Читать книгу Võit madala enesehinnangu üle - Melanie Fennell - Страница 4

Sissejuhatus

Madala enesehinnangu tuumaks on negatiivsed enesekohased veendumused. Need võivad tunduda samasuguste vaieldamatute faktidena nagu teie pikkus, kaal ja elukoht. Kui te just ei valeta (tahaksite, et teid peetaks pikemaks ja kõhnemaks, kui tegelikult olete; eelistaksite, et inimesed arvaksid, et te elate paremas linnaosas) või teil pole informatsiooni, mida tõeste faktide jagamiseks vaja on (te pole end hiljaaegu kaalunud ega mõõtnud; te olete hiljuti elukohta vahetanud ega suuda aadressi kohe meenutada), on niisugused faktid vaieldamatud, ka saavad teised inimesed ja teie ise nende tõelevastavust kergesti kontrollida ja kinnitada.

Hinnangutega, mis me enesele anname, ja väärtusega, mis me endale inimesena omistame, pole sama lugu. Teie arvamus endast – teie enesehinnang – on arvamus, mitte fakt. Ja arvamused võivad olla ekslikud, eelarvamuslikud või ebatäpsed – aga ka lihtsalt valed. Teie mõtted enese kohta on kujunenud elukogemuste põhjal. Kui teie kogemused on suuremalt jaolt olnud positiivsed ja sisendanud kindlustunnet, on ka teie ettekujutus iseendast tõenäoliselt samuti positiivne ja enesekindel. Kui aga, vastupidi, teie elukogemus on suurelt osalt olnud negatiivne ja enesekindlust õõnestav, on ka teie ettekujutus iseendast tõenäoliselt samasugune.

Käesolevas peatükis uuritakse, kuidas kogemus viib madala enesehinnanguni ja seda tugevdab. Protsessid, mida madala enesehinnangu kujunemine hõlmab, on kokku võetud lk 37 toodud tabeli ülemises pooles. Tabelis näidatakse, kuidas saab madalat enesehinnangut mõista kognitiiv-käitumislikust vaatevinklist. Pidage seda peatüki lugemise ajal silmas. Ja mõelge lugedes selle üle, kuivõrd siin toodud mõtted käivad teie kohta isiklikult. Mis sobib? Mis mitte? Mis aitab teil aru saada, mida te endast arvate? Missugused peatükis toodud lugudest tulevad teile tuttavad ette? Missugused kogemused on konkreetselt teie puhul aidanud madalat enesehinnangut kujundada? Missugune on teie põhiväide? Missugused on teie elureeglid?

Hoidke käepärast leht paberit või märkmik ja märkige üles kõik, mis teile lugedes pähe tuleb – mõtted, mälestused, kahtlused. Eesmärk on aidata teil mõista, millest see tuleb, et teil on endast just niisugune arvamus, aidata ära tunda ja kaardistada kogemusi, mis on madala enesehinnangu tekkele kaasa aidanud. Peagi avastate, et teie kujutlus endast on kõige selle mõistetav tagajärg, mis teiega toimunud on. Arvatavasti mõtleks samamoodi igaüks, kes oleks elanud teie elu.

See arusaamine on esimene samm muutuste teel. Te hakkate nägema, kuidas järeldused, millele te enda suhtes jõudsite (võib-olla palju aastaid tagasi), on pika aja jooksul mõjutanud teie mõtlemist, tundeid ja tegutsemist. Järgmine peatükk aitab teil mõista, kuidas teie praegune tegutsemisviis madalat enesehinnangut toidab – kuidas vankumatud reageerimismustrid hoiavad teid muutmast oma arvamust iseendast. See ongi uue arusaamise peamine tõdemus: arvamusi on võimalik muuta. Järgmised peatükid pakuvad üksikasjalikumaid nõuandeid, kuidas muutusteni jõuda, kuidas nõrgestada senist negatiivset vaadet enesele ja tugevdada positiivsemat, leebemat, leplikumat varianti.

Kuidas kogemus viib madala enesehinnanguni

Kognitiivse teraapia aluseks on seisukoht, et meie enesekohased veendumused (ja tegelikult ka teiste inimeste ning elu kohta üldse) on elu jooksul õpitud. Nende juured peituvad kogemuses. Teie enesekohaseid veendumusi võib vaadelda kui järeldusi, millele olete jõudnud selle põhjal, mis teiega on toimunud. See tähendab, et ükskõik kui kasutud või iganenud nad praegu ka poleks, on nad sellele vaatamata mõistetavad – oli aeg, mil nad olid täiesti loogilised, arvestades, mis teiega toimus.

Tabel 1

Madal enesehinnang. Üldülevaade

Õpitakse mitmest allikast – otsene kogemus, vaatlus, meedia, ümbritsevate inimeste kuulamine ja jälgimine. Enesekohaste veendumuste tekke mõttes otsustava tähtsusega kogemused pärinevad sageli (ehkki mitte ilmtingimata) varasest east. See, mida kuulsite, nägite ja kogesite lapsepõlves pereringis, selles keskkonnas, kus siis elasite, koolis ja kaaslaste hulgas, on mõjutanud teie mõtlemist ja see mõju võib olla tuntav siiani. Rida erinevaid kogemusi võib tagajärjeks anda halva arvamuse endast. Mõnedest neist tehakse kokkuvõte allpool. Seejärel vaadeldakse kõiki ükshaaval lähemalt.

