Читать книгу Sa saad mind tundma - Megan Abbott - Страница 5

Kõigepealt jalg, siis kukkumine. Katie mõtles alati, et võib-olla põhjustas esimene teise, aga kindel oli see, et mõlemad põhjustasid selle, mis edasi sündis.

„Ükskõik mis täna ka juhtub,” kinnitas Katie tütrele, kuna Devoni nägu paistis kurnatud ja muldvana, nagu oleks ta maailma vanim kolmeteistaastane, „me oleme sinu üle väga uhked.”

„Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea, emme,” sosistas Devon sumbunud garaažipimeduses, kui nad Ericu ja Drew’ järele ootasid. „Tõesti ei tea.”

Tol päeval toimus juunioreliidi kvalifikatsioon.

Viimaks ometi pidi Devon Knox selle nimel võistlema ja temast pidi saama juunioreliidi võimleja, nii nagu „Rajal” oli ette kuulutatud, vildikaga paika pandud.

Ja mis siis sellest, et see sündis aasta hiljem, kui oodatud? Tagumiste reielihaste vigastuse pärast, mida Devon oli nende eest mitu kuud varjanud, kuni tema reie tagakülg pärast üht pikka trenni äkki potilillaks läks. See on nagu viinamarjamoos, ütles Drew. Või nagu laiaks litsutud põrnikas. Aga nüüd olid reielihased ammuilma paranenud ja see oli ju ikkagi Devon. Tema tegi kaotatud aja tasa. Ta oli endiselt rajal.

„Sa suudad kõike,” tõotas Katie, kui Devon viimaks tagaistmele lipsas.

„Issi ütles sedasama,” sosistas tüdruk. „Te ütlete kogu aeg ühte ja sama.”

Neli Knoxi, Drew vanemate käte vahel kiikumas, sisenesid konverentsikeskuse hoonesse, kus sagis ringi sadakond tüdrukut koos oma kofeiinist tõmblevate vanematega.

Täna: Eliidi kvalifikatsioon. Registreerumine vasakul. Silt oli nii tagasihoidlik, nagu oleks see alles silmapilgu eest kiiruga välja prinditud.

Järgmine samm oli väga tähtis, aga sellised olid ju kõik tema sammud. Devoni elus oli ülepea kõik tähtis.

„Tšau!” ütles Devon ja lehvitas neile, kõndides, selg ees, võimlejate alasse, õbluke kui rohulible.

Järgmisena Devon Knox!

Kõrgel tribüünil haaras Eric Katie käest kinni.

Seal seisiski Devon võistlusväljakul. 147 sentimeetri pikkune, ilma ühegi ümaruseta, tumedates silmades eluvõitluste raskus. Katie vaatas kissis silmi alla ja uuris ette kummardudes tütre silmi, tema nägu. See polnudki justkui tema enda teismeline tütar, vaid kogemustes karastunud naine, räsitud sõjapõgenik, KGB nuhk.

Temas on midagi mõistatuslikku, oli ta kunagi kuulnud üht kohtunikku Devoni kohta ütlemas. Ta on nagu sfinks.

Ja see oli tõsi. Kust see küll tuli?

Peaaegu neljateistaastane tüdruk, kelle hääl oli peenike nagu Minni Hiirel ja kes magas ikka veel oma õnnetoova kaisuloomaga, sellesama plüüstiigriga, keda ta oli kaheksa-aastaselt kangil põlvede vahel hoidnud, et jalad koos seisaksid.

Ainult et see, kes seal võistlusväljakul seisis, kullipilk silmis, ei olnud enam too väike tüdruk.

___

Poom, vabaharjutus, rööbaspuud. Ta läbis need edukalt.

Jah, oli paar üllatavat komistust, aga ei midagi ületamatut. Katie ei julgenud õieti hingatagi, Eric sõtkus punetavate kätega oma teksapükste sääri. Devoni jälgimine oli nende jaoks sügavam kogemus kui kunagi varem. Nad elasid kogu kehaga igale alale kaasa, närvid viimseni pingul, südamed teineteise kõrval pekslemas. Sest ta oli nende oma, kuid ühtlasi oli ta palju vägevam kui nemad kahepeale kokku.

„Teeb ära,” ütles Eric nüüd, koputades samal ajal vastu pinki.

Ent siis see juhtus.

Devoni viimane ala, toenghüpe.

Sõrmed Ericu sõrmede vahele põimitud, vaatas Katie, kuidas nende tütar hoovõturaja alguses seisis.

Ta vaatas, kuidas tütar naelutas pilgu hüppelauale, mis oli 120 sentimeetri pikkune, 90 sentimeetri laiune, valge vedrupind nagu hele päikeseratas, nagu emaüsk.

Vaatas, kuidas Devon korraks hüples ja seejärel plahvatuslikul kiirusel jooksu pistis.

Viskus õhku.

Jumalik kõrgus, tugev maandumine.

