Читать книгу Ebatavaline ja ähvardav loodus - Mehis Heinsaar - Страница 6

Igal kevadel, ülestõusmispühade aegu, juhtub Herman Vahtraga üks ütlemata kummaline lugu. See lugu on alati niisama uus kui vana, nõnda et ei teagi, kas seda kõike nimetada seaduspärasuseks või hoopis looduse mässuks omaenese seaduspärasuse vastu.

Pea terve aasta elab Herman Vahtra oma harilikku, halli elu. Ta elab koos naise ja lapsega Tartus Annelinna hallis kivimajas, töötab ajalooarhivaari halligavas ametis ega tee suuremat küsimust sellest, kas ta elu on õnnelik või õnnetu, sest ta silmaringki on hall.

Tema mantel on hall, tema portfell on hall, tema meeleolu on hall ja isegi aken, kustkaudu Herman teed juues lõunapauside ajal välja vaatab, on halli tolmukorraga kaetud. Mõtted, mida Herman mõtleb, on hea tuju korral helehallid, halva tujuga aga tumehallid.

Mehe välimuski on sama karva. Ta pole ilus ega inetu, tal on kiilanev pealagi ning Läänemere hallid silmad. Ja tema armastus maailma, oma naise ja lapse vastu on lambavillahall.

Jääb mulje, nagu oleks Hermanile looduse poolt koguni määratud elada säärasena, nagu oleks keegi ta hinge ümber pununud halli kookoni.

Aga igal kevadel, lihavõtete aegu, ilmneb, et päris nõnda see siiski ei ole, kuna just sel ajal juhtub Hermaniga midagi ootamatut. See juhtub temaga just siis, kui mehe tujud ja mõtted on kõige hallimasse faasi jõudnud, kui võib öelda, et arhivaar lausa hallitab. Just siis, läbi aprillikuise pargi koju jalutades tunneb ta eneses äkki kummalist muutust.

Herman jääb keset pargiteed seisma, aimates, et miski temas liigahtab ... Justkui hakkaks suur ja mitmevärviline liblikas, kes ta hingesopis aasta ringi on jõudu kogunud, läbi halli kookoni ilmavalguse kätte ronima. Ja tõesti-tõesti, Herman puhkebki nüüd tasapisi õide nagu kirju admiral, kes end sooja valguse käes aegamisi välja sirutab! See kõik üllatab Hermanit ennast nii üliväga, nagu juhtuks see kõik temaga ikka ja jälle esimest korda elus.

Herman tunneb, kuis ta ülahuule kohal tärkavad äkki traatjad ja tumedad vurrud, kuis ta Läänemere hallid silmad muutuvad äkki Vahemere siniseks ning häbelikust hingest hakkab punguma üks rahutu olemisega lugu. Arhivaar kuuleb enese peas tärkamas julgeid mõtteid, mis kõnetavad teda hoopis peenemas keeles, kui ta seni on harjunud kuulma.

Herman kuulatab, pea viltu, mis keel see on, proovib siis valjul häälel paar lauset öelda, taibates kõla järgi, et see peab olema prantsuse keel.

“Vise la blague!”^[1.] mõtleb Herman ja naeratab.

Üha uued meeleolud tärkavad temas, küpsedes kauniteks ja kummalisteks viljadeks.

Herman märkab silmanurgast, kuis ta vasemast pihust kasvab välja sang, sanga otsa ümara kujuga väike kohver, kohvrisse aga … klarnet. Ta ei pea kohvrit isegi avama, et seda kontrollida. Ta lihtsalt teab seda.

Samal ajal kohvriga võrsuvad Hermani kiilast pealaest kastanpruunid lokid. Neist omakorda kasvab välja kollane õlgkübar, hallis ülikonnas puhkevad õide punased ja rohelised triibud ning Hermani mõtteilmas hakkab sündima sootuks huvitavamaid plaane kui kojuminek.

“Langres ... Je dois aller à Langres,”^[2.] mõtleb ta närviliselt oma uusi vuntse siludes ja majanurka kinganinaga togides. Vastupandamatu vajaduse sunnil asubki ta sedamaid raudteejaama poole teele. Inimesed, kes seda kiirustavat meest rongi peale suundumas näevad, peavad teda lõunamaa boheemlasest turistiks, mõni koguni aferistiks, kuna mehe ilus ja kaval pilk ei ärata neis sugugi usaldust.

