Читать книгу Kuningas - Mehis Tulk - Страница 6

9. mai 1343, reede, Püha Nikolause mälestuspäev

Väinamere hambulised lained nühkisid pikka Puise nina nõnda uinutava aeglusega, et kaldakividki haigutama kippusid.

Poleks olnud vaiade vahele tõmmatud võrgulinu ja poolt tosinat kalakulli, kes võrkude juures ärevalt päid jonksutasid ning katkematult sõimlesid, võinuks arvata, et inimese jalale on see rand hoopiski tundmatu. Siiski paistsid rannaküürult kadakate vahelt ka üksik mustav hütt, selle kõrval miilav lõke ja vana naine, kelle kondised sõrmed nobedasti võrku paikasid. Huiga^[1.] vehkimise kõrvalt passis eideke sütel küpsevat kala, mille rasv tuleaseme iga natukese aja tagant särtsuma pani. Veel sagedamini eksis vanainimese pilk aga merele, kus kaks purje aegamisi üha suuremaks kasvasid.

Kallast nooliv laine vollerdas laisalt, kuid pilvenartsude tõttamine külmsinise taeva all kinnitas memmele, et meri on petlik. Ta teadis, et tuul on tõusmas. Ja tema süda muretses.

Ei, mitte silmapiiri taga jõudu koguva maru pärast ega ka selle pärast, kas koju naasva poja võrgud ikka toovad piisavalt räime, ahvenat ja säinast, mida kalaostjatele vastukaubaks pakkuda. Nüüd, vastu suve, nõudsid adramehed vilja ning naeriste eest kolmanda osa rohkem kala kui muul ajal, kuid õnneks ei käinud piiskopi vakusevardjad mitte iga päev rannas kalakümnist kogumas.

Loomus oli terve kevade olnud hea ja ükski märk ei näidanud, et see ka täna viletsam on. Teinekord tundus kaluritele isegi, nagu oleks rannameeste kõige kaugemasse püügikohta Kumari rahude all kogu mere kalaparved kokku ujunud. Jõuaks vaid keegi need kokku roobitseda ja kaldale tarida!

Jah, püügiõnnes polnud küsimus. Memmele tegi muret hoopis see, et juba nädalapäevad polnud rannas ühtki kalaostjat näha olnud. Vitstest sumbad kitsas rannalõukas olid ahvenatest pungil, nõnda et kalad juba külitama kippusid, hüti taga konutas pool tosinat tünni soolaräimega ja veel pool tosinat tühjalt, mida ei saanud aga täita, sest sool oli otsas. Seepärast ei tulnud ka kuivatamine ega suitsutamine kõne alla. Viimase vakapõhjast kokku kaabitud pihutäie võttis poeg selsamal hommikul püügile kaasa, sest soolata ei läinud Puise rannast merele ükski kipper.

Kuhu see saak küll niimoodi pannakse? Iseäranis nüüd, kus just hakkas paistma, et aastatepikkune viletsus peab lõpuks nendegi kasina katuse all parematele päevadele ruumi tegema. Mullu sügisel oli poeg mitu korda mingeid mõisamehi üle väina Saaremaale sõidutanud. Reiside eest laoti talle peo peale puhtad hõberahad, mida Puise rannas just mitte väga sageli ei nähtud. Pärast seda tõi poeg külast uue hobuse, aeglase, kuid tugeva töölooma, paraja vankrit vedama. Jääminekust saati olid võrgud-mõrrad alati priske noosi andnud. Ja nüüd siis äkki niimoodi!

Lasta kalal lihtsalt ära surra ja sandiks minna oleks sulaselge patutegu. Jumalaandi ei või raisata, nagu kirikupapp kuulutab, ja õige ta on. Inimese kasin aru ei saa tihtipeale samast päevastki sotti, rääkimata sellest, et miskit homse kohta aimata. Rannarahvas teab seda paremini kui keegi teine. Ole sa nii sitkete kaelasoontega kui tahes, olgu sul või oma ranna kõige parem tuulenina – kunagi ei või teada, mis tujus on vetevaimud, mis tantsud mõlguvad meeles tuulehaldjatel ja näkkidel või mis nõu on sinuga suurel taevasel ristijumalal. Neid kõiki tuli meeles pidada, lepitada, paluda, neile kõigile ande tuua. Aga lõpuks võisid sa ikkagi vaid loota ja kindel ei saanud kunagi olla.

Kalakullid viskusid äkitselt rabinal lendu ning sööstsid mere poole. Viivu pärast jõudis memmekese kõrvu rannametsast kostev tume müdin ning ta venitas näputööd kõrvale pannes oma köökus keha sirgemaks.

Metsa- ning veepiiri lahutavale kaldaribale tuiskas lõõtsutav ratsasalk, kokku üheksa meest, neli koormahobust järel. Väsinud ratsud kippusid lüdris kruusaklibus libastuma, pritsides üles sogast vett ja sundides mehi sadulas kramplikult tasakaalu hoidma. Tolmustest rõivastest, mille alt ka tuhmilt helkivat rauda paistis, oli näha, et seltskond mitte rahumeelselt reisimas polnud, vaid pigem tulistvalu kusagile kiirustas.

Raske pladinaga läbi laia loduaugu sumanud, võttis salk lõpuks hoo maha ning suundus aegamisi rannatare poole. Jässakas hallipäine sõjasulane oli esimene, kes hütikese juures end sadulast maha libistas.

„Manivolde!” hüüatas memm meest ära tundes ja lõi käsi kokku. „Jälle sina! Alles nädalapäevad tagasi olid siin!” Tema krigisevas hõikes kõlasid ühtaegu kahtlus ning küsimus.

„Siin neh, perenaine,” vastas sõjasulane higist pealage kratsides. „Meil on paati tarvis.”

„No ega Puise rannast midagi muud ei tahetagi,” torises eideke ning toetas oma kondised kannikad uuesti järile. „Ikka paati ning paati. Tuleks siis keegi ja võtaks vähemasti tünnitäie värsket kala. Võtaks korvitäiegi.”

Manivolde raputas pead. „Ei, kala pole meil tarvis, perenaine. Ikka paati, ja kohe. Me peame kohemaid saarde saama!”

„Kohe ja kohe,” kähvas memm. „Sul võib ju rutt olla, aga ega sellepärast laev rutemini randa jõua,” porises ta lautrikohale lähenevaid purjesid kiigates. „Kannatust peab olema. Ja pilvejooksu järgi paistab tuul nõndamoodi pöörama, et tark täna enam nina merele ei topi ega aja sinna ka oma vihameest mitte.”

„Me peame saarde saama!”

„Peame, peame...” vangutas memm etteheitvalt pead. „Kui poiss tuleb, küll siis tema ütleb, kas saab või ei saa.”

Sõjasulane viskas kiire pilgu merele ning läks tagasi kaaslaste juurde. Need olid samuti hobustelt maha tulnud ja vahtisid purjesid alla laskvaid paate lootusrikka ärevusega.