Ja siis see juhtus, ühe südamelöögi jooksul.

Maandumise lõpul, jalad juba ohutult matil, nikastas Devon õige veidi paremat hüppeliigest ja tema jalg läks napilt maandumisalast välja. Võib-olla kõigest paar sentimeetrit. (Kohtunike sõnul õlanuki võrra.) Ja tõesti, ehk oli seal näha imekerget vabinat. Pisitillukest hüppeliigese paindumist.

Ent Devon kergitas lõuga, miski tema näoilmes ei vihjanud sellele, et midagi oleks valesti läinud.

Kui lõplikud hinded tulid, oli Devon siiski mängust väljas. Seitsme punktikümnendikuga.

___

All väljakul oleks Katie tahtnud tütre sülle haarata, kuid seda ei tohtinud teha, niisiis jäi tal üle vaid käsi Devoni õlale sirutada ja seda pigistada.

„Kõik on läbi. Mu elu on läbi,” ütles Devon, tõstes pilgu Katie poole, ja tütre käsi värises pisut, kui ta ühe hobusesabast lahti pääsenud juuksesalgu kõrva taha lükkas. „Sa tead seda ise ka.”

Neid sõnu võib kuulda kõigi teismeliste suust – koduaresti, koolis osaks saanud alanduse, esimese armumise puhul.

Aga salamisi tundis Katie, et mõneti on see tõsi. Kui ta ei pääse juunioreliiti, siis ei pääse ta ka seenioreliiti, mis tähendas – naine nägi vaimusilmas musta markerit üle treener T. voodiagrammi uisutamas –, et ei tule mingit rahvuskoondist ega rahvusvahelisi võistlusi. Ega olümpiat.

Devoni elu ei olnud läbi, kuid tema ja nende elu oli muutunud, üheainsa jalanõksuga.

„Kõik on otsas,” ütles Devon, silmad suletud ja nägu kõver. „Nüüd ei ole enam mitte kui midagi.”

„Kullake,” alustas Katie. Siis lipsasid tema suust välja sõnad, mis jäid teda aastateks kummitama: „Sa hakkad kolledžis võistlema, riigi parimad programmid tahavad sind endale saada. Võimlemine pole veel kogu elu. Olümpia oli nagunii ainult kauge unistus.”

Pilk, mille Devon talle vastuseks heitis, oli nii pöörane, et Katie võpatas.

Ta taipas kohe, et oli valet asja öelnud või öelnud seda liiga kähku, kuumade pisarate rutus. Aga nüüd oli juba hilja.

Järgnes kohutav sekundipikkune vaikus, kui Katie kogeledes sõnu otsis, ja siis haaras Eric Devoni õlgadest kinni, keeras tütre enda poole, sundis teda endale silma vaatama.

„Kuule,” ütles Eric, „me tuleme tagasi. See oli alles esimene katse. Järgmises kvalifikatsioonis oleme platsis. Sa paned selle kinni.”

Sellepärast ma temaga abiellusingi, mõtles Katie. Miks ei tulnud need sõnad tema enese suust?

Nende asemel keerles naise peas häbiväärne mõte: sa langesid rajalt välja. Nüüd ei jõua sa ilmaski järgmisele olümpiale. Ülejärgmiseks olümpiaks on sul juba rippuvad rinnad ja pekised puusad. Sa oled liiga vana, üheksateistkümneaastane eidekõbi.

„Ma ei taha seda uuesti teha,” ütles Devon. „Mitte kunagi.”

Pettumusele järgnenud nädalatel näis, et kõik nihkus lausa käegakatsutavalt paigast.

Vanasti, kui nad olid pärast sööki taldrikud laualt ära koristanud, jäid nad veel tükiks ajaks laua taha istuma, rääkisid uustulnukatest, Devoni käemarrastustest, võimla vananevast varustusest, maandumissüvendist ja uuest vedrupõrandast, mida oleks hädasti vaja läinud.

Kuid nüüd sõi Devon õhtust oma toas, koolitööde kohal kummargil, ega võtnud korrakski kõrvaklappe peast. Teismeliste kohta oli see normaalne käitumine, aga Devon ei olnud ju normaalne teismeline. Mitte samasugune nagu teised.

„Kui ta ometi sellest räägiks!” ütles Katie.

Aga Devon hoidis tundeid alati kõvasti endas, otsekui nutsakuks kokku pigistatud rusikas. Isegi siis, kui ta ühe lipendava peonahatüki alla stafülokoki nakkuse sai ja sinna sisselõikeid tehti, et vedelikku välja lasta, ei hakanud ta nutma. Ta lihtsalt keeldus nutmast.

Väikevend Drew, kes alati vaikselt ja nähtamatult seinaääri mööda liikus, ütles Katiele, et ta oli Devoni paokil uksest sisse piilunud ja midagi näinud.

