Читать книгу Ebatavaline ja ähvardav loodus - Mehis Heinsaar - Страница 5

Kärstna ja Tõrva vahele jääva maantee kõrval on vana heinamaa. Sealt otse üle minnes tuleb kahesaja meetri pärast talu, mille taga algab noor kuusik. Kui läbi metsa kilomeeter maad edasi kõndida, jõuab suurele ristikuvälule. Välu keskel torkab varsti silma üksik, mahajäetud kaev. Kaev on sügav, kuid selles pole enam ammu vett. Kaevu põhjas sammaldunud kivide kuhilal kükitab mees. Tal on seljas kollane aurikumustriga flanellsärk ning jalas pruunid viigipüksid. Käes hoiab ta õitsvat vahtraoksa. Kui uurida mehe nägu lähemalt, võib märgata, et ta viibib kesk vaikset, rahulikku õnne. Oksaharude vahelt vaatab mees kaevuseina või midagi muud. Ta pea ümber sumisevad kevadised kärbsed.

Olles talle sedavõrd lähedale jõudnud, ei oskagi ma enam öelda muud. Ja see teeb nõutuks. Kuidas see mees sinna kaevu sattus? Ja mida ta mõtleb? Ja kas ta on olnud seal juba aastaid? Ma ei tea seda. Aga nii see on.