Tabel 2

Madala enesehinnangu teket toetavad kogemused

Varases eas:

• Süstemaatiline karistamine, hooletussejätmine või ahistamine

• Võimetus vastata vanemate ootustele

• Võimetus vastata kaaslaste ootustele

• Teiste inimeste stressi ja pingete maandajaks olemine

• Kuulumine perekonda või sotsiaalsesse gruppi, mis on eelarvamuste objektiks

• Positiivse tagasiside puudumine (näit kiitus, tunnustus, soojus, huvi)

• Üleliigseks osutumine kodus

• Üleliigseks osutumine koolis

Hilisemad kogemused:

• Alandamine või türanniseerimine tööl, ahistavad suhted, kestev stress või raskused, mitmesugused traumeerivad sündmused

Süstemaatiline karistamine, hooletussejätmine või ahistamine

Teie arusaam iseendast ja oma väärtuse tunnetamine võivad olla varase ea kogemuste tagajärg. Kui last koheldakse halvasti, jõuab ta tihti veendumusele, et see peegeldab midagi halba temas endas – ta on selle kindlasti kuidagimoodi ära teeninud. Kui teid sageli karistati (eriti kui karistus oli liialdatud, ennustamatu või tundus teile ebaloogiline), kui teid jäeti hooletusse, hüljati või ahistati, on need kogemused jätnud teisse psühholoogilised armid. Need on mõjutanud teie ettekujutust iseendast.

Briony, näiteks, kaotas autoõnnetuses mõlemad vanemad, kui ta oli seitsmeaastane, ja isa vend ning vennanaine adopteerisid ta. Vastsetel kasuvanematel oli juba kaks vanemat tütart. Briony muutus pere mustaks lambaks. Kui miski nurja läks, oli alati tema süüdi. Ta ei teinud mitte midagi õigesti. Briony oli armastav väike tüdruk, kellele meeldis teistele heameelt valmistada. Ta püüdis meeleheitlikult hea laps olla, kuid sellest polnud kasu. Iga päev said talle osaks uued karistused. Tal keelati sõpradega kokku saada, teda sunniti loobuma muusikast, mida ta armastas, ning ta pidi tegema maja ümber rohkem tööd kui teised. Briony sattus üha suuremasse segadusse. Ta ei suutnud mõista, miks kõik, mis ta tegi, oli vale.

Ühel päeval, kui tüdruk oli üheteistkümnene, tuli Briony võõrasisa tasakesi keset ööd tema tuppa. Ta kattis käega tüdruku suu ja vägistas ta. Siis teatas ta lapsele, et too on räpane ja vastik, olevat seda ise tahtnud ja et kui ta kellelegi toimunust räägib, ei usuta teda niikuinii, sest kõik teavad, et Briony on närune väike valetaja. Pärast seda hiilis tüdruk õuduses majas ringi. Keegi ei paistnud midagi märkavat ja kõigil tundus olevat ükstapuha. Selles olukorras kristalliseerus lapse enesehinnang. Ta oli halb. Teised inimesed nägid seda ja kohtlesid teda vastavalt.

Võimetus vastata vanemate ootustele

Briony kogemused olid väga äärmuslikud. Madala enesehinnangu tekkeks piisab palju vähemast kui niisugune süstemaatiline ahistamine. Jälje jätab ka palju leebem karistamine ja kriitika. Kui ümberkaudsed kohtlesid teid nii, nagu poleks mitte miski, mida te teete, küllalt hea, keskendusid teie edu ja tugevate külgede asemel aina vigadele ja nõrkustele, pilkasid või naeruvääristasid teid, alandasid ja pisendasid, siis võivad kõik need kogemused (isegi palju väiksema intensiivsuse juures) olla jätnud teile tunde, et teiega on midagi väga rängalt valesti, et te olete mingil viisil puudulik.

Jesse isa oli kindlustusagent. Ta polnud kunagi realiseerinud oma unistust tõusta mänedžeriks ning pidas selle põhjuseks asjaolu, et tema vanemad ei olnud suutnud teda õppimise ajal küllalt toetada. Nad ei olnud kunagi eriti huvi tundnud, mis poeg teeb, nii oli lihtne koolist poppi teha ja kodused ülesanded hooletusse jätta. Isa oli kindlalt otsustanud oma lastega mitte seda viga teha. Iga päev õhtusöögilauas uuris ta neilt põhjalikult, mida päeva jooksul õpitud oli. Kõigil pidi vastus valmis olema ja vastus pidi olema küllalt hea.

Jesse mäletas hirmu, mida tekitas isa auto nägemine sissesõiduteel. See tähendas järjekordset praadimist. Ta oli kindel, et pea on tühi ja ta ei suuda sõnakestki lausuda. Kui nii juhtus, oli isa nägu täis pettumust. Jesse nägi selgelt, et veab isa alt. Ta tundis, et on järgneva üksikasjaliku küsitluse täiesti ära teeninud. “Kui sa paremini ei suuda,” ütles isa, “ei jõua sa elus iial kuhugi.” Sügaval südames nõustus Jesse sellega. Talle oli täiesti selge, et ta pole küllalt hea: ta ei saa iial hakkama.

Võimetus vastata kaaslaste ootustele

Lapsi ja noori võivad väga tugevasti mõjutada mitte üksnes vanemate otsesõnu ja kaudselt esitatud ootused, aga ka teiste omavanuste nõudmised. Eriti murdeeas, mil areneb välja enese tunnetamine iseseisva isiksusena ning tekib seksuaalne identiteet, võib surve teistega samasugune olla muutuda väga tugevaks. Tunne, et te ei suuda kaaslaste silmis tasemel olla võib olla vägagi valus kogemus ja jätta enesehinnangule kestva jälje.

Karen, näiteks, oli võluv, tubli, energiline tüdruk, kes nautis sporti ja armastas tantsida. Ta kasvas üles ajal, mil naise ideaalne kehakuju oli pikk ja väga sale. Kuigi Karen polnud põrmugi ülekaaluline, polnud tema kehakuju sellele ideaalile sugugi lähedal. Ema püüdis tüdruku enesekindlust turgutada väitega, et ta on “hea kehaehitusega”. See kohmakas katse neiu enesetunnet parandada tõi kaasa hoopis tagasilöögi. “Hea kehaehitusega” polnud üldse see, mida temalt oodati. Kõik Kareni sõbrad olid kirglikud moehullud ja veetsid tunde poodides riideid selga proovides. Karen oleks nendega meeleldi kaasa läinud, kuid tol ajal tavalistes ühistes proovikabiinides tundis ta end väljakannatamatult kohmaka ja ebakindlana. Iga peegel näitas, kui kaugel on tema keha ideaalist. Tema laiad õlad ja ümarad puusad ei kõlvanud kuhugi.

