Читать книгу Kuningas - Mehis Tulk - Страница 7

12. mai 1343, esmaspäev

Toonetaguse luikede hääletu laul viis Tuuleotsa kõige noorema hinge kaasa just enne päikesetõusu. Ootamatu koidueelne puhang sahises läbi rohuaurudest raske saunauberiku ning andis jahtuvatele palgetele viimast korda suud.

Memm, kes pisitütart põetades niigi enam päris tema ise ei olnud, läks kui meeltest ära. „Aijjaa... eijjaa... oijjjaaaa... ääää...” halas ta, lapsukese lõtvunud keha rinnale surudes.

„Ole siis nüüd...” ümises Tuuleotsa peremees Valdeku ohates ja pani käe naise seljale. Vaatamata omaenese viletsusele ja valu tegevatele küljekontidele oli ta kogu viimase nädala suuremad lapsed õhtul tares magama seadnud ja siis sauna naise ning tütrekese juurde heitnud, et nende katkendliku une järele valvata.

Et Tuuleotsal luusivat surma peletada, oli Valdeku teinud kõik, mis oskas. Metsa- ja tuulevaimudele lepituseks ande pannud, tare- ja saunauksele märke teinud ning vanamemmelt õpitud loitsusõnade saatel Toonetaguse pimedale sulasele verekahjagi toonud.

„Tuku-tuku, Toone-taati! Upu-upu, unepaati! Kutsal küüned, kikkal harjas! Maga-maga, Toone karjas!” oli ta loitsulõkke juures koera nülgides ja kukke veristades ümisenud. Suitsu ja sädemete saatel kahitud õuepeni ja kikkapoiss paraku Toonetaguse vardjale lepitust ei toonud. Nii juhtus, et Valdeku noorim, vaid neli talve näinud lapsuke, kes Pöide kantsi juures lahvatanud tapluses hobusekapjade alla jäi, ikkagi hinge heitis, vaatamata kõikidele loitsudele ja nõiatempudele, maarohutõmmistele, muljutud kohtadele määritud rasvadele ning Kooljaoja juurikatele, mida katkenud ihu tasumiseks saunas süte peal mitu päeva suitsutati.

„Ole siis nüüd...” ohkas Valdeku uuesti, kuid naine üksnes väristas raevukalt õlgu ning hakkas kriisates sajatama. Kõige jõledamate needustega teotas ta läbisegi maa- ja tuulevaime, ristijumala poega, tema neitsist ema ja kõiki tema sante. „Aijjaa... eijjaa... oijjjaaaa... ääää...”

Sauna kõrval tukkuvas tares hakkas laial lavatsil lambanahkade all üks väike kogu nihelema, tema järel teine, ja ühtäkki oli unkaaugust kostvat tuule ohkamist ja sellesse segatud katkendlikku itkemist kuulatamas viis kohkunud kõrvapaari.

„Eeeäää...” hakkas keegi nuttu tihkuma.

„Tassaaa nüid! Ööaig alles,” sisistas teisest tareotsast krigisev vanainimesehääl. „Aa’te karja kärna ning rotid rukki!”

Perepoeg Asso oli partel heintes juba tüki aja eest virgunud ja tundis nüüd, nagu pigistaks tema südant nähtamatu käsi. See mattis hinge ning tegi silmanurgad niiskeks. Hea, et tares valitses pimedus, sest mida kauem poiss memme kriiskeid ja hala kuulas, seda raskem oli tal pisaraid tagasi hoida. Meestel aga ei kõlba vesistada ja Asso pidi ju nüüd, kus taat orduvendade käe läbi pooleldi sandiks oli jäänud, täismehe eest väljas olema.

„Rotid rukki, neh!” kostis pimedusest uuesti.

Nooruk rehmas käega üle silmade ja ajas end istuli. Ta ei teadnud, mida vanamemm rottidega mõtles, aga see sajatus oli tal kogu aeg suul. Jalgadest viimasegi jõu kaotanud vanaeit lebas nii ööl kui päeval oma asemel ning ajas üha segasemat juttu. Ja und ei paistnud ta pärast Pöide tapatalguid saavat kah enam silmatäitki. Asso oli tolle päeva õhtul vedanud memme õue, et ta näeks kantsist paistvat tulekuma ja suitsupilve.

