Читать книгу Sa saad mind tundma - Megan Abbott - Страница 2

Pane, Devon! Knox rokib! Järgmine peatus:

eliidi kvalifikatsioon!

BelStars igavesti! Piirkonna meistrid!

V inüülist loosungid lipendasid ventilatsiooniavadest puhuva tuule käes, restoran kihas lapsevanematest, võimlejate peanupud hüplesid, aknalaudadel kõõluvatest rasketest kõlaritest tulvas muusikat.

Devonil rippus kaelas kolm medalit: kaks hõbedat ja üks kuld, tema esimene piirkondlik meistritiitel toenghüppes.

„Ma olen sinu üle nii uhke, kullake!” sosistas Katie tütrele kõrva. „Sa suudad kõike.”

Hiljem tuli Katiele mõte, et see õhtu oligi justkui võti, justkui salakood.

Aga tookord oli see lihtsalt järjekordne pidu, selliseid tähistamisi oli tosinate kaupa olnud, kõik puha nende erakordse viieteistaastase tütre Devon Knoxi auks.

Kuus kuud hiljem võistleb Devon eliidi kvalifikatsioonis ning pärast aastatepikkust verist vaevanägemist ja tagumiste reielihaste pärast pisarate valamist ja kahekümne viie tuhande dollarilist krediitkaardivõlga ja viimases kvalifikatsioonis tehtud saatuslikku valesammu pääseb ta viimaks ometi seenioreliiti. Sealt edasi on kõik võimalik.

___

Kõik sädeles: ülal keerles diskokera ja raffiapalmi lehtedega ääristatud pikkadel laudadel kebabide ja lomi-lomi lõhesalati all hubisesid piirituslampide leegid; kookospähklikoortes ja ananassides, mida Katie oli aidanud jäätisekulbiga tühjaks õõnestada, põlesid küünlad.

Toetusklubi Polüneesia peol olid kõigil kaelas lei ’d ning Katie märkas, kuidas Devon nuusutas oma lillepärga, ainsat, mis oli valmistatud ehtsatest lilladest ja rohelistest orhideedest ja mille oli tüdrukule kaela riputanud ülevas meeleolus treener T. ise, kui Devon võimsa aplausi saatel palmilehtedest kaare alt läbi jalutas. Me tervitame sind, Devon , kõmistas mees oma vägeval häälel, sest sinu tugevad õlad kannavad endal BelStarsi tulevikku!

Katie polnud tütart kunagi varem nii õnneuimasena näinud. Võib-olla oli põhjus õhtus endas või rummiga tembitud punšitopsis, mille Eric tütrel võtta lasi, lubades talle lakkamatust raudsest haardest pisukest kergendust.

Nurgas istus Katie poeg Drew, kel olid seltsiks veel kaks vaikset neljanda klassi poissi, kes sõid šokolaadi kastetud külmutatud banaanitükke, ise pihukonsoolide kohal kummargil. Poiss oli vaiksem kui muidu, kuna ta oli ennist emalt sugeda saanud, et ta Devoni täiuslikult pehmendatud õnnetoovatele pihukaitsmetele šokolaadipiima peale loksutas – või kallas.

„Aga Devon ei saa ju kunagi riielda!” väitis poiss. „Ei siis, kui ta vastu haugub, ega siis, kui ta jooksulindil jookseb, ehkki peaks tegelikult hoopis põlve puhkama. Isegi mitte siis, kui ta öösel välja hiilib.”

„Mina pole kunagi välja hiilinud!” vaidles Devon.

„Sa nägid und,” tuletas Katie pojale meelde. Too nägi tihtilugu õde unes ja seletas pärast, et oli kuulnud ja näinud, kuidas tüdruk võimatuid ja keelatud asju tegi. Emme, Devon oli katusel ja lendas. Tema voodi põles, issi . Kui poiss veel väike oli, nägi ta unes, et õel olid jalgade asemel küünised.

„Kuule, sõbrake,” ütles Eric. „Las su õde saab oma õhtu!”

Ent Katie lubas pojale kõrva sosistades, et kui ta hästi käitub, tohib ta süüa peol nii palju kookosekooki ja ananassikebabi, kui ise tahab.