Karen otsustas dieeti pidama hakata. Esimese paari nädalaga kaotas ta mitu naela. Sõbrad leidsid, et ta näeb suurepärane välja. Karen oli meelitatud. Ta jätkas söömise piiramist ja kaalus allavõtmist. Aga kuidas ta ka ei proovinud, ei saanud ta millegipärast iialgi küllalt kõhnaks. Ja tal oli pidevalt kõht tühi. Lõpuks andis tüdruk alla ja hakkas uuesti sööma normaalselt, tegelikult isegi liiga palju. Sellest sai alguse kogu elu kestev vaheldumisi kaalust allavõtmise ja ülesöömise karussell. Karen ei suutnudki oma füüsilise minaga leppida. Oma arust oli ta paks ja inetu.

Teiste inimeste pingete ja stressi maandajaks olemine

Isegi põhiliselt armastavates perekondades, vanemate puhul, kes südames oma lapsi tõepoolest tunnustavad ja hindavad, võib asjaolude muutumine mõnikord tekitada raske pingeolukorra, millel on lastele kestev mõju. Vanematel, kes on stressis, õnnetud või hõivatud, võib siis, kui nad ei oska ja ei suuda ennast kontrollida, mitte jätkuda kannatust laste normaalsete vallatuste jaoks, mis ometi on varase lapsepõlve loomulik osa.

Geoff, näiteks, oli energiline, seiklushimuline ja uudishimulik väike poiss. Niipea kui ta kõndima õppis, ajas ta kõigele näpud taha. Niipea kui miski tema tähelepanu köitis, jooksis ta ligi, et seda lähemalt uurida. Ta oli hulljulge ning juba mudilasena ronis ta hetkegi mõtlemata mööda puid ja sukeldus sügavasse vette. Tema emal oli kombeks öelda, et tal peaks ka kuklas silmad olema, et poisi järele vaadata. Geoffi vanemad olid tema seiklushimulise ja uuriva loomuse üle uhked ning pidasid last lõbusaks ja ta oli neile kallis.

Kui poiss oli kolmene, sündisid perre kaksikud. Samal ajal kaotas Geoffi isa töö ja oli sunnitud vastu võtma palju madalamal palgaastmel asuva ameti. Pere kolis oma pisikese aiaga majast suure kortermaja neljandal korrusel asuvasse väiksesse korterisse. Kahe vastsündinu tõttu oli olukord kodus kaootiline. Geoffi isa elas töö kaotust rängalt üle ning muutus tusaseks ja kergesti ärrituvaks. Ema oli ilmlõpmata väsinud. Korteri ruumipuuduses ei olnud Geoffil oma energiat kuhugi maandada, tema uudishimu ja huvi ajasid vaid toad segamini.

Lapsest sai viha ja pettumuse sihtmärk. Kuna ta oli alles väike, ei suutnud ta mõista, millest niisugune muutus tingitud on, poiss püüdis kõigest väest vaikselt istuda ja pahandusi vältida, aga ikka ja jälle lõppes asi kärkimise ning mõnikord laksudega. Ta ei saanud olla enam tema ise, talle öeldi, et ta on ulakas, sõnakuulmatu ja täiesti kontrollimatu. Isegi täiskasvanuna tundis ta iga kord, kui kohtas kriitikat või halvakspanu, vana tuttavat eksimis- ja meeleheitetunnet – ühesõnaga kõlbmatusetunnet.

Teie perekonna koht ühiskonnas

Võimalik, et teie veendumused iseenda kohta ei põhine ainult sellel, kuidas teid isiklikult on koheldud. Mõnikord on madal enesehinnang tingitud pigem sellest, kuidas inimene ise ja tema pere on elanud, või ka tema identiteedist mingi grupi liikmena. Kui näiteks teie pere oli väga vaene, kui vanematel oli probleeme, mille tõttu naabrid neile ülalt alla vaatasid, kui kuulusite rassilisse, kultuurilisse või religioossesse gruppi, mis oli vaenulikkuse või põlguse objektiks, võivad need kogemused olla mürgitanud teie teadvust püsiva alaväärsustundega.

Nii oli lugu Arraniga, kelle juhtum näitab, kuidas kindla iseloomuga tore laps võib olla veendunud, et tal ei ole millelegi loota, sest tema pere on selles ühiskonnas tõrjutud.

Arran oli rändurite peres seitsmest lapsest keskmine. (Rändurid on hulkurliku eluviisiga hipide-sarnane rahvas, kes tööd ei tee ja elatub sotsiaalabist – Tõlk.) Teda kasvatasid ema ja emapoolne vanaema, õiget isa tal ei olnud. Elu oli karm. Pidevalt kummitasid rahalised raskused, elus oli väga vähe stabiilsust. Arrani vanaema, helevalgeks blondeeritud juustega silmatorkav naine, liialdas alkoholiga. Arranil olid selged mälestused sellest, kuidas nad läbi tänavate kooli kihutasid, vanaemal oli kaks imikut kärusse topitud, vanemad lapsed ja veel üks vinguv mudilane sörkisid sabas. Rahapuudus tähendas, et kõik lapsed kandsid pruugitud riideid, mida siis ühelt teisele edasi anti. Nende sviitrid olid räpased, kingad lääpas, nägu must, juuksed püsti peas. Iga minuti tagant vanaema peatus, et vanemaid lapsi kriiskaval häälel tagant kiirustada.

Arrani teadvusse sööbisid vastutulijate näod, kui nad perekonda silmasid. Ta nägi nende kõverduvaid suid, halvustavaid kulmukortsutusi, silmside vältimist. Kuulis nende pominal öeldud kommentaare. Sama kordus siis, kui nad kooli jõudsid. Mänguväljakul näitasid teised lapsed ja nende vanemad tervele perele koha kätte.