„Kas see pole mitte vägev?” oli ta õhinal küsinud. „Kas pole see mitte vägev algus?” Memm aga rapsis end tema käte vahelt lahti ja roomas turtsudes toa poole tagasi, ise ägisedes: „Algus, algus... See oo lõpp, lollpead! Lõpp! Veri, veri, veri!”

Asso haigutas, nii et lõualuud naksusid. Nüüd, kus temast oli saanud äkilise meelega sepa Tooru õpipoiss, ajas ärevus tal une pealt juba enne koitu ning ööunedega segatud mõtted kippusid ikka ja jälle just Lepiku sepikoja ääsi kõrvale pudenema.

Nooruk lükkas narmendava villase vaiba kõrvale ning libistas end parsilt maha. Nügis sõsarad-veljekesed lavatsi peal tihedamalt üksteise vastu ja sättis nahad neile paremini peale.

Äkitselt kostis nutulaul tarre nõnda selgelt, nagu oleks keegi itkenud sealsamas lavatsi ääres. „Aijjaa... eijjaa... oijjjaaaa... ääää...”

Nahkade alt kostis nihelemist ja summutatud tihkumist. Asso kuulatas viivu, kobas siis kolde ääres pilpa järele, et sellega tuhast süsi koukida.

„Kas Tillu-Killu on nüüd surnud?” sosistas ebakindel lapsehääl võidunud lambakarvade tagant.

„Juu ta on, jah,” kohmas perepoeg ebakindlalt ning puhus koldesse. Ninna paiskus tuha kõditav lõhn ja pimeduses hakkasid vilkuma õrnpunased tulukesed. „Aga ega ma tea kah.”

„Tillu-Killu käimad käind, Toone taha kooljaks läind,” kähises vanamemm. „Tuule teed said tambitud, kalmukünkaks kanditud!”

Laast ei tahtnud tuld võtta ja poiss pidi süsi veel mitu korda puhumisega ergutama, nii et silmad kipitama hakkasid. Lõpuks ärkas leek ning peletas pimeduse tare kaugematesse nurkadesse.

Uksehinged kriuksatasid. Taadi järel tuppa eksinud tilluke tuulehoog oleks leegi, mida Asso ruttu pihkudega varjama kummardus, äärepealt uuesti surnuks puhunud.

„Näh,” sirutas Valdeku käe ja kopsas lauale pooliku kapa tuhmkollase õllega. „Tegin tõrrele põhja peale, ainult mõne lonksu jagu oligi,” sõnas ta väsinult, libistas musta vesti õlgadelt ja riputas ukse kõrvale nagisse. „Joo-joo, poeg, linnupetteks! On aeg minna! Päev tõuseb, Tooru ootab.”

„Taat! Kuule, taat! Kas Tillu-Killu on nüüd surnud?” kostis seesama lapsehääl nahkade alt veel nõudlikumalt.

„Tssss! Ole nüüd...” tõttas Asso aseme poole sisistama, aga Valdeku pani mõhnalise peo nooruki käele ja ütles rahulikul häälel: „Jah. Tillu-Killu on läind. Ei old meitel väge teda hoida. Tuuled teda tahtsid ja tuuled ta lõpuks said.”

„Tuulte teed said tallatud...” ägises vanamemm .

„Tillu-Killu pannakse siis maa sisse ja ta ei tule enam meie juurde,” ütles lapsehääl kurvalt.

„Jah. Aga tema naerud ja nutud jäävad ikka tuultega meie tare ümber uitama. Nii nagu Tuuleotsal alati on olnud.”

Valdeku neelatas.

„Mine nüüd, poeg! Töö ootab!” sõnas ta käeseljaga üle silmade äiates. „Ja ära ole memme vastu tõrges. Ta pole kuri sinu pärast.”

Asso kummutas kapa põhjani. Mähkis jalad kiirustades rasudesse, põimis pastlanöörid ümber jalarättide ning sõlmis otsad põlvede all kokku. Pingutas vöö vestile ja astus õue.