Selleks ajaks, kui Katie teist kokteili timmis, riidest õielehed põske kõditamas, oli Drew’ pahandus tal juba meelest läinud, oli ununenud ka too ebamugav juhtum, mis leidis aset paar tundi tagasi staadionil, kus neist tosin pingirida eespool seisis üks peedikarva näoga papa, kel oli GymDreamzi müts peas ja kes oli oma tütre koha pärast vihane ning lõugas jubedat roppust ( Devon Knox! Suus on n… ), aga jäi oma naise kurja pilgu peale poolelt lauselt vait.

Kuid Eric kuulis seda. Katie sai sellest aru, sest tema abikaasa selg tõmbus sirgu, lõug läks krampi.

Ta haaras mehel käest kinni. Hoidis seda kõvasti peos.

Hetk möödus ning nüüd seisis Eric banketilaua ääres ja lõikas läikivat sinki, mis oli roosa kui vastsündinu.

Treener Teddy, kelle karukäpas tundus päevavarjuga Mai Tai kokteil uskumatult nääpsuke, tõmbas Katie kõrvale ja rääkis, et loeb nüüd iga sekundit, mis on jäänud juulikuise kvalifikatsioonini, sest siis saab Devon seenioreliiti ja näitab lõpuks kõigile koha kätte.

„Te ainult vaadake teda!” ütles mees. „Te ainult vaadake meie praegust ja igavest tšempioni!”

Ja Katie vaataski, puges pilguga läbi konfetivärvilise rahvasumma ning nägi Devoni moonpunase-koobaltsinisekirjut jakki, millel sädeles BelStarsi logo.

Tüdruk polnud 150 sentimeetri pikkunegi, ta keha oli kõva ja sile nagu hülss. Ikka veel puusadeta, rindadeta, aga see, milliseks tema tütre keha oli viimase kahe aasta jooksul muutunud – reied nagu talad, õlad ja biitsepsid maika õlapaelu pingutamas –, võttis Katie jalust nõrgaks.

„Maailm kuulub nüüd talle. Teile. Meile,” ütles Teddy ja andis siis otse Katie huultele matsuva rummise musu. „Täpselt nii, nagu ma lubasin, kulla Katie!”

Kas ta oli tõesti lubanud?

Oli küll, ja täna õhtul, sel pühal kulminatsioonihetkel, läks kõik täppi.

„Oh, saaksin ma ainult teha seda, mida teiegi!” ütles Kirsten Siefert Katiele ühtelugu. „Ma tahan seda Jordani pärast. Tahan teada kõike, mida te teinud olete. Kui juba hilja ei ole. Jordani rindu olete näinud, jah? Aga Tansy on alles seitsmene…”

Muusika kõmas aina valjemini ja õige pea läksid täiskasvanud tantsima, võtsid tiinekapopi ja klubimuusika lõputu tümpsu ja kiljumisega esitusloendi maha ning panid selle asemel mängima laulud, mis neile endile viisteist aastat tagasi meeldinud olid, hõiskasid kõigi avaakordide peale kooris „jee!” ja „ossa issand, mäletad?”.

Ja siis tuli see meeldejääv kõnelus toetusklubi asepresidendi Molly Chu’ga.

Põlvpükstes ja ümarate õlgadega Molly – kes ei rääkinud tavaliselt suurt muust peale võimlemise ja laste sõidutamise – kummardus naiste tualeti ees Katiele lähemale ja ütles, et väiksest peast tahtis ta saada orkestri tantsutüdrukuks nagu Erica Neubauer, Shelby Westi keskkooli kõige ilusam tüdruk.

„Vaatasin kõigil paraadidel, kuidas ta oma punaste narmastega poolsaabastes marssis ja saua taeva poole loopis,” ütles naine plikalikult itsitades. „Ma mäletan, kuidas ma teda vaatasin ja mõtlesin: ma ei taha muud kui ainult seda .”

Ja siis jutustas Molly Katiele, kuidas ta oli isa tööpingi juurest mingi torujupi näpanud, pihustiga hõbedaseks värvinud ja ühte otsa prundi ette toppinud.

„Ma võisin seda tundide kaupa eesõues keerutada,” ütles ta. „Päikese käes oli see nagu tuuleratas.”