Ka Arrani vanaema oli teiste inimeste suhtumisest teadlik. Ta seisis omal viisil raevukalt pere eest. See tähendas karjumist, needmist, sõimu ja kriiskavaid ähvardusi.

Kogu kooliaja tundis Arran sügavat häbitunnet. Ta nägi ennast vääritu väljatõugatuna, kelle ainus kaitse on rünnak. Ta sattus ilmast ilma kaklustesse ja rüselustesse, ei suutnud tundides keskenduda, lahkus koolist ilma mingit ametit omandamata ja sattus seaduse piirimail tegutsevate noormeeste kampa. Ta oli endaga rahul ainult siis, kui oli edukalt reegleid rikkunud – varastanud vahele jäämata või kedagi karistamatult läbi peksnud.

Positiivse tagasiside puudumine

Kirjeldatud valusate kogemuste puhul on lihtne mõista, kuidas need tekitasid tunde, et oled halb, mitte piisavalt hea, alam, nõrk või et sind ei armastata. Mõnikord aga pole olulised kogemused nii ilmsed. Seetõttu võib teie arvamus enesest teile mõistatuseks olla. Teie lapsepõlves ei ole juhtunud midagi nii äärmuslikku – millest see tuleb, et teil on siiski nii raske oma väärtusesse uskuda?

Võimalik, et probleem polnud mitte dramaatiliste sündmuste toimumises, vaid igapäevase tunnustuse puudumises, mis oleks toetanud tunnet, et olete teistele vastuvõetav, hea ja väärtuslik. Võibolla ei saanud teile osaks piisavalt huvi, piisavalt kiitust ja julgustust, piisavalt soojust ja südamlikkust, piisavalt selgeid tõendeid selle kohta, et olete armastatud, soovitud ja hinnatud. Võib-olla teie perekonnas, kus polnud küll otsest karmust, ei väljendatud selgelt armastust ja heakskiitu. Kui nii, siis võis see mõjutada teie arusaamu iseendast.

Kate, näiteks, kasvas eakate vanemate juures, kellel oli range keskklassi taust. Südames olid mõlemad head inimesed, kes püüdsid teha kõik, mis suutsid, et oma tütar korralikult üles kasvatada ja anda talle tugev alus oma elu alustamiseks. Nad mõlemad olid aga ise üles kasvanud niisuguses vaimus, et neil oli raskusi oma südamlikkuse avameelse väljendamisega. Ainus viis näidata tütrele, kui väga nad temast hoolivad, oli hoolitseda tema praktiliste vajaduste eest. Niisiis kandsid nad hoolt, et Kate oma koduseid ülesandeid teeks, tervislikult sööks, käiks hästi riides ja et tal oleks palju raamatuid ning mänguasju.

Kui tüdruk vanemaks sai, valisid nad talle hea kooli, viisid gaidide rühma ja ujumistundidesse, leidsid raha, et ta saaks koos sõpradega puhkusereisidel käia. Aga nad ei puudutanud teda peaaegu kunagi – polnud ei kallistusi, musisid, hellitusi ega hellitusnimesid. Algul ei saanud Kate sellest arugi. Aga kui ta hakkas nägema, kui avameelselt teised pered oma armastust välja näitasid, hakkas ta tundma kodus nukrat tühjust. Ta püüdis asja muuta. Võttis jalutuskäigul isa käest kinni – ja märkas, kuidas isa nii ruttu kui võimalik käest jälle lahti laskis. Ta võttis emal ümbert kinni – ja tundis, kuidas ema jäigaks tõmbus. Ta püüdis oma tunnetest rääkida – ja nägi, kuidas vanemad kohmetusid ning sujuvalt jututeemat vahetasid.

Kate järeldas, et nende käitumine tema suhtes peegeldab midagi temast enesest. Vanemad täitsid tema suhtes oma kohust, aga mitte midagi rohkem. See pidi tähendama, et teda ei saagi armastada.

Üleliigseks osutumine kodus

On veel üks varjatud, kuid ränk kogemus, mis võib soodustada madala enesehinnangu kujunemist, nimelt “üleliigseks olemise” kogemus. Pean sellega silmas kedagi, kes päris hästi ei sobi oma perekonda või ümbrusse. Võib-olla olite kunstikalduvustega laps akadeemilises peres või ehk energiline, sportlik laps vaikses peres või hoopis lugemist ja mõtisklemist armastav laps peres, kus oldi alati tegevuses. Ei teil ega teistel polnud tegelikult midagi viga, aga mingil põhjusel ei sobinud te peremudelisse või ei vastanud pere normidele. Võimalik, et teile ei langenud kunagi osaks midagi rohkemat kui heatahtlik narritamine või ehk leebe hämmeldus. Aga mõnikord tekib inimestel niisuguses olukorras tunne, et teistest erineda tähendab olla veidrik, vastuvõetamatu või teistest halvem.

Sarah oli erakordne kunstnik. Tema mõlemad vanemad aga õpetajad, kes arvasid, et kõige tähtsam asi elus on akadeemilised saavutused. Nad tundsid ilmset rõõmu kahe vanema poja üle, kes õppisid väga hästi, jõudsid hästi edasi ka ülikoolis ning kellest ühest sai arst ja teisest advokaat. Sarah aga oli keskpärane õpilane. Ega tema koolitöödel midagi viga polnud – ta lihtsalt ei olnud nii särav, kui vanemad olid lootnud.

Tema tõeline anne peitus silmades ja kätes. Ta oskas hästi joonistada ja maalida ning tema kollaažid olid täis energiat ja värve. Sarah’ vanemad püüdsid tema kunstiannet tunnustada, kuid nende silmis oli kunst ja käsitöö tühine ajaraiskamine. Nad küll ei kritiseerinud tütart avalikult, kuid Sarah nägi, kuidas vanemate näod vendade saavutuste puhul särama lõid ja paratamatult tajus ta seda selgemalt huvipuudust, mis ilmnes, kui ta oma töid koju tõi. Tundus, et vanematel oli alati tähtsamat teha kui vaadata tähelepanelikult, mis tütar on teinud (“väga kena, kallis”).