*

Lepiku pundenikutalu märgiks oli juba mitu põlve olnud vasar, mis näitas, et selles kohas sepatööd tehakse. Talu kaitses raudvitsaga pingutatud pisike vankriratas, mis sepikoja räästa küljes keti otsas kiikus ja vähegi suurema tuulega vastu kõrval rippuvat raudlatti kõlksuma hakkas.

Kisklaudadest katusealune, mille alla mahtusid pikk lõõtsaga ääs, raudvitstega vöötatud tubli tammepakk ning selle külge naelutatud alasi, kõlises Pöide kantsi tapluse järel tööst. Aga veel kuumemalt kui ääsituli hõõgusid tahmunud katuselaudade all kibedus ja tasuhimu. Esimesest õpipoisipäevast peale oli Asso palju kordi olnud tunnistajaks, kuidas Tooru väsimatult kõigile ordumeestele lugematuid surmasid sajatas, üks kurjem kui teine.

„Tervist ning rahu Lepikule!” hõikas ta sepapaja ette jõudes. Kõik need päevad, mis Asso oli Tooru juures, tundis ta kohmetust, sest sepp oli tema saabudes alati juba ametis. Meister ei jätnud seda talle kunagi ka nina alla hõõrumata.

„Tuli ammu üleval, poiss! Ei saa selliks õpipoiss ega meistriks sell, kellel uni pikk ja samm laisk!” kõmistas Tooru seegi kord.

„Ei olnud ma laisk, peremees! Meil käis öösi Toone-taat ja viis hinge...” tõttas Asso seletama ja kummardus jalgade ümber kargleva halli-mustakirju koeranähvitsa kaela sügama.

Sepp põrnitses poissi. „Mida sina, tattnina, ka Toone-taadist tead!” müristas ta siis põlglikult. „Tema lösutab Lepikul juba palju suvesid ja talvesid. Ammu enne seda, kui sina ei olnud isegi veel tilk Valdeku lapitud püksisääres!”

Asso seisis kangelt kui puupakk, julgemata peremehele rohkem vastu ütelda. Tulitav kukal ja tuimaks põrutatud sõrmed said noorukile tuttavaks kohe esimestel päevadel. Seepärast ruttas ta sepa vesiste rohukarva silmade vähimagi pilgutuse peale küll jahtuvat rauatükki hõõguvatele sütele tagasi tõstma, küll veelgi usinamalt lõõtsa tõmbama.

Ikka selleks, et ääsil kahiseks valusamast valusam leek, surmatuli, nagu Tooru väheste suupaotamiste aegu vahel urises. See pidi äratama raua kõige salajasema südame, millest oskaja käe all hoburaud, vikat, nael või kirvetera sai. Või piigiteravik. Või ammunool. Ammunool, jah. Selle peale kulus vähe rauda, aga palju aega, eriti kui lööja käsi vilumata oli. Aga nüüd, kus sakstega sõda lahti, tuli just nooleteravikke sepistada. Niisugune oli Vesse ja teiste vanemate tahtmine.

Nooleotsi oli Asso löönud rohkem, kui tema kesine rehkendamisoskus jõudis meeles pidada. Ühed pikema teravikuga, teised lühemad, aga pikema kaelaga, aga kõik peaaegu äravahetamiseni sarnased ja ühtmoodi sihvakad. Tapanaelad, mõtles poiss. Tapanaelad, mis peavad paigale lööma inimese... Inimese, kes himustab võõrast, inimese, kes ihaldab seda, millele tal õigust pole. Mida see tähendab? Misasi on õigus? Kellel on millele õigus ja miks on üldse kellelgi millelegi õigus? Miks on nii, et temal, Lõualuse auväärt adramehe Valdeku pärijal, ei ole sünnis isegi mitte mõtelda Kahtjala vanema Meldese tütre Piiriti kosimisele? Miks on nii, et tema, kes ta pistis oma pea otse herilasepessa, käis ordukantsis ja julgustas seal pandiks olnud tüdrukut linnusest põgenema, peab leppima, et see oli „lihtsalt üks töö”? Ja mitte himustama rohkemat.

Asso neelatas ja pühkis higi.

