Читать книгу Kuningas - Mehis Tulk - Страница 5

13. aprill 1343, Õnnistegija ülestõusmise püha, Riia

Pihid hõõgusid peaaegu valgelt, kui tumm timukasulane Laurencius need sütelt haaras ja asjatundliku aeglusega ülekuulatava nina alla tõstis. Ohvri kinnipaistetanud silmad kuumavat metalli ei näinud, küll aga võpatas vaevatud ja vermeis ihu, tundes kuratlikku hingust, mis hirmutava järjekindlusega üha lähenes. Lakke kinnitatud ahelad kõlksatasid tuhmilt. Piitsutamisest, venitamisest ning verekaotusest vaevatud keha tõmbus värisedes pingule, püüdes tulise raua puudutust meeleheitlikult vältida, kuid hetk hiljem viskus vastu madalat võlvlage kisendus, mis katkendlike oiete ja nuuksatuste segapudruna tagasi põrandale vajus. Kitsukese keldriruumi suitsuvingustele ja kopitanud lõhnadele lisandus pahvakas inimese väljaheidete imalat lehka.

Õnnetu oigamisse segunes äkitselt tume jomin, mis mööda kitsast pimedat treppi madalasse võlvkäiku ja sealt edasi piinakambrisse liugles. See oli Püha Peetri kiriku kell, mis alati kõige esimesena alustas. Siis andis kätele valu Püha Jaakobi kellamees, kes oli jällegi vaid viivu jagu nobedam oma toomkiriku ametivennast. Õnnistegija on üles tõusnud! hõiskasid Riia kõrgeimad tornid suure paastu lõppu kuulutades ja kutsusid kodanikke kevadise ärkamisaja kõige rõõmsamale missale. Linna kõrval jõudsasti kerkiva ordukantsi hämarad keldrid olid aga hõiskamisele kurdid. Paksud müürid hoidsid kiivalt saladusi ja hoolitsesid, et väljapoole jõuaksid vaid sellised uudised, mis kõnelevad Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja ordu Liivimaa hospidali vendade siivsusest, jumalakartlikkusest ja otsusekindlusest.

Rüütelvend Andreas von Steinberg^[2.] ja ordukaplan Bartholomäus silmitsesid ahelates tõmblevat meest ükskõiksel pilgul. Kirtsutasid vaid põlglikult nina. Ordumeister Burchard von Dreilebeni kannatus kippus aga katkema. Ta oli plaaninud juba varavalges, kohe pärast Õnnistegija ülestõusmise auks peetud öist missat Riiast lahkuda ning kihutada Wendeni^[3.] linnusesse, et liituda väesalgaga, mis kiirmarsil piirile, uue Frouwenborchi^[4.] torni juurde pidi siirduma. Ülbetele venelastele oli tarvis lõpuks anda otsustav ja selge vastus – tuletada neile skismaatikutele meelde püha ordu tegelikku jõudu ning vägevust!

Kiire ärasõidu rikkus aga linnafoogt, kes, arvates, et on tabanud kaks leedu paganate salakuulajat, pidas tarviliseks nad otsejoones ordulinnusesse tirida. Õigupoolest talitas ta küll täpselt nõnda, nagu ordumeister ise oli Riia raele nuhkide ja äraandjate asjus juhatust andnud, aga foogti puuduseks oli suutmatus eristada juhmi käsutäitmist olulisest ning otstarbekast. Ta oli ordule fanaatiliselt ustav mees, kes kõik seaduserikkujad mingi vahetegemiseta ühtmoodi liistule tõmbas, alates röövlitest ja mõrtsukatest ning lõpetades võltsijate, kaaludega tüssajate ja laimajatega. Aga tema liigne agarus kippus teinekord tülikaks muutuma.

