Читать книгу Ebatavaline ja ähvardav loodus - Mehis Heinsaar - Страница 7

Helilooja Kuldar Sink oli geenius.

Kui ta tõstis oma silmad puudele, siis muutusid tumedad linnud okstel nootideks. Kui ta vaatas pilvi, maju või inimesi, siis muutusid valgus, aknad ja näod tema meeltes helideks. Kuhu ta ka ei vaadanud, ikka varitses seal mõni heli. Aina uued ja uued meloodiad hõljusid õhus, kandusid ühes tuule ja tolmuga ta kõrvu, matsid ta hinge ega andnud rahu.

Kinnisilmi võimendusid hääled veel. Need põimusid ta hinges keelpillisüitideks, viiulisonaatideks ja orelifuugadeks. Paari nädalaga võinuks Kuldar valmis kirjutada sümfoonia, kui ta seda ainult soovinuks.

Aga helilooja ei soovinud. Ta oli väsinud geenius.

Tuhanded helid, üks kaunim kui teine, ringlesid ta peas, kurnates teda nõnda, et tegelikkuses ei jaksanud mees enam midagi valmis kirjutada. Juba aastaid. Need vapustavad palad, mis ta kunagi oli kirjutanudki flöödile, klaverile ja tšellole, tekitasid temas hiljem ainult tuska ja häbi, kuna neid võis igal ajal aina uuesti esitada. Aga Kuldar teadis, et maailm ei esita midagi uuesti, et kõik on aina muutumises, teisenemises ning kasvamises.

Juba viimased kolm ja pool aastat polnud Kuldar Sink õieti magada saanud. Kurnatus, rahutus ja tappev pinge rõhusid ta meeli, ent helilooja ei teadnud, kuidas sellest vabaneda. Tal oli raskusi keskendumisega. Tal oli raskusi kaine olemisega. Tal oli raskusi paigalistumise, suhtlemise ja mõtlemisega. Polnud asja, millega tal raskusi poleks olnud.

Ühel õhtul, istudes Ümarlaua baaris, keeldus ta ehk just seetõttu tühjaks joodud õlleklaasi tagant tõusmast, kuigi alaline rahutus teda selleks sundis. Kuid seekord Kuldar tõesti ei tõusnud, vaid istus protesti märgiks edasi. Kogu oma tahtejõuga istus ta, põimides käed toolileeni ümber ja hakates, hambad ristis, oma sõgedale saatusele vastu. Olles nõnda mõnda aega istunud, tundis helilooja, kuis ta ennasthävitav loomus, tahe ning helide peibutav maailm kisuvad teda justkui luik, haug ja vähk kolme eri suunda laiali, kuid miski hinna eest ei tahtnud Kuldar ühelegi tungile järele anda ... Nõnda rabeles ta hing väljapääsu otsides otsekui piinapingil, kuni helilooja ihu viimaks rebenes ja mees tooli ümber kolmeks tükiks pudenes. Kuid hämmastav oli asja juures see, et mingit verd ega soolikaid polnud näha! Hoopis kolme uue mehena tõusis Kuldar Sink nüüd püsti ja pühkis püksipõlved tolmust puhtaks, jäädes siis kolme uue silmapaari kaudu iseenesele otsa vaatama.

Võrreldes endise minaga, olid Kuldar Singil nüüd hoopis uued näod. Isegi nimed ja amet sootuks teistsugused. Üks kolmest tõusjast tutvustas end kahele ülejäänud mehele ajalooprofessor Andrus Maruoja, teine semiootikaprofessor Valdur Mikita ja kolmas astroloogiaprofessor Aleksander Raidina. Kõik nad paistsid väga tähtsad ja rahulikud mehed. Igaühel neist oli taskus piip, mis sealsamas tubakaga täidetud sai, ja muhelevate nägudega mehed istusid tagasi laua ümber.

Mõnda aega pahvis kolm meest vaikimisi piipu, vaadates tarkust täis silmadega üksteisele otsa.

“Kas pole veider,” sõnas siis ajalooprofessor Maruoja, “et veel mõni hetk tagasi olime kõik veel too ütlemata tüütu iseloomuga muusik Kuldar Sink, nüüd aga korraga sellised targad ja väärikad mehed?”

“Ja kas pole veider,” täiendas teda kohe seepeale semiootikaprofessor Mikita, “et igaühel meist on lisaks sellele uus nimi, elulugu ja kui ma ei eksi, siis ka armastav perekond kusagil siinsamas linnas koju ootamas?”

“Igal juhul on see kõik tunduvalt inimlikum, kui olla too psühhopaadist geenius!” hüüatas seepeale astroloogiaprofessor Raid. Mispeale semiootik Mikita arvas, et siiski pole ilus heliloojat taga kiruda, kuna ilma tema lõhestunud loomuseta ei istuks nad kolm praegu siin kõrtsilaua taga. Kõik kolm professorit noogutasid seepeale väärikalt pead, ostsid veel ühed õlled ja ütlesid Kuldar Singi mälestuseks toosti.

“Geenius on surnud, elagu geenius!” hüüdis esimene professor.

“Olgu muld talle kerge!” hõikas teine professor.

“Mälestus temast ei kustu!” hüüdis kolmas professor ning klaasid kõlisesid kokku. Sellest, mis siin äsja juhtunud oli, lubasid nad aga isekeskis vaikida kui haud. Siis lõid nad veel korda kolm klaase kokku, lausudes üksteise terviseks tooste, aga siis pandi kõrts kinni ja nad läksid igaüks oma koju.

Semiootikaprofessor Valdur Mikita sõitis taksoga Tähtverre, kus teda olid Vikerkaare tänavas ootamas naine ja kolm last. Ajalooprofessor Andrus Maruoja sõitis taksoga Annelinna, kus teda ootasid isa, armuke ning tütar, ja astroloogiaprofessor Aleksander Raid sõitis bussiga Veerikule, kus koduuksele koputades polnud talle küll kedagi vastu tulemas. Millest mees järeldas, et tõenäoliselt tal polegi peret. Aga kui professor võtme abil ukse avas, kuulis ta eestpoolt vaikset jutuvada ning leidis köögis oma suureks rõõmuks, et ta on koguni kolmenaisepidaja: üks neist oli uje neiu, teine keskealine tüse kaunitar, kolmas krapsakas vanaeit. Ja kõik nad valmistasid talle parasjagu õhtusööki! Nuttes langes nüüd Andres Raid nende ette põlvili, suudeldes järjepanu kõigi naiste kleidiservasid, sest nõnda tänulik oli tema meel.

Ka kõik teised professorid suudlesid oma koduseid kallimaid, keda nad nägid justkui esimest korda, aga samal ajal olid nendega juba harjunud, ning läksid siis igaüks oma kabinetti, hakates seal aega viitmata mõtlema suuri mõtteid.

“Mnjaa. Miskipärast tundub mulle, et kui üks kolmandik minust on endiselt Kuldar Sink, siis kaks kolmandikku päris kindlasti seda enam ei ole,” mõtles semiootikaprofessor Valdur Mikita, süütas piibu ja asus uurima Juri Lotmani seni avaldamata artikleid.