Sarah’ järeldus oli, et ta on teistest, targematest inimestest halvem. Täiskasvanuna oli tal raske oma annet väärtustada või sellest rõõmu tunda, ta kippus oma kunstnikutööd alahindama ja oli vabandava hoiakuga. Niipea kui ta sattus kokku kellegagi, kes tundus haritum või intelligentsem, jäi tal suu lukku ning teda haarasid enesekriitilised mõtted.

Üleliigseks osutumine koolis

Nii, nagu sobimatus oma perekonda või keskkonda võib enesega rahulolu keeruliseks muuta, võib ka erinemine koolikaaslastest viia selleni, et inimene hakkab end nägema veidriku, võõra või teistest halvemana. Laps või noor, kes mingil moel teiste hulgast silma torkab, võib langeda väga julma pilkamise ja tõrjutuse ohvriks. Paljude laste jaoks tähendab teistest erinemine halvem olemist. See võib kehtida erineva välimuse korral (näit nahavärv, prillid), erineva psühholoogilise tausta korral (näit arglikkus, tundlikkus), erineva käitumise korral (näit aktsent, oma südamlike tunnete näitamine vanemate vastu, kui ollakse sellest east väljas), või ka erinevate võimete puhul (näit väljapaistev intelligentsus ja õpitulemused, visadus õppimises).

Chrisi varane lapsepõlv oli õnnelik. Aga niipea kui ta kooli läks, hakkas ilmnema erinevus teistest, mida põhjustas diagnoosimata düsleksia. Kui kõik teised lapsed klassis näisid lugemis- ja kirjutamisoskust omandavat välgukiirusel, jäi tema teistest maha. Ta lihtsalt ei saanud sellele pihta. Poisile määrati eraldi õpetaja, kes teda aitas, ja tal tuli pidada spetsiaalset kodulugemise päevikut, mis oli teistsugune kui teistel.

Teised lapsed hakkasid Chrisi üle naerma ja kutsusid teda põmmpeaks ning tuhajuhaniks. Et seda kompenseerida, sai poisist klassi kloun. Kui jutt oli rumalate tempude kaasategemisest, võis tema peale alati kindel olla. Ka õpetajad hakkasid kannatust kaotama ja lahterdasid tema raskused laiskuseks ning tähelepanu püüdmiseks. Kui vanemad järjekordselt tema käitumise tõttu kooli kutsuti, oli Chrisi ainus kommentaar: “Mida te siis lootsite? Ma olen ju lollpea.”

Hiline algus

Kuigi madala enesehinnangu juured peituvad sageli lapseea või murdeea kogemustes, on tähtis mõista, et alati ei pruugi see nii olla. Isegi väga enesekindlate inimeste puhul, kel on enese suhtes kindlad soodsad arvamused, võib hilisemas elus toimunu, kui sel on piisavalt tugev ja kestev mõju, õõnestada nende eneseusku. See puudutab näiteks alandamist ja türanniseerimist tööl, õnnetut abielu, pikaajalist ja ränka stressi või majanduslikku toimetulematust ning traagilisi elusündmusi.

Jimi lugu näitab, kuidas tugev eneseusk sel kombel hävineda võib. Jim oli tuletõrjuja. Oma tööd tehes oli ta sattunud paljude õnnetuste ja tulekahjude toimumispaika, rohkem kui kord tuli tal teise inimese elu päästa. Tal oli stabiilne, õnnelik lapsepõlv, ta tundis, et vanemad armastasid ja hindasid teda. Ta pidas ennast tugevaks ja asjatundlikuks, ta uskus, et saab hakkama kõigega, mis elu talle tuua võib. Sellepärast suutis ta toime tulla ning oma raske ja riskantse töö kiuste rõõmsaks ning muretuks jääda.

Ühel päeval, kui ta sõitis mööda liiklusrohket tänavat, astus kõnniteelt otse tema auto ette naine ning sattus rataste alla. Selleks ajaks, kui Jim auto pidama sai, oli naine saanud eluohtlikke vigastusi. Jimil oli esmaabikomplekt alati kaasas, ta tuli autost välja, et vaadata, mida saaks teha. Natukese aja pärast aga, kui ümbritsevad inimesed olid juba kiirabi välja kutsunud ning ümber kogunenud, et aidata, hakkas tal halb ja ta tõmbus oma auto juurde.

Nagu paljud inimesed, kes on sattunud kohutavasse õnnetusse või seda pealt näinud, hakkas Jim hiljem tundma posttraumaatilise stressi sümptomeid. Ta elas õnnetust oma vaimusilmas muudkui uuesti läbi. Talle tundus, et ohver “kummitab” teda – ta ei saanud naist oma meeltest välja, olgu unes või ilmsi. Teda piinas süütunne – oleks pidanud suutma auto peatada, oleks pidanud jääma ohvri juurde kurva lõpuni. Mees oli pidevalt pinges, ärrituv ja masenduses – üldsegi mitte niisugune nagu tavaliselt.

Jimi tavaline viis raskustega hakkamasaamiseks oli öelda endale, et elu läheb edasi, et ta peab probleemi seljataha jätma ja olevikus elama. Nii püüdis ta juhtunule mitte mõelda ja oma tundeid maha suruda. Õnnetuseks oli niiviisi võimatu jutunuga leppida. Jimile hakkas tunduma, et tema isiksus on põhjalikult muutunud ja seda negatiivses suunas. See, et ta ei olnud suutnud autot peatada, oli raskel hetkel autosse põgenenud, et ta ei suutnud oma mõtteid ning tundeid valitseda, tähendas, et ta pole kaugeltki see tugev, kompetentne inimene, kelleks ta oli end pidanud, vaid nõrk ja küündimatu – neurootiline inimvare.