Igavene tainapea! oleks meister Burchard tahtnud linnafoogtile käratada, kui see võidukal ilmel ühe sakslasest rätsepaselli ning läti soost virtina ahelais tema ette lohistas. Sest see oli jälle üks neist paljudest kordadest, kus foogt ei kinnitanud süüdistusi mitte tunnistajate ütlustega, vaid üksnes isikliku usu ning veendumusega. Tal oli miskipärast uni juba enne koitu pealt läinud ja ta otsustas teha linnas tiiru, et vahimeeste usinust järele katsuda. Need kippusid ju pahatihti oma kohustusi unustama ning hommikupoole ööd mõnes heinakuhjas mõnusasti silma looja laskma. Nii sattuski ta peale sellile ja virtinale, kes ühes rätsepate ja kübarameistrite umbtänava räpasevõitu hoovis agaralt teineteise ihusid maitsesid. Kõlvatus kõlvatuseks, aga sell oli foogti kinnitusel kargamise ajal praalinud, et leedulaste pagankuningas Jaunutis^[5.] kihutab peagi kõik orduvennad Riiast kus see ja teine ning paljaks riisutud kodanikud saavad oma vara tagasi. Naine olla aga õhates takka kiitnud, et sell on tema kõige suurem kuningas, kelle alla ta tahab ennast alandlikult kasvõi kümme korda päevas heita. Ordumeistri jaoks tegi loo keerulisemaks asjaolu, et foogt kuulutas vastuvaidlemist mitte sallival toonil enda agendiks Issanda Jumala enda. Just Kõigevägevam olnud see, kes juhatanud talle kätte hoovi, kus kaks ohtlikku äraandjat hooramise varjus salanõu pidasid. Issanda valgustavat väge ei olnud orduvendadel muidugi paslik kahtluse alla panna, kuigi nende praktiline meel kippus ennemini usaldama luust ja lihast öördajaid, kelle puhul olid enamasti mõistetavad ka koputamise põhjused – raha, kadedus, rumalus ja kättemaksuhimu. Kõigevägevama kavatsustes ei võinud aga kunagi päris kindel olla.

Sõjasulaste vahel hirmust lõdisev teenijanaine oli ordumeistrit nähes kõnevõime peaaegu kaotanud ning suutis vaid haledasti ohkida ja üksikuid seoseta sõnu üle huulte pressida. Ei olnud vaja erilist tarkust, et näha selle õnnetu patuse ainsat süüd – üksildast ihu kiusavat kiima ning soovi sellesama ihu abil, mis tõele au andes igati priske ja rõõsk oli, paremale järjele saada. Kuna virtin oli vallaline, ei saanud talle isegi mitte abielurikkumist süüks panna. Seepärast lasi ordumeister tal peagi oma teed minna, hoiatades üksnes, et kui kiimaline naine veel kord kõlvatusega vahele peaks jääma, saab ta linnaväljakul häbipostis nõnda rooska, et mäletab seda oma armetute elupäevade lõpuni.

Sell aga, kelle kahtlastes ütlemistes oli tarvis kindlasti selgust saada, osutus ootamatult vintskeks vennikeseks, keda isegi piinariistade näitamine verest välja ei löönud ja kes talle süüks pandavat salakuulamist vihase raevuga salgas. Isand Burchardis hakkas tekkima isegi kahtlus, et mees võibki ilmsüüta olla ja linnafoogt on kiituse teenimise nimel talle lihtsalt hambasse puhunud. Ent ta ei lasknud oma kõhklusi siiski välja paista. Ei näoilmes ega sõnades.

Meister ajas end pingilt püsti ning astus valust vabiseva rätsepaselli juurde. „Vaata, armas sõber! Me ei ole siin mitte selleks, et teineteise kangust proovile panna,” sõnas ta kärsitust maha surudes. „Me oleme siin üksnes selleks, et tõde välja selgitada.”

„Sehh... kõik... onh... vale,” ägas õnnetu. „Maiteahhh... mingisssshhht... khuningassthh... midagi...”

„Vale vastus,” lausus ordumeister külmalt, noogutas timukasulasele ning pööras sellile selja. Piinatava huultelt vallandusid taas kähe karjatus ja pikk ulguv oigamine, kui pihid tema ihu mitu korda järjest halastamatult näpistasid.

„Isand!”

Trepilt kostsid kõmisevad jooksusammud ja uksetrellide taha ilmus kannupoiss Marcuse tõrvikuvalguses õhetav nägu. „Isand Burchard! Erikuller Marienburgist!^[6.] Kiri kõrgmeister Ludolfilt!” hüüdis ta ning sirutas rüütelvend Andreasele raudvarbade vahelt paberilehe. Ordumeister kortsutas ootamatu vahelesegamise pärast kulmu, kuid võttis siiski kirja, murdis pitseri lahti ning lasi silmadel üle ridade joosta.

„Issand olgu kiidetud!” hüüatas ta äkitselt. „Kas kuller on veel siin, Marcus?”

„Siin. Ja tahab otsekohe vastust, isand!”

„Selle peab ta saama!”

Meister tänas mõttes kõiki pühakuid, ennekõike aga juhmi linnafoogti, keda ta alles hetk tagasi oli maapõhja kirunud, kuid tänu kellele oli tema Riiast lahkumine viibinud. Ja seetõttu jõuab vastus kõrgmeistri ette peaaegu päeva jagu varem. Kujunenud olukorras oli see parim, mis juhtuda sai, sest kõrgmeistri sõnumist võis välja lugeda vaid üht – praegu pole kaalul mitte enam päevad, vaid suisa tunnid!