Sõites õhtuse rongiga Tartust Riiga, istub Herman seal ümber Riia-Berliini rongile ning Berliinis omakorda Berliini-Düsseldorfi-Luxembourgi-Langres’i ekspressile. Tee peal teeb ta tutvust väga paljude kenade inimestega, teiste seas kolme poolatariga, vesteldes nendega temperamentse lõunamaalasena kõiksugu asjadest ja püüdes suudelda nende käsi. Poolatarid peavad teda kreeklaseks. Kolmanda päeva keskhommikuks jõuab Herman aga kauaoodatud sihtpunkti, astudes vuntse siludes rongi pealt maha ning avastades naerusui, et teda juba oodatakse.

Sest tõesti-tõesti, nii see on! Sajad langres’lased seisavad perroonil, pea kohal plakatid, kuhu on prantsuse keeles kirjutatud “Tere tulemast suurele artistile!” või “Olgu tervitatud Langres’i suurim mustkunstik!” või “Kallis Herman, me kõik armastame sind!”

Herman naeratab neile kergelt kummardudes, paljastades oma noored säravvalged hambad, ja annab käega lehvitades märku, et tal on hea meel jälle tagasi olla. Samal ajal ei ole Herman sugugi kindel, kas ta selles linnakeses üldse kunagi viibinud on või mida ta seal õieti tegema hakkab. Aga sellest, et midagi suurejoonelist teda ees ootab, annavad tunnistust nii aplodeerivad ja lilli loopivad rahvahulgad kui tema enese jalad, mis reipal sammul kesklinna poole liiguvad.

Herman peatub kesklinnas, vana ja väärika Langres’i kiriku kõrval. Ta astub poodiumile ja lehvitab kokkutulnuile. Rahvahulk pole teab kui suur, kuna ka linnake, kuhu Herman on saabunud, pole teab mis suur, aga ometi on neid rõõmsaid ja teda imetleval pilgul vaatlevaid inimesi kosutav näha. Kohal on politsei- ja tuletõrjebrigaad, kuid nemadki pole Hermani vastu vaenulikult meelestatud, vaid on niisama õnnelikud kui muu rahvas.

Siis võtab sõna Langres’i linnapea. “Armsad kaaslinlased,” kõneleb ta, “on jälle kord kätte jõudnud see imeline tund, kui kaugelt põhjamaalt on meile külla tulnud mees nimega Herman Vahtra. Ja nii nagu igal aastal, kui kevad on saabunud, loodame, et härra Herman näitab meile oma imelist taevaskõndimise kunsti. Aplaus, kallid langres’lased, aplaus!”

Seda kuuldes Herman võpatab.

“Taevaskõndimise kunst … Huvitav, mida see veel tähendama peaks?”

Aga kauem ei lasta tal selle üle pead murda, kuna sealsamas astub Hermani juurde hurraahüüete saatel kiilaspäine preester, paludes mehel enesele järgneda.

Kitsaid keerdtreppe pidi sammuvad nad üheskoos üles kellatorni, kust avaneb imekaunis vaade kogu ümbruskonnale. Naeratades jääb Herman vaatlema Langres’i väikeseid kivimaju, taamal laiuvaid helerohelisi põlde ja paarisaja meetri kaugusel väiksemat kuldse kukega kirikut, märgates korraga, kuis ühest kirikutornist teise on tõmmatud nöör.

“Milleks see nöör?” küsib Herman preestrilt, mispeale preester teda julgustavalt õlale patsutab.

“Il est temps, monseigneur Herman, il est temps ...!”^[3.]

Juubeldavate hurraahüüete saatel seob preester seepeale Hermani silmad salliga kinni ning kaks tuletõrjujat tõstavad ta nöörile.

Ja korraga seisabki ta nööril, üksi, haigutava tühjuse kohal, ilma kellegi toeta. Seda polnud Herman küll oodanud!

Olles sattunud nii ootamatult ja ebamugaval viisil maa ja taeva vahele, hakkavad Hermani jalad värisema ning otsaesine kattub külma higiga. Kas tõesti on ta sõitnud nii kaugele selleks, et sooritada see hullumeelne tegu? Kas tõesti oodatakse temalt sedavõrd suurejoonelist enesetappu?! Ei, ei, ei, sellist asja ei ole!

Herman astub sammukese tagasi, kavatsedes kirikutorni ronida, kuid tuletõrjujad on halastamatud. Naerdes lükkavad nad Hermani nöörile tagasi. Mees tunneb, kuis ta silmadesse valguvad pisarad. Ta ei taha surra. Juba ongi Herman meeleheitest valmis appi karjuma, kui talle meenub kohvrike, mida ta on kõik see aeg hoidnud oma pahemas käes. Nutuvõru suul, võtab mees sealt välja klarneti.