„Isand,” pöördus Manivolde lüheldase mehe poole, kelle peenest kalevist mürkroheline kuub ning rinnal helkiv raske kuldkett viitasid, et tegu pole mitte talupoja, vaid kaupmehesaksa või mõisahärraga. „Laevad jõuavad kohe randa, aga pole kindel, et need meid täna üle väina viivad. Tuul pidi kehva kandi peale pöörama.”

Saks lükkas sametbareti kuklasse ning libistas sõrmed pahase liigutusega üle kikkis vuntside. „Johannes Hawenpe ei pelga ühtegi tuult!” nähvas ta. „Me läheme kohe, maksku mis maksab!”

Sõjasulane noogutas. Isand Hawenpe sageli narruseni küündiv kangekaelsus oli teada terves Harrienis,^[2.] eriti Revalis, kus kodanikud tema tegemiste kallal alatasa hambaid teritasid. Kunagi ei tehtud seda aga mehe enese kuuldes, sest niisama hästi, nagu oli tuntud Hawenpe kangekaelsus, teati ka sellega kaasas käivat äkilist meelt. Selsamal hommikul oli Manivolde olnud tunnistajaks isanda vihapahvakutele, millele alludes võinuks kogu salk olla praegu tont teab kus, aga mitte Puise rannas nii hädavajalikku paati randa ootamas.

Koidikul olid Helmold de Saghe pojad Hinrik ja noor Helmold Hawenpe mõisa väravate taga sisselaskmist nõudnud ning teatanud, et ordumeeste sõnamurdlikkus leidis Wittensteinis^[3.] eriti nurjatul moel kinnitust – kõik kuningameeste saadikud löödi autult maha nagu kõige viimased röövlid. Isegi nendega kaasas olnud piiskop Olavilt^[4.] ähvardati elu võtta, aga jumalamees tõmmanud põuest risti, mille peale teda kimbutama saadetud sulased langetasid mõõgad ning toimetasid piiskopi kuulekalt oma kambrisse, kus too siiamaani luku taga istuvat. Ordusulaste salgad aga olla saadetud karjadena külasid ning mõisu röövima ja otsima neid, kel kuningameeste mässuga miskitki arvati pistmist olevat.

Hinriku ja noore Helmoldi sõnumite peale muutus isand Hawenpe nägu niisama halliks nagu pilved tema laastukatusega elumaja kohal. Kiirkorras lasi mõisahärra hobused reisivalmis seada ning kaks neist koormata reisikottide ja kastidega, kuhu ta oli juba paari päeva eest lasknud ettenägelikult tarvilisi riideid ning tarbeesemeid pakkida.

Manivolde juhtus pampusid vedades tahtmatult uksepraost kuulama, kuidas isand Johannes torisevale majaemandale selgitas, et ta ootamatu reisi mitte enese, vaid isand Saghe poegade pärast ette peab võtma, aga et ta esimesel võimalusel kohe koju tagasi tuleb.

Maasugu mayersche^[5.] meelt see paraku ei lohutanud. „Vilets jänes!” kähvas naine etteheitvalt. „Nüüd, kui ordu koerad lahti on päästetud, putkad metsa, jah?”

Hele laks ja tuhm karjatus ütlesid sõjasulasele, mida mõisahärra majaemanda suupruukimisest arvas.

„Selle poolearulise Saha kehkenpüksi pojad on sulle tähtsamad kui omaenese kodakondsed!” kiunus majaemand jonnakalt edasi ja teenis veel ühe kõrvakiilu.

„Hawenpe kodakondsed ei pea kedagi kartma, kui mina läinud olen!” käratas mõisahärra tüdinult. „Ma olen kindel, et veel enne kesakündi on see neetud sõda läbi. Sinu ja hoovimeistri asi on seni hoolitseda, et põldudel saaks silm peal hoitud ja tarvilised tööd õigel ajal tehtud!”

Uks Johannes de Hawenpe selja taga lendas piitade raksudes kinni – kindel märk sellest, et isandale pähe löönud sapp niipea ei lahtu. Nii ei kergitanud Manivolde kulmugi, kui härra veidi hiljem äkitselt ratsasalga Leali^[6.] tee pealt alla käskis pöörata ja otsejoones oma naabrimehe, isand Willekin de Legenwolde õuele kihutas.

Avar hoov oli nagu välja surnud, polnud klähvimas ühtki koera ega paterdamas ühtki lindu, tatsamas ühtki lojust, inimestest rääkimata. Tummad majad põrnitsesid saabujaid ohtliku vaenulikkusega.

„Kussa oled, neetud kelm?!” hüüdis isand Hawenpe porisel maal libastuvat ja korskavat hobust talitsedes. „Kussa oled, kärnane koer?! Miks on sinu õu tühi?!”

Mõisahärra sülitas põlglikult ning kiskus vihaselt ratsmeid. „Paistab, et sa oled nagu üks vilets jänesepoeg metsa pagenud! Ja sinu sulased ning teenijad on seepeale nagu armetu kanakari laiali jooksnud! Isegi su omaenese sulased ei austa sind! Pole au sinu sool, pole au sinu nimel!”

Mõisamaja uks paiskus ristseliti lahti. Pikakasvuline Legenwolde sihtis paljastatud mõõgatera Hawenpe poole. Tema silmad kiiskasid vihast ja huulte vahelt pritsis tatti, kui ta röögatas: „Sina, matsiverd koer, minu peale ei haugu! Legenwolde nimi on selles paigas juba sada aastat seisnud ja seisab veel kümme korda nii kaua!”

„Kanäe, kus peni puges lõpuks ikka oma urkast välja,” irvitas isand Johannes ja keerutas kurjalt muiates vuntsi. „Mis on sada aastat Jumala päikese all?” küsis ta sapiselt. „Tühine silmapilk, mida tark isegi sõna vääriliseks ei pea, veel vähem sellega kelkima tuleb.”

„See pole kelkimine!” Legenwolde rehmas hoiatavalt mõõgaga. „See on tõde, mida sinusugune närukael tunnistada ei taha!”

„Hawenped astusid selle maa peal ammu enne seda, kui esimene Legenwolde üldse ilmavalgust nägi!” hüüatas Johannes ning raputas Willekini poole rusikat.

„Sinus kõneleb sitane pagan, Hawenpe! Ei muu kui kõige metsikum ja sitasem pagan! Ja kas need seal sinu selja taga pole mitte Saha ussikuninga pojad? Ahh? Tabagu Kõigevägevama nuhtlus ka neid närukaelu!”

Saha sõjasulaste mõõgad libisesid sahinal tupest ning Hinrik ühes venna Helmoldiga hüüatasid vihaselt: „Mida?”, kuid Johannes de Hawenpe tõstis keelavalt käe. „Minul pole sinu vääritut elunatukest vaja. Ainult Kõigevägevam Jumal saab sinu armetule hingele kohtumõistjaks olla,” sõnas ta süngelt. „Manivolde! Las need uued taanlased hoolitsevad, et isand Willekin kohe pärast meie lahkumist ordumeestele keelt kandma ei tõttaks! Sõidame!”