Sild oleviku ja mineviku vahel: põhiväited

Kõik need lood näitavad, kuidas kogemus enesehinnangut vormib. Täiskasvanuks saades võetakse lapsepõlvest kaasa nende inimeste hääled, kes toona olulised olid. Need ei pruugi olla vanemate hääled. Teised pereliikmed (näiteks vanavanemad või vanemad õed-vennad), õpetajad, lapsehoidjad, sõbrad ja koolikaaslased – kõigil neil võib meie enesehinnangule ja enesekindlusele olla tohutu mõju. Me võime end kritiseerida täpselt nende terava hääletooniga, sõimata samade ebasõbralike sõnadega ja võrrelda end samamoodi teistega või teatada, millised peaksime olema. Seega peegeldavad meie praegused enesekohased veendumused sageli otseselt neid signaale, mis me saime lapseeas.

Samal ajal võime ka uuesti kogeda tundeid ja kehalisi aistinguid, näha vaimusilmas neidsamu asju, mida kogesime tegelikkuses kunagi palju varem. Sarah, näiteks, kuulis oma maali näitusele esitades ema kannatlikku häält (“Noh, ma arvan, kui see sulle endale meeldib, kallis”) ja tundis sisemuses sedasama nõrkusehoogu, mida oli kogenud lapsena. Geoff võis parimas hoos olles, tulvil energiat ja ideid, näha hetkeks vaimusilmas oma isa moondunud, vihast nägu enda peale karjumas ja tunda otsekohe, et on eksinud, valesti toiminud ja väärtusetu.

Miks see nii on? Elu läheb kõigele vaatamata edasi. Me pole enam lapsed. Meil on kasutada täiskasvanu kogemustepagas. Kuidas siis nii, et need ammused sündmused ikka veel mõjutavad meie tegutsemist tänasel päeval?

Asi on selles, et meie kogemused on loonud aluse üldisteks järeldusteks iseenda kohta, otsustamiseks iseenda kui inimese üle. Me võime neid järeldusi nimetada “põhiväideteks”. Põhiväide on arvamus enesest, mis asub madala enesehinnangu keskmes. Põhiväite võib tihtipeale kokku võtta ühte lausesse, mis algab sõnaga “olen…” Meenutage möödunud lehekülgedel toodud lugusid. Kas tunnete ära nende inimeste põhiväited?

Tabel 3

Põhiväited

• Briony: olen halb

• Jesse: ma pole küllalt hea

• Karen: olen paks ja inetu

• Geoff: olen kõlbmatu

• Arran: olen väärtusetu

• Kate: mind on võimatu armastada

• Sarah: olen tähtsusetu; olen teistest halvem

• Chris: olen rumal

• Jim: olen tugev ja asjatundlik –> olen neurootiline vare

Valusad mõtted, mis neil inimestel enda kohta on tekkinud, tulenevad loomuldasa neist kogemustest, mis neile osaks on saanud. Nende ettekujutus iseendast on täiesti loogiline, arvestades seda, mis nendega on toimunud. Aga kui te lugesite nende lugusid, kas nõustusite nende arvamustega? Kas ka teie leidsite, et Briony on halb, et Jesse on üleni üks hädavares, Karen paks ja inetu, et Geoffil ebaõnnestub kõik? Kas teie arvates oli Arran teenitult väljatõugatu? Kas teie olete nõus sellega, et Kate’i on võimatu armastada, Sarah on tähtsusetu ja teistest halvem, Chris rumal ja Jim mitte piisavalt hea, vaid nõrk?

Kõrvaltvaatajana polnud teil kahtlust, et Briony ei olnud vastutav selle eest, mis temaga tehti, et Jesse isa enda vajadused varjutasid tema otsustusi, et Kareni ainus puudus oli see, et ta ei vastanud võltsideaalile, et Geoffi vanemate suhtumine temasse muutus sellepärast, et nad eluraskuste tõttu ei näinud enam lapse positiivseid omadusi ning poisi tugevatest külgedest sai stressiallikas. Arvatavasti oli teile päevselge, et halvakspanu Arrani suhtes polnud tema oma süü, et Kate’i vanemate sisemised piirid määrasid ära, kui palju nad oma armastust näidata suutsid, et Sarah’ vanemate kitsarinnalisus takistas tal oma andeid nautimast, et Chrisi aeglus õppimises polnud vähimalgi määral seotud rumalusega ja et Jimi masendus oli normaalne ning mõistetav reaktsioon kohutavale sündmusele, mitte nõrkuse või olukorrale allajäämise märk.

Nüüd mõelge oma ettekujutusele iseendast ja kogemustele, mis seda on toitnud noorusajal ja võib-olla hiljemgi. Mis on teie arvates teie põhiväide? Mida te enda kohta enesekriitika hetkedel ütlete? Mis sõnadega end sõimate, kui olete vihane ja pettunud? Missuguseid sõnu kasutasid teie elus olulised inimesed teie kohta, kui nad olid vihased või teis pettunud? Missuguseid signaale enese kohta saite vanematelt, teistelt pereliikmetelt või kaaslastelt? Kui saaksite oma enesekahtluste olemuse püüda ühte lausesse (“olen…”), missugune see oleks?

Pidage meeles, et teie põhiväide ei ole tekkinud eimillestki. Te ei mõtle endast halvasti sündimisest saadik. See arvamus põhineb kogemustel. Missugustel kogemustel täpselt? Mis tuleb meelde, kui küsite endalt, millal te esimest korda mõtlesite endast nii nagu nüüd? Kas see oli mingi üks sündmus, mis määras teie arvamuse iseendast? Kas teil on sellest mingeid erilisi mälestusi? Või toimus rida sündmusi pikema aja jooksul? Aga võib-olla oli see üldine õhkkond, mis oli näiteks külm ja halvustav? Pange oma mõtted kirja. Te saate neid märkmeid hiljem kasutada kui alust, millelt lähtudes muuta oma enesenägemist.