„Ta ajas toa segamini,” lausus Drew pead raputades. Ja jutustas emale, kuidas Devon oli vanu kaisuloomi täis topitud plastkasti kapist välja tõmmanud ja kõik mänguasjad voodi peale laiali kallanud, mõmmid ja Beanie Barbied, hulga trikoodega ahve ning lõõskavalt erksavärvilise tiigri, keda ta oli nii väga armastanud.

Katie kiikas hiljem uksest sisse ja leidis Devoni kuhja all sügavalt magamas, mänguloomad ümberringi.

„Oluline on see, et ta ei laseks ennast loksutada,” ütles Teddy neile, kui oli Knoxid enda poole peietele kutsunud. „Te ei tohi talle oma pettumust välja näidata.”

„Me oleme lihtsalt tema pärast pettunud,” selgitas Eric. „Ta tahtis seda nii väga.”

„Aga ärge olge!” ütles treener teravalt, silmitsedes neid mõlemaid, lõug kõrgel. „Sest tema ei ole selline nagu meie. Ta on meist kõigist parem.”

Kui nad autoga koju sõitsid, kattis Katie näo käega kinni.

„Mina tegin asja hullemaks. Ma ei oleks tohtinud olümpia kohta midagi öelda. Selle kohta, et…”

„Ei,” kostis Eric teed jälgides, „ei oleks tohtinud jah.”

Järgmistel nädalatel otsustas Katie Devonile hingamisruumi jätta. Ta veetis rohkem aega nende väikese tugisamba Drew’ seltsis, kes oli just esimesse klassi läinud ja kelle tibupea oli pidevalt loodusõpetuse projektide kohal kummargil: sipelgafarm, vihmaussikomposter, puukooretükid, mida ta Sterno piirituslambi kohal põletas, stopper käes tiksumas. Poisi nupukeses toimus mõndagi sellist, millest emal polnud varem aimugi olnud.

Ent igal õhtul istus Eric naise kõrval voodis ning vaatas ikka ja jälle kvalifikatsiooni salvestust. Uuris, hõõrus nägu, üritas aru saada. See oli ainus asi, millest ta rääkis, endal silmad ekraani vahtimisest tõmblemas.

„Eric,” ütles Katie lõpuks ühel õhtul, „jäta järele!”

Kuid järgmisel päeval tuli mees koju, kaasas Champeen Athleticsi paks kataloog.

„Ma olen selle üle palju mõelnud,” ütles ta Katiele, ise peaaegu varvastel keksides. „Me kõik teame seda. Devonit hoiab tagasi varustus. Me peame Teddyle peale käima. Meil on seda maandumissüvendit tarvis.”

„Maandumissüvendit?” kordas Katie. „Tal ei ole mingit süvendit vaja. Teddy turvab teda alati ja ta pole veel kordagi eksinud.”

„Katie,” ütles mees, silmad energiliselt sädelemas, käsi naise randmele surutud, „ma olen päev otsa selle kohta lugenud. On nii palju asju, mida ma seni ei teadnud. Võimlejad, kes teevad toenghüppeid süvendisse, mis nende maandumist pehmendab, saavad harvem vigastusi ja esinevad võistlustel paremini. See koormab vähem liigeseid.”

Ja siis lisas ta vaiksemalt: „Ja aitab hirmu leevendada.”

„Aga Devonil ei ole ju mingit hirmu,” ütles Katie, kuid mees ei vaadanud talle otsa. Esimest korda tundus naisele, et Eric teadis Devonist midagi sellist, mida tema ei teadnud. Või arvas teadvat. Kvalifikatsiooni videot ikka ja jälle üle vaadates oli mees enda meelest lahenduse välja nuputanud.

Ent Katiel oli asja kohta oma teooria. Too nõksatanud jalg oli ju ikkagi seesama jalg, mis oli niiduki tera vahele jäänud. Mõneti küsis ta endalt, kas too pisike ihutükk, millele oli armkude peale kasvanud, võis siin väikest rolli mängida.

Mõnikord tabas ta Devoni oma jalga vaatamast, tütar uuris seda väga lähedalt, ning siis mõtles Katie, et ehk on tüdrukule sama küsimus pähe tulnud.

„Maandumissüvend on lahendus, Katie,” lausus Eric, käsi naise käsivarrel, pilk temale naelutatud. „Seda ma sulle ütlen.”

Raske oli muud uskuda, kui mehe pihk toetus läikivale kataloogilehele, millel olev foto kujutas sügavale võimla põrandasse kaevatud tohutut süvendit, mis oli ääretasa täis erksavärvilisi poroloonkuubikuid, mis meenutasid kasiinotäringuid.

___

„Ma olen kahe käega poolt, Eric,” ütles Teddy neile, „aga numbrid räägivad teist keelt.” Ta suskas sõrmega kataloogi lehekülge, lihunikupöial hinna kohal. „Sellest ei tule midagi välja.”