Nüüd oli ratsasalk siin, Puise rannas, ja Manivolde noor sugulane, kes neid esiti üsna hirmunult, seejärel aga umbusklikult põrnitses, vannutas mõisamehi merele minemisest loobuma. Ilm oli küll veel üsna vaikne, kuid kalur teadis taevamärkide järgi, et peagi hakkavad merd lõhkuma lained, mis sakste kogedki varjulist lahesoppi otsima sunnivad. Jonnakat Hawenped ei kõigutanud aga ka kõige kurjemad hoiatused.

Rannamees nõustus lõpuks kukrutäie hõbeda ning hobuse eest võtma paati kaheksa ilma kraami ja turvisteta meest ja need teisel pool väina sinetavale rannale viima. Manivolde pidi ühes muu kraamiga esimesel võimalusel isandale järele seilama.

„Vaata meie hobuste ja minu varanatukese järele ning olgu Jumal sulle sealjuures abimeheks,” sõnas isand Johannes vana sulast õlale patsutades. „Me kohtume veel!”

Põlvi kure kombel kõrgele tõstes sumas Havipää mõisahärra uhkel ilmel laevani ning kalpsas oma vanuse kohta liigagi käbeda hüppega pardale.

*

Läbi kitsa pilu langesid hämarasse haigetuppa tolmused päikesekiired, joonistades kitsukesel asemel vähkreva haavatu taha seinale tontlikke varje.

Palavikuline pilk kaapas abitult kambri laelaudu, kõrri valguv sülg pani haige kord öökima, kord jälle üle kogu keha vappudes läkastama. Õhetavad palged pärlendasid higist, pragunenud suunurkades vahutav ila valgus läbi hõreda habemeviiru kaelale. Küllap oleks ta ära kiskunud ümber pea ja ülakeha mähitud sidemed ning oleks ehk põrandalgi püherdanud, kui mitte linasest riidest köidikud poleks tema ihuliikmeid aseme küljes kindlalt paigal hoidnud.

Õnneks langes vaevatu iga natukese aja tagant katkendlikku unne, mis ta ihule ja meeltele leevendust tõi. Veel suurem õnnistus oli aga tema tervet kõrva paitav imeline kumin, mis vahel selgemini, vahel ähmasemalt igatseva kutsega täidetud sõnadeks sai ja kurblikuks lauluviisiks vormus: „Ave Maria, gratia plena!” Mõnikord võttis peaaegu ebamaine hääl haige vaimusilmas ka inimese kuju, muutudes värelevateks huulteks, siis silmadeks, siis näoks, mille ümber lehvisid kuldsed juuksekiharad ja õrn siidine loor.

Oo, Püha Neitsi! Heida oma hunnitu pale mu vaevatud ihu peale!

Haavatu katsus köidikute kiuste end küünarnukkidele ajada, surus rinna üles ja küünitas kaelasooni kiskuvast valust hoolimata pead ettepoole. Aga niipea kui ta põgusa õndsushetke ihaluses suud liigutada püüdis, hajus lummutis laiali. „Ave, Maria, gratia plena!” pages kustuv, pisut pilkav hääl tagasi pimedusse.

Hoolitsev käsi pühkis leemendavalt näolt rätikuga higi ning laotas kuumavale otsmikule külmas vees leotatud linatüki. Jahutava riide puudutus vallandas haavatu huultelt väsinud ohke ning suigutas ta uuesti rahutusse unne.

„Misereatur vestri omnipotens Deus…”^[7.]

Leali Püha Vaimu nunnakloostri kaunis abtiss Gertrud silmitses noore mehe siledaid palgeid, ohkas ja ajas end aegamisi sirgu. Koljatikasvu nunn, kelle piklik nägu kangesti hobust meenutas, astus teenistusvalmilt ligi.

„Willegund, kullake, lase tallimehel vanker valmis panna, me sõidame tagasi kloostrisse,” lausus abtiss talle rätikut ulatades ning tegi haige poole ristimärgi. Willegund kummardas ja kadus sõnagi lausumata ukse taha.

Lewenberch,^[8.] Leali nunnade mõisavaldus avara Matsalu lahe ääres, oli viimasel paaril nädalal olnud peatuspaigaks ja peavarjuks tosinatele põgenikele, kelle hulk aina suurenes. Harrienis ja Rotalias^[9.] lahvatanud sõja eest pagesid nii sakslastest mõisamehed oma majakondsetega kui ka maasugu talupojad, kes, naised-lapsed vankriotsal, tule- ja tapatalgute eest redupaika otsisid. Majapidamised ülepeakaela maha jätnud, elu kallale kippujate käest hädavaevu pääsenud, paljud haavatuna, mõned suisa poolalasti. Kõik surmahirmul ja suures segaduses. Keegi ei saanud aru, mis koletud asjad õigupoolest sünnivad ning polnud kedagi, kes oleks suutnud selles segapudrus selgust tuua. Vähemasti veel mitte.

Jutte oli kõiksuguseid ja mida rohkem põgenikke põhja poolt tuli, seda segasemaks ja vastukäivamaks need muutusid. Ühed hädaldasid, et Piskoovia venelane on ordumehed Dorpati juures puruks löönud ja otsaga juba Revali all. Pikkade habemetega papidki olla ühes, et ausad ristiinimesed hirmu ja ähvardustega oma väärusku sundida. Teised jälle teadsid, et Saaremaa piiskop ning orduvennad olla taas tülli pööranud ning saatnud oma sõjasulased teineteise maid rüüstama. Kolmandad kinnitasid, et rootslane on Haapsali juures maale tulnud ning kavatseb Liivimaa piiskopid, ordu ja tagatipuks ka Eestimaa kuningamehed kõige täiega enese valitsuse alla heita. Rootslane olla heldeid lubadusi jagades sakslaste vastu üles ässitanud Rotalia ning isegi Öseli talupojad, kes nüüd mõisu põletades uue kuninga ees kannuseid teenida püüdvat.

Aga need kõik olid vaid jutud. Seepärast ei jäänud põgenikud paigale kauemaks kui ehk pooleks päevaks, kõige rohkem üheks ööks, ning kiirustasid edasi Leali poole – ordukantsi ja kloostri müürid tundusid segasel ajal kõige turvalisema pelgupaigana.

Abtiss silmitses rahutusse unne vajunud haavatut veel põgusa viivu ning pöördus siis kadakasele sauale toetuva vana munga poole, kes tema toimetamisi seina ääres vaikides oli pealt vaadanud.

„Palavik hakkab järele andma. Paistab, et Õnnistegijal ei ole selle noore hinge ärakutsumisega kiiret. Pärast kõiki neid katsumusi, mille järel ta meie hoole alla on sattunud, ei söanda ma isegi arvama hakata, milliseid ülesandeid Kõigevägevam talle ehk juba määranud on,” sõnas kloostriemand ohates. „Ja kuidas meie armas vend ennast ise täna tunneb?”