Ta heitis pilgu Katiele, silmad veekalkvel.

„Mäletad niisugust tahtmist? Soovi saada midagi ainult enda jaoks? Midagi sellist, mille pärast ei pea ennast isegi süüdi tundma? Sa ei oskakski ennast süüdi tunda.”

Katie noogutas ja noogutas ja noogutas, sest see tundus õige, ehkki ta ei osanud nimetada ühtegi asja, mida tema ise oleks niimoodi tahtnud. Midagi siiski oli. Ringi vaadates mõtles ta: äkki see siin?

Nende ees hakkasid kõige pisemad tüdrukud, kel olid trikood endiselt seljas – nad ei tahtnud neid kunagi seljast ära võtta –, salgakesi ringtantsu lööma, lõug kõrgel, näost jäätiseroosad.

„Selles vanuses on see tasuta,” ütles Molly tüdrukuid vaadates, kallutas pead ja pilgutas kiiresti silmi. „Pärast pole see enam kunagi tasuta.”

„Mis asi?” küsis Katie, sest tal oli jutujärg käest kadunud, kui see oli tal üldse kunagi käes olnud. „Mis asi?”

Aga muusika neelas nad endasse ja siis tõi keegi lagedale kandikutäie leegitsevaid napse.

Hiljem avastas naine end Ericuga tantsimast (nad polnud seda enam aastaid teinud, viimati siis, kui nad ühel õhtul pärast TOPS-i

võistlust hotelli baari hiilisid, samal ajal kui Devon ja Drew üles magama jäid, ja lounge ’i laulja mingil seletamatul põhjusel „Smells Like Teen Spiritit” ümises).

Eric oli suurepärane tantsija ning meistrivõistlused ja vana armas laternatega söögisaal tegid teda elavamaks: tema naeratuse, tema sõrmed, mis nõnda õrnalt ringi liikusid, tema käsivarre, mis Katiet nõnda tugevalt haaras, ja eks jäänud ju kõik saalis viibijad neid vaatama?

Naise rummisesse pähe turgatas mõte: ta pole mind kunagi rohkem armastanud kui nüüd. Devoni pärast. Devoni pärast. Veel üks asi, mida ma Devonile võlgnen.

Aga siis vahetasid nad partnereid ja Molly, kes hiljem vales autos ära vajus, vingerdas ligi, püüdis Ericu kinni, ja Katie, kes oli juba niigi väsinud, komberdas tualeti poole, otsides pilguga Devonit või Drew’d.

Kui ta tagasi tuli, keerutas treener T. oma abikaasat Tinat, kelle laitmatult valgel särgil oli Maraschino likööri plekk.

Ja siis jõudis kohale veel üks särav paar: treeneri õetütar Hailey, kes vedas kättpidi järel oma poissi Ryan Becki, mõlemad pruuniks päevitunud ja õndsalt armunud.

See kild osutus pärast kõige olulisemaks, mitu kuud hiljem, kui Ryanit enam ei olnud. Katie meenutas tagantjärele nende saabumist ja pani endamisi imeks, kuidas ta seda kõike ette ei näinud. Aga kes nägi tol õhtul üldse midagi peale nende sillerdava ilu?

Hailey, andekas juunioride võimlemistreener, blond ja suursugune, 170 sentimeetri pikkune mastimänd, keda tema kaheksa- ja üheksa-aastased hirmsasti armastasid ( Anna põlvedele musi, kullake! ütles ta neile ikka, kui nad toenghööri taha tegid) ja praegu nurgast vahtisid, jõllitades kiitsaka naise ilu, otsekui oleks see järgmine saavutus, mille poole püüelda – siis, kui salto ette on omandatud, aga salto taha sirutatult veel ei ole.

Ja Ryan, kelle saabudes muutusid kõik tüdrukud palavikuliselt sosistavateks satelliitideks.

„Ainuke, kes on siin sinu abikaasast kenam,” naeris Becca Plonski.

Ja korraga ilmus jälle välja Molly Chu.

Katie ei uskunud oma silmi, kui nägi teda tootemisammast õhku loopimas, justkui oleks see sau ja justkui oleks tema endiselt Shelby Westi keskkooli sauakeerutamistäht.

