Читать книгу Sa saad mind tundma - Megan Abbott - Страница 4

Kui Katiel tuleks sellest kunagi jutustada, mida ta iial ei teeks, siis peaks ta alustama tükk maad varasemast ajast, hulk aastaid enne juhtunut. Treener T. ja Hailey ja Ryan Becki eelsest ajast. Koguni Devoni sündimise eelsest ajast, kui Knoxe oli veel kaks ning kumbki neist ei teinud kägaral ja saltol vahet ega teadnud, kuidas nimetatakse seda läikivat munakujulist platvormi, mis keset saali seisab, kuidas nimetatakse seda hüppelauda, mis muutis kogu nende elu.

Ja Katie jutustaks lugu kolmes osas.

Jalg.

Kukkumine.

Süvend.

Sellest, mis juhtus ja miks see juhtus, on võimalik aru saada ainult siis, kui saadakse aru neist kolmest asjast.

Ja ka Devoni andest. Sest see oli algusest saadik olemas, võib-olla enne algustki.

Loendamatutel hetkedel, mil nad Ericuga tütre üle vanemlikku uhkust tundsid, rääkisid nad, kuidas Devon emaüsas käitus, kuidas ta viskles ja vonkles ja neile mõlemale lubadusi jagas.

Peagi muutus see põtkimiseks. Nii jõuliseks põtkimiseks, et ühel ööl ärkas Katie praksu peale üles ja tõmbus valust hingetuna kössi. Eric vahtis abitult pealt, kuidas naise kõht tõmbles justkui õudses tulnukafilmis.

Mis seal sees küll on? mõtlesid mõlemad, kui naise une ajal paigast ära löödud roie rinnakust kõrgemale pungitas.

Tulnukat seal just ei olnud, midagi erakordset aga küll.

See oli Devon, imetegu, imetüdruk, imelaps, täht.

Devon otsis põtkides väljapääsu. Välja, välja, välja.

Ja nemad olid ta valmis teinud.

Ja omal kombel oli tema nemad valmis teinud.

Katie puudutas veel aastaid tagantjärele kohta, kuhu roie oli torganud, otsekui oleks seal endiselt hella kühmu tunda. See andis kuidagi kindlust juurde. Tuletas talle meelde, et too sund, too tuli oli Devonis alati olemas olnud.

Talle meenus luulerida, mida ta oli kunagi koolis lugenud, ilmatu kaua aega tagasi. Sellal, kui elu tundus alles väike ja kitsuke, kui Katie ei osanud arvatagi, et temaga ükskord midagi nii suurejoonelist juhtub.

See sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks.1

„Ta on seda teinud kolmeaastasest peale? Kuidas see võimalik on?”

Teised inimesed küsisid seda ühtelugu, võimlarahvas aga mitte kunagi. Vaikimisi heideti seda neile ette, neid süüdistati ülihoolitsevas vanemlikkuses, lapse kaudu isa või ema ambitsioonide täitmises, olümpiaunelmates, ilma et keegi oleks seda otsesõnu välja öelnud. Keegi ei uskunud, et Katie ja Eric polnud eluilmaski spordist ega võistlemisest hoolinud. Eric oli keskkooli ajal pesapalli mänginud, üsna ükskõikselt. Katie polnud üldse sporti teinud, ta oli pühendanud oma teismeea kunstitundidele ja poistele ning hiilinud salamisi bände kuulama, millest oli talle mälestuseks jäänud vasaku reie ümber vonklev tätoveering Võitle nagu tdrrruk.

„Minu kolmeaastane tahtis lihtsalt mängida,” teatas kumbki üsna rahulolevalt. „Me lasime tal lihtsalt mängida.”

Justkui oleks neil mingit valikut või otsustusõigust olnud.

„See algas mänguna,” ütles Eric teistele alati. „See algas trampoliinist.”

Siis jutustas ta neile, kuidas ta oli trampoliini ühel pikal pühapäeval aeda üles seadnud, ise tööriistapoest laenatud pinnasepuuri kohal küürakil, hunnik kanavõrku ja tühjad õllepudelid jalge ees.

Trampoliin oli parem, hõlpsam seletus, aga see ei olnud tõsi.