Püha Dominicuse ordu jutlustajavend Meinhard astus sammukese abtissile lähemale. Mitme nädala eest Öselil osaks saanud vintsutuste jäljed tema näol ja pealael hakkasid juba kaduma, üksnes luid ja liikmeid pitsitav valu ei tahtnud kuidagi järele anda.

„Kui armas õde mõtleb minu nõtra ihu, siis on mu vastus lihtne: Issanda arm on vana meest hoidnud ning lõpuks juhtinud siia, kus ma täna olen. Taevaisa vääritu sulane ei tohi mõelda oma lihast, mistahes vaevu see ka pole pidanud taluma, vaid peab alandlikult ootama, millise töö Jumal talle veel usaldada tahab. Aga kui õde mõtleb minu südant, siis palved on seda küll tublisti kosutanud, kuid mitte puhastanud kurbusest, mille Issand ka oma kõige vagamatele teenritele on seadnud lahkumise ja loobumise hinnaks.”

Ema Gertrudi neitsilikud põsed lõid õhetama ja ta langetas korraks pilgu. Rinnal rippuvat puuristi ebaledes kohendanud, vaatas ta suurte hallide hirvesilmadega uuesti Meinhardi poole. Jutlustajavend arvas neis vastu peegelduvat sedasama nukrust, mis temagi sisemust pärast Hauküla kabelist lahkumist vaikse tulena põletas.

„Jumala vägi on piiritu,” lausus kloostriemand aeglaselt. „Aga meie, tema patused teenijad, peame teadma, et ta seda vaid tahtmist mööda näitab. Vaid kõige sügavam ja puhtam uskuja saab loota, et Issanda vägi on temaga just siis, kui ta seda kõige rohkem vajab.”

„Me kõik palvetame selle nimel iga päev, armas õde,” vastas Meinhard.

Abtiss libistas sõrmed vaheliti varrukatesse ja pöördus haigelavatsi poole. „See oli reedel pärast Püha Jurieni^[10.] päeva, kui mõisavärava taha tuli kõvasti longates üks räsitud olemisega ja lõhkise näoga junkur, üsna samasugune noormees nagu see siin. Palus süüa ja peavarju ning lootis mõnel Leali poole liikuval vankril küüti saada. Ta oli olnud parajasti ööd Padise kloostris, kui seda ründasid talupojad, kelle küüsist ta hädavaevalt ja suures viletsuses minema pääses. Noormees vandus, et nägi oma silmaga, kuidas mitukümmend kloostrivenda ühes sulastega kõige jäledamal kombel maha löödi.”

„Jumal halasta!” sosistas Meinhard. „Eksinud ei tea, mida nad teevad.”

„Ja mina ei tea, mida sellest kõigest arvata,” ohkas kloostriemand. „Ma ei suuda endast kuidagi tõrjuda kahtlust, et Issand on võtnud sama kurjal moel nuhelda ka minu armetu hoole alla usaldatud kloostrit.”

Üle Meinhardi näo libises midagi nukra naeratuse sarnast. „Ei tea, mis põhjusel peaks küll Kõigevägevam nuhtlema kloostrit, mille abtissi vagadus on kuulus kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa?” küsis ta rohkem iseendalt kui ema Gertrudilt.

Vaevalt hajuda jõudnud roosipuna tikkus taas abtissi marmorsiledatele palgetele. „Kloostri müürid on küll tugevad, aga pattu, mida nende taha südames kaasa tuuakse, ei suuda ei ordureeglid ega õdede hoolitsus mitte alati välja juurida,” sõnas ta peaaegu kurvalt.

„Usk peab tugev olema, armas õde,” sõnas jutlustajavend lohutavalt ning kobas ettevaatlikult korpasid, mis katsid tema ikka veel kergelt paistes kuklahaavu.

Abtiss vangutas pead. „Gottfrid... Isand komtuur saatis kloostrisse küll neli sõjasulast, aga ma kipun arvama, et ta tegi seda rohkem selle pärast, et juhul, kui sõda peaks Leali jõudma, kantsis vähem sööjaid oleks,” sõnas ta.

Emand jättis lisamata, et noodsamad preislastest sulased ei paistnud Õnnistegija mõrsjatest sugugi lugu pidavat ning käitusid kloostrimüüride vahel kaunis jultunult, nii et vähemasti esialgu neist rohkem tüli kui kasu kippus olema.

Meinhard pani tähele, et kloostriemand komtuuri nime nimetades miskipärast viivitas ja veidi äraoleval pilgul lavatsil lebavat meest silmitses. „Mis õdedest saab, kui sõda tõepoolest kloostri müüride alla peaks jõudma?” küsis ta ja vaatas abtissile silma.

Ema Gertrud pööras aga pilgu ära ja kinnitas selle jutlustajavenna kadakasele kepile. „Püha Benedictuse^[11.] sau päästis paavst Leo^[12.] poisikesepõlves surmasuust,” sõnas ta, just nagu poleks küsimust kuulnudki. „Mürgine kärnkonn hammustas tulevast paavsti, kes siis veel ilmalikku nime Bruno kandis, poisike langes haigena maha ja kõik arvasid teda surevat.”

„Ja siis, ühel päeval, pärast nädalatepikkust tõvevoodis vaevlemist, nägi noor Bruno enda kohal suurt valgust,” haaras jutlustajavend kloostriemanda sõnal sabast. „Ja valgusest laskus mööda helendavaid astmeid alla vana mees, kes toetus suurele sauale, millesse oli ristimärk lõigatud. Ja ta puudutas selle sauaga poisikest, kelle haigus silmapilkselt kadus. Ja Bruno nägi, et see vana mees on Püha Benedictus.”

Abtiss noogutas.

Kambriuks kääksatas ja nähtavale ilmus Willegundi hobusenägu. „Vanker on valmis,” kõmistas ta üle läve astumata.

Ema Gertrud pigistas vanamehe sõrmed oma soojade pihkude vahele. „See imeline lugu, mille auväärt vend oma pääsemisest meile jutustas, saab kindlasti kantud kloostri annaalidesse. Ja nende tublide kalurite pered saavad tunda kõige suuremat tänu, mida meie vaesed õed suudavad neile pakkuda.”

Meinhard kummardas. „Jumal õnnistagu teid ja kogu kloostrirahvast!”

Abtiss naeratas malbelt. „Äkki muudab armas vend siiski meelt ja sõidab meiega koos Leali. Siin mõisas ei või mitte keegi, ka kõige vagamad jumalasulased ennast nii kindlalt tunda kui kloostrimüüride vahel või ordulinnuses. Ma soovitan veel kord järele mõelda!”

Meinhard kummardas uuesti. „Auväärt abtiss on väga lahke, kuid minu tee viib teises suunas. Ma loodan, et mõne päevaga see segadus vaibub ja siis, nagu ma juba varem ütlesin, tahan ma võtta suuna Revalisse, kus praegusel ajal ei peaks raske olema leida laeva, mis Lübecki või vähemasti Visby poole purjetab.”