Ohoo , mõtles Katie, ja ongi nagu tuuleratas.

Muusika läks aina valjemaks, Forbidden Tiki esitusloend aina ketras ning Greg Siefert ajas Katiele keelt kõrva, hoides ühes käes Blue Hawaiiani kokteiliklaasi, otsides teise käega naise kätt ning jutustades talle samal ajal, kuidas Eric oli parklas mingi mehe peale karjunud.

„Ei no tore lugu, tore lugu. Seesama tüüp, kes meie Devoni kohta roppusi rääkis. Ja Eric tegi talle säru. Pagana vahva oli vaadata.”

…Aga Katie oli purjus ja see ei jõudnud talle kohale, muusika oli nii vali, et tuletas talle meelde aega, mil ta valju muusika järele pakilist vajadust tundis, see tunne haaras ta üleni endasse, ja enne, kui ta arugi sai, oli ta juba tagasi punšikausi juures ning Greg tantsis tedretähnilise ja ulja Haileyga limbot.

Siis juhtus see, mis tundus tol hetkel täiesti tühine. Mitu kuud hiljem, kui Ryanit enam ei olnud, muutus toimunu tähendus justkui võluväel, iga kord, kui Katie sellele mõtles.

Tumedapäine ja naerusuine Ryan võttis Katiel käest kinni, keerutas teda üks, kaks, kolm tiiru ringi, võimsa ballaadi saatel, mida naine oma neljateistkümnendast eluaastast mäletas – kunstitunnis armumine, kohmakas kabistamine tööõpetuse klassi taga, seejärel uus tüdruk ja südamevalu.

Ent juba haaraski Hailey noormehe endale tagasi, pilgutades silma, milles oli selline helk, nagu tahaks ta öelda: ära mitte proovigi, ta on minu jagu!

Mingil hetkel kadus Devon tal käest, aga siis leidis ta hoopis Ericu, kes ajas jahedas laadimisväravas Gwen Weaveriga juttu; nad tegid kahepeale ühte näpatud suitsu ja naersid nii, nagu oleksid nad mitu tundi järjest karjunud.

Tuli välja, et kõik suitsetasid. Katie tabas isegi Ryani sellelt, et too koridoris salamisi ühe mahvi tõmbas, tagauks lahti, nii et külm õhk kananaha ihule ajas.

Ryan, kes lõhnas seebi järele ning kel olid täkitud ja kriimustatud kokakäed.

Ja Katie sattus kellegagi millestki pikalt juttu rääkima, kuid talle jäi vestlusest meelde ainult see, mis tunne oli seista seljaga vastu kleepuvat ananassikriimu seina.

Lõpuks tantsisid nad Ericuga veel viimase tantsu, enne kui pidu laiali vajus, ja tema tundis küünlavaha ja tosina parfüümi lõhna, kui end mehe särgi vastu surus; Eric tögas teda sellepärast, et tal oli rind kookosekoorekiududest karvane, kuna ta oli tantsinud Greg Siefertiga või Bobbyga või Ryaniga, kellele oli seejärel tehtud ülesandeks valmistada mingeid Mammatinisid ja neid kõigile daamidele kandikult pakkuda.

„Ta on ise üks paras Mammatini,” sosistas Kirsten Siefert peaaegu käsi hõõrudes.

Lömmis kokteilipäevavarjud kogunesid aknalaudadele, kortsus le i ’d kuhjusid nurkadesse nagu paraadi jäänused, jäid jalgu kinni, kontsad olid liiga kõrged, liiga peenikesed, ja Katie leidis Devoni tualetist, kus tüdruk parajasti nägu pesi, küürides esinemismeiki maha.

Tütre pilk oli kummaliselt tühi, kui ta ema poole vaatas.

Hetkeks imestas Katie selle üle, aga hetk möödus ja siis tuli jälle tantsida ja jälle punšikausi juures käia ning järgmisel hommikul jäi tal üle ainult mõistatada, kas ta oli öösel vahepeal õues käinud, sest ta leidis varvaste vahelt rohuliblesid ja päka alt kuivanud mulda.