Madala enesehinnangu lätete mõistmine on esimene samm teel muutuste poole. Arvatavasti mõistate, et järeldused, millele Briony ja teised enese kohta jõudsid, põhinesid neile osaks saanud kogemuste tähenduse vääritimõistmisel. Selline vääritimõistmine oli täiesti loogiline, arvestades, et sel ajal, kui nad neile järeldustele jõudsid, polnud neil täiskasvanu elumõistmist, millele ehitada avaram ja realistlikum arusaam, või siis olid nad lihtsalt liiga masenduses, et selgelt mõelda.

See ongi põhiline madala enesehinnangu tuumaks oleva põhiväite puhul. Ükskõik kui tugev ja veenev see näib olevat, ükskõik kui kindlalt see põhineb kogemusel, on see põhiväide siiski tavaliselt vildak ja ebaõige, sest selle aluseks on lapsesilmade läbi nähtu. Kui teie eneseusk on alati madal olnud, on tõenäoline, et sel ajal, kui kujunes välja teie põhiväide, olite liiga noor, et öelda: “pidage kinni”, astuda sammuke tagasi, vaadata asja lähemalt ja seada see kahtluse alla; lühidalt, liiga noor, et mõista – see on arvamus, mitte fakt.

Mõelge omaenda põhiväite peale. Kas on võimalik, et olete teinud enda kohta järeldusi samasuguste arusaamatuste põhjal? Süüdistanud end milleski, mis polnud teie süü? Võtnud endale vastutuse kellegi teise käitumise eest? Näinud teatud probleemides märki, et teie väärtus inimesena on madal? Võtnud omaks teiste normid enne, kui olite piisavalt kogenud, nägemaks nende piiratust? Ja iseäranis: kui kujutlete kedagi teist, kel on samad kogemused kui teil, kas otsustaksite ka tema üle niisama karmilt kui enda üle või jõuaksite teistsugustele järeldustele? Kuidas mõistaksite ja selgitaksite endaga toimunut siis, kui see oleks toimunud kellegagi, keda austate ja kellest hoolite?

Praegusel etapil võib teil olla raske mingilt teistsuguselt vaatenurgalt läheneda. Kui põhiväide on kord välja kujunenud, on edaspidi üha raskem end sellest eraldada ja seda küsitavaks pidama hakata. Seda sellepärast, et põhiväidet säilitab ja tegelikult isegi tugevdab süstemaatiliselt vildakas mõtlemine, mistõttu teil on kerge märgata ja tähtsaks pidada kõike, mis sellega kokku sobib, samas jääb varju ja kaotab tähtsuse kõik see, mis ei sobi. Siit lähtuvalt arenevad välja ka elureeglid: strateegiad, mille abil ohjata iseennast, teisi inimesi ja maailma ja mis põhinevad eeldusel, et põhiväide vastab tõele.

Vildakas mõtlemine

Mõtlemises on kaks vildakat aspekti, mis toetavad madalat enesehinnangut sellega, et hoiavad ülal negatiivseid enesekohaseid veendumusi. Need on järgmised: esiteks see, kuidas te ennast tajute (vildakas taju) ja teiseks see, kuidas te mõistate seda, mida näete (vildakas tõlgendus).

Vildakas taju

Kui teie enesehinnang on madal, märkate eelkõige kõike, mis sobib kokku teie negatiivsete mõtetega iseenda kohta. Te olete kärmas avastama endas neid jooni, mis teile ei meeldi või millega te pole rahul. See võib käia kas füüsiliste omaduste (näiteks teie silmad on liiga pisikesed) või iseloomu kohta (te pole küllalt sõbralik) või lihtsalt tehtud vigade kohta (“Juba jälle! Kuidas ma võisin nii loll olla”), aga ka mingite parameetrite kohta, mille võrra teil jääb puudu mingist tasemest või ideaalist (näit te ei saa ülesandega just saja kümne protsendiliselt hakkama). Kõik teie puudused, möödalaskmised ja nõrkused lausa kargavad teile näkku.

Ja vastupidi, te kaldute ignoreerima kõike, mis ei sobi teie valitseva enesenägemisega. Teil on raske saada selget pilti oma tugevatest külgedest, headest omadustest, voorustest ja oskustest. Lõpptagajärjena keskendute oma eluteel üldiselt kõigele sellele, mida teete valesti, mitte sellele, mida teete õigesti.

Vildakas tõlgendus

Madal enesehinnang mitte üksnes ei kalluta teie enesekohast taju, vaid moonutab ka tähendust, mida te annate kõigele, mida näete. Kui miski läheb untsu, kasutate seda tõenäoliselt kõikehõlmava, ülemäära üldistatud otsuse tegemiseks iseenda kohta – tüüpiline, ma ajan selle alati untsu jne. Nii võib teile isegi üsna igapäevaste eksimuste ja ebaõnnestumiste korral näida, et need peegeldavad teie väärtust inimesena ja omavad (teie silmis) suurt mõju tulevikule. Neutraalsed ja isegi positiivsed kogemused võivad moonduda, et sobitada neid teie valitseva nägemusega iseendast. Kui näiteks keegi teeb teile komplimendi, et näete hea välja, võite omaette mõelda, et pidite siiani küll üsna nigel välja paistma, või heidate komplimendi hoopis kõrvale (erand kinnitab reeglit, ta oli ainult viisakas jne). Teie mõtlemine kaldub järjekindlalt enesekriitika poole, mitte enda julgustamise, heakskiidu või kiituse poole.