Kloostriemand noogutas mõistvalt.

„Kui nii, siis nii. Ma andsin mõisavalitsejale korralduse meie armsat venda igal tarvilisel moel abistada, niipea kui ta otsustab oma reisi jätkata,” sõnas ta. „See on muidugi tühine Issanda kaitsva käe kõrval, mis tema teekonda nii imelisel kombel juhib. Aga... nüüd on mul aeg, sest kloostri pakilised asjatoimetused ootavad! Andku Püha Neitsi ja Õnnistegija meie armsale vennale juhatust seal, kus valgus pimeduse vastu nõdraks jääb!”

Ema Gertrud noogutas hüvastijätuks ning astus kiirel sammul uksest välja. Õde Willegund vaatas vanale preestrile ülevalt alla ning tema tumedate silmade pilk läigatas vaenulikult. „Huummm...” lasi ta laiade ninasõõrmete ja paksu ülahuule tagant põlglikult kosta, enne kui ukse prõmakaga kinni lõi.

*

Kõrgeveere vana kipri Tuulelembi karvased ninasõõrmed, mis liginevat tormi haistes juba enne Hardjalast lahkumist koledasti kihelema hakkasid, ei petnud ka seekord.

Keskpäeva paiku, kui Vesipull Murrase madalatest ja Tuulepee laidudest mööda oli jõudnud, lõi lainesse teistmoodi lõmm ning tuulevaimud ajasid rinna kummi. Kipper uuris pilveräbust taevast ning eespool sinetavat Abro randa õige pikalt, laskis sarvilise purje paremaks sättida ning kamandas mehed uuesti aerudele. Kosuvast tuulest tuli võtta viimast ja enne tormi saare alla varju jõuda.

Kui laeval on tarvidus kõige suuremal võimalikul kiirusel liikuda, peavad sellele kaasa aitama kõik pardalolijad. Seepärast sai ka mungakuues Uulaf vana laevasulase Akoga vaheldumisi aeru tõmmata, nii et kukal märg, ja ka Tuulelemb ise andis tagumise pingi mehele mitu korda hõlpu.

Tormi oli ainus, keda isa tööle ei sundinud. Noormeest vaevasid ikka veel küljekondid, mis rohkem kui nädalapäevad tagasi rannaröövlitega kähmlemisel viga olid saanud. Ako, kes pisut ravikunste tundis, arvas Tormi rinda ja kõhtu mudides, et ribid on terved, aga põrutus ning venitus annavad ilmselt veel tükk aega tunda. „Katsu vähem külge kiputada ja ära ennast tüüri peale topi, siis veavad valu saanud sooned ennast ise paika,” õpetas ta. Vähemast kiputamisest ei tulnud aga suurt midagi välja, iseäranis laevas, mis aina teravamaks muutuvas laines üha rahutumalt kõikus.

Abro päevapoolses rannas pakkus Kõrgeveere tuulekargajatele varju tuttav lai abajas, kus sai Vesipulli kivide vahelt otse kaldasse aerutada. Seal polnud röövleid karta, sest saare ainsad asukad olid piiskopi hobused ja mõned karjased, kelle hütid jäid aga teisele poole saart. Saarlasi võis ohustada vaid mõni teine, võõras ning vaenulik laevkond, aga praegu, tõusva tormi eel, olid nemad ainsad, kes sellel rannal varju otsisid.

Tuulekargajad tegid kaldal lõkke üles ning sättisid selle kohale raudvarbadest kolmhargi väikese pajaga. Paar meest haarasid ammud ning tõttasid jahile. Pöide kihlakunnas räägiti, et Abro jänesed ei pidavat inimesi üldsegi kartma, nii et neid võis suisa paljakäsi maha nottida ja kõrvupidi vöö külge siduda.

„Oleme varsti tagasi! Vaadake, et vesi selleks ajaks keeb!” hõikas ka vana Ako malakat vibutades ning kadus kaaslaste järel kadakate vahele.

Tormi poetas oksi tulle ja kiikas laevas istuva Uulafi poole. Ta oli püüdnud ojamaalasega juttu teha juba hommikupoolikul, kui nad priskes põhjatuules mööda Saaremaa rannavesi Kuresaare poole seilasid, aga siis oli too olnud põiklev ning sõnaaher. Praegu nõjatus vabaks lastud trääl rahulikult seljaga vastu Vesipulli masti, silmitsedes kaugel Riia merel aina kõrgemaks ja vahusemaks kerkivaid laineid ning ei paistnud maaletulekuga sugugi kiirustavat. See tegi Tormile tuska, sest just siin, Abro rannal, oli ta lootnud Lemmi kohta uudiseid pärida. Uulaf pidi neid kindlasti teadma, sest taadi jutu järgi oli ojamaalane Pöide piiramise aegu vanem Vesse mõrsja Marja – ehk siis ka tema ümmardaja Lemmi – kaitsjaks ning järelevaatajaks olnud.

Lemmi... Väike armas Lemmi! Tormi tundis Lõualuse küla krapsakat talupiigat ammu enne seda, kui temast Undimetsa Marja ümmardaja sai. See oli juba kolm suve tagasi, kui Tuulelemb varavalges kogu oma pere vankri peale pani ja Pöide kirikusse papi juttu kuulama sõidutas. Kõrgeveere tuulekargajad käisid Pöide kirikus harva, neile piisas Hauküla preestri Meinhardi jutlustest, mida too kas mõnes külatares või suisa lagedal rannal paatide juures pidas.

Nad jõudsid õige varakult kohale, nii nagu kaugelt tulijatele kohane, ja taat läks ordulinnusesse sepp Tooru järele pärima, et see tee peal pisut lonkama hakanud hobuse kabjarauad üle vaataks.

Sellal kui taat sepa juures asju ajas, hakkas ümbruskonna rahvas pisitasa jumalateenistusele kogunema. Enamus olid Tuulelembi lastele võõrad, mistõttu nad saabujaid varjamatu huviga uudistasid. Tormi seisis uhkelt vankri kõrval, pöidlad uue hülgenahkse vesti käeaukudesse haagitud, ja mõõtis saabujaid tuulekargaja kõikenägeva pilguga. Adrameeste pojad jõllitasid talle samamoodi vastu, silmis huvi, aga ka pisuke aukartus. Randlased, eriti need, kes oma kipakatel laevadel pikki ülemerereise ette võtsid, olid üldiselt hinnatud mehed. Kalurid ei pidanud pelgama põuda ega vihma, ei pidanud ööl kui päeval muretsema oma külvide pärast. Hoopis nende endi pärast tunti muret, kui silmapiiri taha kadunud puri lubatud päevade järel uuesti välja ei ilmunud või kui tuul ootamatult pöörama hakkas ja meri karuseks kiskus.

Adrameeste tunnustavad pilgud kõditasid Tormi eneseuhkust ja ta oleks tahtnud neile üleolevalt hõigata, et mida te vahite, maarotid! Kas pole enne tuulekargajat näinud või? Mina olen juba pool ilma läbi purjetanud, sellal kui teie oma atrade taga vaid härjapeeru olete nuusutanud!