Sest trampoliin tuli alles pärast õnnetust, pärast jalga. Ja õnnetusest kõik tegelikult alguse saigi. Sealt leidis sund oma süütenööri.

Kolmeaastane Devon oli jooksnud paljajalu üle muru issi juurde.

Tüdruku jalg libises rohukämbul, ta komistas roostest puretud muruniiduki otsa, mille Eric oli omapäi tööle jätnud, ja tema jalg oli nii tilluke, et libises terakaitse alla ning tera lõikas tal kaks varvast otsast, nii et pehme jalaliha kriuksatas.

Paari meetri kaugusel olnud Eric libises tema kõrvale põlvili, nägu paanikast valge, ja isal õnnestus kuidagi mõlemad varbad rohust kätte saada.

Jää sees paistsid need nagu roosad herned ja Katie hoidis neid käes, kui Eric kaelamurdval kiirusel kümne kilomeetri kaugusele haiglasse kihutas, kus arstid üritasid (edutult) varbaid külge tagasi õmmelda, justkui oleksid pärleid niidi otsa ajanud, ning Devoni nägu oli sinine ja märg.

„Oleks võinud ka hullemini minna,” ütles lastearst doktor Yossarian neile hiljem. „Liikuv muruniiduk napsab teinekord terve labajala otsast.” Ja arst tegi suuga võika plopsu.

„Aga mida meie teha saame?” küsis Eric, kui doktor Yossarian neile kinnitas, et Devon paraneb. „Midagi peab ju saama teha.”

Niisiis soovitas doktor Yossarian neile laste jalgpalli, uisutamist või võimlemist.

„See aitab tasakaalu arendada,” ütles ta.

Järgmistel aastatel lõi õnnetuse hetk otsekui ettemääratusest särama, samamoodi nagu kõik ülejäänud asjadki Devoni elus, ja omandas hiljem perekonna ringis müütilise tähenduse. Saatus, ettemääratus, mille käivitas Sears Craftsmani niiduk.

Sel sügisel viis Katie Devoni Old Taylori maanteele Tumbleangelsi võimlasse ning pani nad mõlemad kirja Mommy & Me Movers & Shakersi rühma.

„Alguses on ta kindlasti liiga ettevaatlik,” hoiatas doktor Yossarian, „aga püüdke teda ergutada.”

Ainult et asi oli täpselt vastupidi. Paari nädala pärast tegi Devon juba tireleid ette ja taha. Edasi tulid rippes kätekõverdused, kätelseis, ratas, sama heal tasemel kui temast kaks korda vanematel tüdrukutel.

Inimkummipael, kutsus Katie teda.

Supertüdruk, ütles Eric. Rippredeli tipp!

Ja mingil kummalisel kombel paistis, nagu oleks jalg lapsele abiks olnud.

Frankenjalg, ütles Katie selle kohta. Sellest sai nende omavaheline nali. Näita emmele, kuidas sa selle Frankenjalaga trenni teed.

Esimese kuu lõpus pääses Devon Tiny Tumblerzi rühma ja aasta lõpuks sai Devonist võimla vipp, tema kapp värviti pihustiga hõbedaseks ja kleebiti tähti täis.

Tütart harjutuspoomil nähes mõtles Katie: see pruss on kümne sentimeetri laiune, kuuekümne sentimeetri kõrgusel õhus. Kümme sentimeetrit. Ja mina lasen oma tütrel need lohukestega jalakesed selle peale toetada ja järelvibutusega jalalööke teha?

„Tee O-d!” ütlesid teised tüdrukud, hõisates, kui Devon end kätelseisus taha painutas, kuni tema pisike pepu pealage puutus. Eric tõstis tütart aeg-ajalt õhku, et järele vaadata, kas tal on ikka selgroog olemas.

Imelaps, sosistas Katie oma kõige salajasemates mõtetes, kuid välja ta seda ei öelnud. Eric ütles küll. Tema ütles seda päris tihti.

Ja seepärast panigi Eric aeda trampoliini.

Selleks, et aeda lapse ande tarvis ümber kujundada, pakse matte doominote kombel maha laduda, kulus tunde ja päevi. Lõpuks tegi ta sedasama ka keldris: paigaldas lõuatõmbamise kangi, kraapis kühmulise betoonpõranda siledaks, kattis selle volditavate võimlemismattide ja vaibajäänustega, keris tugipostide ümber porolooni. Devoni pärast.