Lõppresultaat

Kõik need kaldumised teevad koostööd selle nimel, et süsteemi paigas hoida. Kuna teie põhilised veendumused iseenda kohta on negatiivsed, ootate sisimas, et kõik kukub halvasti välja (seda vaatleme lähemalt neljandas peatükis). See ootus teeb teid vastuvõtlikuks igale märgile, et asjad tõesti lähevad nii, nagu ennustasite. Lisaks sellele on tõenäoline, et ükskõik kuidas ka muidu läheb, annate teie ise sündmustele negatiivse tõuke. Järelikult on ka teie mälestused sellest, mis juhtus, negatiivses suunas vildakad. See kõik tugevdab veelgi teie negatiivseid enesekohaseid veendumusi ja suurendab tõenäosust, et ootate edaspidigi tulevikult vaid halvimat.

Tabel 4

Madal enesehinnang: moonutatud mõtlemine

Püsivalt moonutatud mõtlemine takistab teid mõistmast, et teie enesekohased veendumused on pelgalt arvamused, mis põhinevad küll mõnikord vägagi veenval kogemusel, kuid on sellegipoolest vaid arvamused. Ja need arvamused põhinevad süvenevalt moonutatud nägemusel ning viivad teid nii ikka kaugemale teie tõelisest minast. Kognitiivterapeut Christine Padesky on arvanud, et väga kasulik oleks pidada negatiivseid enesekohaseid veendumusi eelarvamuste lätteks. Eelarvamuse all mõeldakse veendumust, mis ei võta arvesse kõiki fakte, vaid toetub pigem vildakatele tõenditele ja võib olla vägagi võimas, sõltumata vähemalgi määral sellest, kui suur osa selles tõtt on. On lihtne märgata niisuguste tugevate veendumuste olemasolu kõikjal meie ümber – eelarvamused teatud rassilisse, kultuurilisse või religioossesse gruppi kuuluvate inimeste suhtes, teatud vanusegruppi kuulujate suhtes, soo või seksuaalse orientatsiooni põhjal. Niisugused tugevad, ilma vähimagi tõepõhjata arvamused võivad inimesi isegi sõtta viia.

Nii on lugu madala enesehinnanguga. Moonutatud mõtlemine iseendast (eelarvamused iseenda suhtes) hoiab teie negatiivsed arvamused alles, teeb teid närviliseks ja õnnetuks, piirab teie elu ning takistab avarama, tasakaalustatuma ja õigema vaatepunkti kujunemist selles, kes te tegelikult olete.

Elureeglid

Ka siis, kui arvate, et olete mingis mõttes ebakompetentne või ebapiisav, mitte kütkestav või armastust vääriv, lihtsalt mitte küllalt hea, peate ikkagi selles maailmas kuidagi hakkama saama. Siin on teile abiks elureeglid. Need võimaldavad teil endaga mingil määral leppida, kuni te neist kinni peate. See tähendab, et elureeglid võimaldavad inimestel elus enam-vähem normaalselt tegutseda, hoolimata põhiväitest.

Paradoksaalsel kombel aitavad nad aga tegelikult põhiväitel püsima jääda ja toetavad seega madala enesehinnangu säilimist. Pilguheit ülalkirjeldatud inimeste elureeglitele võib teile aimu anda, kuidas need põhiväite konteksti sobivad ja kuidas need praktikas madalat enesehinnangut alal hoiavad.

Kõigi nende inimese poolt välja töötatud elureegleid võib mõista kui katset hakkama saada ja vältida igasuguseid eriolukordi, eeldusel, et põhiväide vastab tõele. Igapäevaelus väljenduvad need erinevate strateegiate ja tegutsemisviiside kaudu. Näiteks Briony reeglid ärakasutamise ja oma tõelise mina varjamise kohta viisid selleni, et ta hakkas vältima lähedasi suhteid. Ta viis oma sotsiaalsed kontaktid miinimumini ja kui ta oli sunnitud veetma aega teiste inimeste seltsis, püsis kerge vestluse juures ning vältis küsimusi enda kohta. Briony valvas alati hoolega, et keegi ei tõukaks teda tegema asju, mida ta teha ei taha, ja kaitses raevukalt oma isiklikku ruumi.

Ja mingil määral on neist strateegiatest kasu. Näiteks Jesse poolt eesmärgiks seatud kõrge tase ja hirm ebaõnnestumiste ning kriitika ees motiveeris teda alati ka kõrget taset näitama ja võimaldas pealtnäha tööelus edu saavutada. Aga tal tuli selle eest maksta. Tema elureeglid tekitasid üha kasvava pingeseisundi, ta ei suutnud end lõdvaks lasta ja oma saavutusi nautida. Sellele lisaks tähendas vajadus kogu aeg kõigega hästi hakkama saada, et tema elus on esikohal töö, seda isikliku elu ja vaba aja arvel.

Tabel 5

Elureeglid

Seitsmendast peatükist leiate detailsema käsitluse elureeglite kohta, nende mõju kohta teie mõtetele ja tunnetele ja sellele, kuidas te elus hakkama saate. Samuti saate teada, kuidas neid muuta ja vabastada end neist nõudmistest, mis elureeglid teile esitavad.

Kokkuvõte

1. Teie negatiivsed enesekohased veendumused (põhiväide) on arvamused, mitte faktid.

2. Need on teie järeldused iseenda kohta, mis põhinevad kogemusel (tavaliselt, kuid mitte ilmtingimata varase ea kogemusel). Oma panuse annab lai ring mitmesuguseid kogemusi, oluline on nii negatiivsete kogemuste saamine kui ka positiivsete puudumine.

3. Kord välja kujunenud põhiväidet võib olla raske muuta. Seda sellepärast, et põhiväidet hoiab alal ja tugevdab moonutatud mõtlemine, mis tähendab, et põhiväitega sobivad kogemused võetakse meelsasti omaks ja neile antakse suur kaal, sellele vasturääkivaid kogemusi aga eiratakse.

4. Põhiväide viib elureeglite väljakujunemiseni, need on standardid või juhised, millele peate alluma, et endaga leppida. Nende eesmärk on aidata teil maailmas hakkama saada eeldusel, et põhiväide vastab tõele. Tegelikult elureeglid hoiavadki seda alal ja säilitavad madalat enesehinnangut.