„On see ilves või hüljes?” kostis tema kõrvalt äkki lustakas hääl. Männikoore karva juuksepahmakate vahelt paistev nöbinina tuli nii lähedale, et peaaegu puudutas nooruki täpilist vesti.

Sisemaa peretütred nägid välja hoopis teistsugused kui noorukesed rannapiigad. Ja Tormile tundus äkitselt imelik hakata teist rumalaks mõrravaiaks sõimama.

„Üljes ikka teine,” ütles ta pöidlaid käeaukudest välja tõmmates ja kohmetult vestikülgi siludes.

„Kena karv,” kiitis tüdruk tagasi astudes ja kätt välja sirutades. „Oi! Ja pihu all nõnda hää katsuda!”

„Hää neh. Ja peab heasti vett kah,” ütles Tormi, mõistmata, miks tema nooremad õed valjusti kihistama kukkusid.

„Mina olen Lemmi. Siitsamast kantsi juurest Lõualuse külast. Meie kohta kutsutakse Tuuleotsa.”

„Tormi,” kohmas poiss.

„Mis? Kas torm on tulemas?” küsis tüdruk.

„Ei, ei. Nimi on Tormi,” sõnas nooruk ja tundis, kuidas põsed õdede üha valjeneva naerulagina saatel õhetama lõid.

Väike armas Lemmi! Väike, aga... aina rohkem saladusi täis! Ja tema oli tahtnud Tuuleotsale tormi tegema minna! Jah, ta oli lubanud, ei, ähvardanud... ei, pigem ikka tahtnud Lemmi selle kevade esimesest reisist tulles ära tõmmata. Nii oli ta tõrksale piigale kiivuse- ja vihahoos sähvanud.

„Ma ei ole tõrges, Tormi. Minu südames oled sa mulle ikka armas, armsam kui ükski teine. Aga sa pead aru saama, et me oleme voolitud eri puudest. Me pole määratud iialgi üheskoos kasvama ega vilja kandma. Sina oled vesi ja tuul, mina metsakohin ja linnulaul. Sina oled lained, mina rand. Ei saa kala lennata taeva all ega lind punuda pesa lõukapõhjas, ei või ükski laine kaldasse pidama jääda ega vee alla jäänud rannaniit õisi kanda.”

Lemmi rohkem kui nädalapäevad tagasi nende viimasel kokkusaamisel öeldud sõnad kõlasid Tormi kõrvus ka siin, Abro rannal, niisama selgelt, otsekui oleks nüüdsama piiga huultelt pudenenud. Need olid valusad äratõukamise sõnad, aga noormees ei uskunud viivukski, et tüdrukul tõsi taga oli. See ei saanud olla Lemmi enese tahtmine, see pidi olema kellegi võõras vägi, mis teda niiviisi Tormist eemale painutas! Undimetsa kohta sosistati, et see mitte päris õige koht ei ole ja ka jõukus ning aujärg sinna hämaraid teid pidi on jõudnud. Ning see Kooljaoja kah veel takkapihta! Kurjade vaimude ja lausuja mürrutamise vastu ei saa ka kõige kangem hing...

Väike armas Lemmi!

Pärast Perno-reisil ordumeeste ja rannaröövlite käest pääsemist polnud Tormil tõmbamise-jutt enam meeleski. Ja kui Hardjala sadamasse tagasi jõudes uuesti meelde tuli, siis ei saanud sellest asja.

Tormi teadis, et taadil on juba mitu aastat kindel nõu uue laeva ehitusega algust teha. See tähendas, et Vesipull pidi saama kellelegi teisele või minema ühel suvisel pööripäeval kahjatulle. Kiituseks taeva-, tuule- ja veevaimudele ning lepituseks maavaimudele, kelle anniks pidid saama põletatud kahjaloomade kondid ja paadituhk, millest laevanaelad olid hoolikalt välja nopitud.

Oma kõige julgemates mõtetes oli Tormi saanud nõusse paarkolm Vesipulli laevasulast, kelle abiga oleks ta Lemmi Undimetsalt või Kooljaojalt või ükspuha kust ära toonud ja tagasi vaatamata õhtu poole purjetanud. Skoonesse või Rootslaagenisse või Hämesse, ükstapuha kuhu. Peaasi, ära, kaugemale siit!

Ja sealsamas olid need mõtted laiali lagunenud nagu hommikune udu, jättes ta ootamatult alasti ning sundides häbenema seda trotsi ja salakavalust, mis temas olid miskipärast ärganud.

Tormi ohkas kibedalt ja suskis vihase käeliigutusega tuules kahisevaid lõkkepuid.

„Kannatust, poeg!”

Kipper Tuulelemb astus tuleaseme äärde ja sakutas Tormit nagu koerakutsikat kaelast. „Sa tead ju, et meri annab alati vastused. Ükski merele kaasa võetud saladus ei või kunagi lõpuni varju jääda.”

Vana laevapealik istus poja kõrvale, sülitas sädemeid pilduvatesse leekidesse ning hakkas põlvi ja sääremarju mudides just nagu iseendale kõnelema.

„Igal asjal on oma aeg. Kes on kannatlik, see saab tasutud. Meri ei salli alpimist ja kanguse ajamist. Austa merd, siis austab meri sind. Jäta merele, mis mere jagu, kahi jumalatele, mis jumalate jagu. Ja looda, et see lepituse toob. Just nimelt looda, sest meri võib olla ka äraarvamatu, tujukas nagu naine. Ja tujud ei hooli ei kahjast ega leplikust meelest. Aga kui see juhtub, siis ära sajata ega vannu kurja! Hoia süda julge, meeled ergud, ning võta vastu kõik, mis meri peab tarviliseks sulle anda. Kui see on rõõm, kui see on soodne tuul ja lahke laine, siis täna vee- ja tuulevaime, nii nagu komme nõuab. Kui see on kius, siis kannata ära, sest iga katsumus teeb kipri käe kriipsu võrra kangemaks. Kui see on kutse Toonetagusele, siis ära kohku, vaid mine rõõmuga.”

Tuulelemb kibrutas puhmaskulme ja patsutas poega, kes tahtis taadile midagi vahele öelda, sõbralikult jalale. „Ammusel ajal, veel enne sakste tulekut, käisid Kõrgeveere omad kaugetel retkedel. Sealt toodi ikka vägevat saaki ja palju naisi kaasa, nii et rahvas rõõmustas ja tuulekargajad oli suure au sees. Mitte kõik ei tulnud eluga tagasi, sest retk tähendas taplust, tapluses aga võib kõike juhtuda. Vähe oli neid retki, kus mõni mees päris ilma täkketa pääses, kuid tihti sai mehi ka otsa. Ja kui minejatel aeg käes oli, siis läksid nad, mõõk pihus, hõisates ning naerdes. Sest nad teadsid, et see oli verekahi Tarapiitale. Nad läksid Toonetagusele, kurvastamata selle pärast, mis siiapoole maha jäi, vaid rõõmustades nende pärast, kellega nad uuesti või esimest korda kohtuvad – isad, isaisad, kõik kõige vägevad ja aulikumad esivanemad.”