Nii sai võimlemisest nende elu keskpunkt, kõige ülejäänu võimas selgroog.

Devon sai viieseks, kuueseks, seitsmeseks, võimlasse ja tagasi ja võistlustele ja tagasi sõiduks kulus tuhandeid tunde, pool tosinat korda tuli traumapunktis käia: varbamurd, põlvenihestus, matil liigesest välja tulnud küünarnukk, seitse õmblust, kui Devon rööbaspuudelt kukkus ja keelde hammustas.

Ja raha. Võimlaarved, võistlustasud, varustus, sõidud, toetusklubi liikmemaks. Nad ei jõudnud Ericuga enam järge pidada, harjusid pikapeale paisuva krediitkaardivõlaga.

Kui sündis Drew, nende õrn ja mõtlik poeg, ei muutnud see mitte midagi. Drew oli vaikne ja hõlbus laps, sobis temperamendi ja hoiaku poolest imehästi toimuva mölluga. Devoni mölluga.

Kui nad sõitsid koju ühelt võistluselt, kus Devon oli neljalt alalt kolm medalit saanud, kõigil autos istujatel sõrmed külmast kohmas, küsis Eric üheksa-aastaselt Devonilt, kuidas oli, kuidas tundus.

„Ma tegin kõigile ära,” ütles tüdruk tõsiselt. „Ma olin kõigist teistest parem.”

Lapse ripsmed liikusid aeglaselt, justkui oleks ta ise ka üllatunud.

Ning Katie ja Eric aina naersid, ehkki nagu ikka oli Katiel kahju kõigist teistest tüdrukutest, kes ei olnud nii andekad, kelles ei olnud seda müstilist sädet, mis tegi Devonist Devoni.

„Tooge ta sealt ära!” ütles üks võistluskohtunik Ericule järgmisel päeval. „Jätke see kaubanduskeskuse võimla sinnapaika. Viige ta BelStarsi. Viige ta treener T. juurde.

Kui te ta sinnasamasse edasi jätate, siis läheb kõik raisku.”

Ja selsamal õhtul hakkas Eric teise hüpoteegi võimalusi uurima.

Asi oli põnev, pidi Katie endale tunnistama.

Treener Teddy Belfour jälgis lummatult Devoni vastuvõtukatseid.

„Las ma annan teile nii suure tõotuse, kui suhu mahub,” ütles ta Katiele ja Ericule, pööramata korrakski tüdrukult pilku. „Tooge ta BelStarsi ja ta näeb, kui kaugele ta võimed küünivad. Me kõik näeme seda.”

Nii see mees rääkiski, niisugune ta oli.

Järgmisel päeval oli Devon juba BelStarsi poomil, kuulsa treener T. käe all, kes oli osariigi enim auhindu võitnud treener, hõbelakaline lõvi, võimlemisvõlur, saltohiromant, vorminud ja kujundanud neliteistkümmend juunioride olümpia- ja eliiditaseme üleriigilist meistrit.

Sel õhtul jutustas Eric Katiele, kuidas nad Devoniga pikast poomide ja rööbaspuude reast mööda kõndisid, samal ajal kui hirmuäratavad BelStarsi tüdrukud nende peal ringi tuhisesid, ise näost sünged nagu Nõukogude võimlejad.

Ta arvas, et selleks ajaks, kui nad kadalipust läbi saavad, on lapsel hirm nahas. Ent tütar vaatas hoopis üles tema poole, tumedad silmad lõõmamas, ja ütles: „Mina olen valmis.”

Ja üleöö sai BelStarsist kogu nende maailm.

See oli tuhande ühesaja ruutmeetri suurune, tõeline tuumapunker, kus oli olemas kõik, mida kahe armsa Emily-nimelise naise juhitaval toredal Tumbleangelsi klubil ei olnud. Värvi järgi jaotatud poroloonkolmnurkade ja hundirattamattide asemel olid siin mammutsuuruses vedrupõrandad, kaheteistkümne meetri pikkune akrorada, vanemate ooteruum ja näksiautomaadid. Kõik oli hall, tõsine, võimas.

