ühel rinnaesise poolel tikitud greifi vastamisi teisel poolel oleva lõviga, nende kahe vahel liiliad. Mäletan seda, sest siis nägin ma esimest korda Väikese Poolsaare ühtset vappi. Seal olid ka vestivärvi taevassinised sussid. Mult olid küll võetud mõõdud saabaste jaoks, kuid need tuli mu vigase jala tõttu spetsiaalselt valmistada ja see võttis rohkem aega.

Riidesse saanud, tõmbusin nurka ja jälgisin Dionist, hallijuukselist kaaskondlast, kes võttis mannekeenide õlult kuubesid ning korjas seinu ääristavatelt raamidelt pükse ja särpe. Tagasi tulles paistsid tema käed sedasama täis olevat ja ta hakkas kuubesid taas nende hoidikutele panema. Ion tuli talle appi.

Dionis paistis ärritatud olevat, Ion üksnes lõbustatud. Kui nad oma töö lõpetasid ja lahkusid, kuulsin ooteruumist summutatud hääli ja siis ruttavate jalgade müdinat. Sukeldusin raamidel rippuvate rõivaste taha, kuid mitte küllalt kiiresti, et Sotist vältida. Haaranud kinni tervest jalast, tõmbas ta mu välja.

«Kuningas ütleb, et sööd koos meiega õhtust, ja kui kuningas käsu annab, siis me täidame selle. See tähendab, et väikesed koletised ka.» Sotis vedas mu nattipidi kaaskondlaste ruumidest sinna, kus kuningas ootas. Kui too mind üle vaatas, avanes mul esimest kord võimalus Eugenidest lähemalt uurida.

Tal puudus üks käsi.

Ma polnud seda varem näinud. Mind kasvatas mu hoidja ühes kõrvalhoones – teadsin kuningast vaid seda, et ta oli eddislane, kes pärast mingeid trikke meie kuningannaga abiellus. Pidasin ebatõenäoliseks, et ta oleks ebaloomulikuna sündinud, vististi oli ta kaotanud käe mõnes lahingus või ehk mingil proosalisel moel. Meie villa ühel ehitusmehel oli maha lõigatud suurem osa küünarvarrest pärast seda, kui kukkuv kivi tema käe lömastas. Olin kuulnud, et tema sõrmed tõmbusid mustaks.

Philologos paistis mu pilgu suunda märganud olevat. Kui kuningas oma ülevaatuse lõpetas ja kõrvale pöördus, kummardus Philologos lähemale ja sosistas: «Kuninganna lõikas selle maha.»

Arvan, et ta kavatses mind lihtsalt teavitada ja oleks lisanud rohkem selgitusi, kuid Xikos ütles samuti sosinal sapisel toonil: «Ära sa kuningannat ärrita.»

Philologos heitis tema poole pilgu ja raputas siis mulle pead, nagu ei peaks ma Xikosele tähelepanu pöörama. Ent Xikos noogutas samal ajal pead üles-alla, kulmud kõrgele tõstetud.

Philologos sisistas: «Lõpeta ära!»

«Ära ka kuningat ärrita,» sõnas Sotis lähemale kummardudes.

«Ja ära üldse kedagi ärrita,» ütles Hilarion, väänas valusasti mu kõrva ja osutas tühja ukseava poole. Kiirustasin sellest sisse.

Suundusime megaroni, ainsasse ruumi Attolia lossis, mis oli piisavalt suur, et mahutada Sounise, Attolia ja Eddise ühendatud õukondi. Teel ühines meiega Attolia koos oma vahimeeste ja kaaskondlastega, kes olid peegelpildiks kuninga omadele. Vahtisin teda vargsi, heites pilke tema näole, kui ta kuningaga kõnelema pöördus. Sotist pidasin küll ebausaldusväärseks informaatoriks, kuid Philologos oli paistnud üpris siiras. Võisin näha, et kuigi kuninganna oli ilus, oli ta ka võimukas. Kõik vaatasid teda samamoodi, nagu nad vaatasid kuningat, valmis otsekohe reageerima tema pisimalegi korraldusele.

Esimest korda Attolia megaroni nähes ei suutnud ma kujutledagi, et isegi tempel võiks olla suurem või hämmastavam. Marmorsammaste read hoidsid lage võimatult kõrgel. Kuldsed lehed taladel särasid valgusest, mida heitsid küünlad suurtes rattakujulistes rauast kroonlühtrites, all olevat ruumi valgustades. Kuulsaid sini-kuldseid mosaiikpõrandaid polnud nii paljude inimeste istuma panemiseks vajalike laudade ja pinkide alt peaaegu nähagi.

Kõrge laua ääres ootasid Eddis ja Sounis, et saaksid Attolia kuningat ja kuningannat suudlusega tervitada. Kui nad olid istet võtnud, liikusid ka kõik teised kooskõlastatult oma kohtadele. Philologos näitas käega ja ma läksin kohmetult üle pingi koperdades, kuhu kästi, aga teenijad hakkasid juba toidukandikuid sisse tooma; kannude ja amforatega poisid liikusid ühe inimese juurest teise juurde, täites karikaid ja erksavärvilisi klaase.