Imestunult isa kuulanud Tormi sai lõpuks sõna suust: „Kuskohast äkki nüüd nisuke jutt, taat?”

Tuulelemb sügas hõredat habemerootsu. „Vaata, seal Sauelõpu all, kui rannamehed Vesipulli võtma tulid... Ja sina üle noatera pääsesid... Ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui sa...” Vana kipper vakatas. „Vanad peavad minema enne kui noored, isad ei pea itkema poegi ega emad leinama tütreid,” sõnas ta lõpuks.

Tormi lükkas ruuge juuksekahlu kõrva taha ja toetas pihu isa õlale. „Me ei peaks täna mõtlema selle peale, mis oli, taat, või mis oleks võinud olla. Me peame mõtlema hoopis nendele, kes koju jäid, ja sellele, mis järgmised päevad meile tuua võivad.”

Tuulelemb vangutas pead ja tõstis käe omakorda poja sõrmedele. „Küllap on sul õigus, poiss. Peab vist jah. Hähh, paistab, et ma hakkan vanaks jääma, et nisukest juttu ajan.”

Tihenev videvik pani tuules paisuvatel lainetel hüpleva viimase loojanguvalguse tontlikult helkima, otsekui välgutanuks meri oma lugematuid silmavalgeid.

„Aga...” Tuulelemb haaras äkitselt poja käe oma tugevate sõrmede pigistusse. „Kui minuga peaks miskit juhtuma, siis... Aida all, tagantpoolt minnes kahe pikliku musta kivi vahel on väike pada. Seal on hõbedat ja natuke ka kehvemaid rahatükke,” sõnas ta. „Seda on küllalt sinu õdede pruudilunadeks, kui aeg ükskord nii kaugele jõuab. Aga... Ma tahan ütelda, et sinu asi on siis pere eest hoolt kanda. Jah, talu jääb küll Rahule, aga tema tahab toimetada põllul ja heinamaadel, mis rannameestel hinge hädapärast sees hoiavad, kuid mitte rohkem. Sina oled minu moodi, mere poeg. Sinul on vanade heade tuulekargajate meel ja süda!”

„Mis jutt see siis nüüd veel on, taat?”

Kipper tõmbas käe lahti ja patsutas Tormit uuesti jalale. „Ma olen sulle ennegi ütelnud, et tuulevaimud ja veehaldjad kisuvad iga laevamehe seest tema viimasegi saladuse.”

„Sinu pajast teavad meie peres kõik peale pisikese Laine,” pahvatas Tormi ägedalt. „Aga sinuga ei juhtu midagi! Mis võikski juhtuda Kõrgeveere kõige vägevama laevakuninga Tuulelembiga?”

„Heakene küll,” lükkas kipper pihu puutoika lõkkesse ning krapsas püsti. „Lähme korjame nüüd mõned merekoerte munad. Roogudes peaks praegu juba hulka pesi olema.”

Nad jõudsid pruunikirju sülemiga lõkke juurde tagasi veidi enne seda, kui jäneseid küttima läinud sulased eemalt kadakate vahelt välja loivasid. Meeste näod kõnelesid sellest, et jaht sirgelt lörri oli läinud. Ennistise elevuse asemel väreles nende palgeil pettumus.

„Pole siin neetud saarel jänesepoegagi, raisk!” sülgas vana Ako ning suskas oma malaka otsapidi tulle, nii et sädemepilv üles paiskus. „Aga rebaserojusid on kõik põõsatagused täis!”

„Merekoerte pesi pole nad veel roogudest üles leidnud,” osutas kipper katlas podisevatele pruunikirjudele munadele. „Saame siit kõik hää kõhutäie! Ja siis tõmbame Vesipulli kõvemini kaldasse. Maru näikse täna öösi valusam tulevat, kui mu nina ja soolikad tunda oskasid.”

*

Terav pakitsus põskedel muutus lõpuks väljakannatamatuks ja valus kõditus ninas sundis ägedalt sõõrmeisse puhuma. Pea kergitamine lõikas aga kuklasse kui noaga ning kiskus kuivadelt huultelt kumeda oige.

Parem silm ei tahtnud kuidagi lahti tulla, seepärast avas Manivolde aegamisi pahema. Tõstis kissitades käe ning tunnistas pikalt, kuidas pisikesed mustad putukad tema peopesal ja sõrmedel sihitult edasitagasi sibasid. Peas tukslevaid valusähvatusi alla neelates võttis sõjasulane jõunatukese kokku, veeretas ennast sipelgapesast eemale ning lasi kuumava kukla tagasi sambla jahedasse embusse vajuda.

Näolt ja kaelalt mutukaid maha pühkides takerdus Manivolde pilk pea kohal kõikuvatesse männilatvadesse, mis sünkhalli taevaga üheks kippusid sulama, ja talle tuli äkitselt kõik meelde.

Isand Hawenpe oli laevale läinud ja jätnud tema hobuseid ning reisikraami valvama. Kolm vastselt palgatud taani sõjasulast, kes pidid Legenwolde juures hoolitsema, et see kohe ordumeestele keelt kandma ei tormaks, jõudsid randa alles vastu õhtut, kui vahutavad lained juba rannakive peksid ja vihased tuulehood kaldaäärseid männijäserikke õõtsutasid. Prisked pambud ning kaasa toodud koormahobune kõnelesid Manivoldele sellest, et sõjasulased mitte ainult isanda käsu, vaid ka omaenese varanatukese peale olid mõelnud. Sõja ajal saagi võtmine oli iga mõõgakandja õigus. Aga kui taanlased irvitades kiitlema hakkasid, kuidas nad mõisahärra käsist-jalust kinni sidusid ning pea ees kaevu kukutasid, sai vana sõjasulase mõõt täis.

„Lollpead!” röögatas ta, lähimal kelkijal rinnust haarates. „Selle mõrtsukatööga ei teotanud te mitte iseennast, vaid isand Hawenpe ausat nime!” Kohkunud taanlane lendas nagu jahukott ristseliti maha. Välkkiirelt ilmusid teiste kätte mõõgad ja pikakasvuline kõvernina oleks Manivoldele ehk virutanudki, kui mitte rannatare memme kähisev hõige poleks neid seganud.

„Me ei pea tülitsema, kulla mees,” sõnas taanlastest vanim ja kerekaim lepitavalt ning näitas kõverninale käega, et see mõõga alla laseks. „Meiesugused peavad praegu hoopiski kokku hoidma.”

Veidi aja pärast, kui nad kõik neljakesi praksuva lõkke ääres istusid ja kalurimemme valmistatud auravat kalasuppi lürpisid, võttis paksuke uuesti jutuotsa üles. „Sinu... hmm... meie isand on läinud, Manivolde. Sina olid aga ainus, kelle ta maha jättis. Aga kas niiviisi tasutakse paljude aastate teenistuse eest?” küsis ta kavalal ilmel. Manivolde põrnitses taanlasi, kes üksteisele midagi muiates kõrva sosistasid, kuid ei vastanud.