Koju sõites kattis Devon pea kinni ega rääkinud sõnagi ning nad arvasid, et küllap oli tüdruk võtnud rohkem kui ühe klaasi punši, aga jätsid asja sinnapaika.

Ja Drew, kes oli end kurguauguni kookosekooki täis puginud, oksendas Katiele pihku.

Kuid sellest polnud lugu, kõik tundus imetore ning tema ja Eric lagistasid muudkui naerda.

Magamistoas kõrgus Eric tema kohal, nägu pimeduses varjatud.

„Oot-oot,” küsis Katie, kuna talle tuli meelde, mida Greg oli seletanud, „kas sul läks pärast võistlust tolle isaga ütlemiseks? Selle väärakaga, kes Devonit sõimas? Seal parklas, kas sa…”

„Kes sulle seda rääkis?” küsis mees naerdes, haakis talle käed jalgade ümber, paiskas ta voodile selili. See tuletas naisele meelde nende esimest kohtumist, seda, kuidas nad naersid. Katie müüs talle tookord Kiwanise laadal suhkruvatti.

See oli enam kui kuusteist aastat tagasi ja nüüd ei näinud nad teineteist vahel päevade kaupa, ainult hilisõhtuti ja koidueelse aja sinistel tundidel. Kõige põhjalikumalt tundsid nad teineteist ihusoojade linade ja poolunemäsu kaudu.

Võiks arvata, et see saab abielule saatuslikuks, ent siin on oma konks. Kujuta ette, et sinu abikaasa jääb sulle igavesti veidike võõraks, tema keha ei saa sulle iial liiga tuttavaks, tema käed puutuvad sinuga kokku peaaegu vaid selleks, et sind võrgutada. Sina oled temale salapärane ja tema on sinule salapärane.

Kui Katie teiste emadega võistlustel lõputult pinkidel kössitas ja vetsusabas ootas, tunnistasid teised, et nende viljatud ja mõlemapoolsed seksivabad perioodid kestsid vahel mitu kuud järjest. Katiel jäi üle vaid lahkelt kaasa noogutada ja vait olla, sest Eric tundus talle ikka veel nagu salaarmuke, vargne ja üllatav, kaela vastas torkiv suu, poolunes pomisetud sõnad ning hommikune pehme vorp õlal, jalgadesse jäänud värin.

Nad olid nii kaua aega koos olnud ja see kuulus asja juurde. See ühendas neid veel tükk aega pärast seda, kui teisi paare ei ühendanud enam miski peale krediitkaardivõla ja juhusliku või sihipärase vimma.

Imelikul kombel oli see osalt Devoni teene. Neil oli nii palju ühist, sest neil oli ühine tütar ja tema püüdlused. Tema hoidis neid kõvasti koos.

Peojärgsel hommikul keeras Katie teist külge ja nägi oma padjal lillat plekki.

Meenutamine võttis veidi aega. Pärast keskööd oli ta Drew’d jääkonarais parklas auto poole toimetanud, kuna Eric oli endiselt majas ja otsis Devonit taga, jättes inimestega hüvasti.

Talle koputati õlale ja seal seisis jälle Ryan Beck. Naeratas, esihambal kild küljest ära.

„Devoni oma?” küsis ta. Noormehe avatud pihul kõlkus tuttav lilladest ja rohelistest orhideedest lei , õielehed ribadeks. „Ma leidsin selle prügikasti juurest.”

„Oi kui kahju!” ütles Katie, kahjutunne teravam, kui vaja, kõik puha rummi süü. „Aitäh!”

Noormees pani pärja talle kaela, selle niiskus kõditas Katiet, Ryan oleks oma tossudega härmas betoonil äärepealt libastunud. Kriuks, siuh! Hiljem mõtles naine, kas ta Ashi maanteel ka samamoodi libastus, mõni sekund enne surma, tossud liivasegusel kruusal, lähenevate esitulede valgel.

„Ettevaatust!” ütles Katie murduval häälel. „Siin on ohtlik.”

„Igal pool on ohtlik,” vastas mees silma pilgutades, valge T-särk laternate all helendamas, ja taganes tühjeneva parkla pimedusse. „Head ööd, proua Knox! Head ööd!”