Ja BelStarsis oli treener Teddy, kes pühendas peaaegu kogu energia Devonile, jälgis teda poomi all, rööbaspuude all, turvas teda toenghüppel. Haukus käsklusi kõigile peale Devoni. („Temal pole seda tarvis,” ütles treener. „Temal on tarvis ainult seda, et me temasse usuksime.”)

Belstarsis veetis Devon edaspidi kakskümmend viis tundi nädalas: enne kooli, pärast kooli, nädalavahetustel. Ja kuna sinna oli nende kodust poole tunni sõit ja Ericu töögraafik oli ettearvamatu, siis kujunes nii, et võimlas viibisid neli, viis, seitse tundi päevas ka Katie ja väike Drew, sest Katie üritas sinnasamasse endale kodukontorit organiseerida ehk vabakutselisena sülearvutis disaineritööd teha.

Aga Devonilt polnud võimalik pilku pöörata. Kõik vaatasid teda.

Katie ja Eric üritasid vältida sõna „olümpia”. Kuid oli raske mõtteid sellest eemale hoida. Sest see oli ainus asi, millele BelStarsis üldse mõeldi.

„Üksainus terves põlvkonnas,” ütles keegi lapsevanem Devonit jälgides.

Nii vägev fraas kõlab päris elus üpris ootamatult, veelgi ootamatum on aga see, kui seda uskuma jäädakse.

Sest tundub ju uskumatu, et päris elu muutub nii vägevaks.

Natuke aega pärast Devoni kümnendat sünnipäeva kutsus treener T.

Katie kõrvale.

„Saame täna õhtul kokku. Sina ja Eric ja mina,” sosistas treener, nii et teised vanemad ei kuulnud. „Räägime meie tüdruku tulevikust. Sest mina näen seal suuri ja imelisi asju.”

Ja nii juhtuski, et nad istusid sel õhtul treener T. luksuslikus kodus luksusliku söögitoalaua taga, treener tõi lagedale suure esitlustahvli ning näitas Katiele ja Ericule voodiagrammi, mis oli täis tipitud neoonvärvilisi nooli, vildikaga sirgeldatud piltkirja. Joonise pealkiri oli „Rada”.

„Mu sõbrad, praegu on otsustamise koht,” ütles mees, vahtides oma pidevalt punetavate silmadega nende poole. „Olete valmis?”

„Oleme,” kostis Eric.

„Jah,” vastas Katie. „Milleks valmis?”

Teddy naeris rõõmsameelselt ja siis naersid kõik kooris. Seejärel pööras treener tahvlipaberi Katie suunas, tegi vildikaga mustkunstnikuliku käeviipe ja hakkas seletama.

„Devonist saab kohe-kohe kümnenda taseme võimleja,” ütles ta. „See on kõrgeim tase.”

Rada

„Ja ta võib kümnendal tasemel tippu jõuda,” ütles treener kergelt õlgu kehitades. „Ja enda üle uhke olla. Võistelda riigisisestel suurüritustel. Meelitada ligi kolledžistipendiumi pakkujaid.”

Ta vaatas neid oma alailma punetava näo ja niiskete verekoerasilmadega.

„Aga ta võib ka valida teise, kitsa tee. Raske tee. Selle, mis on mõeldud tõesti väga vähestele. Eliidi tee.”

E-liit. Võimlas muust ei räägitudki. Eliit-eliit-eliit. Pidev nurrumine keele all. Helisev l, järsk t.

„Eliiti astumine tähendab üleminekut riigisisestelt võistlustelt rahvusvahelistele võistlustele,” ütles Teddy. „Kui see on soovitud siht, siis peab ta eliidi võimlejaks kvalifitseeruma. Kõigepealt juunioreliiti, ja selleks pole ta veel kaugeltki valmis. Mina seaksin sihi kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks. Ja seejärel seenioreliiti, kui ta kuusteist täis saab.”

Kõik kolm jäid korraks vait. Eric vaatas Katiele otsa, too vaatas mehele vastu, üritades naeratust tagasi hoida.

„Eliidikarjäär kestab maksimaalselt viis-kuus aastat. Aga igal aastal võistlevad sada kuni sada kakskümmend eliidi liiget rahvuskoondise kohtadele. Rahvuskoondisest edasi on ainult üks samm…”

Teddy tegi korraks pausi ning jäi vaatama, kuidas hetk Katiele ja Ericule mõjub.