Tõstes pilli suu juurde, jääb ta äkki vaatama pilvi, pea ümber tiirlevaid pääsukesi ja jalge all laiuvat linna ning justkui iseenesest asuvad ta sõrmed mängima meloodiaid, mis tõstavad mehe rõõmu niisama kõrgele kui kirikutorn, pannes unustama muid hirme.

Ülal ja all ja külgedel on vaid õhk ning pea ümber tiirutavad piiritajad, kes putukajahil tal kõrvust sirinal mööda lendavad. Herman astub oma esimesed sammud, klarnet suul ning kuristik all. Nöör kõigub ja väriseb. Ettevaatlikult, jalga jala ette seades mängib ta klarnetil nõrka viisikest ... Kuid iga sammuga kasvab ta julgus, muutuvad tugevamaks helid ning julgemaks meel. Herman mängib ja astub. Nöör tantsib ja väriseb ta taldade all, kuid ometi on iga tema järgmine pillilugu eelmisest lustlikum ja kiirem, mis omakorda julgustab meestki söakamalt edasi astuma.

Hermani vaimusilma ette kerkib kogu Langres’i linnakese igapäevane elu: siinsete inimeste tööd, vaidlused ja naljad. Mida rohkem ta mängib, seda kaugemale ulatub ta vaimusilmas kõike seda kaema. Juba ilmuvad ta pillilugudesse linna ümbritsevad põllud ja rebased, juba näeb ta talumeest laiska poega malakaga taga ajavat, kalastavat vanaeite ning veinijoojaid teeäärsest trahterist.

Olles jõudnud nööri keskele, on Herman juba sedavõrd meloodiatest haaratud, et ta koguni tantsusammul, kord ühel, kord teisel jalal hüpeldes nööril edasi kargleb, tantsides sel kombel lahti ka selle viimase, kõige kirevama lihavõtteõie, mis temasse veel jäänud on. Korra astub ta küll jalaga tühjusse, kuid suudab siiski kukkumise pealt põlveõndlaga haarduda nööri külge, end kukerpalliga üles vinnata ja edasiminekut jätkata, jättes pealtvaatajaile mulje, et kõik ongi just nõnda mõeldud.

Rahvas all vilistab ja plaksutab ning Herman mängib, tantsib ja kõnnib mööda üles-alla võnkuvat nööri aina edasi, kuni ta jalg viimaks vastu teise kiriku torni puutub. Seal haaravad temast kinni juba ammugi valvama seatud tuletõrjujad, kellahelide saatel võetakse sall Hermani silmilt ning ta kantakse tornist alla. Rahvas juubeldab ning Herman, pühkides otsaeest higi, tunneb rõõmsat väsimust. Ta on ära teeninud puhkuse ja piduliku õhtusöömaaja.

Toredasti vestleb Herman langres’lastega, jagab autogramme, võtab vastu põsesuudlusi ja kingitusi. Söögilauas valatakse talle igast kaarest veini, fotograafid teevad temast pilte ning reporterid ründavad küsimustega. Mitu naisterahvast naeratab talle magusalt. Siis aga pilgutab üks priske ja kassisilmne kaunitar talle silma kuidagi hoopis tuttavamalt kui teised ning lahkub mehele kutsuvalt viibates saalist. Herman tunneb vastupandamatut iha talle järele minna.

Ta ootab ära, kuni teda on hetkeks tähelepanuta jäetud, ning varjub laua alla. Seal roomab ta inimeste jalge vahelt ukseni ja põgeneb.

Hermanit läbistab äkki kummaline äratundmine, et ta on teinud seda ka kunagi varem. Pimedal tänaval näeb ta naist üle tee minemas ja järgneb talle. Priske naine avab väikese maja ukse, jättes selle enese järel poolirvakile. Peagi siseneb sealt ka Herman. See on pagaripood. Tagaruumi uks on samuti praokile jäetud. Herman siseneb järgmisest uksest, tõmbab ninna jahukottide tolmust hõngu ning hämaras ei seleta ta silm muud kui suurt ja valget laiku. Lähemale minnes ja katsudes saab ta aru, et need on armuihas naise hiiglaslikud valged tuharad. Pimestava kire ajel ajab Herman nüüd endalgi püksid poolde säärde ning lükkab sealsamas oma juubeldava kürva poeemanda kuuma üska, et hetk hiljem pursata kuuma seemet uhke kosena üle jahukottide ja naise valgete tuharate.