„Marcus, ütle kullerile, et vastuse saab ta veel enne kolmanda tunni kella. Lase talle priskesti süüa anda ning tema hobuse eest korralikult hoolitseda!” kamandas meister. „Ja too siia see Öseli Stackelberg! Jalamaid!” Kannupoiss noogutas ning tõttas korraldusi täitma.

„Head sõnumid, isand?” poetas Andreas von Steinberg nagu muuseas.„Meie Preisi vennad on saanud lõpuks Krakowi kuninga Kazimiriga^[7.] kokkuleppele rahulepingu sõlmimises,” sõnas ordumeister ning lajatas Andreasele kirjaga ülemeelikult vastu rinda.

„Aga kas neid tingimusi ei lepitud kokku juba mullu sügisel?” küsis kaplan Bartholomäus, lühikest kasvu liipjalg, kes tegeles juba mitmendat aastat uue ordukroonika koostamisega ja keda seepärast huvitasid nii daatumid kui sündmused, aga ennekõike see, mida ürikutesse kirja ei pandud.

„Maade vahetamise kohta küll. Aga nüüd on kõrgmeister jäänud nõusse ka Poola kuninga nõudmisega nimetada ta ordu patrooniks.”

„Tohoh! Ma oleksin võinud kihla vedada, et Preisi vennad niisuguse jultunud tahtmisega eluilmaski ei lepi,” ütles kaplan.

„Võib-olla mingitel muudel asjaoludel ehk polekski,” sõnas meister Burchard. „Aga meister Ludolfil pole paraku võimalik meie vendi sobivatesse kodadesse naida ja püha ordu valdusi abielude kaudu kindlustada. Igatahes, kui lepingu kohal risti on suudeldud, siis saab meil olema raske, kui mitte võimatu kuningaga uuesti sõdima hakata, ilma et keegi meie vennaskonda autuses või sõnamurdlikkuses süüdistama ei tule.”

„Aga miks siis Preisi vennad sellega ometi nõustusid?” küsis Andreas.„Sest et meie püha ordu peab tegema sammu, milleks oleme juba ammu jõudu kogunud ja õiget aega oodanud. Ja nüüd on aeg küps. Meie head sõbrad ja toetajad on Marienburgi saatnud sõnumeid, mida meie kapiitel on pikisilmi oodanud. See samm kinnitab meie vennaskonna vägevust ning lööb lukku meie viimasegi vihamehe suumulgu!” Ordumeistri sõnad kõlasid keldrivõlvide all peaaegu pühalikult.

„Ja millal me selle sammu astume?”

„Õige pea, armas Andreas! Õige pea,” patsutas meister Burchard rüütelvennale isalikult õlale.

„Kas kirjas seisab ka see, kus ja millal leping kinnitatakse?” tundis kaplan Bartholomäus huvi.

„Kaliszis,”^[8.] vastas ordumeister. „Kuninga ema sünnilinnas. Tuleval nelipühal.”^[9.]

„Hähh! Ta on alati olnud selline... natuke sentimentaalne,” poetas kaplan sarkastiliselt.

„Ei, armas vend, siin pole sentimentaalsusega vähimatki pistmist,” kohendas isand Burchard oma punakuldseid lokke. „Kuningas tahab rahvale, ennekõike aga oma vojevoodidele jätta muljet, et tegu on just tema suure võiduga, et just tema valdab kõige paremini läbirääkimiste peent kunsti. Meie auväärt Preisi vendi eesotsas kõrgmeister Ludolfiga omal maal vastu võttes loodab Kazimir endast jätta mulje kui võitjast, kellele allajääjad austust tulevad avaldama,” seletas ordumeister muiates. „Aga tegelikult see nurjatu peni lihtsalt kardab oma elu pärast.”

„Teadagi,” ühmas kaplan põlglikult.

„Me peaks siin vist vaheaja tegema,” arvas Andreas von Steinberg, osutades rätsepasellile, kes nartsuna ahelate küljes rippus.

„Jah. Aga enne seda tahan ma siinsamas paigas veel ühe ülesande anda, mis meie vennaskonna tulevastele päevadele kuulsust ja aupaistet peab tooma,” lausus ordumeister.

„Noor Stackelberg?”

Isand Burchard noogutas. Andreas tahtis veel midagi lisada, kuid juba kostsid keldritrepilt tõtlikud sammud.