Seejärel joonis ta kõige jämedama markeriga alla sõna „olümpiakoondis”, tõmbas sellele ringi ümber ja joonistas tähe ka juurde.

Sõnad ise olid nagu võlukunst, nagu loits.

Katie otsis kobamisi Ericu käsivart ja tõmbus siis häbelikult tagasi.

Ent Eric haaras naisel käest kinni, surus selle oma pihku. Ja Katie tundis mehes vibreerivat energiat nagu siis, kui nad vahel koos võistlusi vaatasid, külg külje kõrval prigisemas, mõlemad niivõrd särtsu täis.

„Kui jumal annab, jõuab Devon maailmameistrivõistluste koondisse. Ja iga nelja aasta järel,” ütles ta (ning Katie mäletamist mööda hoidsid nad kõik hinge kinni), „tuleb tõrvik.”

Eric hingas välja, vaatas alla vaibale. „Nii et,” ütles ta, „sa näed seda?”

Teddy noogutas aeglaselt.

„Aga teil tuleb pühenduda. Teil mõlemal.” Treener jäi korraks vait. „Selle jaoks on vaja perekonda. Ja tegusid. Devonil tuleb vähemalt kolmkümmend tundi nädalas trenni teha, võib-olla rohkemgi. Me peame ta kätte saama enne, kui ta muutub.”

„Muutub?” küsis Katie.

„Muutub,” kostis treener ja noogutas jälle, seekord süngelt. Ja lülitas siis ühe ropsuga naeratuse sisse. „Nad kõik muutuvad. Neist saavad naised. Võrratud naised.”

„Noh, sellele ei saa ju kätt ette panna,” ütles Katie samuti naeratades.

„Ei,” vastas Teddy ja pahvatas äkki väga valjusti naerma. „Muidugi mitte!”

___

Ja läkski nii, nagu ta ütles. Just nii, nagu „Rada” ennustas.

Kõigepealt tuli pidev konti murdev töö, veel rohkem viietunniseid trenne, veel rohkem võistlusi, lõputu hulk sõrmenihestusi ja pihumarrastusi ja kaks päevinäinud autot, millel olid kummid ribadeks ja uksed mõlkis, Eric oli pool aega töökojas, võlga tiksus pidevalt juurde ning võimlamaksuks kulus peaaegu sama palju kui ühele kahest hüpoteeklaenust.

Aga tulemus saabus. Kevadel jõudis Devon 10. tasemele. Koos kõigest üheksakümne viie oma osariigi tüdrukuga.

„Kes teab, kui kaugele me nüüd jõuda võime!” ütles treener Teddy, vaadates, kuidas Devon lendtireli ja salto tegi ja korrektselt püsima jäi.

Kui tüdruk paar kuud hiljem päikeselises Orlandos 10. taseme juunioride riiklikel võistlustel poomil ja rööbaspuudel kuuendaks tuli, oli ta oma koduosariigi 10. taseme tüdrukutest esimene.

„Meie elu kõige vahvam päev,” ütles Devon ja kõik naersid meie üle, ehkki see oli ju tõsi.

„Täht on sündinud,” kuulutas näost särav treener T. end kandadel kõigutades, käes kohalikus ajalehes ilmunud silmipimestav foto Devonist, kes seisis stoiliselt ja suursuguselt oma lumivalges trikoos, tumedad silmad, Ericu silmad, peas. Foto kõrval ilmus särtsakas intervjuu treener T. – ga ning järgmisel päeval oli BelStarsis uustulnukate uputus ja rahakassa aina paisus.

„Nüüd ei suuda enam miski teda peatada,” kinnitas treener T. Katiele ja Ericule Devoni auks korraldatud õhtusöögil linna parimas restoranis Shell Shuckers.

Nad olid kinni pannud kõige suurema laua: kõik neli Knoxi, sealhulgas lasteaialaps Drew, kelle peanupp oli väiksem kui krevetikokteili kauss, ja nende kõrval treener Teddy, tema naine Tina ja üks noor neiu, keda Katie polnud varem näinud ja kellel olid Rapuntsli moodi juuksed, nagu Drew hiljem ütles.

„Palun saage tuttavaks – see on minu õetütar,” lausus Teddy. „Noh, mulle on ta pigem tütre eest.”