Jah, esiti ta oligi arvanud, et see ongi lihtsalt üks töö. Ta tahtis näidata oma julgust ja püüdlikkust, tahtis näidata kuulekust taadile, memmele ja kihlakunna vanematele. Ta oli uhke, et just teda selle töö peale parimaks arvati ja oli seepärast toimetanud ühtmoodi ustavalt nii enne kui pärast Piiritiga kokkusaamist. Ta oli pisaratega võideldes oma uhkuse alla neelanud, kui pidi teada andma, et tütarlaps ikkagi ordumeeste küüsi oli jäänud, ja pärast kogu maleva ees aset leidnud alandamist Lõualuse pajuserval jõuetust raevust röökinud ning mättaid laiali pildunud.

Vaid põgusalt oli tema süda saanud rõõmust hõisata – siis, kui Vesse teada andis, et Piirit sakste küüsist ikkagi pääses – ja kohe kibedusest uuesti kokku tõmbunud, kui vanem naerdes selgitas, et Asso selle töö jaoks üksnes seetõttu välja valiti, et ta viletsamast soost on, mispärast orduvennad teda vaevalt endale pandiks pidada oleksid tahtnud. Ja siis...

„Misssssee on, poisiraisk!!!?”

Laevanaelu kasti ladunud sepp sihtis higise käega Asso poole. Nooruk oli ligitükkivas keskhommikuses roidumuses mõtetega liialt uitama läinud ja rauatükil, millest järjekordne nooleteravik pidi saama, ülearu jahtuda lasknud.

„Miks sa külma rauda taod, raisk!?”

„Must... tuli...” kogeles poiss.

„Ah et must tuli?”

Tooru krabas Assol kuklast, nii et poisil pihid ja haamer peost pudenesid, ning rusus ta ääsi juurde, nägupidi hõõguvate süte kohale, kus järjekordne raudlatt küpses.

„Kuule häält ja tunne lõhna, mitte kuuma!” kähises sepp. Asso tundis vaid, kuidas kulmud ja juuksed kärssasid ning põsk ühes kõrvaga küpseliha tükiks muutumas oli.

„Jaaaaaaiiiihh!” rebenes nooruki huulilt karje ning tema sõrmed puurisid meeleheitlikult sepa karvastesse randmetesse. Tooru haare lõtvus ja Asso sööstis veetoobri juurde, et valus põlevat palet jahutada.

„Vesi ja tuli on üks, et sa teaks, poiss,” kuulis ta, enne kui nägupidi vette sukeldus. „Kuum raud armastab külma vett. Nii nagu saunakuum ihu lumehange. See teeb tugevaks ja sitkeks.”

Kui poiss silmad veest uuesti klaariks sai, nägi ta seppa miskit näppude vahel veeretamas ja hõõguval pilgul põrnitsemas. See oli pisike käänatud servadega hõberaha, mida Tooru nööriga kaelas kandis ja mitu korda päevas silme ette tõstis, kuid ainult siis, kui arvas, et Asso nägemas pole. Praegu oli see vaatamine aga kuidagi teistsugune, punahabeme silmis peegeldus ääsituli, kuid lisaks veel midagi, mille hiilgav sügavus noorukil südame alt õõnsaks võttis.

„Must tuli, jah! Hoia eemale!” kõmistas sepp põske hõõruvale õpipoisile. Siis läks lahti.

See oli jälle üks neist kordadest, kui Assole tundus, et sepp tahab põlevat rauda alasiga üheks tampida. Ta mõtles kõhedusega, kas pole ehk sepa peas mitte öö ja päev segamini läinud, kas pole temast saamas üks neid hirmsaid märatsejaid, keda unetaplejateks ja karusärklasteks kutsuti ning kellest memmed-taadid poisikestele tarehämaruses unejutuks koledaid lugusid pajatasid.

Haamrilöökide valust kriiskav raud võttis sepa nobedate ja halastamatute käte all veidra keerdunud kuju. Tooru lasi pihtidel ja haamril maha kukkuda, haaras alasil mustalt hõõguva rauatüki kätte ja heitis toobrisse, kus räbune mullitav vesi susinal uduvalgeks suitsuks pahvatas. „Verega uputatud kuu ja kõige külmemate kurade nimel!” röögatas ta. „Saksad peavad surema!”