Kannupoiss Marcus ei olnud seekord üksi. Tema järel sammus Otto von Stackelberg, talvel Öselil^[10.] hinge heitnud Toomala mõisahärra Konradi vanem poeg. Armilise näoga laiaõlgne näss jäi piinakambri varbukse juures kõheldes seisma. Ilmselgelt oli avanev pilt talle ootamatu ning tegu polnud kindlasti sellise kohaga, kus ta ehk oli arvanud end isand Burchardiga kokku saavat. Seepärast põrnitses ta ordumehi, timukasulast ning verist rätsepaselli vägagi kahtlustaval ilmel.

„Astuge aga sisse, auväärt härra! Meil on siin ruumi küllaga,” kutsus meister Burchard kiretul häälel. Andreas von Steinberg lükkas ukse kriuksatusega lahti ja kannupoiss Marcus andis junkrule rusikaga selga võmmu, mida ei saanud kaksipidi mõista. Noor Stackelberg ajas kambrisse astudes küll lõua sõjakalt õieli, aga isegi tulekatla ääres käsku ootav tumm timukasulane Laurencius nägi, et mõisamees teeb kohekohe püksid täis.

Ordumeister mõõtis noort aadlikku hindava pilguga.

See häbematu nolk oli ühes oma poolearulise vennaga mõne nädala eest jultunult ordulossi trüginud ja nõudnud Toomala mõisa, mille ta arvas isand Konradi surma järel pärimisõiguse järgi endale kuuluvat. Meister Burchard, kes oli vana Stackelbergiga mõned korrad kohtunud, pani tähele, et pojad peaaegu kõiges isa järele aimata püüdsid. Astusid sama uhkel laial sammul ja toppisid samamoodi pöidlaid vöö vahele. Võrreldes kure moodi pika ja kõhetu noorema vennaga oli Otto rohkem isasse. Nii kasvult, näolt kui ka kitsaste silmade poolest, kus põles samasugune pahaendeline tuluke nagu vanal Konradil endal.

Vennaksed olid sõitnud eelmisel sügisel Öselilt viimase laevaga Riiga, et reisida sealt edasi Lübeckisse, kus neist isa tahtel kaupmehesellid oleks pidanud saama. Teade vana Konradi ja tema naise Adelheydise surmast aga jättis selle ettevõtmise noormeeste suureks rõõmuks katki ning mõlemad kibelesid nüüd tagasi Toomalasse, mis aga mitte nende perekonna pärusmõis ei olnud, vaid üksnes isale elupäevade lõpuni laenuks antud, nagu ordumeister Gottfried Rogge^[11.] pitseriga läänikiri ütles.

Otto jõllitas ahelate küljes elutult rippuvat piinatut, samal ajal meeleheitlikult mälusoppides sobrades, püüdes välja õngitseda teadmist, kas ja kus ta selle inimesega on kohtunud, ja kui, siis mis asjaoludel nad nüüd selles jõledas ruumis ühtäkki kokku on juhtunud.

Meistrile tegi noormehe kimbatus nalja, seetõttu ei kiirustanud ta jutuotsa ülesvõtmisega. Vastupidi. Mananud näole pahaendelise ilme, takseeris ta noort Stackelbergi pikalt ning põhjalikult. Keerutas vurruotsa sõrmede vahel. Köhatas. Vangutas just nagu etteheitvalt pead.

„Armas sõber,” alustas ta lõpuks tõsisel häälel. „On üldiselt teada, et Püha Maarja Ordu Liivimaa hospidali vennad seisavad kaitsetute, väetite ja solvatute eest.”

„Jumal... ee... õnnistagu vendi selles... kiiduväärses ettevõtmises!” otsis noormees kiirustades sõnu. Palju ei puudunud, et ta oleks kogelema hakanud.

„Me teeme seda vankumatus usus Jeesusse Kristusse, meie päästjasse ja Õnnistegijasse, kes on meid oma ihu ja verega lunastanud,” jätkas ordumeister pühalikult nagu kirikhärra. „Ja püha usu vaenlastele, olgu nende patud missugused tahes, pakub ordu kõigepealt halastust, nii nagu Õnnistegija on õpetanud,” lisas ta. „Mis õigupoolest on ju iga korraliku kristlase kohus.”

„Jah, halastust. Nii see on,” kinnitas Otto abitult. Ordumeistri sõnad ja paari sammu kaugusel rippuv rätsepasell tekitasid tema peas segapudru, mis turja niiskeks võttis.

„Hei, Laurencius, sa neetud logard! Kas sa ei näe, et tuli hakkab kustuma ja söed jahtuvad?” käratas meister Burchard timukasulasele. „Me pole siin veel kaugeltki lõpetanud!”