Ja nii nad tutvusidki Haileyga, kes oli kolmeteistaastasest peale treeneri hoole all elanud, kuna ta kippus halvale teele minema, nagu Tina eufemistlikult ütles.

„Ma ei saanud emaga läbi,” tunnistas Hailey Katie poole kummardudes. „Ja ema ei saanud minuga läbi. Paar parajaid kiusupunne.”

Teddy abiga oli Haileyl hästi läinud: neiu hakkas võimlema, astus ujumisvõistkonda, sai stipendiumi ja pidi peagi osariigi ülikooli lõpetama. Mis tõestas veel kord, kui lahke mees oli Teddy, kui teovõimsatesse ja armastavatesse kätesse olid nad Devoni usaldanud.

„Poomil läks mul alati hästi, aga kaugeltki mitte nii hästi kui Devonil,” lisas Hailey. „Ja minu ema ei olnud üldse teie moodi.”

Ning Katie, kes oli võib-olla veidike vintis, tundis, kuidas talle pisarad silma tulid.

„Veel üks toost meie Devonile – Võitmatule!” Teddy hüüdis hurraa ja Tina lõi kaasa, pistes silma pilgutades vahele: „Peaasi, et ta kümme senti pikemaks ei veni ja endale puusi ei kasvata.”

Ja kõik puhkesid naerma, kõigi pilgud pöördusid Devoni poole, kes rüüpas oma esimese šampanjasõõmu, ninasõõrmed lohku tõmmatud, arglik puna näol, hobusesaba hüplemas nagu enne harjutust. Ta vedas nimetissõrmega üle esihammaste, justkui olnuks jook liiga magus.

„Miks te kõik Devonit vahite?” küsis väike Drew, kelle pilk ühelt teisele kargas.

Ja treener T. pahvatas naerma.

Kõik pahvatasid naerma.

Hiljem samal õhtul istusid nad Ericuga köögilaua ääres, mõtted ringi tormamas ja süda liiga kõvasti peksmas, et magama jääda, kallasid tolmusest pudelist mahlaklaasidesse burbooni ja üritasid maha rahuneda.

Tunne oli sama nagu pärast suurt võistlust, kui nad esituse üksipulgi läbi arutasid, sellest aina uuesti jutustasid, kuni köögilaud soojusest ja võidurõõmust sumises.

Aga seekord võttis asi ootamatu pöörde, sest Eric pihtis naisele ähmaseil silmil ja valulisel pilgul, et üks kohtunik oli väitnud, et Devon peab oma risti kandma.

„Ma ütlen sulle, ta rääkis tüdruku jalast. Et ta ei saavuta kunagi täpset tasakaalu, kui tal vasakul jalal kaks väiksemat varvast puudu on.”

Hoolimata lugematutest vestlustest Devoni keha, arengu, jõu, erakordse rahu ja keskendumisvõime üle ei võtnud tema ega Eric peaaegu kunagi jutuks lapse jalga. Õnnetust.

„Kuule, Eric,” lausus Katie ja haaras mehe küünarvartest kätega kinni. „Nagu treener T. ütleb, on tüdruk juba ammuilma selgeks saanud, kuidas varvaste puudumist kompenseerida ja…”

„Ma mõtlen vahel sellele, Katie,” vastas mees naisele lähemale pugedes.

Korraks arvas Katie, et Eric ütleb midagi, tunnistab midagi üles. Kuidas ma küll teda ei märganud? Kuidas ma küll sain nii hooletu olla…

Kõigis abieludes on küsimusi, mida kunagi ei esitata. Katie küsis ainult iseendalt, ja aastate möödudes tegi ta seda aina vähem, kuidas võis Eric kas või korrakski järelevalveta jätta selle va niiduki-

risu, mille nad olid endale kusagilt garaažimüügilt sebinud, kui mees ometi teadis, et see ei lülitunud korralikult välja. Miks ta niimoodi riskis, kui ta teadis, et Devon käib tal igal pool kannul, vudib õhinal isa sabas nagu kutsikas, roosa keel ripakil?

„Ma mõtlen sellele, mida me tegime,” jätkas mees.

Tema sõnad jõudsid naisele lajatusega kohale.