„Aga sa mõtle selle peale!” jätkas paksuke silmi pilgutades. „Meie igatahes otsustasime, et paati ootama ei jää. Torm on vali ja pole kindel, et laev üldse üle väina jõudis. Ja kui jõudiski, siis ei tea keegi, millal tuul ükskord jälle vaibub ja millal paat tagasi tuleb. Enne on meil ordumehed turjas. Homme sõidame edasi lõuna poole. Kui tahad, võid kaasa tulla. Aga kui sinu isand sulle armsam on...”

„Meie isand,” ühmas vana sõjasulane ning tõmbas varrukaga üle kalarasvast läikiva habeme. „Ma mõtlen seda asja.”

Paksuke sirutas talle käe. „Sa ei tule siis öösel meie perseid surkima ja kõrisid läbi lõikama, ega ju?” Vandeseltslaslikult silma pilgutades patsutas taanlane Manivoldet randmele ning pahvatas vastust ootamata naerma. „No sitta sellega! Lähme korjame lõkke jaoks kuivi oksi. Sa vist ütlesid, et täna öösi peab siin rannas igaks juhuks korralikku tuld üleval hoidma, oli ju nii?”

Seda oli supisöömise vahele ütelnud õigupoolest küll vanamemm, kes miskipärast arvas, et merele läinud poeg isegi läbi sellise rajutuule ja laine koju tagasi tuleb, aga Manivolde ei pidanud sündsaks hakata vana naise lootusi mingil kombel kõigutama. Edasi mäletas ta pehmet sammalt, pruune kestendavaid männitüvesid ning kusagilt eemalt kostvaid ärevaid hõikeid. Ja sestpeale oli kõik pime.

„Viletsad sitakotid...” ümises sõjasulane pead keerates. Ta vedas käega aeglaselt üle verekorpas otsaesise ning paakunud juuksekarvade, kus veel mõned üksikud mustad putukad meeleheitlikult ringi sebisid. „Seda need närukaelad omavahel sosistasid...”

Manivolde pead läbis tuim valu, otsekui kiskunuks kellegi tugevad sõrmed teda juustest. Sõõrmeisse tungis aga mulla, värske rohu ja puukoore magus lõhn. See tähendas, et ta pole sugugi Taevase Isa juures igavikus, vaid ikka veel maises elus!

„Issand olgu kiidetud!”

Omaenese kähiseva hääle kuulmine ning kõri kriipiv kibe röga panid Manivolde läkastades köhima. Pisike kägardunud mutukas pudenes talle kurgust peopessa.

„Ah teie siis äratasite mind elule! Kui ma oleksin langenud puhtale samblale, oleksin ehk igaveseks uinunud ja metsaelukate roaks saanud. See on Issanda tahtmine! Tema kukutas mind sipelgapessa, et ma võiksin uuesti tõusta.”

Haavatu liigutas vaevaliselt huuli. Ta pidi end ärkvel hoidma. Eriti nüüd, kus Jumal oli oma tillukestel sulastel lasknud ta surma külmade kämmalde vahelt tagasi kiskuda.

Mõõga olid nad talle alles jätnud. Manivolde tundis, kuidas see külje all vastu ribikonte pressis. „Kiire pidi olema, et tera maha jätsid, saadananahad,” mõtles mees ning neelatas. Suutäis veremaitselist sülge pani ta öögatama.

Randa tagasi jõudmine võttis terve igaviku. Jalad olid nõrgad, süda läikis ning iga vähekese aja tagant tuli põlvili laskudes ning hinge tõmmates aimata, kas ligiduses mitte mõni kuri pilk teda luuramas ei ole.

Niiskest rohust läbi tõmmatud pihk andis kuivadele huultele mõne leevendava veepisara, mida oli aga vähe, et kustutada aina põletavamat janu. Mitu korda varises Manivolde nõrkedes maha, kuid sundis end eemalt kostva merekohina poole edasi komberdama.

Seal, kus Hawenpe ja Saha hobused olid kammitsas seisnud, haigutas must tallermaa. Leiged junnid kinnitasid sõjasulasele, et ta metsa all meelemõistuseta mitte väga pikalt ei olnud lamanud ja et ümbritsev hämarik on maale laskuv öö, mitte sellele järgnenud hommik. Tuikudes komberdas ta randa, vajus põlvili lainetesse, surus pea pisut lehkavasse kaldaäärsesse vette ja puristas raevukalt. Vesi leevendas tuikavat valu, leotas verest paakunud juuksed haava küljest lahti ja äratas uimased meeled.

Mõõgaga surnuks pistetud vanamemm lebas segilöödud lõkkeaseme kõrval. Teda ei võinud rebastele ega lindudele jätta.

Pisut hinge tõmmanud, lohistas Manivolde surnukeha tarre ja upitas asemele. Komberdas tarest välja, surus lääbaka ukse puutoikaga kinni ning vajus oiates istuli.

Tinajast taevast langesid esimesed rasked piisad.

Kas ta peaks ootama noore kaluri naasmist, et isand Hawenpe järel saarele sõita? Kas isand jääb uskuma, et sõnamurdlikud sõjasulased tema varanatukese lihtlabaselt ära röövisid? Needsamused mehed, kelle tema, Manivolde, oli ise Revalist üles korjanud ja mõisasse soovitanud?

Või kas peaks rannakalur uskuma, et needsamad kaabakad tema ema nurjatul kombel maha lõid ja temal, Manivoldel, pole sellega muud pistmist, kui et ta ise imekombel nende käest pääses?

Sõjasulane kiristas hambaid ning sülitas südametäiega.

Tormituul võis lõõtsuda veel mitu päeva, aga kui see vaibub, pole tal peale iseenda paati midagi panna.

Persekellad!

Tõde tõuseb, valskus vaob! Ja tosinkonna hobuse jäljed ei kao niisama lihtsalt! Ei ühe, kahe ega isegi kolme ööga.

1 Võrgunõelaga (murd.). [ ↵ ]

2 Harjumaal. [ ↵ ]

3 Paides. [ ↵ ]

4 Tallinna piiskop Olav (1323–1350). [ ↵ ]

5 Majaemand, ka voodikaaslane. [ ↵ ]

6 Lihula. [ ↵ ]

7 Olgu kõikvõimas Jumal sulle armuline. (Lad. k.) [ ↵ ]

8 Ka Löwenberg. Lihula tsistertslaste nunnakloostrile kuulunud Kloostri mõis. [ ↵ ]

9 Läänemaal. [ ↵ ]

10 Jüripäev, 23. aprill. [ ↵ ]

11 Püha Benedictus Nursiast (u 480–547). Läänekristliku munkluse ja kloostrielu rajaja. [ ↵ ]

12 Leo IX, paavst aastail 1049–1054. [ ↵ ]