Asso märkas ehmatusega, et metallist kiirgav tulelõõm ei jätnud sepa pihkudele pisimatki põletusmärki.

„Toor-Tooruke!”

Tahmast ja higist kirjude palgetega sepp kangestus viivuks ja peitis rinnal helkiva hõbeehte uuesti oma nahkpõlle taha.

„Pidage nüüd vahet ka, mehed! Tulge leiba-leivakõrvast võtma!” hõikas malbe hääl. Nähvitsa rõõmsa kiunumise saatel astus katusealusesse sale naisterahvas, Lepiku perenaine Viire.

„Me kohe, linnuke! Väheke on veel lüüa,” pomises Tooru.

Naine astus mehe juurde ja pani sõrmed tema heledate karvadega kaetud kämblale. „Eks tulge siis, kui tehtud saab. Pean leeme soojas.”

Tooru kummardus ja puudutas huultega kaasa heledaid juukseid. Naine pöördus ning kadus jalge ümber karglevat koerakest tähele panemata tarenurga taha.

Sepp vajus ääsi kõrvale pingile, pilk tühi, soonilised käsivarred elutult süles. Asso imestas taas, kuidas võib ühes hapras naises olla selline vägi, mis temast kaks korda suuremat meest vaid mõne tühise sõnaga kui koerakutsikat suudab talitseda. Seppa kartis poiss tolle tulise meele ning äkilisuse pärast, emand Viiret aga temast kiirgava imeliku rahu tõttu, mis tundus Assole veelgi pelutavam. See, mis on nähtaval, ei ole eales nõnda ohtlik kui see, mida varjul hoitakse.

Poiss teadis taadi juttudest, et Lepiku seitsmest lapsest kuus olid surnud ilmale tulles või enne aastavanuseks saamist. Üksnes esmasündinu Meletu jõudis meheikka ja temast sai Pöide kantsis isa õpipoiss, kuni foogti viha saarlaste vastu noormehe ilma süüta surma saatis. Mida Asso aga ei teadnud, oli see, et sepa lähedane läbisaamine tulega ja sellega kaasnev vägi, mida jumalate tahtel paraku ükski tema lastest edasi kandmas ei olnud, pärines Tooru vanaemalt, tulipunaste juuste ja piimvalgete palgetega Isleenilt. Orjatüdrukult, kelle sepa vanaisa, samuti Tooru, Ojamaa rauaretkel ühelt friisi kaupmehelt täringumängus võitis, saarde kaasa võttis ning juba tagasiteel laevas raskejalgseks tegi. Liignaiselt, kellest sai Lepiku kojas emand, kes aga Lõualuse ja paljude teiste ümberkaudsete külade perenaiste arvates peremehe kõrvale kuidagi ei kõlvanud.

Aga vana Tooru oli kange, ei hoolinud naiste lobast ning ei väsinud Ojamaalt ostetud kaasa hunnitut ilu ikka ja jälle kiitmast, valades sellega emandate uhketesse südametesse aina uut pahameelt. Sest peale oma väärika päritolu ei olnud emandatel Isleeni imeliselt valgele ja õrnale ihule midagi vastu panna. Mida küpsemasse ikka kadetsejad jõudsid, seda sagedamini pidid nad salamisi ohkama, sest Lepiku võõramaise emanda palgetesse aastad ei hakanud. Need olid siledad nagu noorel näitsikul ning suvedel ja talvedel ei paistnud nende üle mingit võimu olevat. Nii nagu ka tema igavesti kodumaa järele nutva südame üle.

Saare meel ja saare keel jäid Isleenile elu lõpuni võõraks. Küll mäletas noor Tooru poisikesepõlvest neid erilisi, tundmatus murdes leelutusi, mida vanamemm talle pimedatel õhtutel ja hämaratel talvepäevadel näputöö saateks poolihääli ümises ja laulis. Nende sõnad olid poisikesele mõistmatud, kuid vanaema hääl kõlas kuidagi koduselt. Ja loojangute aegu, kui selleks vähegi mahti oli, kummardus vana naine metsa taha vajuva päikese poole ja ütles kurval pilgul Tooru pead silitades: „Kodu. Kauge. Gaideel.”