„Mida meie tegime,” alustas naine pead kallutades. „Me…”

„Ta oli enne teistsugune,” ütles Eric. „Devon. Enne õnnetust.”

Ja meie kadus unustusse. Burboonivinesse.

Katie teadis, et mees mõtles teistsuguse all midagi enamat kui seda isevärki pehmet kohta lapse labajala otsas, kus vanasti vingerdasid kaks ingellikku varbanupsu.

Naine soovis, et ta ei oleks nii purjus, et tal õnnestuks kinni pidada miljon tillukest kõrvale tõrjutud mõtet, mis tema ajus ringi sibasid. Devonist, sellest, kui üksildast elu tema tütar elas, sellest…

Et mõtted paigal püsiksid, hakkas ta hoopis rääkima.

„Ta oli alles kolmene, kui see juhtus,” väitis Katie. „Enne seda ei olnudki mingit Devonit.”

Ta ütles seda korra ja siis veel teisegi, tundes, kuidas burboon temas ringi tiirles, kuidas kuumus tema silme alla kerkis.

„Enne seda ei olnudki mingit Devonit.”

Kui Katie sel õhtul voodis lebas, kurk joomisest kuivaks kraabitud, pea uimane ja tulitav, meenus talle üks asi, mis oli hiljaaegu juhtunud. Ta oli läinud telekatuppa, kus seisid virnas karikad ja vildakas medalinagi, ja näinud Devonit, kes oli oma valutavad sääred sohvale tõstnud ja määris pragunenud võimlejajalgadele Zim’s Crack Creme’i, ning valge ihupiimaga kaetult helendas tema jalg silmatorkavalt otsekui valge vingerdav ussike.

Katie napsas mööda minnes tütre kreemistest varvastest kinni, öeldes või pigem lausa kudrutades: „Minu tüdruku imelise Frankenjala eest tuleb hästi hoolitseda!”

Nädal hiljem pihtis Eric Katiele, et Devon tuli tema käest küsima, kas ta tohib hakata võimlas päkakaitsmeid kandma, et see nii väga välja ei paistaks. Sest isegi emme arvates on ta selle jalaga nagu koletis.

See mõjus justkui maksahaak.

„Miks ta minule midagi ei öelnud?” küsis ta Ericult ning mees vastas, et tüdrukul oli ilmselt häbi.

Katie oli alati arvanud, et Devon ei mõtlegi eriti neile reetlikele valge armkoe sõõridele, mis tema päkka ääristasid. See jalg lihtsalt ei tunne nii palju, oli tütar ükskord tunnistanud. See polnud nii tundlik ja ta suutis seetõttu kauem ilma valuta poomil püsida. Aga ta ei tundnud ju nagunii üldse valu. Erinevalt teistest tüdrukutest. Pealegi olid Devoni mõlemad jalad ennekõike samasugused nagu kõigil teistelgi võimlejatel. Poomil marraskile tõmmatud. Deformeerunud, muutunud küünisesarnaseks otsekui tolles unenäos, mida Drew ükskord nägi (Devon oli kanakull, emme. Nõelad jalgadeks.)

„Ma olen maailma kõige hullem ema,” ütles Katie ja Eric raputas pead, lohutas teda.

See oligi lapsevanemaks olemise mõte, eks ju? Vanemad mõistsid oma last aina vähem, kuni ta ei olnud enam nende, vaid iseenda oma. Eriti Devon, kes hoidis nii paljut enda sees.

„Ta on mõtleja, muretseja,” ütles Eric mõnikord. „Ta teeb seda lõputult.”

Tõsine tüdruk, nagu kõik õpetajad arvasid. Pühendunud.

Väike vanainimene, öeldi samuti.

Aga see oli võimlemise teene. Võimlemine tegi tüdrukud vanaks ja jättis samas igavesti nooreks.

Ja see nägu, mis Devonil kolmeaastaselt peas oli, jäigalt sihikindel ja sünnipäraselt läbitungimatu, oli samasugune kui praegu BelStarsis, kui tema nõtke keha noolena üle hüppelaua lendas.

Jääsilm, nagu teised tüdrukud teda kutsusid. Kui nad teda raja kõrvalt vahtisid. Kõik tahtsid ise samasugused olla.

Vaadake Devonit! ütles treener T. alati. Tema oma saladusi ei reeda.