Villa Suterpes olime Melisandega kahekesi söönud lihtsatest põletatud savikaussidest, istudes oma sohvadel, millest said ööseks meie voodid. Kui mina vahtisin rikkalikku sätendavat, säravat keraamikat ja klaasi – vedades sõrmega mööda oma taldriku reljeefset mustrit –, heitsid teised pilke minule ja siis kuningale. Müksati küünarnukkidega ribidesse ja visati nalja. Kõike seda ignoreerides vestles kuningas rõhutatult Eddise kuningannaga oma vasakul käel.

«Jumalad teda võtaks,» ütles minu kõrval istunud Hilarion, kuid liiga hilja.

Mõni aeg pärast seda küsis kuningas üle õla: «Sotis, kus mu väike Erondites on?»

Sotis kummardus lähemale, öeldes vaikselt: «Laua all, Teie Majesteet. Selgub, et ta pole harjunud söögi ajal lauas istuma.»

Jõllitasin tema saapaid. Mul polnud lubatud koos perekonnaga lauas istuda. Kogu mu tutvus niisuguste laudadega seisnes laudlina alla lipsamises, enne kui teenijad neid laudu katma hakkasid, ja minema hiilimises, kui olin kindel, et sööjad on lahkunud.

«Hilarion arvas, et parem on mitte hakata stseeni tegema,» seletas Sotis.

Kuningas nõustus. «Inimestele meeldivad tantsivad karud,» pomises ta. «Keegi ei taha ise olla üks neist.»

Pealaua all, kus ainult ühes küljes istusid inimesed ja teises küljes rippus laudlina peaaegu põrandani, tundsin end hetkeks turvaliselt. Olin näljane, kuid sellega harjunud. Kui kõik mu kohal õhtust sõid, kasutasin aega kuninganna kleiditikandi imetlemiseks. Kuna kuninganna istus väga vaikselt, sain isu täis vahtida. Tema seelik oli kaetud läbipõimuvatest okstest mustriga, iga leht ja õis üksikasjadeni täiuslik. Hõlmal oli isegi tilluke pesa, milles puhkasid kaks veelgi väiksemat kuldset muna. Juurdlesin, kes veel peale minu võiks neid kunagi näha.

Erinevalt kuningannast tõmbles kuningas kas siis igavusest või ärritusest jalgadega ja ma olin valvel, kui temast mööda liikusin, kuigi Sotis oli arvanud, et stseene ei tule. Mind oli varemgi laua alt välja tiritud. Panin tähele, et kuninga püksimansetid sobisid kokku tikanditega kuninganna kleidil. Rähnipaar kükitas külg külje kõrval tikitud oksaharul, mis kuninga saabaste kohal just nähtavale jäi.

Kuninga kõrval istus Eddise kuninganna. Tema kleit oli vähem huvitav, lihtsast kangast ja ilma tikanditeta. Tema kõrval oli samuti lihtsates rõivastes veel üks mees, mitte Sounise kuningas, sest too istus Attolia kuninganna teisel käel. Kuuldes meest rääkimas ja Eddist vastamas, tundsin ära põrisevad häälikud nende sõnades.

«Cleon nõudis proovilepanekut,» lausus kurisev hääl.

«Ta pole Eddise kuningas,» vastas kuninganna teravalt, kuigi endiselt piisavalt vaikselt, nii et tõenäoliselt ei kuulnud seda keegi peale minu, kes ma tema jalge ees kükitasin.

Jäin veel kuulatama, kuid midagi huvitavat rohkem ei öeldud.

Õhtusöök näis kestvat tunde. Muusika oli igav. Peeti kõnesid, aga pärast polnud tantsu ja, mis veel hullem, ka mitte lugude jutustajat. Mul hakkas külmal kivipõrandal aina ebamugavam, kuni viimaks kostis pingi- ja toolijalgade kraapamist, kui need, kes olid istunud kõrges lauas, lahkumiseks püsti tõusid. Selleks ajaks olid mu puus ja jalg kangeks jäänud, nii et pidin põlve sirgeks saamiseks reielihast mudima. Valude hinnaga laskusin kõhuli, et laudlina serva alt välja piiluda. Kui kuningad ja kuningannad tähelepanu äratades laua juurest ukse poole liikusid, roomasin välja ja sain tooli abil jalule ukerdatud. Nähes ikka veel toitu täis taldrikuid, napsasin endale pool metslinnupraadi. Seda reie ligiduses hoides ja lootes, et rasv mu uutele rõivastele ei tilgu, lonkasin kohmakalt teistele kaaskondlastele järele, vehkides tasakaalu hoidmiseks käsivarrega.

Hilarion tõmbas tagasi Xikanderi, kes oli arvatavasti teel mind ära tooma. Jõudsin ukse juurde täpselt õigel hetkel, et viimaste kaaskondlaste kannul sellest välja minna, surudes hambaid risti, kuni jäikus mu jalas järele andis.

Taas oma kapis, istusin metslinnu liha järades tekirullile ja mõtlesin uuesti läbi, mida olin näinud kuningast ja tema potentsiaalselt veelgi hirmuäratavamast naisest. Kui olin kondid puhtaks lakkunud, viskasin need läbi ventilatsiooniava õhulõõri.