Sepp virgus ning ajas end kõikudes püsti. „No mida sa vahid nagu lammas? Anna pihta, poiss!” urises ta süngelt.

*

Kaheksapäevase piiramise järel löödi Pöide linnuse juures maha viimane kui üks alistunud ordumees. Mõned üksikud ratsanikud, kes tapluse segaduses esimese hooga põgenema pääsesid, püüti samuti kinni ja lohistati hobuste taga surnuks.

Kindluses tapeti kõik elavad, alates hoovipenidest ning lõpetades pilastamisest oimetu köögiemanda ja ühe kriiskava hulluga, kes ordumaja lukustatud kambrist leiti. Lambad, lehma ning paar siga veristasid malevlased pidusöögiks, kõik ülejäänu, mis vähegi tulekõlbulik oli ja millele meeste jõud peale hakkas, veeti ordumaja ülemise korruse saali ning süüdati Tarapiitat kiites põlema.

Aga kantsimüüride vahel kõmiseva võidulaulu kõrval kerkisid taeva poole ka itk ja hala. Linnust piiravas rahvasummas takerdunud ordurüütlid olid lühikeses tapluses surnuks raiunud kümme ja vigaseks löönud poolsada relvitut inimest, kelle lõhutud ihud ning katkised kondid pikaks ajaks lähedaste tasuda jäid.

Undimetsa mõisa nooremand Marja lõi silmad lahti ja põrnitses tuttavaid kambriseinu. Jah, kõrvad ei olnud teda petnud! Seina tagant kostis uuesti tuttav haukumine.

Kas ustav Hall oli ta üles ajanud? Miks ta üldse Kahoveere kambris lebas? Marja püüdis meelde tuletada, kuidas ta sellesse ruumi oli sattunud. Ta mäletas rüütlite meeleheitlikku rünnakut Pöide kantsi juures, rüselemist ning kisendusi. Ta mäletas hobuselt kukkumist ja vilksamisi käisid tal silme eest läbi ka Vesse ja Lemmi kohkunud näod. Aga edasi oli kõik üks suur must pimedus.

Marja üritas pehmel heinakotil pead pöörates end kergitada. Tema pilk tabas ähmast nägu, mis korraks naerule venis, kuid kohe uuesti tõsiseks tõmbus.

„Ei tohi liigutada!” keelas poisi moodi lühikeste juustega põetaja lähemale astudes. See oli tarbetu, sest rinnus sähvatanud valupiste kiskus Marja suust oige ning sundis ta asemele tagasi vajuma.

„Perenaine peab lamama ja jõudu koguma. Tema ihust jooksis palju verd välja, naised ütlesid, et see teeb nõrgaks...” seletas tüdruk villast tekki kohendades.

„Minu laps...” pomises Marja teise juttu tähele panemata ning libistas käed niuetele. „Minu poeg... meie poeg...”

Põetaja pööras pilgu kõrvale.

„Teda ei ole...” ümises nooremand nagu unes. „Ma ei tunne teda enda sees.”

„Perenaine kukkus,” ütles tüdruk vaikselt. „Naised ütlesid, et ükski emakoda ei pea sellise kukkumise järel last kinni.”

Marja sulges silmad. „Ja minu rind?” Ta vedas torkivat valu trotsides sõrmed uuesti ülespoole, ümber keha mähitud laia sideme juurde.

„Sakste mõõk lõikas perenaise paremasse rinda sügava haava, aga naised ütlevad, et kondid ja sooned on terved ja katkestatud ihu kasvab uuesti kokku,” seletas tüdruk.

„Ma tunnen sind. Sina oled Piirit...”

„Jah, perenaine,” ütles tüdruk. „Külavanem Meldese tütar.”

„Kus Vesse on?” küsis nooremand sosinal. „Vanem Vesse.”

„Malev on ikka veel ordukantsi juures laagris. Üks sulane teadis rääkida, et vanemad olla nõuks võtnud linnuse maatasa teha. Selleks on palju mehi tarvis.”