Junkur mudis murelikult oma uhke mõõga säravmusta pidemenuppu ja vaatas, kuidas tulekatlasse heidetud pilpad säriseva leegiga põlema lahvatasid. Vend Andreas pööras pea kõrvale, et varjata vägisi näole tikkuvat muiet.

„Aga mis kasu on halastusest, kui see, kellele see osaks saab, seda hinnata ei mõista?” küsis ordumeister karmilt.

„Kasu... kasu,” kogeles Otto von Stackelberg ja tema mühklikule laubale ilmusid higipiisad.

„Mida ootab meie Issand vastutasuks halastusele?” nõudis ordumeister.

„Annetusi?” piiksatas junkur. „Palveid?”

„Meeleparandust, armas sõber! Meele... parandust!” rõhutas isand Burchard.

„Ma... ma...” kogeles noor Stackelberg, uuesti piinatu poole kiigates.

„Kui tohib, isand?” astus kaplan Bartholomäus ordumeistri kõrvale. „Kas noorhärrale tuleb seesamune närukael siin, kelle saatusele ta nõnda innukalt näikse kaasa elavat, ehk tuttav ette?”

„Oh Jumal küll, üldsegi mitte!” ägas Otto. „Vannun oma ema hingeõnnistuse nimel, et näen seda... seda... lurjust esimest korda! Kes ta niisugune on ja miks mina teda tundma peaks?”

„Ta on üks neist paljudest nurjatutest, kes kipuvad ennast pidama kellekski, kes nad tegelikult ei ole, pole kunagi olnud ja kelleks nad enamasti kunagi ka ei saa,” ütles ordumeister rangelt. „Või siis ehk vahel ikkagi saavad. Vahel harva. Kui õigeid valikuid ja otsuseid teevad.”

Junkrule jäi meister Buchardi mõistukõne ikka veel üsna ähmaseks, kuid ta hakkas taipama, et orduisanda jutt hakkas nagu salakaval silmus tema enese tuleviku ümber pisitasa kokku tõmbuma.

„Hea küll, armas sõber! On käes otsuste tegemise aeg! Ma saan aru, et noorhärra ei ole loobunud soovist saada endale laenuks ordu Pöide foogtkonnas asuv Toomala mõis?” küsis ordumeister leebemal ilmel. Noor aadlimees noogutas kõheldes.

„Selleks, et saada, tuleb kõigepealt anda!” Meister Burchard viipas junkrule, et see talle järgneks, ning astus piinakambrist välja. „Ja olgu Püha Jurien^[12.] meile kõigile sealjuures abimeheks!” kuulutas ta, korraks trepil peatudes.

Kergendatult hingav, kuid ikka veel hirmul Otto von Stackelberg kiirustas ordumeistri sabas nagu taltsas koerakutsikas. Kannupoiss Marcus astus omakorda varjuna tema taga, valmis junkru vähimagi vale liigutuse peale pistoda välgutama.

Rüütelvend Andreas von Steinberg ristas käed rinnale, vangutas pead ja pööras tüdinud pilgu ahelais rippuva süüaluse poole. Kaplan Bartholomäus oli nina sellile peaaegu suhu toppinud ning mudis oma kõhnade sõrmedega tema kaelasooni.

„Teeme siis vaheaja, mis?” küsis vend Andreas.

„Pole siin enam miskit vaheaega tarvis,” ohkas ordupreester end sirgu ajades. „Hinge heitis, va reo! Olgu Issand sellele närukaelale armuline!”

1 Tühi kõht on kõige parem kokk. (Lad. k.) [ ↵ ]

2 Hilisem Vindavi (Ventspilsi) komtuur (1347–1349) ja Liivimaa Ordu maamarssal (1354–1375). [ ↵ ]

3 Võnnu, Cēsis. [ ↵ ]

4 Vastseliina. [ ↵ ]

5 Noorim Leedu kuninga Gediminase seitsmest pojast, kes isa ootamatu surma järel 1341. aastal sai Vilniuse valitsejaks. [ ↵ ]

6 Saksa ordu peakorter tänapäeva Poolas Malborkis. [ ↵ ]

7 Poola kuningas Kazimir III (1333–1370). [ ↵ ]

8 Linn Poolas. [ ↵ ]

9 1. juunil (tegelikult sõlmiti rahuleping päev hiljem, 2. juunil 1343). [ ↵ ]

10 Saaremaal. [ ↵ ]

11 Liivimaa Ordu ordumeister (1298–1307). [ ↵ ]

12 Püha Jüri, sõjameeste ja rüütlite kaitsepühak. [ ↵ ]