Seejärel tunneb Herman korraga väsimust ja roidumust. Helesinine sära ta silmis tuhmub, vuntsid närbuvad ning juuksed pudenevad kui sügisesed lehed ta peast ... Herman tunneb, kuis miskit halli ja tuhmi valgub ta hinges nüüd sinna, kus veel viiv tagasi kõik õitses ning säras. Ja see tunne teeb ta kuidagi väetiks ning kohmetuks. Pagariemandki saab sellest aru ja vaatab teda nüüd juba kerge kaastundega, justkui teades, et just nõnda see pidigi minema. Vargsi ja vabandussõnu pomisedes püüab Herman hämarast ruumist väljapääsu leida, kuid eksides uksega ei satu ta tänavale, vaid hoopis suurde elutuppa, kus mängivad lapsed. Lapsi on toas tervelt üheksa ja kui Herman nende nägusid silmitsema jääb, avastab ta kohkudes, et iga teine neist kuidagi väga ta enese nägu on. Vanim neist paistab olevat umbes kümneaastane.

Kas tõesti juba kümme kevadet?! Kuidas küll aeg lendab!

Herman tahab ühele poistest pai teha ja küsida, kuidas sel läheb, kuid kauem ei anta talle aega. Juba on kuulda, kuis inimesed teda tänaval hõiguvad ja otsivad. On kuulda poeperemehe sõimu ja kiiruga lähenevaid samme ...

Ruttu pageb Herman toast, hiilides piki kitsaid tänavaid raudteejaama, kus parasjagu annab lahkumisvilet kesköine Langres’i-Luxembourgi-Düsseldorfi-Berliini rong. Viimasel hetkel jõuab Herman sõidukile hüpata ning juba lähevadki vagunid liikvele. Tagasi vaadates näeb ta enesele järele jooksmas hurraa hüüdvaid ja mütse õhku loopivaid inimesi, näeb seatapunoaga vehkivat pagariisandat, kuid enam nad teda kätte ei saa. Väsinu, kurnatu ja kahvatuna vajub Herman kupeenurgas sügavasse unne.

Viis päeva hiljem, kaduneljapäeva paiku, astub Valga-Tallinna rongist Tartu raudteejaama perroonile teiste seas üks ilmetu ja halli välimusega mehike, kes õigupoolest mitte millegagi silma ei torka ja kes ei tahagi millegagi silma torgata.

Arglikult kella vaadates kiirustab ta koju, nohusel näol murelik ilme, kahvatu pea õlgade vahele tõmmatud. Kus on ta õieti käinud? Mis on temaga õigupoolest juhtunud? Vaevalt et mees seda isegi enam mäletab.

Hirmunult, kartes juba ette oma abikaasa viha, hiilib ta koduuksest sisse. Kuna on varahommik, loodab ta, et naine veel magab, kuid see lootus on asjatu. Naine on üleval, justkui aimates, et ta hulgusest mees saabub just täna, ning tuleb mehele ähvardaval ilmel vastu.

“Siga!” ütleb naine ainult, äsades Hermanile vastu kõrvu.

Kuid välja meest kodunt siiski ei aeta. Põlglikult köögi poole noogates annab naine Hermanile mõista, et ahjus ootab teda jahtunud toit. Jääb mulje, et see pole naisel esimene kord oma meest sedasi vastu võtta.

Kummalisel kombel ei vallandata Hermanit isegi töölt. Pärast suulist hoiatust ja ähvardust ta kolme kuu palgast ilma jätta käsib ajalooarhiivi juhataja asuda mehel taas oma ametikohuseid täitma. Ning Herman tunneb hinges korraga tänulikkust ja suurt süüd, mäletamata küll enam täpselt, milles tema süü õieti seisneb.

Ta asub jällegi oma väikeses hallis arhivaariametis usinasti tööle, elades taas sisse oma õdusasse uduhalli maailma, kus kõik rõõmud on helehallid, kõik kurbused aga tumehallid, olles tagasihoidliku kodaniku ja abielumehena nõnda eeskujuks igale kaasmaalasele. Kuni järgmiste ülestõusmispühadeni.

1 “Kae aga nalja!” (prantsuse keeles) [ ↵ ]

2 “Langres... Ma pean sõitma Langres’isse.” (prantsuse keeles) [ ↵ ]

3 “On aeg, monsenjöör Herman, on aeg!” (prantsuse keeles) [ ↵ ]